Režissör: Jason ReitmanStsenaarium: Jason Reitman, Sheldon Turner (baseerub Walter Kim -i romaanil)
Olulisemad näitlejad: George Clooney, Vera Farmiga, Anna Kendrick
Loo lähtekoht: Ryan Bingham on mees, kes peab töö pärast lendama mööda Ameerikat ringi pakkudes teenust, millest firmajuhid meelsasti loobuvad - inimeste lahtilaskmist. Ükskord kohtub ta naisega, kes samuti töö pärast ringi lendab. Sellest saab alguse üks üsna kummaline suhe. Ryan-i enda firma otsustab oma agentide ringilennutamise asemel muuta firmapoliitikat ning hakta lahtilaskmisteenust pakkuma interneti teel, läbi arvutiekraani. Ryanile aga reisimine meeldib, sest nii saab ta põgeneda oma tühja igapäevaelu eest - pole siduseid, pole kohustusi. Ta otsustab näidata nii uue firmastrateegia väljamõtlejale ja juurutajale kui ka ülemustele, miks on ikkagi vaja inimlikku kontakti inimeste lahtilaskmiseks. Selleks läheb ta nö. viimasele missioonile mööda Ameerikat inimesi vallandama, kaasas värske kolleeg ning siin seal ootamas "teine rändaja", reisi lõpus ootamas õe pulmad ning mitu üllatust-avastust nii teiste inimeste kui ka iseenda kohta!
Kui ma siiani arvasin, et Tarantino "Inglourious basterds" on täiesti kõigutamatult minu aasta lemmikfilm, siis enam ma selles nii kidel ei olegi. Nimelt see Jason Reitman-i terava keelega, ülimalt aktuaalne, kurbnaljakas lugu sellest, mis elus on oluline, võib viia tiitli endaga! Milline mahlakas dialoog, millised näitlejatööd, milline südamega lugu... Selline "täiskasvanute" draamakomöödia, mille naljad panid terve saali naerupahvakatega naerma, kuid mille eluline kurbus ja valusad "iseendale otsavaatamised" lõpus tõid nii mõnelegi pisara silma. Minule kaasa arvatud.
Tegelikult ma arvan, et see film oli justkui jälle üks märk minule, et ma olen täiesti vales kohas oma eluga. Ja kui film mõjub nii isiklikult nagu see, on tegemist ikka väga väga hea filmiga. Ja ma usun, et see film mõjub, küll võibolla erinevatel tasanditel ja teemadel, väga paljudele inimestele.
Tegelikult tundsin oma elu väga konkreetselt ära Clooney eluga kõrvutades. Eriti kusagil aastal 2005, kui ma lendasin 1-2 korda nädalas kuhugi maailma otsa... muidugi Clooney/Binghami elu miinus casual sex... :))) Ent ka praegusel hetkel ju "pole ma oma perega koos" vaid nö. reisil... küll üsna permanentsel reisil, ent ometigi - valusalt vajutas film õigetele nuppudele küll! Ja kui ma koju jõudes lugesin msn-is teksti, et tütar ootab, et ma talle helistaksin... seda valusamalt see siis lõikas...
Aga järjekordselt peab tunnistama, et kõige paremad komöödiad ongi sellised, mis pole lihtsalt suur naerupidu, vaid kus ongi mingi sügavam mõte või eluliselt tõsiseid asju ka vahele pikitud. Aga see otsekohene ja terav huumor, mis on nii andekalt kirjutatud, see on siin filmis ikka väga vinge! Parajalt vasturääkiv - "komöödia vallandamistest"... Ega see ilmselt tööta inimesi eriti naeruta. Sest nagu filmis... need inimesed, kes ilma tööta jäävad... paratamatult viib mõttes sellele, mis praegu toimub ning kui valus see tegelikult on. Selles suhtes läksidki mul ehk mõned naljad natuke kaduma. Aga õnneks pole selles filmis ainult see tasand. Terve saalitäis rahvast näiteks rõkkas naerust, kui Clooney rääkis lennujaama stereotüüpidest ehk kuidas proff jälgib kelle järele turvakontrollisappa minna. Ja ma viisin selle "õpetuse" ellu kohe pärast kino poest vett ostes - ühes sabas oli kaks hallipäist härrat ja teises 4-5 inimest suurte korvidega... Ma võtsin selle pikema saba, kus rahval kordid täis. Ja üllatus-üllatus, ma sain oma asjade eest makstud veel enne seda teist hallipäist vana :))) Kuigi kaugel see aeg minulgi on... kui olen ise üks aeglane hallipäine onkel :) Aga Clooney paneb muidugi täiega. Sealjuures on ta nii chic, slick ja kiire ja terav ja noh... iga naise unistus ja iga mehe eeskuju :) Okei... mitte "iga"... aga ma võiks küll 50selt samasugune olla :) Ja siinkohal ma ei räägi tema tegelaskujust selles filmis. Õnneks siiski olen "teisel rajal" :)
Filmis korraldab Bingham/Clooney ka koolitusi, laseb seljakotti pakkida alguses asju hiljem inimesi... mulle meeldis see mõte... mõtlesin kaasa täpselt nagu mõnel koolitusel. Ja mõte läks sealt omasoodu rändama edasi... vahest on tõesti neid asju hea läbi teha ja mõelda enda jaoks. Saab natuke teada ka hetkeolukorrast oma elus ja nii ja muidugi, mis lõppude lõpuks on oluline.
Veel jäi mõttena meelde see eesmärkide seadmine. Kas alati peabki olema mingi ratsionaalne eesmärk? Mõnikord võib tõesti mingi tobeda eesmärgiga saavutada ka suuri asju. Ning mõnikord selle saavutusega koos kõrvalnähtudena kaasneb ka palju head! Kuigi meestel ja naistel on see natuke erinev. Minul näiteks on küll "näitamise" või "ärategemise" vajadus. Kasvõi selle dieediga siin hiljuti - et ma suudan ja et ma saan hakkama. Kui samuti on see eesmärgistamine kõrge ja madala saavutusvajadusega inimestel erinev. Mõnele piisab eesmärgiks juba lihtsalt ära tegemise suutmine, mõnele on vaja mingeid tulemusi või auhinda või muid hüvesid. Mõni peab teatud hüvesid eelduseks... eks siin kohal tuleb mängu ka see, et mida tehaks ja kas iseendale või kellelegi teisele. Aga pean just silmas iseendale... Ma mõistsin näiteks täiesti seda Binghami soovi saada 10 miljonit miili täis... kuigi sellel polnudki ju mingit pointi tema jaoks... lihtsalt saada 7 inimese sekka, kes sellega on hakkama saanud. See oli tema jaoks oluline. Kindlasti midagi, mis algas mänguna... Kuigi lõppude lõpuks kui oluline see siis oligi, kui seda rõõmu polnnud kellegagi jagada...
Hinnang: 5 (üks aasta parimaid filme! Saab narda, saab nutta - kui muidugi läheb hinge pihta, nagu näiteks minul - kes ma ka oma perest kaugel... Samuti saab filmiga koos läbi teha koondamised ja mitte vähe... justkui karastamine... Liskas mõelda naiste ja meeste erinevuste üle ja selle üle, mis elus on oluline. Milleks me midagi teeme ja kas selleks peab alati olema mingi suurem põhjus... ning kõige tipuks muidugi see, et tehes asju "koos" on kõik palju armsam, mõnusam ja väärtuslikum. Inimesed vajavad teineteist... ka vallandamised-koondamised-mahajätmised jne jne jne peaksid interneti, msnide, mobiiltelefonide ajastul jääma inimeselt inimesele otse, ilma ekraanide ja telefoniliide abita toimuvaks. Oleme ju ikkagi inimesed. SUPERHEA FILM! - Usun, et järgmisel aastal kandideerib Oscaritele ning võib isegi võita ilmselt mitmes kategoorias - vähemalt parim film, Reitman, Clooney, stsenaarium võibolla üks kahest naiskõrvalosast ka, kuigi nemad ei võida... Igatahes ei lase ma ühtki Reitman-i filmi tulevikus mööda! Tegelikult otsustasin seda juba pärast "Juno"-t. Soovitan kahe käega kõigile täiskasvanuliku huumori austajatele, eriti neile, kes tihti reisivad ja pere juurest ära. Neile, kellel pole peret, võib see eriti valusalt mõjuda...)
Filmi trailer:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar