Praha ja Sněžka

Lisaks töö-teemade arutamisele ja lahendamisele, on olnud võimalus siin Tšehhis natuke ka ümbrust uurida. Laupäeval võtsime ette rongireisi pealinna, Prahasse. Äratus hommikul kell 5:30, kell 6:40 läks rong ja kusagil poole kümneks olimegi kohal. Ilm oli külm, aga linn väga ilus. Kui nüüd võrrelda, siis minu meelest isegi üks ilusamaid Euroopas. Hotellist sai enne minekut infot ka uuritud ning adminni arvates on olulisemad külastuskohad: Vanalinna Väljak, Praha loss või Praha kindlus (kuidas keegi seda siis tõlgib), Vaclavi väljak ja Charlebridge. Õigemini ta arvas, et kui on need kohad ära näinud, et siis on ka "Prahat näinud". Muidugi need va laulvad puskkaevud ju ka, aga talvel need ei tööta...

Rongijaam asus sobivasti vanalinna külje all ja vanalinn ise oli tõeliselt kolossaalne! Kõik neli kohustuslikku kohta asusid ka kõik lühikese jalutuskäigu sees. Kui nüüd täpsem olla, siis see Charlebridge ühendaski kahte vanalinna osa, ehk seda kaudu saigi Praha lossi.

Kõigepealt jalutasime rongijaamast Praha peatänavale - see mis saab alguse Rahvusmuuseumist. Kuid üsna peatselt keerasime vanalinna sisse. Ja seal, Vanalinna väljakul, vaatasime ära Tyni jumalaema kiriku - käisime sees ka. Väljakul oli parajasti jõululaat, kus mingitelt Tšehhi meestelt ostsime kohapeal suure varda otsas küpsetatud seakintsu - maitses Tšehhi sinepiga seal külmas ideaalselt. Siis vaatasime täistunnil Vana Raekoja Astronoomilise kella pühakute tervituse ära. 12 apostlit, keda surm seal ringi keerutas :) Ahjaa, muidugi jõudsin armuda mingisse puurulli ümber sütel küpsetatavasse Pikle- nimelisse saiakesse. Kui taigen on juba rulli ümber ning enne kui seda kõpsetama hakatakse, veeretatakse suhkru sees, mis pärast mõnusalt selle saiarulli ümber küpseb - nii maitsev!

Edasi Charlebridge-i suunas ning seda kaudu Praha lossi. Silda kaunistavad 28 skulptuuri. Kõige vanem nendest on aastast 1683 - Püha Jan Nepomucky. See asetseb kohal, kus selle lapse surnukeha sillalt alla visati. ja lapse kujutis sellel tahvlil on helekuldseks hõõrutud, sest inimesed paitavad teda lohuttuseks saades vastutasuks õnne ja pühaku kaitset :) Nüüd olen minagi "kaitsud" :) Kuid esimene (ja tegelikult ka ainuke) tõeline jahmatus toimus Praha lossi siseõuel. St. Vitus -e katedraal on midagi tõeliselt võimast! Seal kangialusest sellesse kirikhoovi astudes ja seeistes kohe silmitse selle fantastiliselt ilusa ehitisega - no võttis ikka korra nõrgaks küll! Ülevalolev foto on kahjuks sellest tagaküljest, sest mu fotokas jukerdas ning ei talletanud seda esikülge. Kuid just see eesmine külg oma suure ümmarguse aknaga - no minu meelest ei jää küll eriti Pariisi Jumalaemakirikule alla. Ka sinna sai sisse minna, aga me otsustasime aja kokkuhoiu mõttes siiski edasi liikuda. Üks tänav oli lilliputide tänav, kus kõikidel majadel madalad uksed ja tibatillukesed aknad. Lisaks terve hunnik muuseume ning muidu huvitavaid sopikesi.

Ning muidugi pidime ka kaubanduskeskuse üles otsima, et Tšehhi tooteid ja hindasid uurida. Mõned Beherovkad koju kaasa osta ning lastele midagi leida. Ma olen lapsest peale tahtnud endale täiesti ehtsat marjonett-nukku. Seda on ülevalt liigutades olnud kuidagi müstiline vaadata. Omale ma lapsepõlves seda ei saanud, aga nüüd oma lapsele saan jõuludeks seda rõõmu pakkuda. Ühtlasi sain teada, et see tegelane on ühest kuulsast Tšehhi multifilmist - peabki üles otsima... siis saab enne kingituse andmist tegelasega lapse tuttavaks ka teha :) Ja muidugi Väike mutt on ju Tšehhi multikas, ehk neid pisikese muti mänguasju olid kõik kohad täis :)

Ma ise seal kaubanduskeskuses ei viitsinudki eriti ringi tiirutada. Läks hoopis õue ja vaatasin mingit tänavakunstnikku. Ostsin üle mitme aasta kastaneid (viimati sõin neid umbes 5 aastat tagasi Portugalis). Minule kastanid maitsevad. Ostsin teiste õhutusel koju ka kaasa. Internetist pidavat retsepti ka leidma... ei tea kas Stockmanni ka neid müüakse.... mujal vaevalt. Võibolla ehk Stockholmi turul või Söderhallarnas?

Ja oligi 6 tundi linnaluba läbi ning tagasi rongi peale... ja Trutnovi ning Mlade Buky-sse.

Pühapäevahommikul kell kümme kogunesime EMP-i ja RL-iga kolmekesi fuajeesse poole kümne ajal ning põrutasime bussiga Pec pod Snežkusse. See on selline pisike mägiküla, kus kohast minnakse Tšehhimaa kõrgeima mäe tippu - Sněžka -le. Selle tipp on 1602 m merepinnast ning kuna plaanisime ühte teedpidi üles ronida ja teist teedpidi alla, siis EMP arvestas välja, et kogu teekond on umbes 15 km.

Ilm oli kui loodud mägedes ronimiseks! Võtsime kohe korraliku tempo sisse ning üsna ühtlase tõusuga ei pannud tähelegi kui jõudsime juba 1260 m üle merepinna.

Erinevaid päiksevarjundeid, valguseid ja pilveolukordi saime selle lühikese aja jooksul nautida ning iga samm oli justkui piltpostkaart! Lund päris korralikult, kuigi samas ei pidanud ka sumpama.

Sellelt sildilt on näha, et tipuni on jäänud vaid 1 km. Siis tuli mul vajadus tõeline kiirendus sisse võtta, sest häda ei anna häbeneda. Ma olin mäe tipus sellise hooga, et plikad olin sunnitud maha jätma. Kihutasin üles nagu tuulispask niiet kogenud mägironimisriietuses keppidega tegelased ainult vaatasid ja imestasid, kuidas nad oma taha lumetolmu kätte jätan :)

Tipus oli Bistroo, mis aitas mind välja. Mõtlesin veel teepeal, et oleks seal mingigi putka, siis ma olen vist valmis kõik oma kaasasoleva raha ära andma kui ainult saaks abi...

Kihutamisest hoolimata ei jätnud ma neid nõlvasid pildistamata. Tegelikult see foto siin on enne veel seda viimast tippu. Seal oli huvitav selline kuusemaastik. Ilmselt pisikesed mägikuused, mis on surutud paksu ja raske lume all veel eriti longu. Kusjuured teiselpool mäge, pärast alla minnes oli hoopis teistsugune mets. Vanad kõrged kuused, paljud ka juba kuivamas. Kuid see loodus oli nii võimas! Muidugi ka mäed, orud ja nõlvad nii tohutud, et selle kõrval/peal on inimene tõesti nagu üks tähtsusetu tolmukübe. Kuna tegemist ka maaliliste piltide-kaadritega, siis vahepeal vastasmäge vaadates ning seal mõnd inimest nähes oligi selline tunne, et võiks selle oma käega lihtsalt ära pühkida, nagu mingi sodi :)

See siin on vaade juba peaaegu tipust allapoole. Kõik mis seal üleval oli, oli jäätunud lumega kaetud. Üsna korralik tuul ka, sest peamiselt oli ju see mäetipp lage. Orgusid vaadates oli tunne, et need nagu mingid nõiakatlad ja sealt seest tõuseb nõiarohukeeduse auru... milleks olid siis need pilved... Täielik muinasjutt :)

See foto on tehtud tipust ning siin on näha bistroo katust, mis seal tipu lähedal asus. Bistroos muidugi sai kuuma šokolaadi juua ja sõime veel Tšehhi imehead vorsti. Sest 2 ja pool tundi korralikku mäkke tõusmist seljataga ning auga väike kehakinnitus välja teenitud!

See on viimane foto täiesti mäetipus, mida mu fotokas nõustus tegema. Nimelt külma pärast andis nii minu kui ka EMP-i fotokas otsad ja ei hakanudki tööle enne kui alles hotellis pärast ülessoojendamist. (Ei aidanud isegi keha vastas soojendmine.) RL seisab siin Sněžka mäetipus oleva postkontori uksel. Ja ei, see ei olnud "lumest maja"... kõik lihtsalt oli seal lummetuisanud ning ühtlasi jäätunud :) Kusjuures naljakas, aga seal tipus oli ka üks auto... no selline, millega enam ammu juba ei sõideta. Sellest tekkis kohe mõte, et kuidas need inimesed sinna kõik tööle lähevad - ma mõtlen postkontori mägivana (tõeline mägiline - jõuluvana habemega :)) ja need bistrooinimesed... aga muidugi sinna üles läheb ju ka trossi mööda sõitev mägiraudtee.

Tagasi alla läksime juba palju kiiremini, sest sealt sai ka vahepeal suisa liugu lasta. Ja juba 4-se bussiga tagasi Mlade Buky-sse. Enne hotelliminekut veel väike peatus Borneo nimelises Indoneesia-Tšehhi söögikohas. Tüdrukud sõid struudlit ja mina praetud banaane ja kella kuueks, ehk täiesti kottpimeduses saabusime hotelli tagasi.

Kui nüüd mõelda, et mina - üdini linnainimene ja alati eelistan ka sõita kuhugi pealinnadesse või suurematesse inimrohketesse keskustesse, sain Prahast, kuigi see oli tõeliselt ilus ja huvitav linn, ainult 1 korraliku emotsionaalse laengu... ent seal looduses, mägedes igal sammu uue korraliku vaimustuse-süsti... siis tegelikult peaks tulevikus mingeid reisiplaane tehes ikka oma prioriteedid ümber hindama. Sest kui aus olla, siis pühapäev oli üks selle aasta tipppäevi... see justkui andis toidet nii mitmel tasandil edaspidiseks, et tänane hullult emotsionaalne ja vaidlusi täis tööpäev oli lõppude lõpuks päris kergelt vallutatav...

Aga tagumikulihased on siiani sellest ronimisest parajalt valusad :) Oh kuidas tahaks veel mäkke tagasi... kui keegi kaasa tuleks, siis võiks suvel vallutada Kebnekaise?

Sněžka kohta saab natuke lisainfot siit kaudu...