Tüdruk, kes mängis tulega - Stieg Larsson

Überpopulaarne Millenniumi-sarja 2.osa on enamvähem sama paks ja raske telliskivi nagu sarja esimenegi osa. Kujundus päris stiilne - sarjale kohaselt äratuntav. Tõlge tundus ka ladus. Ainult, et sisu keeras ikka täiesti tobedaks.

Muidugi põnevust ju jagus. 600 lehekülge sai kõva häälega naisele ette loetud paari päevaga. Kuid võibolla sellepärast just, et "kõva häälega", tundusid mõned asjad ikka päris naeruväärsed. Samas esimene osa oli päris hea ning mingis mõttes isegi natuke omapärane krimka kohta. Teises osas midagi originaalset minu jaoks polnud.

Ehk kui plusspoolele kirjutada see "põnevus", siis miinuspoolele nimekiri on päris pikk. Peamised asjad, mis mind häirisid:

1. Raamatut lugedes tuli mul tunne, et kirjanik arvab, et lugeja on dementne. Iga mõne lehekülje järel korrati asju üle. Jah, ma saan aru, et ajas hüpati ka vahepeal tagasi ning teise inimese tegevuse kaudu mõned asjad kordusid, kuid see määr, millega kirjanik neid kordusi teksti viskab siis tõesti, kas ta arvas, et inimesed nii paksu teost loevad jupiti, et on vaja asju pidevalt meelde tuletada või oli tal vaja kunstlikult oma teost paksemaks ajada? Umbes nagu, et lepingus oli ette nähtud "vähemalt 600 lehekülge" vms. Näiteks see "tank"-mehe kirjeldus või selle tüdrukute-bändi seletamine.

2. See pidev eesnime-perekonnanimega rääkimine. Nii jutustavas tekstis kui ka rääkides teistest inimestest dialoogis. Keegi päris elus ei räägi niimoodi pidevalt, et ütleb kõikide inimeste kohta nii ees kui ka perekonnanime. Lisbeth näiteks ei ole üldse nii tavaline nimi Rootsis, et kui teema on ka temaga seotud, et siis peaks alati Salander sinnu juurde ütlema.

3. Kokkusattumuste jada. No absoluutselt alati, kui keegi näiteks kuhugi baari või restorani läks, siis oli seal keegi tuttav tegelane kogemata ees. Ja ma veel kuidagi mõistaks, et kui need kokkusattumused oleks piirdunud Södermalmiga. Ikka üks linnaosa ja nii, aga ka Östermalmis nägi Lisbeth jurist Bjurmani koos "blondi hiiglasega"... ja muidugi kui Niedermann maanteel tuias, siis vastu sõitis ainult ja ei keegi muu kui Mikael Blomqvist jne jne. Tänaval kus keegi kellelegi kallale tungis, seal oli ikka mõni tegelane veel pealt nägemas vms. Tõeliselt uskumatu.

4. Kuna see ebausutavuste rida nii pikakas hakkas venima, siis tekkisid ebausutavused ka karakterite suhtes - no sellist inimest nagu see Salander, sellist lihtsalt ei saa olla olemas.

5. Lõpplahendus tuli välja nii lihtsalt ning igavalt. See, kes nad seal kõik tapnud oli. Ilma mingi puändita.

6. Kui sa oled saanud kuulist pähe ning sind on maetud maa alla, siis ei midagi kui kaeva aga ennast välja ja mine tagasi ning lõpeta oma töö... see oli ikka naeruväärne. Kui ta seal käe "oma haust" välja sai ning rebast ehmatas... oleks see olnud mõni ameerika kirjanik, siis oleks tal ehk käes olnud veel ka pisike ameerika lipuke... lubage naerda :)))

7. Nii tugevalt oli tunda, et kirjaniku näol on tegemist ajakirjanikuga, mitte päris kirjanikuga. Ja sellistele asjadele lugedes kui mõtlema hakata, siis on midagi ikka valesti.

8. Minule väga meeldib, kui tekstis on ära kasutatud õigeid tänavanimesid ja kohanimesid, nagu ka Larsson oma raamatus seda teeb. On ju see kogu tegevuspaik minu kodu ümber - minu kodupangakontoriks on Hornsgatani Handelsbank, iga päev kõnnin mööda Götgatanit töö suunas, samas 7-Elevenis käin ka mina jäätist ostmas jne jne jne. Aga Larsson läheb natuke liiale. See nimelt on mõnus, kui teatud koha ja tootenimed jooksevad vahepeal tekstist läbi, et pakkuda äratundisrõõmu. Kuid niimoodi pidevalt öelda, kus keegi liikus või et keegi magas "IKEA" voodis, see kõik oli natuke liiga ülepunnitatud tundega minu jaoks.

9. Seksapiilsuse liigne rõhutamine. Et atmosfääris oleks mingi seksuaalne alatoon, ei pea alati mainima, et keegi tõusis "alasti" voodist vms. Muidugi lesbiseksi ei leia just raamatutest eriti tihti, vähemalt nendest mida mina loen. Seega võibolla oligi kõik see kuidagi õigustatud stiilipuhtuse eesmärgil ning seeläbi tugevalt taotluslik. Aga mingil hetkel hakkas mind igatahes häirima.

10. Seebiooperlik lõpp - ehk kes on Zala... no järjekordselt üks kokkusattumus... ja sama ju ka Niedermanniga jne jne.... minu jaoks on selline petukaup.

11. Üldse selline vaimuvaene tekst, et kui oli võetud "blond hiiglane" või suur nagu "tank" kirjeldusteks, siis neid ka pidevalt kasutati, mitte et võiks kuidagi erineval moel nendes sajas korduses kirjeldada inimest.

12. Larsson on suutnud luua nii laheda karakteri, nagu seda on Lisbeth Salander ja nii kahju, et ta on suutnud ka selle tegelase ebausutavustega ära lörtsida.

Hinnang: 2+ (tõele au andes, oli tegemist siiski põneva üllitisega. Sisulises mõttes ei pakkunud küll midagi ja stiil oli allpool igasugust arvestust, kuid kohati oli ikka päris põnev. Filmina jooksis ka silme eest. Küll ebausutava filmina, ent siiski. DVD on juba vaatamist ootamas, seega eks varsti saab näha, kui usutav ta režissöri ja operaatori kaamerasilma läbi on... Kõiges hoolimata, tahaks ikka ka triloogia kolmanda osa läbi lugeda, ehk seal on need üleloomulikud ja ebausutavad jooned kuidagi paremini ära silutud ja söödavamaks tehtud. Ja mis peamine, loodetavasti ka korduseid pole. Üks koht siiski mulle meeldis seal keskel, nagu selle oleks kirjutanud mõni teine kirjanik - nimelt kui see šovinistist politseinik Hans Faste läks stuudiosse üle kuulama endise satanististidest-lesbide tüdrukutebändi liiget Cilla Norén -i - selles oli mingi värskus ja lõbus huumor ning terav dialoog, mis tasakaalustas seda pidevat põnevuse taga-ajamist, mida kirjanikusulg justkui siit ja sealt otsast üritas kruttida.)