Sattusin Käsu Hansu radadele Viinistus just parajasti sellel ajal, kui Hans Rootsi kunnilt oma käsu esimest korda sai sellel suvel. Ja piduliku päeva puhul oli ka terve tegijate kamp kohal, kirjanikuhärra kaasa loetud. Ei puudunud ka vihm, kuigi vaevalt, et tema kutsutute nimekirjas oli :) Vahepeal läks see vihm ikka nii liiale, et näitlejatest hakkas kahju... Muidugi suvine soe vihm, mis ta nüüd ikka midagi erilist teeb, aga teatrivaatamisele andis siiski mingi löögi, ei saanud ju päriselt selles mõttes "nautida". Ja näitlejad kah ei saanud täie naudinguga oma tööd teha. Ma ei teagi kas sellepärast ei töötanud see tekst seekord Viinistus kohe üldse. Kuidagi punnitatuna, justkui tellimuse peale kirjutatud jandi maitse jäi suhu.
Tegelikult oli hästi vahva Viinistusse saabuda, sest kaks naerusuist neidu olid just Viinistusse sissesõidu juures suure tahvlliga "Tere tulemast" vms. Samad neiud olid ka pärast etendust "Head teed" sildiga tee ääres. Nii armas!
Tükk ise toimus tünnide vahel, ehk seal kus "Eesti asi", mitte katlamajas. Kuigi Katlamajas oleks sellise ilmaga olnud märksa mõnusam :) Eestimaa suvi on kummaline. Kuna lavaks oli justkui suur liivakast, siis ma kujutan ette, et ilusa päikselise ilmaga oleks töödanud see liivakasti efekt etendusele lahedalt kaasa. Nüüd aga pidid näitlejad oma märgade riiete ja kostüümidega seal liivas liiikuma, aga märg liiv jääb ju kostüümide külge kinni ja teeb plekid. Ok, ega asi nii hull ka polnud. Lihtsalt see lugu mulle tundus liiga lihtne ja liiga vähe oli sealt, mida enda jaoks haarata. Tänaseks päevaks, kui vaatamisest on kulunud juba üle 10 päeva, on suurem osa kogu sellest jamast ununenudki. Ehk see, mille siia kirja panen on killukesed sellest mis meelde jäänud...
Meeldis selline muinasjutuline lähenemine. Kostüümid ja tegelased olid justkui mõnest Vene muinasjutufilmist. Venelased ise said küll tekstis täie rauaga. Nalja visatakse ka rootslaste ja kõrgklassi arvamuste kohta meie, ehk eestlaste maamatslikuse üle. Tegelikkult mulle meeldis üks nali küll - see kui pesunaised rääkisid meeste kohta ülevalt tünnist :)
Lugu ise rääkis Hansust, poisist ja mehest, ehk temast kahes eri vanuses. Sellest kuidas noor Hans valiti kooli parimaks õpilaseks ning saadeti Rootsi, kuninganga kohtuma. Kuningas andis talle käsu levitada oma tarkust, lugemistarkust ka teistele Eestlastele. Ja Hansust saabki õpetaja. Noor ja vanem Hans peavad aga koos tegema päästetöid, sest Hans teab, mis tulevik toob. Ta näeb ja teab asju, mis kunagi kauges tulevikus juhtuvad - isegi Estonia laeva uppumiseni välja...
Samal ajal Rootsi kuninga juurde lähevad ka venelased. Kuningat mõrvama. Tegemist on ilmselt kuningas Karl XI-ga... ja lisaks on hiljem tegemist tema järglase XII-ga. Paralleelloona toimub tegevus ka Venemaal, kus kuri kuninganna valimas järglast. Tal on 2 poega, kellest üks on tulevane Peeter I. Teine poeg aga oma lollusest hoolimata pälvib ema poolehoiu ning Peetrike on plaanis mürgitada.
Vihmar on lavastajana pannud sisse küll huvitavaid lahendeid. Küll kordustena, küll kogu see kahe Hansu ajas sidumine. Kuid kuna tekst ei kõneta millegipärast, siis ei saa midagi parata.
Näitlejad teevad oma tööd tuntud headuses. Mäletan, et vaatasin Teppartit ning hämmastasin kui palju tal on sarnaseid žeste oma poja Jaak Printsiga. Nad teevad näoga mingit sarnast liigutust või ilmet. Teppart koolmeistri rollis oli ka enne etendust ja enne vaheaja lõppu rahvaga vestlemas - neid harimas ja üle vaatamas :) Ain Lutsepp on ka minu jaoks justkui "kindel värk". Postiivselt mõjusid mõlemad kaks noort naisnäitlejat, nii Lill kui Pekarev pole mu lemmiknäitlejad, kuid mõlemad olid ehk kogu etenduse säravateks päiksekildudeks. Nii pesunaistena kui ka Lill Rootsi kuningannana ja Pekarev Hansu emana.
Raimo Pass oma habemega oli väga vahva ja Joost käsutava venelasest matsina äge. Sukk, Luik ja Toome ka mõnusad, aga ma ei oskagi midagi erilist välja tuua. Hääled kandsid läbi vihma, aga emotsioone ei tekitanud.
Positiivse külje peale tahaks veel lisada ka muusikalise kujunduse. See oli tuntav ning sobiv.
Hinnang: 2+ (Minu jaoks oli lahja ja punnitatud värk. Kui poleks sellist muinasjutulist nõksu sees, siis oleks hoopis kuivaks jäänud. Ootasin natuke, et millal see otsa lõpeb. Kahju oli tegijatest, sest see lugu ei väärinud tegijaid...või siis seda ilma... ei oskagi nüüd öelda, et mille nahka see läks? Pärast selliseid lemmiktükke, nagu Viinistus on varem tehtud, siis kahvatus see minu jaoks kõvasti nende kõrval. Võibolla olidki ootused ja liiga kõrgele aetud... Üldiselt polegi palju midagi selle tüki kohta rääkida... ahjaa isikliku märkusena peaks ütlema veel seda, et vaheajal kohalikus kohvikus olid 3 inimest leti taga, aga aeglasemat järjekorra liikumist ma pole ikka tükk aega näinud. Uskumatult kehv teenindus oli.)
Tekst lavastuse kodulehelt:
„Käsu Hansu ajalootund“
Autor: Mart Kivastik
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Kunstnik: Maret Kukkur
Mängivad: Ain Lutsepp (Eesti Draamatetater), Tiit Sukk (Eesti Draamatetater), Mari-Liis Lill (Eesti Draamatetater), Raimo Pass (Eesti Draamatetater), Sulev Teppart, Janek Joost, Ragne Pekarev (Vanemuine), Markus Luik (Vanemuine) ja Mart Toome (Tallinna Linnateater).
Kui Käsu Hans on kümneaastane ja õpib veel Forseliuse koolis, viib õpetaja ta üle mere Rootsi kuningaga kohtuma. Rootsi kuningale meeldib väike Hans nii väga, et ta annab Hansule käsu Eestimaa üle valvata, kui teda ennast enam ei ole.
Nii saab Hans oma Käsu, mida ta jääb igavesti täitma. Ta rändab ajast aega ja hoiatab eestlasi, kui näeb hirmsat aega tulemas. Kõige raskem on rahvast päästa tema enda käest. Hansu ei usuta enne, kui suur jama käes. Tsaar Peeter hävitab Tartu linna koos elanikega.
Hans läheb taas tagasi minevikku ja rändab ajas niikaua, kuni teda uskuma jäädakse, sest temal on kuninga käsk. Kui me teda ükskord kuulda võtame, on meil lootust pääseda ja alles jääda.
Planeeritud esietendus 11. juulil 2009 kell 19.30 Viinistu Kunstimuuseumi vabaõhulaval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar