Stalini lehmad - Sofi Oksanen

Ma ei mäleta millal viimati lugesin ühte raamatut ning tundsin oma enda eluga nii palju sarnast?! Ok, muidugi pole see ju "minu" lugu, vaid ikka Anna või mingil määral kindlasti ka kirjanik Sofi Oksanen-i enda lugu. Ja kuigi mitmed asjad olid ka rohkem või vähem nihkes minu kogemustega võrreldes, õhkus sealt ometi vapustavalt palju minu mõtteid, tundeid ning läbielatud asju :)

Kõigepealt peab ütlema, et Oksanen on fantastilise mäluga! Nii palju nostalgiat ning mõnusaid killukesi Eesti lähiminevikust. Oksanen on osav doseerija - ta on sidunud mitu erinevat teemat ning tasandit üheks tervikuks täiesti fenomenaalse osavusega - teemad nagu eestlane Soomes, soomlasest ehitaja Venemaal, buliimia/anoreksia, küüditamine, Eesti 40ndad, 50ndad, 60ndad, 70ndad, 80ndad, 90ndad ja tänapäev, armastus, lapsepõlv, spioonid/KGB, külaskäigud Eestist Soome nii nõukogude ajal kui ka uuel ajal, inimsuhted, ka kiiksuga suhted, asjade kultus - mille juured ulatuvad juba aastakümnete taha jne jne jne. Kuid esialgu läheb raamat liikvele kahe põhilise teemaga. Esiteks eestlasest naise ja soomlasest mehe vaheline armastus - sealt edasi Eestist Soome kolimine ja siis sellest abielust sündinud lapse mõtted ja tunded - on ta ju ühtlasi nii soomlane kui ka eestlane. Ja teiseks selle lapse toitumishäired. Kuigi toitumishäiretest räägitakse rohkem selles tänapäevasemas ajas kui laps on tegelikult juba täiskasvanu. Ja huvitav, aga nii kui ma tundsin, et mulle nüüd natuke juba aitab sellest oksendamise ja söömata olemise teemast, siis autor justkui tundis täpselt selle koha ära ning liikus sujuvalt edasi teistele teemadele ning jättis selle buliimiareksia natukeseks kõrvale. Hämmastav, et kirjanik mitte ei liigu oma mõtteidpidi edasi vaid justkui tõesti tunnetaks, mida lugejagi tunnetab.

Üldse see vorming, ehk ajas edasi-tagasi hüppavate lõikudega kokku miksitud lugu on justkui mõni teleseriaal, mis koosneb fragmentidest. Siiski lineaarselt liigub edasi nii ajaloos toimunu kui ka see mis hetkel käimas.Nõnda on justkui mitu rauda samal ajal tules ehk mitu lugu või liini ühekorraga käsil. Ja seda põnevam lugejale! Koondangi oma mõtted erinevate põhiteemade alla, sest nii mitmetasandilist raamatut lahtimõtestada üldiselt on minu jaoks küll võimatu.

Dieet/Buliimiareksia:
Pideva dieedipidamise valguses sain mina küll inspiratsiooni juurde kõhnemaks saamisele. Juba see tunne, et kui kõhnem oled ning see tähelepanu, mida siis osutatakse. See on omakorda inspiratsiooniks paremasse vormi saamisele. Mõtted nagu "kõhna olen ma siis kui naba on piklik mitte ümar" olid minu jaoks küll uued, kuid annavad ju tegelikult vürtsi kõhnumisele :) Kunagi 20 aastaselt end näljutades ei pidanud ma üldse raskeks sõrmi kurku lükata ja oksendamise abil kõhnemaks saada. Praegu ma enam nii ei suudaks, kuigi ei pea seda võimatuks. (Praegused trikid on rohkem alatajule mõju andvad - püksirihm augu võrra kitsamale, et tekiks tunne kuidas vöö pigistab, siis ei pinguta söögiga üle...ja teised sellised väiksed kavalused :)). Tegelikult ju raamat otseselt ei mõista hukka, ega tegele ka moraalitsemisega, et buliimia on vale või et ei tohiks üldse alustadagi, sest see võibki ju viia selleni, et lihtsalt ei oskagi enam süüa või sööki enda sisse jätta. Rääkimata tervislikest probleemidest, mis ju tegelikult võivad, aga ei pruugi sellest tekkida. Mulle meeldib, et see kõik raamatus on nii eluline, täpselt nagu päris. Ka mina mäletan, et õppisin täiesti meistriks, ehk millised toiduained tulevad lihtsamalt organismist välja, millised mitte. Millised seedivad kiiresti ära ja mis järjekorras peab erinevaid toite sööma. Enam ma seda ei mäleta ning ei oska ka hinnata, et kas minul oli samuti nagu Annal, kuid mina näiteks ei arvestanud seejuures kaloreid. Sest kui toidu endast väljutad, siis mis neil kaloritel enam vahet. Kalorite järgi toitun ma praegu, ehk vaatan et kõik saaks ikka kulutatud ka või pigem hoopis sedapidi, et ei ahmi endale rohkem kaloreid sisse kui suudan päeva jooksul ära kulutada. Samuti see varjamine, et kui häbiväärne on ikkagi, et toitu ei jäta enda sisse ning samuti kui häbiväärne on iseenda ees jätta see endale sisse. Kõik need teemad olid nii tuttavad, kuigi umbes 15 aasta tagant :) Ja oi kuidas mulle meeldis see kuidas Anna oma "45 kilo kuhugi jälle tassis" :))) a la näiteks: "Pühendun kohvi joomisele ja 45 kilo kaalumisele."

Soome/Eesti ja nõukaaegne reisimine:
Ma kolisin Soome 1987. Ehk täiesti "sellel ajal", mida Oksanen kirjeldab kõige rohkem. Mäletan ka neid esimesi "tagasisõite" ja neid suuri tolli-läbiotsimisi. Samuti see kuidas suhtuti välimaalastesse. Sellel ajal oli kohustus võtta hotellikoht, kuigi ka meil oli ju muidu võimalik ööbida Eestis. See paranoia ning tihti ju päris õigustatult, sest olid mingid tegelased, kes jälgisid iga liigutust ja sammu, mida siis Eestis sai tehtud. Kuigi ma pean tunnistama, et ma ise küll ei teadnud ega märganud midagi, et keegi jälgiks midagi. Ainult jutte mäletan :) Kui me Soome kolisime, siis minul sellist Ireenet ega mingit võõrast eestlast küll külje alla ei pugenud. Minu teada ei kimbutanud keegi ka mu ema, kuigi ega ma ei pruugi ka mäletada. Aga võibolla olime meie veelgi väiksemas Padu-Soome kolkakülas :) Ma ei mäleta ühtki eestlast ega venelast seal.

Mäletan ka milline mure oli emal alati tassida igasugust kraami Eestisse, täpselt nagu raamatu-Katariinal - olid ajad olid kombed. Minu meelest see tugevalt sissekasvanud sisemine sundlus ei kadunudki tal (minu emal) ära ka "uuel ajal". Armsalt lapsepõlvenostalgiat tekitavalt mõjusid ka Soome kaupluste nimed Valintatalo, Siwa või Alepa. Ega ma ju ei tea, võibolla on need endiselt elujõulised kauplused Soomes, lihtsalt ei ole enam pärast sealt ära kolimist (90ndate keskel) kokku puutunud :)

Nostalgia:
Oksanen tuletab meelde näiteks neid kõva koorega leibasid, mille pehmust pidi kontrollima pisikeste paberilehtedega. Või seda kuidas maal naised kandsid kitleid :) Seda, et taksojuhid olid kunnid ja klient eikeegi. Banaaninidekultus :) "Turist"-i pood. "Vana hea Tallinna kaubamaja" enne ja pärast klaaslifti :) Kolhoosileib... mmmm kui hea see oli! See leib, mida anti loomadele - palju parem kui "tavaline" poeleib :) Linnupiim -a kommid... kuigi neid saab ju praegu vist ka poest... ma polegi tähele pannud, et neid on praeguses pakendis vähem. Vanasti oli se karp tõesti äärest ääreni täis komme, täiesti üksteise kõrval.
Kirsberry, fimmid ja kilokotitäis rublasid - kõik on tuttavad märgid nooruspõlvest :))

Mäletan ka neid aegu kui soomlased käisid Venemaal ehitamas ning milliseid perede lõhkumisi ning armukestepidamisi sellel ajal peeti - massiliselt. Olin ju ise alles laps, kuid teadsin ja tundsin, mis toimub. Samuti see eesti naiste litsiks tembeldamine. Mina "poisina" olin lihtsalt "rüssä" soomlastest koolikaaslaste suus, ehk "venku". Kuid mäletan ka artiklit lehest, kus öeldi, et Eestis on iga 10-s naine prostituut. Keegi hõõrus mulle seda silme alla ning mina muidugi otsisin bioloogiõpikust välja koha ning näitasin soomlastele, et "neil on iga 5-s mees homo". Kuid need halvustavad kommentaarid kuidas Soome naised üritasid leida endale õigustusi, miks nemad justkui on "kõrgem klass", neid oli sellel ajal väga valus kuulata. Ning olgugi, et neid tavaliselt ju ei öeldud otseselt meie pere ega minu pihta, siis tundsin end alati puudutatuna. Meenub ka näiteks üks kord kui jõulude aegu käisime klassiga kirikus ja seal korraldati korjandus Eestis vaesuse käes kannatavate inimeste hüvanguks ja kuidas siis paar klassivenda õelalt minu poole vaadates panid oma hädised mündid korjanduskarpi - justkui "minule annetades". Küll tegi südame täis. Oksanen on ju ise samuti pool soomlane pool eestlane, kuid julgeb siiski jääda omamoodi erapoolikuks ja võrdselt nii ühele kui teisele poolele jagada seda, mis neile kuulub. Sest tõesti see metsavendluse reetmisteemad, kui rahvas ei suutnud hoida kokku ja naabrit ega sõpra mitte reeta, see on ju meie rahva häbiplekk. Aga samas ega ma ise ka ei teaks, milleks ma valmis selles reaalses olukorras oleksin, kui ähvardatakse minu peret. Ehk kas reedaks kellegi kui info nõudja hoiaks nuga mu laste kõril. Inimelu sellel ajal ei maksnud ju midagi. Eriti metsikute vaenlaste jaoks, kes olid justkui püha viha täis.

Ja kuigi väga palju on raamatus sellist tõsist, on siiski ka helgemaid noote ja lõpus ju eriti lootus paremaks. Kuid see raamat polegi otseselt ainult Anna lugu või Anna vanemate lugu või üldse "lugu" selles kõige tavalisemas mõttes. Kuigi "lugu" või lood on ka olemas. Tegemist on minu meelest rohkem nagu mälestuskildude kogumikuga. Ja just need üht või teistpidi enda mälestuste või eluga kokkupuutes olevad killud toovad ju omadki mälestused meelde ning annab võimaluse nostalgitseda. Ja see on nii mõnus tunne. Lisaks on Anna minu jaoks üldse üpris sümpaatne tegelane oma dilemmade, vigade, enese- ning kaaslaseotsingutega, ema-isa mõistmise püüetega ja kurbuse ja buliimiajumalaga. Ma elasin talle kaasa kohe esimestelt lehekülgedelt alates ja eks seegi on juba väga oluline, et oleks huvitav lõpuni lugeda.

Kusjuures ma usun, et kogu selle raamatu kirjutamiseks pidi ta kindlasti päris kaua niiöelda eeltööd tegema ning neid erinevaid mõtte ning mälestuslõike koguma. Sest kuigi eks palju tuleb ju ka kohe "oma peas asuvalt kõvakettalt", kuid selline mass mälestusi võtab kindlasti kõvasti aega ja vaeva kokku koguda. Lisaks need ühtseks tervikuks siduda nii ladusalt - see on lausa imeline!

Lemmikud kohad raamatust (kirjutan oma sõnadega mälu järgi, sellepärast erineb päris tekstist):
***Vanaisa ütleb, et Katariina ja tolle mehe pulmadest on möödas 7 aastat, et järelikult peab Anna olema 7 aastane...Katariina sellepeale, et "Ei, Anna on neljane"...
***kõige peale, mida Katariina oma mehe vanemate juures teeb, ütleb ämm - Karjala inimesed teevad ju ka nii (ehk nood on sama imelikud)...
***Kui Annale soovitatakse 5 kilo juurde võtta... Anna ütleb/mõtleb, et iial ei võta ta 5 kilo juurde. MITTE HETKEKSI! :))) See ongi täpselt elus nii. Käsu peale juurde võtta, eriti kui oled sellist vatti näinud kaalu langetamisega. Ei iial!!! --- "Anna ei kavatse enam kunagi tagasi pöörduda sellesse kehasse, millele pöörati tähelepanu mõnel muul põhjusel peale lihaliku ilu".
***Kõik need kohad olid tegelikult lemmikud - kui Anna on maal vanaema juures
***See kuidas erinevad inimesed reageerivad erinevalt selle peale kui Anna ütleb, et ta on eestlane.
***Küsimusi täis leheküljed... Tihti on vastused või mõtted küsimustes endas olemas. Osav nipp kirjanikult.
***Mulle otseselt ei meeldinud nende "noorte naiste rinnakasvamisvalude" kohad ning muud "naistekohad", kuid ometi olid need minu jaoks õpetlikud ja harivad :) Selliseid asju on ikka hea teada. Ma ei mõtle perserslikus mõttes, vaid siiralt.
***"Hommikul on leib ja sink kadunud". Armastus on nii ilus ja armas...ka sõja ajal.
***See kuidas Richardist tehakse nuhk, koodinimega "õpetaja"... nii see ilmselt toimiski...
***Katariina ja vanaema kirjavahetuseprobleemid
***Kogu see Ireene ja t"ema ema spioneerimine... see oli ühtlasi põnev, aga samas vastik. Nagu endal oleks mingid räpased vaenlased kannul. Õudne olukord tegelikult! Ent ometi oli lahe, et Annal oli selgroogu ise otsustada oma sõpruse üle, ema vastuseisust ning olukorrast teadlikuna olekust" hoolimata. Selles oli midagi eluliselt nii ilusat - "sõprus" ju ikkagi. Ja sõprus teeb südame soojaks :)

Hinnang: 5 (hetkel on see vähemalt sellel aastal üks parimaid loetud raamatutest!!! Päris klassikuks veel ei tembelda, kuigi kultusraamatu staatusesse saab see meie peres küll. K meelest on see üldse parim raamat, mis ta elus lugenud on. Tema meelest on paljud laused ja kogu see ülesehitus täiesti geniaalne. Et sellepärast ei hakkagi tema kunagi kirjanikuks, sest ta ei suudaks kunagi midagi sellist konstrueerida ning oma mälestusi ega mõtteid nii ladusalt ja osavalt sõnadesse pildistada. Osav sulesepp on Oksanen tõesti! Kuigi tegemist oli mitmeski mõttes "naistekaga", sellest hoolimata oli ikkagi väga hea lugeda nii tugevalt ennast puudutavat teksti. Tegelikult jätab Sofi ise inimesena ka väga hea mulje! Nii lahe inimene ja lahe, et saab veel paar raamatut lugeda temalt eesti keeles kohe otsa - "Baby Jane" ja "Puhastus".... ja ta on ajakirjanudusele teatanud, et plaanib eesti-teemalisi raamatuid kirjutada veel vähemalt paar tükki ja järgmisega katsub valmis olla juba vähemalt paari aasta pärast. Minu "kogemata kohtumisest" Sofi Oksaneniga võib lugeda siit.)

Kuigi stiilinäidet sellest raamatust on natuke mõttetu tuua, sest mõnusaid sõnade- ja mõttemänge on raamat täis ja sellest Oksaneni stiilist aru saamiseks peab ikkagi seda raamatut ise lugema, kuid ma ei suuda kiusatusele vastu panna ning otsustasin siiski pisikese lõigu raamatust ära tuua:
Hukka küsis, miks ma ei rääkinud kunagi midagi oma isast. Sest issi ei rääkinud kunagi minuga. Ega minust. Sõna või paar pole rääkimine. Issi rääkis oma õe ja venna lastest. Nemad olid päris tegijad. Ühest sai põetaja. Teine käib motokrossi sõitva poisiga. Mõlemad kolisid kirikuküla teise serva. Vaat on tragid tüdrukud
Issi tahtnuks vähemalt kolme last. Emale piisas ühest. Ühega on lihtsam reisida. Ühega saab ta hakkama, isegi kui on üksi padusoomelikus väikelinnas. Tal on niigi piisavalt muresid. Võõral maal keset metsa ei hakka isegi hull jõmpsikaid sigitama. Pealegi ei või eales teada, võib-olla tuleb tagasi minna.

Aga miks on raamatu pealkirjaks "Stalini lehmad"... 53 aastal suri Stalin ja see on ka raamatus ära mängitud, kuid kas "Eestlased" on "Stalini lehmad" või miks selline pealkiri, seda ma päris kindlasti ei tea ega mõisa, kuigi aimdus on just nimelt seoses sellega, et venelased tegid meiega pärast Sakslastega pakti sõlmimist mis tahtsid... lüpsid mis jaksasid... kas ehk sellepärast "lehmad"? Või siis hoopis kuidas Stalin mehed metsast välja meelitas oma amnestiaga, kuigi mehed metsas olid ehk veel vabamad kui nad Stalini režiimi all kuulekate kodanikena olla said?