Whip it / Laksata (USA 2009)

Režissör: Drew Barrymore
Stsenaarium: Shauna Cross (baseerub tema enda romaanil)
Olulisemad näitlejad: Ellen Page, Marcia Gay Harden, Alia Shawkat, Daniel Stern, Kristen Wiig, Drew Barrymore, Juliette Lewis, Eve, Andrew Wilson
Loo lähtekoht: Texase väikelinnas elab Bliss Cavendar (Ellen Page), kelle ema susib teda osalema kõikvõimalikes missivõistlustel, mis on mõeldud teismelistele. Bliss on 17 ja veedab vaba aja kohvikus ("Oink joint":))) töötades. Ühel päeval satub talle kätte reklaam, et tüdrukute roller derby võistkond otsib uusi uisutajaid enda tiimi. Bliss haarab võimalusest kinni ning mingi ime läbi valitaksegi ta tiimi. Ainult et ta on mitu aastat allpool minimumvanust. Oma vanemate eest tuleb ka see saladuses hoida, sest Roller Derby on selline pool põrandaalune spordiala, kus miniseelikutes, tätoveeritud naised rulluiskudega ringi uisutavad ning üsna vägivaldsete võtetega üritavad punkte koguda - mitte just missvõistlusi korraldava ema unistus oma tütrele :) Blissist saab "Babe Ruthless" (tema Roller Derby alter ego). Sellest saab alguse hoogne ja naljakas lugu, milles nii sporti, huumorit, sõpru, armastust ja väga palju soojust :) Hmmm, kui nüüd mõelda nendele naistele, siis "kuumust" oleks vist õigem sõna :) Blissist saab "Babe Ruthless"

Pean tunnistama, et mul oli peaaegu terve film naer näos :) See film rokib täiega! Siiani selleaasta Stockholmi filmifestivali parim film! Üsna pisike film, kuid südame ja hingega tehtud. Drew Barrymoore on ju näitlejana juba "titest" peale maailmakuulus (E.T.-tüdruk :)) Kuid nüüd viimaks tundis end küpsena ka ise režissöritooli istuma ja väga lahe, et ta kauem ei oodanud, sest just praegusel hetkel just sellise filmi tehes on ta minu jaoks täpselt õigel ajal õiges kohas. Kuigi võiks seda pidada ka chick-flickiks, aga samas coolid naised ja tüdrukud ning miniseelikud ja naiste kätšimine - see ju otseselt meestele suunatud :) Ei, tegelikult pole tegemist seksistliku või naisi alandava asjaga. See "mood" lihtsalt käib selle spordiala juurde. Sellepärast ka vanusepiirang.

Eks peab parajalt, ehk piisavalt kreisi olema, et julgeda sellisest asjast osa võtta. Täiesti rock'n'roll! Ja Drew on suutnud tuua nii palju lahedaid karaktereid ühte filmi ning kõik saavad oma osa ja jõudsid vähemalt minuni... Selline hea tuju vitamiin-film, mida võiks alati vaadata kui on paha tuju või kui on tunne, et oleks vaja julgust võtta ette midagi sellist, mis oleks just iseendale ning teised ehk ei aktsepteeri. Elame ju ainult korra (?) ja ikka tuleb teha asju, mis väga meeldib. Ainult nendes saame ka päriselt särada. Filmis näiteks Bliss jäi ka pidevalt missivõistlustel ilma auhinnata, ehk just sellepärast, et see polnud "tema". Ellen Page on justkui loodud näitlema selliseid isepäise mõttemaailmaga tüdrukuid (sama, kuigi natuke teistsugune tüdruk oli ta ka "Juno"-s. Kusjuures samasuguste pisikeste indie-filmidena mõjusid mõlemad!)

Kuid peale nende tervate ütlemiste (millest mitmed ilmselt saavad klassikuteks), sinikaterohke actioni, esimese armastuse leidmise (ja muidugi esimeste vastu püksi saamise) ning mitmete koomiliste olukordade ja ägeda spordi lisaks on ka palju sügavalt hingepuudutavaid kohti. Eriti mis puudutab ema ja tütre vahelist. See kõne, mille ema leiab tütre taskust - see on küll nii tüüpiline ameerika-nutuka moodi, ent ometi toimib sajaga! Nii armas! Ja samuti see kuidas teismeline tõstis pead tüdrukus, kui vanemad teda piirata proovisid - isana kihvatas minuski, kui tüdruk oma isa peale karjus... Kuigi ju nö. asja eest - lapsesuu... ent ometi seda armsam on pärast "ära leppimine".

Kui nüüd järele mõelda, siis ma mitmeti samastusin selle papsiga. Kui minu lapsed ilmutaks huvi millegi vastu, eriti mistahes spordi vastu, olgu see siis minule vastuvõetamatu spordiala, aga ma pushiksin ja toetaksin takka täiega! Oli jah ohtlik ja kas just tahaks, et oma tütar niimoodi rahva ees (poisid ju käisid seda võistlust ikka peamiselt "teatud" põhjusel vaatamas), napis riietuses kakleks teiste naistega, aga kui see talle meeldiks ja see ta õnnelikukuks teeks, siis mina oma lapse õnnele vastu küll ei suudaks seista ning mingeid omi ambitsioone peale pressida. Mis õigusega? Kusjuures olen juba üritanud vanemat tütart siia sinna suunata. Aga kui see tahe ei tule temast endast, siis varem või hiljem kustub see vähenegi üritamine tema poolt. Selles suhtes ei tasugi lapsele midagi peale pressida ja toetada teda ise valima ning edasi toitma seda tema huvi. Nüüd eksisin endale sisendama neid väärtuseid, mis tegelikult ei tekkinud selle filmi läbi. Kuid need, kes pole selliseid asju veel läbi elanud, nende jaoks on see film ma loodan silmi avav. Ja minu jaoks tõdemine, et nii ongi "õige" :)

Mõnus on ka sõpruse-teema. Elus on sõbrad tähtsad - ükskõik kui vana Sa oled. Ka see on üks teemadest, mis filmis on väga tugevalt sisse kirjutatud. Õige sõprus on üle igasugusest "võistlemisest" omavahel. Muidu ei saa ju tundatäit heameelt teise saavutuste üle. Selles suhtes on kõige paremad sõbrad omavahel tihti üsna erinevad inimesed. Ka siin olid kahel tüdrukul üsna erinvad ambitsioonid. Ja kes võib öelda, et kumb on parem. Peaasi ikka, et ise on õnnelik. Tihti ka lapsevanemad ajavad lapsi ülikooli ning ikka just sellist asja õppima, mis tulevikus rohkem raha sisse tooks. Ühest küljest muidugi on ehk sissetulek kindlustatud, aga teises küljest, kas sellega on lapse elu ka niiöelda neetud ning ta ei saagi kunagi tegelikult õnnelik olema, sest ta peab tegema tööd nind sammuma rada, mille keegi teine on talle valinud? See on nii mitme otsaga asi. Filmi tüdrukud olid tublid ja mõtlesid oma peaga. Eks tihti ka vanemad on nii võimukad, et lapsed ei julgegi omi otsuseid teha. Samuti oli ju ka filmis... aga eks siis on ka õppetunniks lastele, kuidas ikkagi tallata "oma rada".

Hinnang: 5 (Üks mu aasta lemmikfilme. Mis sellest, et nii lihtne, aga see film teeb nii hea meeleolu. Maailm oli kinost väljudes natuke lõbusam, ilusam ja armsam :) Kusjuures filmimaagiat ka - nimelt päris mitmed kukkumised nägid päris valusad välja. Ja vingelt uisutasid näitlejad kah - need ju kõik puha staarid - pidid ikka kõvasti rolli jaoks harjutama! Tubli töö. Hea montaaž, muusika ja kaameratöö pealekauba. Aga stsenaarium oli lõppude lõpuks see, mis mind kõige rohkem võlus. Tabavad ütlemised, armas-naljakas-lahe lugu... ja kirsina tipus veel mõnus muusika ka! Soovitan ülimalt soojalt ja mitte just niiväga mõttesügavuse või originaalsuse pärast vaid just meelelahutuse pärast ning selle hea tuju pärast, mis selle filmiga on garanteeritud.!!!!)

Filmi trailer: