Režissör: Lone ScherfigStsenaarium: Nick Hornby (baseerub Lynn Barber-i memuaaril)
Olulisemad näitlejad: Carey Mulligan, Peter Sarsgaard, Alfred Molina, Cara Seymour, Dominic Cooper, Rosamund Pike, Olivia Williams, Emma Thompson
Loo lähtekoht: 60ndate alguse London. 16 aastane tüdruk käib koolis, unistab Oxfordi edasiõppima minemisest. Unistab ülikooli filosoofilisest õhkkonnast ja prantsuse keele rääkimisest sõpradega ja ühltasi ka Pariisist. Muidu ongi kõik ok ning tee Oxfordi suunas peaaegu et sillutatud, ainult ladina keelega on raskuseid. On ka üks poiss, kes on tüdrukust huvitatud, aga see on natuke nagu "mitte päris see". Ühel päeval koolist koju minnes on hirmus vihmasadu. Tüdruku kõrvale peatub tolleaegne sportauto. Mees autos ütleb, et ta on muusikaarmastaja ning tal on kahju, kui tüdruku tšello saab vihma käes hukka. Et kui tüdruk kõnniks auto kõrval, siis ta võiks tšellot autos sõidutada. Sellest läheb lahti üks suhe, mis on väliselt väga ilus, kuid millel on üsna huvitavad tagajärjed. Samaga kui tüdruk istub selle mehe autosse, algabki tema eluülikooli hariduse saamine.
Tundub justkui brittidel oleks mingi vandenõu - tulla igal aastal sobivalt oscarite hooajal välja ühe romantilisemat sorti komöödiaga. Eelmisel aastal Happy-go-lucky ja enne seda terve rida Hugh Grant-i filme. Sedapuhku Granti pole, on Sarsgaard, ent kuidagi ikkagi teatud õhustiku ja olustikuga film, mis kindlasti sobib Akadeemiale kah. Sobis ka minule ja ilmselt tervele saalitäiele rahvale, kes peaaegu terve filmi häälekalt ja mõnuga kaasa naersid :) Kuigi ega see ju selline "lihtlabane" naerutaja polegi. Sügavamaid teemasid ka küllaga. Ent selline terav ja mõnus briti huumor ja situatsioonikoomika, mis minule igatahes alati mõjub. Ja kuigi selliseid filme ju on küll juba, on siin ikkagi midagi erilist ja omapärast. Kasvõi see ajastu ning näiteks mingid kelmi-teemad, mis läbi jooksevad. Ja muidugi see "hariduse" teema... Ühtlasi peaks film toimima lastele õpetliku näitena, et miks peab kooli ja haridust pidama oluliseks. Ning kõigele lisaks ka vanemate ja lastevaheline suhtumine. Millised olid ajad ning kombed ja suhtumine kunagi 50 aastat tagasi. Need on kõik lisaväärtused sellele heade näitlejatöödega vürtsitatud filmiloole, mis tervikuna on üks järjekordne briti kino pärle.
Peategelast, ehk Jennyt mängib Carey Mulligan, kes polegi enam teabmis uustulnuk - taskus ka Euroopa Filmiakadeemia Shooting star auhind. Tema süütu ja naabritüdrukulik, kuid ühtlasi täiskasvanumaailma igatsev ja avastav roll on värske ja usutav. Justkui 16-17 aastane tüdruk tõesti, kes avastab, et elus on nii palju muudki kui kuiv koolihariduse saamine. Märksa vanem mees - David - võrgutab ta oma raha ning laheda ja põneva ning palju täiskasvanulikku meelelahutust pakkuva eluga ära. Tüdruku silmad lähevad kirjuks. Nähes ja kuuldes kõrvalt kuidas tema enda vanematel "oli kunagi noorena elu" ja ühtlasi tunneb ta, et tema aeg on ka nüüd ja praegu võtta elult mis võtta annab. Sest teist võimalust ei pruugi enam tulla. Ning kui hall ja igav oli argipäev enne Davidit... Davidi rollis on üks mu lemmikuid meesnäitlejaid - Peter Sarsgaard (sama mees oli alles hiljuti Eestitki oma sisuga riivavas filmis - Orb/Orphan). Tema kaval ning mingis mõttes uimaselt-uhkelt bourgeoisie-lik olek, oli kui loodud sellesse rolli. Davidi sõpru mängisid "Mamma Miast" tuttav Dominic Cooper, kes mulle muidu üldse ei meeldi, aga siin ei häiri kõige vähematki. Tema naisena Rosamund Pike - väga kena naine minu meelest... ja roll selline ullike-lollike, kes on rahul sellise eluga, mida tema mees talle kinni maksab. Koolis on ka paar briti naisnäitleja-lipulaeva - ingliskeele õpetajana Olivia Williams ning direktrissina Emma Thompson. Mõlematel küll väga tillukesed rollid, kuid märkimisväärsed sellegipoolest. Kuid kogu show vingete ja heade näitlejate rivistus, varastas minu jaoks sellise sotsiaalselt äpuliku rolliga - Alfred Molina. See mees kandideerib kindlasti sellel aastal meeskõrvalosa Oscarile! Nii teistsugune kui ta tavaliselt on ja koomikat teha nii oma olekulise eripäraga kui puht keeleliselt kohmakalt karakterit luues - täiesti geniaalne näitleja! On ta ju ka varem hiilanud, aga ei kunagi nii eredalt (näiteks "Frida"-s). Huvitav on ka tema toonivahetus - alguses on ta justkui võimul ning otsustab tütre eest palju, ent hiljem kui tütre elus on "mees", siis isa on kohe justkui võtnud taandatud rolli. Ja eks see maksab talle ka kõvasti kätte. 16-17 aastased tüdrukud on ikka veel alles lapsed ja nende elu peab mingil määral hoidma raja peal. Ainult et muidugi Inglismaal 60ndatel võis olla see suhtumine teistsugune. Ja tegemist oli ka ju üsna sellise isepäise ja oma aastatest ees oleva tüdrukuga. Ega sellisele ei saa ka midagi eriti öelda - too teeb ise ikka nii nagu õigeks peab ja tahab :) Kuid see kuidas Molina selle kogu rolli täidab, seda on läbi filmi lust vaadata. Ikka oli teada, et kui "isa" on kaadris, siis saab ka kohe naerda :)
Režissöriks sedapuhku hoopis taanlanna Lone Scherfig, kes varem on suuremaid laineid löönud näiteks filmiga "Itaalia keel algajatele". Kuid see on (juba 50 aastasele naisrežissörile) ilmselt tema suureks maailma-läbimurdeks. Film on saanud palju positiivset vastukaja ka kriitikutelt. Natuke isegi omapärase pildikeelega. Ja kuidagi kummaliselt mõjub see peategelane - "lapsnaine" ja mõnusalt natuke viltune maailm. Lisaks minu meelest oli hea, et mitmed otsad jäeti lahtiseks või kuidagi poolikuks või ehk veelgi parem oleks öelda lõpetamatuks. Sest filmi lõppedes jäävad mõlemad Jenny "mehed" kuidagi kõrvalisteks. Nii see noor kutt, kellest me midagi ei teagi pärast seda kui ta Jenny 17-sünnipäeval koju "õppima" läks. Ja David - Jenny võti täiskasvanute maailma - pärast oma arglikku põgenemist jääb ka teadmata, et kuidas edasi ja mis. Davidiga seoses külastab filmi mõne minuti vältel ka "Happy go lucky peaosa rollist tuttav" - Sally Hawkins - ning siin ikka päris teistsugusena! Aga see, et neist teistest inimestest ei saa teada piisavalt, see ehk rõhutab, et tegemist oligi Jenny looga ning ikka ju meie eludesse tuleb ja sealt lahkub inimesi nii, et me ei panegi tähele teinekord, et keegi on ära kõrvale vajunud. Või siis ei tahagi me mõnede tüüpidega enam tegemist teha ja see on hea, et nad ise kõrvale jäävad. Seda elulisem ka see film oli. Ja eks ta ju baseerubki elulool... Muideks stsenaariumi on kirjutanud kuulus kirjamees, keda eesti keelde ka hulgaliselt tõlgitud - Nick Hornby!
