Ma ei tea, miks ma kujutasin ette, et selles tükis on tegemist narkootikumide smugeldamisega? Ma kardan, et kui ma oleksin teadnud, et olen seda filmatiseeringut näinud ja korduvalt, siis ma polekski võibolla seda tükki üldse vaatama läinudki. Sest see vana Terence Young-i tehtud, Audrey Hepburn -i ja Alan Arkin -iga peosades olnud film 1967ndast aastast "Wait Until Dark" on tulnud televiisorist mitmeid ja mitmeid kordi.
Samas oleks mul kahju, kui ma polekski seda tükki näinud. Nimelt kuigi lugu oli ette teada ning näitlejatestki ainult Raivo E.Tamm selline, kelle pärast ma Pärnu sõidu ette võtaksin, siis lisaks harukordsele võimalusele näha teatrilavalt pesueht trillerit ning lisaks õigustas kindlasti Raivo oma tasemel rolliga selle loo teatriversiooni vaatamist. Kuid lisaks sellele jäin väga rahule ka Karin Tammaru rolliga ning väga vahva pisike, kräsupäine tüdruk tegi lapse rolli... kuigi endiselt arvan, et Eesti lapsed ei oska teatrilaval mängida, siis seekord oli vahva ja harukordne erand - oskavad vahest siiski ning see vahva tüdruk andis isegi tükile väärtust juurde! Ega teistelelgi näitlejatele midagi suuremat etteheita pole. Lauri Kink ja Ahti Puudersell minule lihtsalt ei meeldi näitlejatena ning ma ei saa sellele midagi parata. Puuderselli mängumaneer on puine ning seda ka seekord. Samas etenduse õudsaim hetk oli minu jaoks just nimelt tema osalusel. Olen filmidest ka tähele pannud, et hirmukõditavad hetked on siis kui näiteks inimene kardab ning on oma majas. Väriseb, ootab oma surma või kokkupõrget vaenlasega ning siis ilmub selle hirmuäratava tegelase nägu või keha akna taha.... Sa tead, et ta kohe proovib sisse tulla. Ja ta võib sisse tulla kasvõi jõumeetodeid kasutades. Lavastaja Palu on selle hästi oma lavastusse sisse genereerinud. Sest see hetk oli tõesti "põnevust tekitav".
Muidu tegi suurima töö ära ikka Raivo E.Tamm oma vinge kõlava ja madala häälega. Tõeline psühhopaat! Kogu see teise vaatuse kähmlemine ja kassi-hiire mäng tuli neil Tammaruga väga osavalt välja. Kusjuures Tammaru ei eksinud ka hetkekski. Ma mõtlen seda, et ta mängis ju pimedat naist, kui isegi kogemata ei unustanud ta seda välja mängimata. Selles suhtes on roll ju isegi üpris raske... Hepburn kandideeris oma rolliga kunagi nii Oscarile kui Kuldgloobusele... Tammaru siiski vaevalt Eesti mastaabis samasuguseid loorbereid väärib. Kuid see mingi huvitav positiivsus, mis temas õhkas seda tema mängu vaadates, selles oli siiski midagi erilist. Jaan Rekkori roll on nii väike, et ma ei saanudki aru, miks ta nägu oli grimmeeritud, sest see lugu jäeti lahti seletamata ning niimoodi tundus see kuidagi üleliigsena.
Kunstnik oli kujundanud lava, ehk Susy (Tammaru) keldrikorteri just umbes nii, nagu see seal filmiski oli või lihtsalt nagu ma isegi seda oma vaimusilmas ette kujutaksin. Omamoodi nostalgilisena mõjus vanasti üpris tihti kasutatud telliskivitapeet. Ka riietuse ja Raivo E.Tamme prilliraamide järgi oleks võinud arvata, et oligi üritatud luua selline 60ndate atmosfäär. Ja see oli neil väga hästi õnnestunud.
Hinnang: 3+ (Harukordne võimalus näha Eesti teatrilaval põnevikku tasub kindlasti vaatamist. Isegi tuttava loona oli seal sellist, mida just teatrilavalt oli mõnus vaadata. Ja kuigi lugu oli lihtne ja lineaarne ning mingeid erilisi trikke ega midagi vapustavat sellest versioonist ei leia, siis tervikuna oli ikkagi teatrist lahkudes hea tunne. Meelde jäid kõige rohkem kummitama Raivo E.Tamm -e ning selle pisikese tüdruku mäng - pisike plika läks nii lahedalt õhinasse põneva mängu kaasamängimisel :) Stiilselt ebaeestlaslik oli ta ka :) Kahju, et kavalt ei saanud kindlalt teada, et kumb ta neist tüdrukutest oli? Ju see võõrapärasema nimega... aga lahe kui temast kunagi mingi lavajõud kasvakski :))
Autor Frederick Knott
Karin Tammaru, Raivo E. Tamm (külalisena), Ahti Puudersell, Lauri Kink, Nicole Marchesani või Kaisa Metsaots (külalistena) ja Jaan Rekkor
Sam Hendrix kohtub Toronto lennuväljal ühe meeleheitel naisega ning toimetab tema palvel üle Kanada-USA piiri portselannuku – kingituse naise haigele lapsele. Heausklik Sam ei oska aimatagi, et nukk on täidetud heroiiniga ning et peatselt saabub grupp külmaverelisi kurjategijaid tema New Yorgi kodu ukse taha, mille avab Sami pime ja usaldav abikaasa Susy, kes on üksi koju jäänud. Psühholoogiline triller – žanr, mille tegi maailmatuntuks Alfred Hitchcock – otsib vastust küsimusele, kas hirmutavam on kurjus, mis on silmale nähtav või see, mis on nähtamatu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar