Startup (NO81) - NO99

Vahva! Tegemist on nö. auteur-i teatriga. Ehk lavastaja on ise kirjutanud teksti ning toonud selle lavale just nii nagu ta seda kogu mõtet on endale ettekujutanud! Selline teater on ehk kõige ehedam, vahetum ning jõuab ka vaatajani kõige otsemat teedpidi! Teatris ju sellist eriti tihti ei kohtagi, filminduses küll - Almodovar, Allen ja mõned teised "kõige suuremad nimed". Kui on nutti nii palju, et ise luua nullist midagi sellist, siis on oodata pikka iga ka "kunstis".

Olen Mart Kase blogi pidev lugeja. Sellepärast ka õige killukese võrra kursis mõnede taustadega ning seda ootust kruvinud, eriti kuna tema esimest lavastust/kirjutatud tükki ei õnnestunud mul näha. Tundsin ära mõnest kohast tema blogist tuttavad mõjutused :) Näiteks meenub see kui autor kunagi luges IKEA loojast raamatut ning oli aru saada kuidas see talle mõjus ja lavastuses selle ära kasutamine :) Sellised pisikesed kokkuviimised loovad ühe dimensiooni vaatamisele juurde ja see on lahe!


Näidend ise mõjus justkui "Teeme ära" mõttena. Autori ülimalt heatahtliku soovina ärgitada inimesi mõtlema ettevõtlikult ning tõesti üks "ettevõte" luua! See on minu meelest nii positiivne! Kuigi mõne inimese, nagu näiteks minu puhul on see mingis mõttes ka soola haavale raputamine, sest on ju selliseid plaani peetud juba umbes viimased 15 aastat :) Midagi on ju ka üritatud, aga alati on jäänud see pelgaks "üritamiseks". Sest kas pole raha või napib julgust või on ideed kandnud liiga lühikest aega. Lisaks ei saa pere ainsa palgateenijana lapsi söömata jätta, et oma unistuste täideviimiseks riskida millegi suuremaga.

Kuigi ei võiks väita, et ideedest puudust oleks. Neid on mul küll ja erinevaid oskuseid ning knowhow-d ka, aga jah - raha, aeg ning muud komponendid pole veel kordagi õigele kohale õigel ajal sattunud :) Loll on ju see, kes õigustust ei leia... aga ühel päeval kindlasti!

Tegelikult näidendi suurimaks (ainsaks?) puuduseks peangi seda, et sealsed pakutud ideed olid kõik natuke utoopilised ja ebarealistlikud. Muidugi, eks "õigetes ideedes" puudub ka teatri jaoks vajalikku dramaatilisust. Näiteks oli sisse toodud "kooli tegemise mõte"... aga näiteks selle oleks võinud siduda reaalse "ideega". Hetkel on Eestis võimalik ainult ühes ainsas autokoolis õppida inglise keeles autojuhtimist. Seal on ainult 1 inglise keeles sõitu õpetav inimene! Ja järjekord pidi olema kuude pikkune. Eestis aga on võimalik autojuhi load teha palju odavamalt kui näiteks Põhjamaades. See oleks minu meelest päris hea äriidee. Eriti kui seda turustada ka natuke naabrite juures. Praegu seda teenust pakkuv ettevõte aga vist isegi ei turusta seda vaid saab oma grupid selletagi täis ja järjekord ootab :)

Või siis seoses selle "salatimasinaga" meenusid mulle sellised salatirestoranid Stockholmis, kus saab toitu kaasa osta. Ma ei tea, kas Eestis pole sellist lõuna kaasaostmiskultuuri või on tõesti asi selles, et lihtsalt pole pakkumist... Mina näiteks Stockholmis just kõige tihedamalt ostangi lõunaks salatit - pastaga ja ilma - maitsev ja vinge ports. Värskelt valmistatud ja üliheade kastmetega (lisaks on neil palju kõrvaltooteid - lasagne, suured võileivad...) jälle üks äriidee. Eriti kui on natuke raha ka investeerimiseks... ja siit edasi oleks minu meelest võinud näidendisse sisse kirjutada natuke EAS-i infot. Sest see on ju tõesti ettevõtjatele hea ning mõnus vahend finantseerimiseks oma projekti. Eriti just algavale ettevõtjale. Samuti Tallinna Ettevõtlusameti infot... Oleks saanud tükist veelgi asjalikuma. Niimoodi nagu need tegelased seal vestlesid, et "on mingid fondid", mõjus see jälle liiga pinnapealsena, ma mõtlen just Eesti kontekstis. Aga nii ilmselt mõtlen ainult mina ning võibolla see laval ei töötakski - ma pole ju proff ja ei tea.

Sest minu jaoks lõppude lõpuks töötaski selles tükis hoopis see lust, mis näitlejatel tekkis. See pani neil silmad särama ja mõnusa hoo mängimiseks sisse. Kõik need kreisid ideed. Niimoodi unistades mõeldi välja ka ju Skype ning mitmed muud vinged leiutised. Muidugi selleks oleks, nagu etenduses Gert Raudsepa tegelane ka välja tõi - vaja oskuseid!

Lugu ise on ju lihtne - on mingi kontor x linnas, kus ülemus ning 3 töötajat. Ülemus korraldab ajurünnaku selleks, et leida millega ettevõte edaspidi tegelema hakkab. Kusjuures üks väljapakutud ideedest, mida arendama hakatakse on "Ausa Tagasiside" teenus, ehk ATS (AusTagasiSide) - hehheee - see ongi ju "Danzumehe blogi" :))) Vähemalt nii ma tahaks seda mõelda :) Ainult muidugi ma teen seda "täiesti tasuta" :))) Ego värk - inimene vaatab ju ikka "oma kännu otsast" :)))


Näitlejatest on selle tükiga seoses raske rääkida. Nad mängivad nii ehedalt, et tekib tunne, nagu lavastaja oleks neile idee või suuna kätte andnud ning siis mis parajasti pähe tuleb, seda nad ka välja paiskavad. Näiteks need ajurünnaku ideed... nagu ma aru saan, on need iga etendusega seoses "uued"? Või on need siiski näitekirjaniku ettekirjutatud... või on ette kirjutatud mingi "kogum" ideid, millest siis näitleja midagi parajasti välja valib? Saali kõrvalseintele oli neid ideepoisse kirjutatud ja päris korralikult palju :) Kuid mõned mõtted tuleb siiski üles tähendadada näitlejatega seoses - millegipärast, ma ei tea kas taotluslikult või mitte, kuid siiski vahvalt eluliselt seotult - esimesena tuli lavale Gert Raudsep ja tema oli ka kõige usinam ja virkam seal laval. Viimasena saabus Jaak Prints, kes oli kõige unisem alguses :) Kell ju ikkagi alles 8:15 hommikul :)

Kusjuures ma kaldun arvama, et Jaak Prints võib ka lihtsalt laval "olla" ja ma oleksin nõus sellele pileti ostma :) Tal endal pole muud "äriideed" vajagi :) Ma lihtsalt ei mõista, kuidas ta suudab ikka ja jälle oma nägude ning muheda olemisega atmosfääri koduseks ja mõnusaks muuta! Tema innustumine innustas ka mind, tema häbi tekitas ka minule tunde kuhugi "tooli alla varjuda" :))), justnagu näekski publikust vaadates maailma tema silmade läbi - fenomenaalne!

Täiesti kummaline on tõsiasi, et Bert Raudsepal pole koduteatrit. Tal on mõnusalt kõlav ja madal hääl, mis on justkui loodud näitlemiseks. Tema kergelt koba või mingis mõttes isegi grammivõrra kohmakas olemine sobiks ülihästi karakterrollidesse! Kuidagi kentsakalt poisikeselik on ta ka! Päris põnev oleks teda tihedamalt laval näha (hetkel meenuvad ainult mõned üksikud rollid Linnateatrist. Kusjuures ainukene, kus ta natukenegi "särada" sai, on minu meelest pisitilluke pealekaebaja roll Tõde ja õiguse 2.osas.) Gert Raudsep on alati hea, siin tükis tekitab ta selle hästi vajaliku pingestatud olukorra, olles oponendiks oma alluvatele - noortele uljaspeadele, kes idee tulles tahaksid hoopis ilma "liiga närvilise ülemuseta", ise seda teostama hakata :) Ainsa naisena on kambas Kristel Leesmend, kelle "mäng" on rohkem selline mõnusalt ärritav just Gert Raudsepa tegelasele. Leesmendil on mõnus lavaline "kohalolek" - teda on võimatu ignoreerida. Väga hea "neljas lüli". Aga ka tema, oma vabakutselisusega on kuidagi vähe esil Eesti teatripildis. Siin etenduses saab ta isegi oma lauluannet demonsteerida - kusjuures mõnusalt nostalgiline oli kuulata kooliajal laulmis- või inka tunnis lauldud "We shall overcome" laulu :)

Lõppkokkuvõttes tõesti hea mõte, inspireerida ja panna inimesed mõtlema "õiges suunas". Alguses toimunud matemaatikatund käivitas meil K-ga matemaatilise vaidluse :) Tema ütles, et see ülesanne oli võimalik lahendada, aga mina 2 muutujaga võrrandit ilma "katse-eksituse meetodil" lahendada ei oska. Naaber ütles, et tuletise abil on võimalik... mina olen tuletisi ikka funktsioonide juures kasutanud, mitte konstantsete väärtustega. Ma poleks selles ülesandes suutnud funktsiooni tekitada. Võrrandsüsteeni ka mitte. K meelest, et kui matemaatikaõpetaja juba andis ülesande, et siis on see ka võimalik ära lahendada. Jah, ma ju usun ka, et on... aga mul läks vist osa sellest ülesandest kaduma. Ja tahvlile varemkirjutatud numbrid tekitasid ka segadust, sest need ei kuulunud üldse ülesande juurde :) Ma siis kirjutasin hoopis lahendamise asemel sellele antud ruudulisele lehele AITÄH! :)))

Hinnang: 4- (geniaalne oli minu meelest alustada teatrit hommikul nii vara, justnagu "hommikune koosolek". Vaim värske ning kaasamõtlemiseks just mõnus! Eriti kui tegemist on nii mõnusalt sooja, heatahtliku ja positiivse tükiga. Mina sain küll hea tuju terveks päevaks! Soovitan soojalt kõigile! Kusjuures kui midagi muud ei saa, siis saab mõtted varakult tööle ning see kulub ju ka igale ühele marjaks ära! Kogu päevast kujuneski toimekas ja positiivne ning kuidagi mõnusalt töökas päev! Aitäh NO-teater, MK ja näitlejad!!!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

NO81

Startup

Kase
Lavastus NO81 Startup on Mart Kase kirjutatud ja lavastatud. See räägib ideedest ja inimestest. Või nagu ütleb autor: Hetkel võib päästa vaid ettevõtlus, on vaja ainult ideid. "Ei saa teeselda loovust, kompetentsust, seksuaalset erutust. Kui sul pole neist ühtegi, siis hakka pakkima ja sõida Indiasse maisi müüma," ütleb popkirjanik Coupland oma raamatus jPod.Autor-lavastaja Mart KaseKunstnik Kairi MändlaNäitlejad Kristel Leesmend (külalisena), Jaak Prints, Bert Raudsep (külalisena), Gert RaudsepLavastust mängitakse aadressil Niine 11 kontorihoones hommikuti kell 8.15.
NB! Teatrilt on võimalik tellida hommikune äratus, mis tuletab meelde etenduse toimumist. Selleks palun kirjutage lihtsalt vika@no99.ee

Startup
Vaata:Niine 11
Mart Kase esitab endale paar küsimust ja vastab.

Millest räägib lavastus “Startup”?

Täpselt ei tea. Lavastus ei räägi kahest asjast:

Ei räägi riigist ja sellest kuidas riik kiusab ettevõtjaid. Mulle ei meeldi, kui Eestit kirutakse või arvustatakse. Riikide tulevik on nagunii tume, ma ei taha kiusata või näppu vibutada suures plaanis kaitsetu suunas. Pigem vastupidi. Eesti on unelmate maa, et alustada ettevõtlust või näiteks viia läbi sotsiaalseid uurimusi. Kõigil on savi. Liberaalsus on loonud võimalused ning mentaliteet ei takista tegutsemast. Riik ei saa lõputult poputada inimesi ettevõtlusega tegelema, piisab sellest, kui luuakse võimalused. Toetused pole privileeg.Lavastus ei räägi oskusest leida ideele partnereid ja rahastajaid. See on idee teine etapp ja vähemalt sama keeruline kui esimene. Kuidas laieneda ja oma ettevõtet maailmale õigete kanalite läbi presenteerida on väga lai teema, millest ma ei tea midagi ja millest ma ei oska adekvaatseid dramaturgilisi liialdusi kirjutada, nii oli see parem kõik välja jätta.Lõpptulemus võiks olla pigem kerge kui raske, pigem kunstiline kui ainult sotsiaalne. Pigem sõnumiga.

Miks just nüüd ja praegu see teema?
Mind tohutult tüütab igapäevane möla “majanduslangusest” ja “surutisest”, see on väga väsitav. On aeg, kus tuleb teha, mitte peitu minna. Ma ei pea õigeks seda, mida on teinud paar edukat nooremapõlve eesti ärimeest – nad on võtnud oma firmadest raha väljad, tõmmanud ärid koomale ning reisivad paar aastat mööda maailma ringi põhjendusega, et praegu pole soodus ega otstarbekas ettevõtlusega tegeleda. Ärimees peab mõtlema laiemalt, kui üksikisiku mõnus elu. Samuti on mul kahju Oliver Kruudast, kes ütles paar kuud tagasi nii:“Ausalt öeldes ei taha ma enam mitte millegagi tegeleda. Ei ole paremat aega kui reedel kell kuus õhtul, mis tundub mulle kui kuuajalise puhkuse algus.

”Miks sa ise ärimees ei ole?

Ma ei oska. On kaks ametit, mida pean äärmiselt raskeks – produtsent ja ärimees. Mõlemad peavad kõike kõigest teadma, neil peab olema tohutu intelligentsus ja väga head suhtlemisoskused. Ühtepidi mõtlen, et iga inimene, kes hakkab tegelema ettevõtlusega, peaks endalt küsima, et kas temas üldse on inimlikku potensiaali. Teistpidi, head ärimehed ja head ideed sünnivad ainult kogemusest. Ettevõtlust ei tohiks karta, aga peab väga täpselt teadma, et mida sa teed ja miks sa seda teed, mis sa teed.

Mis on sinu lemmik äriideed?

See lavastus ei ole tehnoloogia ja suhtlusvahendite arengust, aga ma vastan hetkel ebaoriginaalselt - Skype ja Twitter. Mõlemad on sündinud väikese grupi inimeste tohutust entusiasmist ja oskusest ära kasutada aega ja muutusi. Hetkel on need Interneti kuumimad suhtlusvahendid, mille mõlema potensiaal on endiselt ettearvamatu. Kasutan ka kahte Apple'i arvutit, mõlemad funktsioneerivad suurepäraselt - lisavad mu ellu väärtust ja hoiavad kokku mu aega. Huvitav, kas Steve Jobs arendab oma firmat raha pärast? Kas Skype ja Twitteri mehed tegid alguses meeletult öö ja päev läbi tööd raha pärast? Või oli ja on see idee, mis neid käima lükkas ja lükkab.

Kas lavastust näitab pigem ideaali või pigem tavalist?

Ma ei tea, ideaalist on vist asi kaugel. Samas, see ilu ja paatos, mida tihti otsitakse tavalise inimese tavalisest elust, on ka tohutult tüütu. Minu jaoks on absoluutselt end ammendanud lood, kus keegi eraldub ja läheb metsa elama. Mulle väga meeldib maal olla ja ma tahaks kindlasti kunagi lambaid kasvatada, aga kui ma tahan olla ühiskonna osa nii, et see loob lisaväärtust, siis ei ole siin mingit metsa minemist ja enda sisse vaatamist. Inimene, ettevõtlus, teater on eelkõige sotsiaalsed, minu arust vaadatakse sellest tingimusest väga tihti kõrvale ning tegeletakse pigem sellega, mis meeldib, mitte sellega, mida on vaja.

Miks on vaja teha teatrit kell 8 hommikul?

Sellepärast, et tööpäev algab kell 8 ja koosolek algab tavaliselt kell 8.15. Sellepärast, et hommikud on liiga ilusad ja mõtteerksad, et neid maha magada. Ma armastan hommikuid. Mulle ei meeldi eriti magada, sest magamine on lõbu, mis ei arenda inimest. Arvan, et see jääb eluks ajaks inimesele meelde, kui ta hommikul kell kaheksa teatrisse tuleb. See on aktsioon, et ärgitada inimest tegudele. Ja tore oleks ju teatris vahel luua reaalsuse illusiooni, sellepärast leiab tegevus aset ka nende nelja inimese kontoris.Mis sellest kõigest välja tuleb hetkel ei tea. On tekst, mis proovide käigus kindlasti muutub ja on näitlejad, kellest loodetavasti kujunevad karakterid. Aga selle nn. “kohaspetsiifilise” lavastuse tegemise valem on üsna mitme muutujaga, mis võivad anda väga erinevaid vastuseid. Ma ei tea, mis välja tuleb.

Kumb siis on tähtsam idee või idee teostus?

See valik on liiga suur, et oleks võimalik vastata. Kuigi idee on nanosekund, siis ta koosneb väga erinevatest parameetritest, mida tuleb iga idee puhul käsitleda eraldi. Ja teostus ei ole pelgalt plaan, mida inimene või inimesed järeleandmatult üritavad ellu viia.

Kõige tähtsam on vaimustuda. Arhitekti töös pidavat loovust olema alla viie protsendi ning maalikunstnikuks õppimine on vist üks kõige sügavamalt rutiinsemaid erialasid. Tunnistan ausalt, mina ei tea, mis on “loovus” ja mida inimesed täpsemalt mõtlevad, kui nad räägivad loovusest. See on nii umbmäärane mõiste, et seda pole vaja. Kõik on loovus.