Naljadest mõjusid lisaks isa-elulisele kohmakusele minu jaoks kõige paremini need "tolle ajastu tibi" ajumahuga esinemised - ehtsad "blondinaljad" :) Kuigi ükskord päris naljakal kombel "ladina keele" kohta paneb ta päris osavalt "pihta" :) Ja muidu ju ongi tegemist heatujulise - coming-of-age looga, ainult lõpuks keerab emotsionaalseks ja kurvaks romantiliseks draamaks ära (mis pole sugugi paha, kuigi kui võrrelda, siis ma eelistan sellist "Happy-go-luckylikku" üdini postiiivsust, aga comme ci comme ca). Mõnus oli ka "taaskülastada" Oxfordi. Sai seal ju alles paar kuud tagasi käidud :)
Ja muidugi hariduse saamine on ikka oluline - eriti selles eas - millal siis veel... Hiljem on juba raskem. Ja alati toetavad nii vanemad kui õpetajad sellist lähenemist - enne targaks, siis rikkaks või enne kool, siis (abi)elu. Kuigi sellel ajastul jah, naiste haridusse vist suhtuti nii ja naa - et kui on "vedanud" ja on sattunud juba rikka mehe otsa, et siis polegi vaja enam endal pingutada. Mõtlemata tulevikus vajalikule enese maksmapanemisele. Nii see sotsiaalne hierarhia ka siis toimis ja tekkis - mehed oli kunnid ja tegid mis tahtsid ja niiöelda tõid saaki (raha) koju ja naised siis ootasid kodus, lasid meestel särada ning olid justkui neist sõltuvad igas mõttes. Eks mulle mehena meeldiks see süsteem ka tänapäeval, ainult et mis õigusega... :) Huvitav mis tunne oleks vastupidine, et kui hoopis naised oleks selles postitsioonis? Siis vist ei meeldiks... kuigi lahe oleks ka kellegi kulul elada mõnda aega? See aga ei ole ju inimväärikas ja sellest tüdineb varem või hiljem ikkagi ära. Aga eks igaüks isemoodi... Sellepärast ongi kõikidel õigus elada sellist elu nagu ise tahavad ning teha oma valikuid. Pole ju vale kui keegi otsustab või nõustub elama nii, nagu teine pool soovib. Igaühe oma asi. Kuid haridus pole veel kellelgi mööda külgi maha jooksnud... lõbujanuline noorus küll. Sest mis lõpuks "alles jääb" kui oled üksi ja pead ise oma eluga hakkama saama...
Lahe avastus oli ka filmis kastutud muusika. Vana hea "Sweet nothing" oli ka seal vanas, (ilmselt) originaalversioonis - armas äratundmisrõõm :) Ja kui mõnus briti inglise keel - mõjus muusikana kõrvas vahelduseks sellele pidevale usa-inkale :) Muideks Carey Mulligan võiks vabalt mängida õdesid Katie Holmes-iga :)
Hinnang: 5- (igatahes "haridus" on õige pealkiri filmile! Tõeline eluülikool see ongi, misläbi siis inimesed oma iseseisvasse ellu astuvad. Mõni teeb seda õppides teiste vigadest, kuid neid on ikka väga vähe. Suurem osa, nagu minagi, ikka enda vigadest. Kes teab, võibolla on siis "paremini" õpitud :) ja väärtustab tulevikus neid väärtuseid paremini, mis vigade näol on haiget teinud või elu liigutanud rajale, mis ei meeldi. Hea film ja soovitan kõigile! Juba kolmas 5 tärnine film tänavusel Stockholmi filmifestivalil!)
Filmi trailer:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar