Margarita ja Meister - Lavaka 24.lend/No99

Viimasel ajal teatris käies olen märganud, et kui esimeste minutite jooksul tulevad mulle mingi tüki sisulise mõtte või lahenduse pärast külmavärinad, siis on oodata head lavastust (näiteks Endla "Esimesed suudlused", Linnateatri "Ma armastasin sakslast"). Ja seegi kord polnud erand - kui Marko Leht tuleb mustas rüüs Wolandina jalutades sõna otseses mõttes "taevast alla", segades Bezdomnõi ja Berliozi vestlust, siis need va värinad tulidki :) "Enne" oli käes :)

Ma olen Meister ja Margaritat pidanud võimatuks filmilinale või teatrisse panemiseks. Samuti nagu näiteks Sõrmuste isandat, mis ju filmina esimene osa veel kuidagi õnnestus, ent kaks viimast üsna käkina võrreldes raamatuga mõjuvad. Samuti on näiteks Vanemuine üritanud Meistri ja Margarita lavale tuua... räägitakse, et venelased olevat oma telesarjaga suutnud küll lähedale saada - suure rahasumma abiga, ent siiski. Mul on küll DVD-del see sari olemas, kuid pole veel jõudnud vaadata, seega ei oska kaasa rääkida. Kuid see, mis NO-teatri suures saalis toimus, see oli ei vähem ega rohkem kui üks tõeline teatriime :)


Esiteks muidugi dramaturgilises mõttes - kõik see mitmekihilisus, mis romaani minu jaoks nii eriliseks tegi (Bulgakovi "Meister ja Margarita" on minu lemmikraamat), on suudetud ka tuua-luua teatritükki. Kusjuures olen tavaliselt päris kriitiline ning väga kergelt pettuv kui suuri klassikalisi romaane üritatakse poolvägisi lavale toppida (nii palju head dramaturgiat on ju ka muidu) - näitena minu jaoks ebaõnnestumistest esimesena meenuvad Toompere Kafka Loss-i tõlgendus Vanemuises, Ugalas Lensmenti lavastatud Remarque-i Triumfikaar, Endlas Kasterpalu enda dramatiseering Ristikivi Hingede öö-st jne jne jne. No lihtsalt ei toimi minu jaoks... Ja seda enam müts maha Pepeljajevi ees, kes on suutnud sellise võimatu ülesandega - Bulgakovi Meistri ja Margarita dramatiseerimisega hakkama saada!

Kahtlemata lisaks õnnestunud dramatiseeringule mängivad suur rolli ka kõik need huvitavad lavastajanipid, mida selles tükis ikka tõeliselt hulganisti kasutusele on võetud. Pepeljajev ju muidu teadatuntud tantsulavastuste lavastaja ning seeläbi on juba mingi eelarvamus tema tükki vaatama minnes. kuid "Margarita ja Meister" on ju tegelikult küll füüsilisi vorminguid ohtralt ära kasutav, ent ikkagi täiesti sõnalavastusena võetav kunst. Ja kuna mängu tuli sõna kunst, siis on sobilik ära mainida ka väga ilusad ajastukostüümid ning lahe töö meigikunstnikelt ja üldse lava üleehitus - alates ekraanidest, lõpetatades "lendamisagregaatide" ja "laia tee"-ga. Võimas, tõeliselt võimas - nagu suurteos justkui eeldusena nõubki! Tulles tagasi lavastajanõksude juurde, siis üks huvitavamaid video ära kasutamisi oli selles tükis ka! See teise tasandi, ehk Pontius Pilatuse lugu tuua lavale niimoodi "pärgamendirullidel" - GENIAALNE! See maas liikumine loob täiesti isemoodi liikumiskujundi, mis tantsulise liikumise mõttes on Pepeljajevi pärusmaa, kuid lavastuslikus mõttes mõjub tõeliselt geniaalsena. Ning kui sai aru, et neid pärgamente tuleb 9, oli lausa kahju, et need "pildikesed" ära lõppevad!

Liikumist ju muidugi oli kahtelemata rohkem kui tavaliselt sõnalavastustes. Alates selle "Mariade" lavale tulekuga. Selles oli mitu lahedat originaalset leidu, mis silmadele nii mõnus vaadata :) Kuni kõikide nende lindy hopi-de ning trammis-sõitmisteni välja. Lindy hop, täpselt nagu kogu see ajastuhing loob kuidagi sellise 1920-30ndate atmosfääri - samuti ka kostüümid ja soengud... nii stiilne! Ja Lindy hop kui tants on selline rõõmsameelne ja hoogne, mis nende noorte muidu nii hoogsale mängimisele ja säravatele silmadele oli justkui valatud ning andis omakorda hoogu veel juurde :) Ühel hetkel kui nad kõik seal lindy hop-i vihtusid ja Marta Laan üksipäni "publikuga tantsis" (teised olid ju paarilistega) tekkis tunne, et tõuseks püsti ja läheks talle paariliseks :) Nii kaasakiskuvana mõjus see kõik kokku!


Kui rääkida veel nendest lemmikstseenidest, mida muideks oli üksteise otsa järjest (ainult päris lõpuga võiks minusugune fanaatik natuke nuriseda ja seda üldsegi mitte sisulises mõttes - lõpp oli ju täiesti olemas ja korralik! Lihtsalt raamatus oli see natuke teisiti minu jaoks, natuke "parem"... kuigi ega ma ei julge nii kaljukidlalt väita ka, sest tihti peale tekkis selline tunne, et ei suuda kõike endasse haarata, sest edasi liiguti sellise hooga, aga oleks tahtnud mitmes kohas pause panna ning natuke järele mõelda ja enda peas asjad ära lahterdada. Samas parem ongi, et hoogu maha ei võetud - niimoodi mõjus see just sellisena, nagu väga harva saab lavalt näha - täieliku powerhouse-ina :) Kuid tulles tagasi nende meeldejäävamate ja tähelapanuväärsemate stseenide juurde, mida tahaks ka kirjapildis meenutuse abina säilitada, siis maskis Kristjan Üksküla, kes oma kursaõdesid ehk "Maria"-t käperdab... mina seda tähele ei pannudki, ega ausalt öelda mõelnudki, aga seal tüdrukute seas on ju ka tema oma õde... ja kuidas sa niimoodi oma õde ikka "käperdad"... näitleja amet on selles suhtes ikka pagana raske. Eks muidugi laval ja teksti või sisu nõudlusel võib ei-tea-mida vaja olla teha. Kuid ikkagi... Siiski sobivalt enne Sandrani jõudmist lõpeb stseen ära :)

Juba mainitud Pärgamendid ja Wolandi taevast alla kõndimine....

Väga lahe oli kogu trammisõit ja peast ilma jäämine lahendatud! No kuidas sa ikka sellist asja laval teed :) Aga näed, Nüganen lahendas Karinis ja Indrekus trammi alla jäämise ka stiilselt ja väga ilusti, seekord ei saa õelda, et lahendus oleks "ilus" selle sõna otseses mõttes just olnud, aga stiilne ja kummaline küll ja mingis kummalises mõttes "lahe" kah. Ja see trammis sõitjate liikumine-kõikumine - igaüks natuke isemoodi - jällegi "stiilne"!

Hullumaja-stseen - ühes reas pingil istudes, kusjuures samuti nagu terve tüki jooksul, nii ka siin kasutas Pepeljajev sellist nõksu, et mitu näitlejat mängisid ühte ja sama tegelast. Ja siis ei räägitudki alati kooris vaid pigem kord üks kord teine näitleja, kuid kõigile oli aru saada, et kahe inimese dialoogis osaleb 3 -4 erinevat näitlejat ühe tegelase rollis ja 3-4 näitlejat teise tegelase rollis :) fantastiline leid ja lahendus! Sama ju Mariaga... mõtlesin enne etendusele minemist, et kes küll saab au neist olla Maria rollis? Aga võta näpust nad kõik olid Mariad :) Muidugi "lendamise" stseen ja teatud stseenid olid siiski jagatud teatud näitlejatele.

Lendamine oli samuti väga hästi lahendatud. Jällegi tekkis endal hirmus tahe seal niimoodi kõikuda ja "lennata" :) Ühel hetkel, kui Liisa Pulk seal kopsis ühes otsas tagadekoratsiooni jalaga ja siis lennates teise otsa ja kopsutades seal pool jalaga - mõjus see isegi hüpnootilisena. Mõnikord magama minnes võiks oma vaimusilmas näiteks lammaste lugemise asemel lugeda neid tõks-tõks helisid, kuidas Liisa Pulk jalaga tagaseina puudutab :)
Visuaalses mõttes oli lahe ka kriitiku toa segipeksmine ja muidugi Marta Laan, kes siis seal "lendamise" stseenis lendas. Vinge!

Jeesuse süüdistamisel oli hästi lahedalt jälle see mitme näitleja ühe tegelase mängimine ära kasutatud. Kusjuures näitlejad olid laval laiali ning lahe, et ei teadnud ju kes järmiseks küsib, kes vastab... kusjuures nad olid seal ka pidevas liikumises, mis andis omamoodi dünaamilisuse kogu stseenile. Nagu mingid mõtteosad, mis inimese peas neutronitena aatomis ringi lendlevad. Fantastilselt huvitav lahend!

Kuid veel enne näitlejateni jõudmist tahaks ära märkida ka selle, et vastupidiselt tavaliselt kammerlikumate stseenide mõjuvuse austajale, meeldisid mulle selles etenduses massistseenid. Mida rohkem tegelasi laval, seda uhkem ja ägedam!


Danzumehena ei saa ma jätta märkamata - märkimata, kellel on varvas sirutatud ja kellel on tantsijat rohkem sees, kellel vähem. Sest eriti selle tüki puhul on see siiski korralikuks vahendiks ennast laval mõjuvaks ja maksmapanevaks mängida. Selles suhtes eristus minu jaoks kolm "tantsijat" seal kuidagi teistest rohkem. Võibolla teen ma kellelegi liiga, aga minu jaoks tantsijatena mõjusid paremini Sandra Üksküla Uusberg, Marko Leht ja Marta Laan. Kuigi ega kellelegi teisele ka etteheiteid pole. See ongi selline ansamblimäng heas mõttes, et ega sealt ju keegi kuidagi ei eristugi positiivses ega negatiivses mõttes. Kõik on suure kellavärgi hammasratta osad. Ja minu selle lennu lemmikute osas mingit muudatust ei sündinud. "Kuldne trio" (Sandra, Marta ja Liisa) ikka ruulivad. Ja meestest on samuti ikka sama trio lemmik (Hendrik, Kristjan ja Mikk). Kuid üha rohkem meeldivad mulle Marko Leht ja Jekaterina Nikolajeva. Jekaterina eesti keel on viimaste aastate vene juurtega teatrikooli kasvandikest ikka peajagu üle. Kusjuures tema kiiret arengut on ka väga tugevalt märgata väga väikse aja jooksul. Mul on tunne, et tõesti esimest korda üle tõeliselt pika aja oleks just temast Eesti teatris ka eestlase rollides läbilööjat. Muidugi "Margarita ja Meistri" rahvuslikust omapärast tingituna, sobis ta eriliselt hästi sellisesse tükki. Tema silmade sära ja nakatav positiivne energia on fenomenaalne! Ja Marko Leht liigub laval nii sujuvalt voolavalt. Tema hääl on selge ja kõlav ning vabalt võib lähiajal see lemmik-trio muutuda kvartetiks :) Esimest korda meeldis mulle ka Mait Joorits. Olen tema stiilile kuidagi vastuvõtmatu olnud siiani. See tema sügavus ei ole minuni ilmselt jõudnud või on see mingi raamistatusega tema loodud karakterites lihtsalt kuidagi uskumatuna mõjunud. Kuid see monoloog, mis tal selles tükis on, see mõjub ja ma sügavalt kuulasin ning läksin tema hääle mõjul selle sisse. Päris huvitav on teda kevadel näha Arkaadias, kas nüüd on see "valmissaanud" näitleja välja tulnud :) Samuti meeldis mulle seekord Mihkel Tikerpalu. Ühes tantsulõigus ta isegi üllatas mind, ma ei teagi miks. Aga millegipärast ei uskunud, et temas see sees on, mis lavale jäi. Lauri Kaldoja puusanõksud olid omaette väärtus! Temas on tõeliselt suur koomiline potentsiaal :) Ilmselt teeksin liiga, kui jätaksin mainimata heade tantsijatena Roland Laos-e, Liisa Pulga ja Mikk Jürjensi, sest ühel või teisel hetkel nad kõik "mõjusid". Kertu Moppel oli tavalisest kahvatum, kuid Maria minu ettekujutluses on tumedapäine ning sellepärast oleks ta pidanud just "mõjuma" kuidagi rohkem, ent seda siiski ei juhtunud. Samuti ei "märganud" ma Tedremäge. Liis Proode ja Jüri Tiidus olid just see, mis vaja - head suure masinavärgi hammasratta osad! Proode vihtus vahepeal ka nii hoogsalt tantsida, et ma vaatasin kohe huviga, et kes see parajasti selles möllus on? :)

Kui ilusad nad seal kõik olid oma ajastukohastes kostüümides ja nii ägedalt tantsides, mängides, liikudes. Mul lihtsalt pole piisavalt sõnu...

Hinnang: 5 (No tuli lõpuks see 5 ära kah sellele kambale noortele näitlejatele. Nende punt on minu jaoks üks selle aasta "Eesti teatri avastus". Järjest huvitavad ning hea poweriga tehtud asjad! Ja sedapuhku annab silmad ette suuremale osale Riiklike Teatrite repertuaaridele! Ja see kiidulaul pole sugugi mitte "jõulukink", vaid siiralt välja teenitud! Ja seda hoolimata sellest, et tükist olid tekstilises -sisulises mõttes puudu paar minu jaoks väga dramaatilist kohta raamatust - "pea ära kraapimise" ning "halastamise" stseenid - kuigi võibolla need olid mingi kunstilise lahendusena seal ikkagi sees, lihtsalt mina ei suutnud sellest ideede extravaganzast neid üles leida :) Kõige rohkem ehk võiks nuriseda lõpu pärast, kuid võibolla seda loevadki inimesed erinevalt ning saavad sellest omamoodi aru. "Tehnilise nõksuga" oli ju see korvatud võimsalt :)
Täielik tase - võimatu asi on suudetud nii hoogsa ning särava tükina lavale tuua - tõesti teatrikunstil ei ole piire! Kui on tahet, piisavalt ettekujutlusvõimet ning sellist toorest talenti - ja ei saa mainimata jätta, et selliseid särasilmseid näitlejaid, kes panevad kogu oma hinge lavale karakteritesse, siis on kõik võimalik - ka Bulgakovi "Meister ja Margarita" lavale panna! Üks minu aasta lemmiklavastusi! Tänukummardused kõigile tegijatele, osalejatele. Koju jõudes lükkasin oma 14 aastasele ka raamatu nina alla ning uurisin välja, millal seda jälle mängitakse, et tema ka saaks näha! Soovitan kõigile teatrikunsti austajatele! Natuke kiiksuga, natuke teistmoodi, ent ka kõik klassikalise teatri elemendid on kaetud, ehk tegemist pole kaugeltki lihtsalt füüsilise teatriga. Ega ka muidugi tavamõistes sõnalavastusega. Arendab mõtlemist ning ühtlasti annab naudingulisi lavastajanõksude üle imetlemiseks ainet. Superülihea!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Margarita ja Meister
Bulgakov / Pepeljajev

“Meister ja Margarita” on 20. sajandi müstilisemaid raamatuid. Kirjanik Bulgakov ei näinud oma silmaga raamatuks köidetud teksti, ta korrastas 12 aastat käsikirja ja lõpuks keeldus avaldamast, sest ei tahtnud järgida tsensuuri ettekirjutusi. Aastaid hiljem on see kõik pöördunud edulooks. See on suurimaid romaane üleüldse. Raamat on kohustusliku kirjanduse nimekirjas pea kõikide maade kooliprogrammis. Aga palju lavastusel on pistmist originaalkirjandusega, see on hetkel ennustamatu, sest romaani ja tantsu suhe on peidus proovides.

Aleksander Pepeljajev pole veel klassik nagu Bulgakov, Berliozi või Peemot, kuid kahtlemata omab mees oskust panna inimesed müstiliselt liikuma. Meenutades tema lavastusi NO95 “Kirsiaed” (2005) või lavakunstikooli remondile eelnenud tantsulugu “Kolm õde” (2004) või viimast tagurpidi tööd “Tsuaf” (2007), siis on selge, et ootamatusi, jõnkse ja kordumatuid maailmu Pepeljajev loob.

Seekord siis jälle suur must saal ja isikupärane tantsuteater, mis kasutab lavatehnilisi ja visuaalseid vahendeid kogu ampluaas. Kuulujutud on rääkinud, et sarnaselt romaaniga pidi maapinnast väheks jääma. Õhk kannab neid, kelle mõtted on kerged ja keha valmis vastu võtma.

Lavastaja Aleksander Pepeljajev

Kunstnik Alina Korsmik

Lavakunstikooli tudengid: Marta Laan, Kertu Moppel, Jekaterina Nikolajeva, Liis Proode, Liisa Pulk, Sandra Üksküla Uusberg, Mait Joorits, Mikk Jürjens, Lauri Kaldoja, Roland Laos, Marko Leht, Artur Tedremägi, Jüri Tiidus, Mihkel Tikerpalu, Hendrik Toompere, Kristjan Üksküla

Esietendus 25. september 2009 Teater NO99 suures saalis.
Etenduse pikkus umbes 3 tundi ja 10 minutit, üks vaheaeg.

Fotode autorid Alina Korsmik ja Hendrik Toompere jr