Mängurid - Nukuteater

Oi kui laheda lavastaja on endale Eesti Riiklik Nukuteater "idamaadest" kodustanud :) Jevgeni Ibragimov on mehe nimi ning ta on toonud täiesti omapärase, vahva ja kindlasti ka originaalse käekirja meie kodusesse Nukuteatrisse. Viimati nägin tema lavastatud "Kuldvõtmeke"-st ja kuigi parallele võiks nukukunsti mõttes tuua, on tegelikult olulisem paralleel hoopis lavastuslike trikkide paljusus ning täiesti uus põnevuse tase "nukkudega mängimise" vaatamisel!

Ette rutates pean ära mainima, et minule isiklikult meeldis see Kuldvõtmeke isegi rohkem, sellest hoolimata, et tegelikult "Mängurid" on ju ikkagi rohkem "täiskasvanute" tükk.

Igatahes oli lahe, et etendus hakkas pihta juba fuajees ning Gogoli muuseumi töötaja aitas kenasti sellisele venelikule lainele oma aktsendi ning vahva "vene baaba" temperamendiga. Saalis istudes, kui tuled kustusid, tundsin millegipärast isegi hirmu hetkeks. Sellist sõnul seletamatut, mitte millegi ja samas teadmatuse ees. Huvitav kogemus :) Kõigepealt algab tükk pihta lihast ja verest näitlejatega ning see tranformatsioon nukkudeks tekitas uuesti kergeid "judinaid" :) Kuid siis alles mäng lahti läkski.

Samaaegselt mitme inimese juhitud nukud, millel näiteks käed on "inimese" omad, aga pea "nukupea", lõi mõnusalt ehtsa tunde. Samuti stseenides, kus mängisid ainult "käed" oli sellist omapärast võlu. Kuid minu lemmikud olid ehk hoopis need kõige väiksemad nukud. Nii detailsed ja mõnusalt ehedalt liikusid nad! Samas ka see kui oli kasutatud mingi mõtte või tunde tekitamiseks eri suuruses nukke - suur kõrvutatud näiteks üleoleku tunde tekitamiseks väiksega - geniaalne ja toimiv!

Üldse oli see kõik detailirikas. Punase kindaga käsi, mis vahepeal vilksatas andis kogu loole salapära, kuigi lugu ise on ju vana Gogoli kaardipetturite lugu. Selles suhtes ehk sisu ei mõjunudki nii "põnevalt" või "huvitavalt", sest enamvähem etteaimatav on kõik, isegi püant jääb nagu üllatusliku toimeta. Kuid sellest hoolimata on tegemist väga huvitava, justnimelt "lavastusega". Nii valgus-, muusikakujundajatele kui ka kunstnikule suured kiidusõnad! Vahepeal oli küll "musti kujusid" näha, aga võibolla lihtsalt "esimesest reast"? Kaugemalt vaadates ehk toimiks see paremini. Samas nende nukkude detailide ja detailse liikumise nägemiseks saab ehk just lähemalt vaadates suurema naudingu.

Näitlejatest peab suure aplausi saatel saatma kiidusõnad Taavi Tõnissonile. Ma ei saa aru, mis ime on tema hääles, mis paneb teda kuulama ja juba esimestest sõnadest peale kaasa elama tema karakteritele - see on täiesti maagiline! Ka seekord, alati kui oli tema "hääles" olin ka mina kõrvad kikkis :) Vanasti oli selleks Henrik Toompere... nüüd on Toomperel minu meelest päris vääriline mantlipärija! Kuigi Nukuteatris on ka mitmeid teisi häid näitlejaid - Laura Nõlvak, Liivika Hanstin, Helle Laas, Anti Kobin, Tiina Tõnis, Riho Rosberg ja Lee Trei, kui nimetada "mõningaid lemmikuid", aga ma otsustasin, et ei hakkagi teisi selle etenduse näitlejaid kiitma, sest kõik olid ju enamvähem "head" ning suurem osa kahjuks ei paistnudki välja, sest pidid täitma ainult tehnilist poolt - nukkude liigutamist (ja ka pimeduses häälitsema). Kõik (ka siin minu mainitud "lemmikud") ei osalenudki selles tükis. Kuid lõpus, kui kõik "osalenud" näitlejad kummardama tulid, siis oli neid ikka üllatavalt palju!!! :)

Kui rääkida etenduse enda sisulisest lõpust, siis minu meelest oli see mõttena väga hea ning lisaks andis sellist tugevust kogu tükile juurde (ma pean silmas eriti seda Anti Kobin-i lõpuosa ja neid ägedaid suuri k..i!)

Hinnang: 3 (natuke veel ja Nukuteater suudab minust täiskasvanud eas Nukuteatri kui teatrivormi austaja teha! :) Nimelt ma kohe kuidagi ei haaku "nukkude maailmaga", eriti skeptiline olen ma "täiskasvanutele" mõeldud nukkudega mängu suhtes - see on mu isiklik kiiks. Aga kui on selliseid huvitavaid lavastuslikke trikke kasutatud, siis miks ka mitte :) Läbimõeldud kuni detailideni, ja neid detaile viitsitud mõelda ja sisestada lavastusse - see on kunst! Kui nüüd lugu ise oleks ka "mind isiklikult" puudutanud, siis oleksin olnud täiesti "müüdud". Hetkel jään ootama midagi uut Ibragimovilt. Väga suure huviga!)

Isiklikud märkused: Saal kubises kõiksugu kultuuriinimestest! Ja vene tädisid oli ka palju vaatamas :)



Tekst lavastuse kodulehelt:


Nikolai Gogol
Mängurid
Lavastaja: Jevgeni Ibragimov
Kunstnik: Pavel Hubicka (Tshehhi)
Muusikaline kujundus: Tatjana Aljoshina (Venemaa), Boris Kipnis (Venemaa), Arbo Maran
Tõlkija: Jüri Karindi
Valguskujundus: Raoul Nagelman, Martin Janicek (Tshehhi)
Mängurid: Vahur Keller, Liivika Hanstin, Riho Rosberg, Laura Nõlvak, Andres Roosileht, Anti Kobin, Ingrid Isotamm, Jevgeni Moiseenko, Toomas Kreen, Venno Loosaar, Taavi Tõnisson, Reet Loderaud, Pavel Shnjagin

„Mängurid“ on tõeline põnevuslugu. Tegevus hakkab hargnema väikeses võõrastemajas, kus otsustab peatuda virtuoosne kaardimängupettur Ihharev. Kuidas saaks aga üks mängupettur käed rüpes istuda, kui võõrastemaja on võimalikke mänguohvreid täis? Nii meelitabki Ihharev kolm härrasmeest endaga kaarte mängima, eesmärgiks nende rahakukrud tühjendada. Kuid kas need härrased on ikka kohmakad kaardiladujad? Või ehk hoopis veelgi peenemad petturid? Nõnda saab alguse hoogne ning ootamatute sü˛eekäikudega topeltmäng, mis ulatub kaardilauast kaugemalegi…


Kaukaasiast pärit külalislavastaja Jevgeni Ibragimovi sõnul püüdis ta seda lugu avada võtmes, kus kirg hukutab inimese: „Hasartmäng teeb inimesest nuku – elava kuradi ja saatana. Kui mängukirg tungib inimese hinge, siis rikub see inimese. Momentaalselt.”


Tehniliselt keeruka ja rahvusvahelise koostööna valmiva lavastuse sihtrühmaks on noored ja täiskasvanud. / 14+
---
2008. aasta 18.-24. maini osales lavastus "Mängurid" 15. Subotica Rahvusvahelisel Lasteteatrite Festivalil Serbias, kust toodi koju peaauhind ehk festivali Grand Prix! Festivalil osalesid lasteteatrid paljudest Euroopa riikidest ning Venemaalt; zhüriisse kuulusid nukukunstiala tipud.

18.-22. septembrini 2008 osales "Mängurid" festivalil "Kovtsheg" Venemaal Kineshmas.

2009. aasta märtsis osales "Mängurd" festivalil Kuldne Mask Moskvas, Venemaal.

Esietendus 29. märts 2008
Etenduse pikkus 2 tundi ja 30 minutit
Mängukoht Suur saal