Lavakate seekordne avalik ettevõtmine laotab vaatajate ette 6 lühinäitemängu-lavastust Hobuveski ümmarguses saalis. 5 lavastajat - 1 etendus - 6 lühinäidendit. Üks parem kui teine, kõik kuus head, kõik kuus hoogsad, kõik kuus paremad kui keskmine tavateatrietendus. Milline rõõm oli sellest osa saada! Kohe pärast etendust koju jõudes, ostsin ka oma 14 aastasele lapsele pileti järgnevaks õhtuks - see nimelt sobib minu meelest nii noorele kui vanale, nii meestele kui naistele - just selline mõnus, rõõmsameelne talvine vitamiinipomm, mida ongi vaja sellisel külmal ajal! Lisaks kõigele veel palju rohkem kui oleks osanud oodata!
Kuna lavastajateks need samad noored - mitmete jaoks ilmselt ka debüütlavastused, siis seda põnevam oli vaadata seda hinge ning ideid, mida neisse oli sisse pandud. Nii põnevad lahendid ning igas väikses killus oma mõte või üllatus või tera sees, mis andis neile ka sisulise väärtuse. Hästi natu-natukene oleks tahtnud, et mõni juhendaja oleks ka sekkunud mõnede lühinäidendite juures, ent kui ise siis ise.
Esimeseks lavastajaks Mait Joorits ning tükiks selline Jaapani No-teatri stiilis tantsu-varju-mõtte-lavastusi segav kunstiteos, mis täiesti kummalisel kombel mõjus! Ja oi kuidas mõjus. Tants oli ehitatud peamiselt mõnele üksikutele liigutuste komibinatsioonidele, kuid oli tunda nende läbimõeldud valikut. Varjuga mängitud lugu ning tegelikult kogu terviklugu rääkis ühe legendi, kuid pean tunnistama, et ma olin visuaalist nii haaratud, et see padja-teema küll käis minust läbi, kuid ma lasin oma ettekujutusel teha oma tööd ning küll muinaslooliku nostalgiaga rikastatult, kuid ometi iseenda lugu jooksis mul selle huvitava visuaali taustaks.
Roland Laos lavastas loo Adolf Hitleri sünnist - ehk siis Roald Dahli nägemuse tähtsast päevast :) Ja kui kummaliselt traagilise ning koomilise piirimail ta mängib oma tegelastega! Väga palju aitavad kaasa kõik neli head rollitäitjat - ehk kogu etenduste seeria kõige paremini valitud näitlejad? Minu meelest kindlasti kõige paremini Hobuveskisse sobituv tükk. Eriliselt nautisin Hitleri ema ja isa rolle. Eriliselt hea pinge ning valmis rollid. Mingis mõtte ju tobe, sest see oli täielik utoopia, aga kuidagi nii usutav tundus see kõik :) Ja need Rembrandt-i maalilikult pruunid toonid, mida Hobuveski selle toimingu juurde pakkus, oli justkui rusikas silmaaauku! Kui peaks valima selle ühe ja ainsa rolli kõikide tükkide peale kokku - siis see kurbus ning hirm ja lootus ja samaaegselt tahtmatus ja tahe ning meeleheide, mille Marta Laan paneb ühte pisitillukesse rolli - see ainuüksi on kogu tüki nägemist väärt! Justnagu Elle Kull Ukuarus, noor näitleja, aga küpsem kui paljud juba kooli lõpetanud näitlejad! Tegelikult oli see lugu üldse hästi valitud ning kokkuvõttes ehk minu jaoks üks lemmikuid sellest kaleidoskoobist.
Tšehhov-i tüki pani elama minu jaoks Sandra kurb tasand. Samuti see olukord - naine, kes justkui loodab ja ootab ning mees pole ju tema jaoks, kuigi ometi tema abikaasa. Ja see, kuidas on tunda, et kui see mees siis jälle ta jätab ning läheb teise naise juurde, siis järgmine kord kui naine jälle kuuleb, et mees on tulekul sellesse külasse, et siis ta samamoodi uuesti ootab ja loodab.... sisulises mõttes jälle üks minu lemmikuid sellest valikust. Kahju, et meespool ei andnud piisavalt negatiivsust ning vastukaalu hingeliselt sügavapõhjalisele naisrollile. Samas võibolla mingil kummalisel tasandil töötas see isegi lõpptulemusele kaasa.
Tšehhov-i tüki pani elama minu jaoks Sandra kurb tasand. Samuti see olukord - naine, kes justkui loodab ja ootab ning mees pole ju tema jaoks, kuigi ometi tema abikaasa. Ja see, kuidas on tunda, et kui see mees siis jälle ta jätab ning läheb teise naise juurde, siis järgmine kord kui naine jälle kuuleb, et mees on tulekul sellesse külasse, et siis ta samamoodi uuesti ootab ja loodab.... sisulises mõttes jälle üks minu lemmikuid sellest valikust. Kahju, et meespool ei andnud piisavalt negatiivsust ning vastukaalu hingeliselt sügavapõhjalisele naisrollile. Samas võibolla mingil kummalisel tasandil töötas see isegi lõpptulemusele kaasa.
Kristjan Üksküla on üks huvitav lavastaja. Juba suvisest "Kiivad armastajad" tükist sai aru, et see mees "oskab"!
Võibolla kõige rohkem huvitavaid lahendeid pakkuv tükike, on Hendrik Toompere jr jr-i "Puhh". Mu lemmik oli see jope, mis Notsule oli selga pandud. Kui Liis Proode sellega pikali lamas ja see vatijope tal peal kõik ülespoole paisus, siis selles oli midagi nii notsulikku olemust, et see leid oli minu meelest geniaalne! Kuid esimest korda märkasin ma Lauri Kaldojat... just selles rollis nii sobilik! Siiani on ta kuidagi nagu oma stiiliga valesti asju teinud või see tema mingi koomiline kohmakus (mis võiks veel mõned keerud pealegi keerata) pääses Puhhina nii mõnusalt mõjule. Ma pean tunnistama, et oleksin küll noore näitleja preemia kellelgi teisele sellelt kursuselt andnud, kuid võibolla oli otsus just nimelt õige, kui ta on mehele andnud mingi sellise uue hoo ja hingamise, mida just ongi olnud vaja. Sest see Lauri oli juba hoopis midagi muud kui varasemad Laurid, varasemates selle lennu tükkides. Ma elasin talle kaasa ja tema paaritunnetus Notsuga oleks nagu saanud küll tunde kohati sisse, kuigi oleks tsipakene veelgi tahtnud seda puhhi-notsu paaritunnet saada. Mul oli tunne, et Proode hoidis küll Notsulikust tundest kinni kuid vahepeal läks Kaldoja nii hoogu, et unustas selle ära. Kuigi eks seda ju ka Notsu kurtis... Kuigi minu jaoks on Notsu olnud ikka "poiss"... selles suhtes oli kummaline "tüdrukut" selles rollis näha... Aga Proode tegi väga hästi. Lisaks see punane nina ja kogu kodutute varjupaiga kurbus. Kuigi kas see oli ikka "kodutute varjupaik"?
Teine Tšehhov ja teine Kristjan Üksküla lavastus oli kalapüügilugu, kus ühtlasi mingit ajastuhõngu - kõrgklassi Puškiniaegset tunnet. Sandra Üksküla Uusberg mõjus mulle mullegipärast Reet Oja -likuna. Ma ei tea, kas see kuidas ta hoidis oma prille või miks, aga päris lahedalt võiks ta teda parodeerida küll :) Kuid see pisinäidend on siiski peamiselt Kristjan Üksküla-show. Sellise hoo ja innuga mängib ta oma rolli, et seda on nii põnev jälgida. Tundub, et temale sekundeeriv Tedremägi oleks justkui mõnest teisest näitemängust. Kuid Sandra on võrdne vastane ning seda lõppplahvatust on kuidagi pingetkruttivalt hästi õnnestnud Kristjanil saavutada. Kusjuures väike pisike lõiguke Mikk Jürjensi poolt alguses annab nii mõnusa sissejuhatuse kogu loole. Justnagu mingi positiivne tunnetus kohe alguses kätte ja siis sinna otsa see ootus... nii põnev kombinatsioon...
Hinnang: 4 (värske, vahva, lõbus, lennukas, üks kiiremaid kolmetunniseid, põnev, naljakas... neid positiivseid iseloomustusi võiks tulla teineteise otsa reas. Need noored on kuidagi eriliselt kiiresti suutnud end südamesse mängida. Mitmed neist on juba enne kooli lõpetamist nii põnevad näitlejad, mitmed neist palju rohkem valmis kui 4-6 aastat teatrites mänginud vanemad koolivennad-õed. Ma lausa huviga ootan iga nende uut ettevõtmist. Veel detsembris õnneks õnnestubki nende Pepeljajeviga koostöös tehtud tükki näha! Nii põnev! Silmad säravad, justkui mingi eriline hoog on neis sees, mida ei saa tahtega tekitada, see kas on või ei ole. Peaaegu igaüks neist on mingis mõttes omapärane ning kuidagi sobivalt mahtumas meie teatrimaastikule. Loodetavasti teatrites on neile ruumi kevadel kui nad tõesti omadel tiibadel peavad lendu tõusma! Kusjuures kummaline oli täheldada, et samas kui need lemmikud, kes esimesel kohtumisel silma torkasid on endiselt seal tipus, siis vaikselt on see nimekiri laienenud ning tõesti kool on arendanud neid "valmisnäitlejaid" juurde. Minule isiklikult on eelnevate tükkidega juba ennast tõestanud lemmikutest ikka kursuse lemmikuteks 3 tüdrukut ja 3 poissi - Marta Laan, Sandra Üksküla Uusberg ja Liisa Pulk - Kõik kolmekesi on täiesti valmis näitlejad - minu jaoks kursuse "kroonjuveelid" :) üldse on kuidagi tugevate noorte naisnäitlejate kursus! Absoluutselt kõik, mis Marta teeb on huvitav ja usutav. Selles tükis kõikide lühinäidendite peale ehk üks raskemaid rolle - "Hitleri ema" - õnnestub nagu vanalt kogenud näitlejalt. Sandra oli mitmes suuremas rollis ning minu jaoks ehk kokkuvõttes selle kogu etenduse "staar". Kuigi kui arvestada üht ainsat rolli, siis oli mu lemmikuks ehk just nimelt see "Hitleri ema", kuid kui arvestada, et Sandra tegi kõik oma kolm suuremat rolli nii huvitavalt erinevalt ning hullult põnevalt veel kõigele lisaks - kuidas juba nii verinoor näitleja oskab endast leida nii mitmeid erinevaid külgi, see on ainult suurt austust väärt! Ja Liisa Pulk - temas on samuti mingi täiesti oma sära - selline hoopis teistsugune võlu kui oma kursaõdedes. Ta kutsub kohe ennast kuidagi jälgima kui ta laval on. Tema väiksest kasvust hoolimata on ta kuidagi mõjuvõimas. Ja mehed - Mikk Jürjens, Hendrik Toompere jr jr ning Kristjan Üksküla (eraldi peaks mainima, et Kristjan tundus kuidagi kõige küpsem lavastajana sellest kavalkaadist. Tema kahes lühinäidendis olid detailid kuidagi paremini paigas - vähem oli üleliigset ning liikumised ja selline tühitähi sagimine oli miinimumi aetud. Neid kahte Tšehhovi tükki vaadata oli kõige lihtsam ning mingis mõttes ka kuidagi läbimõeldum. Vähemalt selline mulje jäi minule isiklikult - mitte et nad sisulises mõttes mu lemmikud oleksid mõlemad olnud. Ja tema mängimises on mingit huvitavat haavatavust. Ta nagu oleks ise õrn ning haavatav ja ühtlasi tahab ennast maksma panna laval. Tulemuseks mitmekihiline roll, mida vaadates märkasin, et vaatasin ning jälgisin tema silmi. Ju seegi märk sellisest hingesidusest vaataja-näitleja vahel. Mikk Jürjens oma viinalõhna tundva poisina ja hiljem nii politsei kui ka ühesilmalise päkapikke vihkava kaameramehena on fantastiliselt hea koomilise soonega! Ilma temata poleks see kõik olnud SEE. Ta peaks ka oma dramaatilist poolt veel tõestama, kuid ma lihtsalt pole teda sellises tõsisemas rollis veel lihtsalt näinud. Ja üks paremini valmis näitlejaid ning sama hästi nii tõsisematesse kui ka koomilisemasse rolli desse sobituv Hendrik Toompere jr jr on selles tükis küll vähe esil - vaid Hitleri isana ja hiljem väikses tantsupoisi rollis. Kuid see Hitleri isa oli väga lahe ja mis peamine minu jaoks - hoogsa poweriga mängitud! Tema Puhh-i lugu oli mõnusalt mitmest loost kokku kootud. Mõni osa pääses paremini mõjule, mõni mitte nii hästi, ent ometi piisavalt hästi. Tema kasutas visuaali mõneti ehk rohkem ära, sest tihti mõjuvad ka mingid sellised tegurid, mis pole otseselt loo ja tekstiga seotud, vaid just nimelt visuaalselt mõjuvad. Pean siin silmas näiteks Notsu "jopet" või ka varjusid linade taga või Tiigri tantsulist hoogsat läbitormamist. Samuti notsu punase nina meiki jne jne. Kuigi natuke palju oli ka sellist mõtlematut liialdust, mis samas andis ehk ka powerit juurde. Kuigi teinekord ei pea nii palju stuffi ka ühe asja sisse mahutama. Samas hea ikkagi, et olid need kaks haiglaõde, sest nende power andis justkui kogu hoole veel tuure sisse! Kuigi mingil hetkel läkski segaseks, et kas tegemist on ikka kodutute varjupaigaga või hoopis hullumajaga :)) Samuti on kuidagi rohkem valmis hakanud saama Marko Leht (vau, millised hüpped! See mees küll esimest korda tantsuga ei tegelenud selle tükiga seoses :) Tõeline akrobaat! Eriti see üks eriline hüpe "tiigrina" - seda oli mõnus märgata seal vahel! Lisaks usun, et ta võiks vabalt olla naiste-lemmik sellelt kursalt, kuigi jah, mis ma ka tean sellest asjast :) Liis Proode stiil minule isiklikult meeldib, kuigi märkan, et ta on väga teatud stiilis kinni ning see ilmselt ei pruugi kõikidele meeldida. Seekord märkasin esimest korda, et mulle võiks täiesti hakata meeldima Lauri Kaldoja koomilisus ning Jekaterina Nikolejava power. Samuti on Roland Laos ning Kertu Moppel seal kusagil kõikide nende eelmainitute seas, kuigi mitte just lemmikud, aga ju selleks on vaja sobivat rolli? Laosel ei olnud seekord üldse silmatorkavat osa, liikuda ta oskab küll, sest see vähene, see oli seotud liikumisega. Samas tema lavastus oli üks mu lemmikuid. Moppel jäi küll silma oma mõnusalt ülipositiivse ämmaemanda rolliga, kuid tema lavastus oli minu jaoks natuke sasipundar. Samas ilmselt just paljude nooremate vaatajate lemmik-lühinäidend - minu lapselegi meeldis see vist kõige rohkem. Kuigi jutuna iseensest ju ka koomiline ja selles mõttes õigustatud selles mixis. Kuid mind häiris see kooliteatrilik telesaate-teema, mis sealt läbi jooksis, ehk kokku mõjuski natuke nagu mõni tükk, mis koolis aktustega seoses etendatakse. Aga seal oli ka väikseid asju, mis mulle väga meeldisid!
Tekst lavastuse kodulehelt:
ÜKS ÕHTU. NOORED LAVAKAD. ERINEVAD LOOD.
24h in 3h
EMTA lavakunstikooli 24. lennu näitlejad lendavad koos publikuga nelja ilmakaare suunas. Seekord on nad lavastajad.
"Pikk pink" on sündinud noorte endi vabast tahtest luua ametliku teatri kõrvale oma ideedele ruum, aeg, tegevus ja teostus – väljendada oma kujutlusi lavastustena ilma igasuguste autoriteetide sekkumisteta.
24. lennu näitlejad on varem mänginud lavastustes "Ahoi!", "Kõige tähtsam", "Kummitus masinas" ning "Margarita ja Meister".
Võibolla kõige rohkem huvitavaid lahendeid pakkuv tükike, on Hendrik Toompere jr jr-i "Puhh". Mu lemmik oli see jope, mis Notsule oli selga pandud. Kui Liis Proode sellega pikali lamas ja see vatijope tal peal kõik ülespoole paisus, siis selles oli midagi nii notsulikku olemust, et see leid oli minu meelest geniaalne! Kuid esimest korda märkasin ma Lauri Kaldojat... just selles rollis nii sobilik! Siiani on ta kuidagi nagu oma stiiliga valesti asju teinud või see tema mingi koomiline kohmakus (mis võiks veel mõned keerud pealegi keerata) pääses Puhhina nii mõnusalt mõjule. Ma pean tunnistama, et oleksin küll noore näitleja preemia kellelgi teisele sellelt kursuselt andnud, kuid võibolla oli otsus just nimelt õige, kui ta on mehele andnud mingi sellise uue hoo ja hingamise, mida just ongi olnud vaja. Sest see Lauri oli juba hoopis midagi muud kui varasemad Laurid, varasemates selle lennu tükkides. Ma elasin talle kaasa ja tema paaritunnetus Notsuga oleks nagu saanud küll tunde kohati sisse, kuigi oleks tsipakene veelgi tahtnud seda puhhi-notsu paaritunnet saada. Mul oli tunne, et Proode hoidis küll Notsulikust tundest kinni kuid vahepeal läks Kaldoja nii hoogu, et unustas selle ära. Kuigi eks seda ju ka Notsu kurtis... Kuigi minu jaoks on Notsu olnud ikka "poiss"... selles suhtes oli kummaline "tüdrukut" selles rollis näha... Aga Proode tegi väga hästi. Lisaks see punane nina ja kogu kodutute varjupaiga kurbus. Kuigi kas see oli ikka "kodutute varjupaik"?
Teine Tšehhov ja teine Kristjan Üksküla lavastus oli kalapüügilugu, kus ühtlasi mingit ajastuhõngu - kõrgklassi Puškiniaegset tunnet. Sandra Üksküla Uusberg mõjus mulle mullegipärast Reet Oja -likuna. Ma ei tea, kas see kuidas ta hoidis oma prille või miks, aga päris lahedalt võiks ta teda parodeerida küll :) Kuid see pisinäidend on siiski peamiselt Kristjan Üksküla-show. Sellise hoo ja innuga mängib ta oma rolli, et seda on nii põnev jälgida. Tundub, et temale sekundeeriv Tedremägi oleks justkui mõnest teisest näitemängust. Kuid Sandra on võrdne vastane ning seda lõppplahvatust on kuidagi pingetkruttivalt hästi õnnestnud Kristjanil saavutada. Kusjuures väike pisike lõiguke Mikk Jürjensi poolt alguses annab nii mõnusa sissejuhatuse kogu loole. Justnagu mingi positiivne tunnetus kohe alguses kätte ja siis sinna otsa see ootus... nii põnev kombinatsioon...
Ja siis viimaseks see extravaganza-kabree-mix kõiksugu lõbusatest ideedest. Kokku küll minu joaks üks paras pudru ja kapsad, umbes nagu ise sai kooliajal tehtud - telesaate-näitemäng, millest kõiksugu erinevaid saateid ja stiile ning pisilugusid ja leide pungil täis. Mul on tunne, et saalitäis noori olid ehk kõige suuremas vaimustuses just nimelt sellest (ja Puhhi) tükist. Tantsu mõttes oli minu jaoks liiga läbitükkivalt tunda Jüri Nael-a stiil, aga kuna tutvustuses öeldud nad sellist abi ju ei saanud, siis võibolla lihtsalt minule ainult tundus nii. Enivei, lõppkokkuvõttes meeldis kogu see segadus ka minule. Lihtsalt nii palju häid komponente oli selles peidus. Eriliste lemmikutena Mikk Jürjensi valvur ja sama mehe silma lusikaga välja kaevaja. Võibolla tõesti piisavalt üle-kreisi, et olla tõesti piisavalt "hea" :)))
Hinnang: 4 (värske, vahva, lõbus, lennukas, üks kiiremaid kolmetunniseid, põnev, naljakas... neid positiivseid iseloomustusi võiks tulla teineteise otsa reas. Need noored on kuidagi eriliselt kiiresti suutnud end südamesse mängida. Mitmed neist on juba enne kooli lõpetamist nii põnevad näitlejad, mitmed neist palju rohkem valmis kui 4-6 aastat teatrites mänginud vanemad koolivennad-õed. Ma lausa huviga ootan iga nende uut ettevõtmist. Veel detsembris õnneks õnnestubki nende Pepeljajeviga koostöös tehtud tükki näha! Nii põnev! Silmad säravad, justkui mingi eriline hoog on neis sees, mida ei saa tahtega tekitada, see kas on või ei ole. Peaaegu igaüks neist on mingis mõttes omapärane ning kuidagi sobivalt mahtumas meie teatrimaastikule. Loodetavasti teatrites on neile ruumi kevadel kui nad tõesti omadel tiibadel peavad lendu tõusma! Kusjuures kummaline oli täheldada, et samas kui need lemmikud, kes esimesel kohtumisel silma torkasid on endiselt seal tipus, siis vaikselt on see nimekiri laienenud ning tõesti kool on arendanud neid "valmisnäitlejaid" juurde. Minule isiklikult on eelnevate tükkidega juba ennast tõestanud lemmikutest ikka kursuse lemmikuteks 3 tüdrukut ja 3 poissi - Marta Laan, Sandra Üksküla Uusberg ja Liisa Pulk - Kõik kolmekesi on täiesti valmis näitlejad - minu jaoks kursuse "kroonjuveelid" :) üldse on kuidagi tugevate noorte naisnäitlejate kursus! Absoluutselt kõik, mis Marta teeb on huvitav ja usutav. Selles tükis kõikide lühinäidendite peale ehk üks raskemaid rolle - "Hitleri ema" - õnnestub nagu vanalt kogenud näitlejalt. Sandra oli mitmes suuremas rollis ning minu jaoks ehk kokkuvõttes selle kogu etenduse "staar". Kuigi kui arvestada üht ainsat rolli, siis oli mu lemmikuks ehk just nimelt see "Hitleri ema", kuid kui arvestada, et Sandra tegi kõik oma kolm suuremat rolli nii huvitavalt erinevalt ning hullult põnevalt veel kõigele lisaks - kuidas juba nii verinoor näitleja oskab endast leida nii mitmeid erinevaid külgi, see on ainult suurt austust väärt! Ja Liisa Pulk - temas on samuti mingi täiesti oma sära - selline hoopis teistsugune võlu kui oma kursaõdedes. Ta kutsub kohe ennast kuidagi jälgima kui ta laval on. Tema väiksest kasvust hoolimata on ta kuidagi mõjuvõimas. Ja mehed - Mikk Jürjens, Hendrik Toompere jr jr ning Kristjan Üksküla (eraldi peaks mainima, et Kristjan tundus kuidagi kõige küpsem lavastajana sellest kavalkaadist. Tema kahes lühinäidendis olid detailid kuidagi paremini paigas - vähem oli üleliigset ning liikumised ja selline tühitähi sagimine oli miinimumi aetud. Neid kahte Tšehhovi tükki vaadata oli kõige lihtsam ning mingis mõttes ka kuidagi läbimõeldum. Vähemalt selline mulje jäi minule isiklikult - mitte et nad sisulises mõttes mu lemmikud oleksid mõlemad olnud. Ja tema mängimises on mingit huvitavat haavatavust. Ta nagu oleks ise õrn ning haavatav ja ühtlasi tahab ennast maksma panna laval. Tulemuseks mitmekihiline roll, mida vaadates märkasin, et vaatasin ning jälgisin tema silmi. Ju seegi märk sellisest hingesidusest vaataja-näitleja vahel. Mikk Jürjens oma viinalõhna tundva poisina ja hiljem nii politsei kui ka ühesilmalise päkapikke vihkava kaameramehena on fantastiliselt hea koomilise soonega! Ilma temata poleks see kõik olnud SEE. Ta peaks ka oma dramaatilist poolt veel tõestama, kuid ma lihtsalt pole teda sellises tõsisemas rollis veel lihtsalt näinud. Ja üks paremini valmis näitlejaid ning sama hästi nii tõsisematesse kui ka koomilisemasse rolli desse sobituv Hendrik Toompere jr jr on selles tükis küll vähe esil - vaid Hitleri isana ja hiljem väikses tantsupoisi rollis. Kuid see Hitleri isa oli väga lahe ja mis peamine minu jaoks - hoogsa poweriga mängitud! Tema Puhh-i lugu oli mõnusalt mitmest loost kokku kootud. Mõni osa pääses paremini mõjule, mõni mitte nii hästi, ent ometi piisavalt hästi. Tema kasutas visuaali mõneti ehk rohkem ära, sest tihti mõjuvad ka mingid sellised tegurid, mis pole otseselt loo ja tekstiga seotud, vaid just nimelt visuaalselt mõjuvad. Pean siin silmas näiteks Notsu "jopet" või ka varjusid linade taga või Tiigri tantsulist hoogsat läbitormamist. Samuti notsu punase nina meiki jne jne. Kuigi natuke palju oli ka sellist mõtlematut liialdust, mis samas andis ehk ka powerit juurde. Kuigi teinekord ei pea nii palju stuffi ka ühe asja sisse mahutama. Samas hea ikkagi, et olid need kaks haiglaõde, sest nende power andis justkui kogu hoole veel tuure sisse! Kuigi mingil hetkel läkski segaseks, et kas tegemist on ikka kodutute varjupaigaga või hoopis hullumajaga :)) Samuti on kuidagi rohkem valmis hakanud saama Marko Leht (vau, millised hüpped! See mees küll esimest korda tantsuga ei tegelenud selle tükiga seoses :) Tõeline akrobaat! Eriti see üks eriline hüpe "tiigrina" - seda oli mõnus märgata seal vahel! Lisaks usun, et ta võiks vabalt olla naiste-lemmik sellelt kursalt, kuigi jah, mis ma ka tean sellest asjast :) Liis Proode stiil minule isiklikult meeldib, kuigi märkan, et ta on väga teatud stiilis kinni ning see ilmselt ei pruugi kõikidele meeldida. Seekord märkasin esimest korda, et mulle võiks täiesti hakata meeldima Lauri Kaldoja koomilisus ning Jekaterina Nikolejava power. Samuti on Roland Laos ning Kertu Moppel seal kusagil kõikide nende eelmainitute seas, kuigi mitte just lemmikud, aga ju selleks on vaja sobivat rolli? Laosel ei olnud seekord üldse silmatorkavat osa, liikuda ta oskab küll, sest see vähene, see oli seotud liikumisega. Samas tema lavastus oli üks mu lemmikuid. Moppel jäi küll silma oma mõnusalt ülipositiivse ämmaemanda rolliga, kuid tema lavastus oli minu jaoks natuke sasipundar. Samas ilmselt just paljude nooremate vaatajate lemmik-lühinäidend - minu lapselegi meeldis see vist kõige rohkem. Kuigi jutuna iseensest ju ka koomiline ja selles mõttes õigustatud selles mixis. Kuid mind häiris see kooliteatrilik telesaate-teema, mis sealt läbi jooksis, ehk kokku mõjuski natuke nagu mõni tükk, mis koolis aktustega seoses etendatakse. Aga seal oli ka väikseid asju, mis mulle väga meeldisid!
Neli meest ongi veel natuke tooremad, minu meelest. Ehk siis Mihkel Tikerpalu (kes nagu peaaegu on juba kohal. Ma veel ei uskunud tema Iiahit. Sellest puudus selline kaastunde tekkimiseks vajalik soojus - kuigi seda ilmselt ei taotletudki. Samas mehel on kurvad Iiahilikud silmad, aga ju see ropendamine oli kuidagi ka rolli karakterile sobimatu, mis omakorda kaotas seda usutavust. Samas pikad sammud on arengut näha, ehk võibolla juba järgmisel korral?), Mait Joorits (kelle näitlemis-stiil ilmselt minule isiklikult ei istu - samuti nagu Proode stiil mulle vastupidi just meeldib. Tema lavastajana oli küll palju huvitavam kui näitlejana. Samas tema näitlemises oli olemas väga vajalik pinge. Päris mitmes stseenis oli seda tunda, ilmselt siiski on just see isiklik stiilisobivuse küsimus. Kui ta saaks mingi väga hea sisuga rolli, millega saaks mängida justkui selle künnise üle end vastuvõetavaks, siis pole välistatud ka, et oma arvamust muudan. Samas tulles tagasi tema lavastajatöö juurde, siis see oli minu meelest väga ilus! Justnimelt "ilus" ja oleks isegi võinud julgemalt neid liigutusi sinna panna. Eriti meeldis see kaks naist vastamisi nihkes rääkimine - see oli üks kogu etenduse sügavamaid hetki. Andis mõtlemis- ja tõlgitususvõimalusi - väga hea mõte! Kahjuks istusin ühes kaare-otsas ja sellepärast jõudis minuni ainult näoga minu poole olnud näitlejanna tekst - ehk oleks pidanud seda paremini sättima, aga samas kuna kasutati saali eraldavat kardinat, siis võibolla ei olnud ka muud varianti?), Jüri Tiidus (kelle rolle oli mul raske uskuda, neis oli mingi puine sarnasus, mis ilmselt Jooritsaga sarnaselt just minule ei istu. Võibolla peaks ta ennast tükkideks lahti võtma ja üritama kuidagi teisiti kokku panna. See kahe-rolli Tšehhovi tükk, kus nad Sandraga kahekesi olid, seal oli tal ometi ruumi näidelda ning teha sellest rollis huvitav - materjal lihtsalt on nii tugev ja vinged kaardid kätte andev, kuid ilmselt kogenematusest on puudu oskusmaterjal või piisav oskus, millega sellise klassiku kallale tormata. Ja täpselt samuti ei meeldinud mulle Telekapeaga poisi roll, ega ka leivamüüja. Samas võib täiesti vabalt olla viga ka jälle selles stiilisobimatuses. Veel on ju nii vähe rolle neilt nähtud... Siiski ma arvan, mingite iseenda seest variatsioonide leidmisega oleks vaja rohkem tööd teha) ja Artur Tedremägi (ma ei oskagi soovitada, et mida ta peaks tegema, aga tema silmis nagu poleks seda teistele sarnast sära ning hoogu ja indu. Minul jäi tunne, et ta justkui oleks ennast meelega tagasihoidlikumalt vaos hoidnud, mis tema varasemalt tunda olnud ülehoogsusest või ülepingutamisest oleks nagu samm õiges suunas, kuid endiselt jääb usutavusest või loomulikkusest mitu sammu puudu. Temal oleks justkui palju pikem tee veel selle valmis näitlejaks saamiseni minna. Kuidagi kahju hakkas teda vaadates - oli seal ja üritas nagu midagi teha ja sekkuda, aga tegelikult ei olnud nagu võrdseks partneriks oma kaasmängijatele. Aga see on ainult minu isiklik arvamus tema mängust...
Lõppkokkuvõttes minu jaoks siiani parim ja õnnestunuim selle lennu lavastus :)).
Tekst lavastuse kodulehelt:
Mängivad: Mait Joorits, Mikk Jürjens, Lauri Kaldoja, Marta Laan, Roland Laos, Marko Leht, Kertu Moppel, Jekaterina Nikolajeva, Liis Proode, Liisa Pulk, Artur Tedremägi, Jüri Tiidus, Mihkel Tikerpalu, Hendrik Toompere jr jr, Kristjan Üksküla ja Sandra Üksküla Uusberg
Esietendus: 23.11.2009
ÜKS ÕHTU. NOORED LAVAKAD. ERINEVAD LOOD.
24h in 3h
EMTA lavakunstikooli 24. lennu näitlejad lendavad koos publikuga nelja ilmakaare suunas. Seekord on nad lavastajad.
"Pikk pink" on sündinud noorte endi vabast tahtest luua ametliku teatri kõrvale oma ideedele ruum, aeg, tegevus ja teostus – väljendada oma kujutlusi lavastustena ilma igasuguste autoriteetide sekkumisteta.
24. lennu näitlejad on varem mänginud lavastustes "Ahoi!", "Kõige tähtsam", "Kummitus masinas" ning "Margarita ja Meister".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar