Eile, Rahvusvahelisel Teatripäeval, käisin mina muidugi õhtul teatris :) Päeval ostsin veel poest Ervin Abel-i raamatu. Lugesin Eesti Päevalehe kultuurilisast intervjuud Priit Võigemastiga, ning avastasin, et kuigi ta on minust 7 aastat noorem, oleme me siiski "samast generatsioonist". Samuti oli sama lehe vahel "Linnateatri" lisa. Päeval kuulasin ka kolmetunnist Vikerraadio saadet, millele õnneks viitas Ott Karulini blogi. Sealt sai nii mõndagi huvitavat tänavuaastase teatriauhindade žürii telgitagustest teada. Kuid minuti pealt täpselt kell 21:40 astusin koduuksest sisse ning tormasin otse teleri ette - oma lemmikutele pöialt hoidma :)))
Pisitillukestest viperustest hoolimata, oli tegemist ühe õnnestunuma gaalaga, mida eesti telekanalid on eestist ülesvõetuna eetrisse saatnud. Vanemuise suure saali lava oli väärikas, auhinnagaala lavastusena enamvähem ning Vanemuislased vahvad. Väga tore oli "esimene eestikeelne ballett"!!! Seda oleks võinud ju pikemaltki vaadata, lahe mõte :) Ja eriti meeldis mulle kaameratöö, ehk et sama palju kui näidati seda, mis laval toimub, näidati ka saalis kohalolnud teatrirahvast. Nagu "päris" :) Nagu Oscarid... tublitublitubli. Ja mis eriti tore, et kaamera näitas auhinnasaaja reaktsiooni, kui tema nimi välja kuulutati. Paljude võitjate puhul polnudki midagi erilist vaadata, aga mõnede puhul siiski ;) Mõnede tänukõnedki olid päris vahvad, hakkab juba tulema... Eriti tõstaks esile tõlkeauhinna võitnud Maia Soorm-i. Ei tunne ega teagi teda varasemast, aga nüüd hakkan küll kavalehelt tema nimele tähelepanu pöörama - nii sümpaatne naine! Meeldis ka see, et Merca ja Aivar Tommingas võitjaid välja kuulutades käitusid nagu "näitlejad", see tegi natuke muhedamaks selle auhind auhinna järel väljakuulutamise. Õhtujuhid oli niijanaa. Vahepeal meeldisid, eriti Ott Sepp, aga siis jälle... noh, eks see ongi kuidagi lapsekingades meil veel (mitte et ma ise paremini oskaks :)) Nad oleks neid oma Don Juan-i ja Casanova rolle veelgi rohkem ära kasutada ja sisse visata... aga see vist on juba lavastaja otsus. Kuhu üldsegi on kadunud need lahedad teatrite tervitused? Vanasti oli nii äge, et iga küll tulnud teater mingitpidi oli ette valmistanud midagi lahedat... Samuti igatsel "Elu õite" järele... kuhu on kadunud sulnid kandlemängijad? Kas "bänd" läks omavahel tülli :)) Läbi aegade parim teatriauhindade gaala on endiselt see, kui 20.lend tegi oma paroodiat. Siiani veel eredalt meeles nii "Baskin", kui "Reet Oja" :)))
Kuid seekordsetest võitjatest... Neljast peamisest auhinnast ennustasin 3 õigesti. Pole paha, küll aga läksid üldises plaanis minu ennustused aiataha. Selge oli see, et parimaks lavastuseks ja lavastajaks valitakse Meie, kangelased ja Elmo Nüganen. Samuti oli üsna kindel võitja Ülle Lichtfeldt. See lihtsalt vaieldamatult oli "Ülle aasta". Ka minu meelest tegi Ago Anderson väga hea rolli Ballettmeistris, kuid olgem ausad - aasta vingeimad rollid tulid ikkagi Hendrik Toompere jr.-lt ja Priit Võigemastilt. Nüüd siis juba teist aastat järjest jääb Võigemast auhinnast ilma. Ju nad seal mõtlevad, et "noor mees - küll jõuab temale veel neid auhindu anda". Tegelikult OLI Võigemasti Rannap eelmisel aastal meespeaosa nr.1! Ja tänavu oli mul raske valida Toompere jr George-i ja Võigemasti Pea vahetuse mehe vahel parimat. Kuid kogu austuse juures Andersoni rollitäitmise vastu, ikkagi üks neist kahest oleks pidanud võitma. Kõrvalosadest rääkides, siis Vaarik oli meestest vist küll sulaselge võitja. Üldse oli see, et ta otsustas end pärast mitmeid aastaid vabakutselisena töötamist siduda Linnateatriga, üks aasta teatri-võite. Kuid naiskõrvalosalise auhind Mirtel Pohlale oli minu jaoks tõeline üllatus. Terve mõistusega asjale lähenedes oleks igas mõttes pidanud võitma Anu Lamp. Proua Tšissikus oli seda midagit mitu korda rohkem kui Pohla rollides kokku, see oli üldse üks kümnendi tugevamaid naisrolle (imho). Tegelikult oli ju "Onu Tomi onnike" -se naiskõrvalosadest vingeim hoopis Eva Klemets-i pisike neegriplika. Kuid eks see auhind peamiselt rändas Mirtelile Kullakese rolli eest KKVW?-st (aga ka selles suhtes on imelik, et tegelikult olid ju selle etenduse nö."staarideks" Marika Vaarik ja Hendrik Toompere jr. kes aga jäid auhindadest ilma). Ikkagi minu lemmik oli üldsegi Ines Aru. Ja minu meelest tehti täiesti liiga Carita Vaikjärvele, kes oleks kahtlemata pidanud kandideerima Ugala "Nii nagu taevas" üdini kurva ja sügavalt õnnetu pastoriproua rolliga. Kuid Mirteli roll Kullakesena, oli kõigest hoolimata ikkagi igati "auhindu väärt" roll. Iga auhind, mis Toatüdrukutele anti - pole mul piuksugi vastu öelda, sest see tükk väärib absoluutselt kõiki loorbereid ja võimalikult palju. Selles suhtes on hea meel, et Ervin Õunapuu kunstnikutöö sai pärjatud. Ja otse loomulikult oli eriti hea meel Mtsenski maakonna leedi Macbethi võidu üle sõnalavastuste eriauhinna kategoorias. See tõesti oli üks aasta pärlitest. Samuti oli hea meel, et kooliõde Liina Keevallik sai auhinna. Pole teda juba...hmmmm.... u.20 aastat vähemalt näinud... nüüd siis televiisori vahendusel :) Lahe, et Lauteri nimelised auhinnad läksid tõesti end tõestanud vingetele näitlejatele. See tõstab kindlasti selle auhinna väärtust jällegi.
Kurb, et Pille-Riin ei võitnud läbi aegade ühe parima teatriraamatu "Jüri Krjukov" eest ning tõeliselt kahju on, et minu aasta kaks suurimat teatrielamust "Pea vahetus" ja "Hecuba pärast" ei jõudnud ühegi auhinnani (HP isegi ei kandideerinud - kuigi vähemalt algupärase dramaturgia eest ja Veiko Tubin-a meeskõrvaosa oleksid vähemalt võinud "sees" olla...aga eks need nominentide arbud ole mõistagi piiratud ja eks selle žürii maitse oli siis "selline"). Sedapuhku siis sedaviisi (ei saa jätta lisamata, et Vaarik võib aasta pärast teha "Piret Laurimaad", ehk võita 2 aastat järjest, sest tema "George" Linnateatri Kes kardab Virginia Woolf-is on tõeliselt fenomenaalne!!! Ehk siis aasta pärast ma saan öelda "I told you so :)):
Parima lavastuse auhind
Meie, kangelased - Tallinna Linnateater.
Lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Vladimir Anšon, kostüümikunstnik Reet Aus, muusikaline kujundus Jaak Jürisson ja Riina Roose
Lavastaja auhind
Elmo Nüganen – Meie, kangelased; Ma armastasin sakslast - Tallinna Linnateater
Naisnäitleja auhind
Ülle Lichtfeldt – Solange lavastuses Toatüdrukud - Rakvere Teater; Katerina Izmailova lavastuses Mtsenski maakonna leedi Macbeth - MTÜ PRO3
Meesnäitleja auhind
Ago Anderson – Erik/Harald lavastuses Ballettmeister - Endla
Naiskõrvalosa auhind
Mirtel Pohla – osatäitmised lavastuses Onu Tomi onnike; Kullake lavastuses Kes kardab Virginia Woolfi? - Teater NO99
Meeskõrvalosa auhind
Andrus Vaarik – Härra Tšissik lavastuses Meie, kangelased - Tallinna Linnateater
Kunstniku auhind
Ervin Õunapuu – lavakujundus lavastusele Toatüdrukud - Rakvere Teater
Sõnalavastuste eriaauhind
Eili Neuhaus, Urmas Lennuk - Mtsenski maakonna leedi Macbeth - MTÜ PRO3
Kristallkingakese auhind
Oliver Kuusik – Cosi fan tutte, Thais ja Poliuto kontsertettekandes
Kristo Viiding – Portselansuits, Head ööd, vend, Loojang, Pedro Páramo, Mängud tagahoovis ehk Because, Sinul on meretäis hirmu
Muusikalavastuste auhind
Aile Asszonyi - rollid Mozarti ooperis Cosi fan tutte Verdi ooperis Maskiball - Rahvusooper Estonia
Erki Pehk – PromFesti järjepideva kunstilise juhtimise ja Massenet´ooper Thais
Balletilavastuste auhind
Artjom Maksakov ja Olga Malinovskaja - osatäitmised lavastustes Teine sümfoonia, Kolm musketäri ja Luikede järv - Rahvusooper Estonia
Tantsulavastuste auhind
Mart Kangro - Can`t Get No/Satisfaction - Kanuti Gildi SAAL
Balleti- ja tantsulavastuste eriauhind
Kevade (lav. Ruslan Stepanov) - Vanemuine
Reet Neimari nimeline kriitikaauhind
Meelis Oidsalu 2009. aastal ilmunud teatriarvustuste eest.
Algupärase dramaturgia auhind
Urmas Vadi - Ballettmeister
Teatritöötaja auhind
Etendust ettevalmistavas kategoorias
Ester Kasenurm – kostüümiala juhataja -Endla
Etendust teenindavas kategoorias
Kalle Nettan – vanemhelitehnik - Tallinna Linnateater
Administratiiv- ja haldustöötaja kategoorias
Angela Mooste – personalijuht - Teater NO99.
Parim muusikaline kujundus
Peeter Konovalov ja Marge Loik – Nähtamatu varandus - Ugala
Parim originaalmuusika
Jaak Jürisson – Ma armastasin sakslast - Tallinna Linnateater
Liisa Hirsch – Hingede öö - Endla.
Salme Reegi nimeline auhind
Lastelavastuste auhind
Tantsuteatri ZUGA ühendatud tantsijad Tiina Mölder, Helen Reitsnik, Triin Lilleorg, Kärt Tõnisson - Zuga zuug zuh-zuh-zuh
Ants Lauteri nim. auhind
Kuni 10 aastat teatritööd teinud noor näitleja või lavastaja
Priit Võigemast - Burattino, Musketärid - kakskümmend aastat hiljem, Seitse venda, Tabamata ime, Ronk, Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4., Ohvrit mängides, Wargamäe Wabariik, Hecuba pärast, Lõõmav pimedus, Koturnijad, Aarete saar, Saateviga, Marilyn, Opéra comique, Ruja, Peavahetus, Bent, Grease, Latern ning film Nimed marmortahvlil.
Mirtel Pohla - Julia, Nipernaadi, Stalker, Totu Kuul, Kuningas Ubu, Hirvekütt, Nafta, Kommunisti surm, GEP, Perikles, Kuidas seletada pilte surnud jänesele, Onu Tommi onnike, Kes kardab Virginia Woolfi
Georg Otsa nim- auhind
Karmen Puis - Xerxes, Hispaania tund, Cosi fan tutte, Jevgeni Onegin", Acis ja Galatea, Peer Gynt - Vanemuine
Otto Hermani nim. auhind
Margus Kits - flöödimängija - Vanemuine
Natalie Mei nim auhind
Liina Keevallik – Cosi fan tutte - Rahvusooper Estonia
Rahel Olbrei nim. auhind
Elena Poznjak-Kõlar – Vanemuine
Priit Põldroosi nimeline auhind
Ülo Tonts - Pikaaegne teatriuurimuslik ja pedagoogitöö ning raamatud Kolmkümmend aastat teatriehitamist ja Liigapalju head teatrit.
Aleksander Kurtna nim. auhind
Maia Soorm - Eesti Draamateater
pühapäev, 28. märts 2010
reede, 26. märts 2010
Arvamus 2009.aasta Teatriliidu auhinnakandidaatide kohta
Sellel laupäeval jagatakse Vanemuises kätte tänavused teatriahinnad (Eesti Oscarid:)) Ise olen just teel teatrist koju umbes sellel ajal (Uuspõld mängib "Isa"). Võibolla peab DVD-le lindistama panema, aga võibolla jõuab juba selleks ajaks koju teleka ette...
Ei mäletagi, et oleksin kunagi olnud nii rahul nende Teatriliidu nominentidega, nagu tänavu! On ju kahtlemata mõned eriarvamused, aga üldises plaanis võib hämmastaval kombel päris rahule jääda. Eelmiselgi aastal mõtlesin, et nii palju head jäi tähelepanuta ning nii palju jama pääses sõelast läbi, et tundus, kas nad üldse on mingit võrdlevat analüüsi teinudki või lihtsalt on au antud mingitel x põhjustel - a la kellelgi on juubel või mõnele tükile on vaja eraldi mingil teataval kombel tähelepanu pöörata või siis keegi kes on pidevalt radarist välja jäänud, sellele on vaja nüüd vanade asjade pärast kokku kuidagi au jagada. Sedapuhku seda kandidaatide nimistut lugedes aga sellist asja eriti ei tunnegi. Ning kui arvestada, et suurem osa kommenteerijaid ning arvamuseavaldajaid on ka rahul, siis ehk on tõesti leitud päris õige konsensus? Au läheb tõesti sinna, kuhu peakski?! Noh, et mõnede asjade pärast võib ka natuke nuriseda, siis mõtlesin need nurinad ühe hooga siin välja kallata endast ja ühtlasi pakkuda enda võitjad nomineeritud kandidaatide hulgast.
Parima lavastuse auhind
Teatriliit poleks Teatriliit, kui nad oleks jätnud nomineerimata Kuidas seletada pilte... ja Meie, kangelased. Selles suhtes oli natuke nagu ette teada, et need kaks lavastust hakkavad tänavusi nominatsioone domineerima. Olen üpris veendunud, et üks neist kahest võidabki selle auhinna. Minul pole seda Pärimuusika Keskuse tantsuetendust olnud võimalust näha ning ega sellest ka väga palju pole kuulda olnud, aga ega ma pole ka tähelepanu eriti pööranud. Minu lemmik selles kategoorias on aga hoopis Toatüdrukud". Nii hästi tehtud klassika tänapäevases meelelahutuslikus vormis, et seda oli tõeline lust vaadata. Tegelikult just selle tervikliku lahenduse ning täieliku õnnestumisega kõikidel tasanditel. Ja need kolm mõvarlikku naist, aaaahhhh :))) (Tegelikult olid minu aasta lemmikuteks "Pea vahetus" ja "Hecuba pärast" ja "Toatüdrukud" alles kolmas)
Minu võitja: Toatüdrukud, Rakvere Teater
Ennustus: Meie, kangelased, Linnateater
Lavastaja auhind
No on alles nimekiri! Noormets, Nüganen, Ojasoo/Semper ja Toompere jr. Väga austusväärne! Olen igati rahul nende neljaga. Kuigi kui just tänavust aastat arvestada, siis oleks tahtnud väga näha Pepeljajevit siin nimistus, sest tema Margarita ja meister oli just eriti lavastuslikus mõttes üks huvitavamaid ning ideederohkemaid. Usun, et selleski kategoorias tõusevad domineerima Nüganeni ja Ojasoo/Semper, kelle vahel see võitja selgub. Kuna tegemist on lavastajate terve aasta töödega, siis seda raskemaks teeb see ennustamise. Noormetsal olid ju mõlemad lavastused ka väga vinged, samuti Nüganenil. Isiklikult just lavastuslikus mõttes hindan "Ma armastasin sakslast" veel kõrgemalt. Ojasoo/Semperil vähemalt 2 lavastust olid väga vinged, kolmas selline paras frukt, kuid ka see ju huvitav, just lavastuslikult (Onu Tom-i mõtlen). Toompere jr-l aga ainult 1 lavastus (kuid seda vingem). Ahjaa, mina oleks meelsasti näinud siin ka veel Uku Uusbergi oma autorilavastusega Pea vahetus. Kuigi seal tõusis sama oluliseks lavastamise juures see tekst. Samas Teatriliit on otsustanud jätta selle tüki kõrvale ka algupärase dramaturgia ning ka sõnalavastuse eriauhinna kategooriatest. See on ilmselge ülekohus... kuid siiski väheseid neist. Teine tükk, mida on Teatriliit täiesti alusetult ignoreerinud, kuigi rahvas on seda üksmeelselt taevani kiitnud (igati õigustatult minu meelest) on Hecuba pärast. Nii raske on teha komöödiat, mis tõeliselt naerma ajaks. Mõnusalt eneseirooniline ja üdini andekas. Kuna aga just selle žürii maitse ei kiitnud seda heaks, siis mul on tõeliselt kahju, et see pealkiri ei jäägi nüüd kuhugi annaalidesse. Ja selle tüki puudumine muidugi vähendab terviknimistu väärtust. Aga siinkohal on tegelikult nii minu võitja kui ka ennustus "minu võitjad".
Minu võitja: Hendrik Toompere jr - Toatüdrukud - Rakvere Teater
Ennustus: Elmo Nüganen - Meie, kangelased/Ma armastasin sakslast - Linnateater
Naisnäitleja auhind
Teadsin kindlasti, et nii Ülle kui Marika peavad 100% kindlusega saama nomineeritud. Ülle puhul meeldis minule isiklikult veel eriliselt see tema Leedi Macbeth. Arvasin ka, et Anu Lamp on peaosakandidaat, vähemalt minu jaoks ta mängis enda peaosaliseks Meie, kangelastes. Kuid noh, peaasi, et ta on nomineeritud, olgugi siis, et kõrvalosast. Alina Karmazina tegi küll enda senise karjääri parima rolli, kuid siiski minu meelest mitte terve aasta kõikide teatrite naisrollide mastaabis piisavalt tugevat rolli. Kuigi kannustamiseks peab ju ikka andma ka isiklike saavutuste eest tuge. Savankova rolli ma polegi näinud. Aga kas Teatriliit kunagi tõsiselt ka on andnud auhinna Vene Teatri näitljejatele "peaosa" eest (justnagu meenus, et Herardo Contreras sai kunagi auhinna kõrvalosa eest?)? Noh, eks muidugi võivad seekord luua pretsedendi. Siiski minu jaoks oleks see mingil kummalisel tasandil pettumus. Kuigi ma seda rolli näinud ei ole, siis nii Ülle kui Marika lihtsalt väärivad tänavust võitu! Äärmisel juhul ka Külli Teetamm. Aga kas see oleks solvang Ursulale, kes tegelikult oli justkui esmane valik sellesse rolli? Noh, minu versioonis oligi Külli ja ta oli tõeliselt hea. Habras ning eriline Erica.
Minu võitja: Marika Vaarik - Kes kardab Virginia Woolfi? - NO99
Ennustus: Ülle Lichtfeldt - Toatüdrukud/Mtsenski maakonna leedi Macbeth - Rakvere Teater/Pro3
Meesnäitleja auhind
Sellest nimistust pole mul õnnestunud veel oma suure lemmiku Volli Käro rolli näha. Kuid kas just siin on tegemist mingi sellise kõrvalise põhjusega auga (saab tänavu 70)? Kuigi Volli võiks minu poolest iga kell kandideerida, ta on olnud mu lemmik juba 80ndate algusest peale :) Andersoni Erik/Harald oli täielik powerhouse! Matvere rollid minu meelest üsna kahvatud tema enda tasemega võrreldes, kuid üldises konkurentsis kindlasti väärt rollid. Isiklikult minule see Augustikuu teemaja ei meeldinud (Allik kiitis taevani) ja sellepärast eriti ei tõuse esimese hooga ka seda Matvere rolli sealt kiitma. Ingel, ingel kandidatuur oleks ehk pigem õigustatud kõrvalosa eest? Kuid eriti selles valguses, et Katariina on nomineerimata jäetud, tundub see kuidagi imelik. Mina usun siiski, et tõelised konkurendid võidule on Hendrik Toompere jr ja Priit Võigemast. Mõlema mehe rollid olid tõesti aasta parimad. Ka mina olin dilemma ees. Kui aasta lõpus poleks tulnud Toompere George-i, siis oleks Võigemast olnud üsna kindel võidumees. Samas võivad siin rolli mängida sellised faktorid, et Andrus Vaarik on vahepeal tulnud välja oma George-iga, mis üllatas (oma hullult kõrge tasemega) täpselt samuti ning samas Võigemasti võidule mängib kaasa fakt, et ta oleks pidanud võitma juba eelmisel aastal Ruja eest! Eriti nüüd kus on nähtud ka võidutöö, olen selles eriti veendunud. Samas ka Võigemasti, eriti "Pea vahetus", mis vajaks eriti "tükina tervikult" natuke rohkem tähelepanu Teatriliidult, oli ikka üks kümnendi parimaid rolle.
Minu võitja: Hendrik Toompere jr - Kes kardab Virginia Woolfi? - NO99
Ennustus: Priit Võigemast - Pea vahetus/Ma armastasin sakslast - NO99/Linnateater
Naiskõrvalosa auhind
Minu suurim rõõmuhetk saabus (noh, eks peaaegu sama õnnelikuks tegi mind ka Toatüdrukute pääsemine nominentide hulka) kui lugesin, et Ines Aru kandideerib!!!! Tema roll oli ju täiesti ilmutuslik, fenomenaalne ja erilisemast erilisem! Iga kord kui ta tuli oma inglikarjaga, tulid minul külmavärinad ja rõõmumuie näole. Ta oli niinii hea! Ja olgu tänatud žürii, et nemadki märkasid seda! Kuigi kuna tema vastaskandidaadiks on Anu Lamp, siis läheb tal seda võitu kätte saada päris raskeks. Sest Anu Lamp oli rohkem nagu peaosa roll võrreldes Ines Aru pisikeste sutsakatega. Ja Aiapeos kui minult küsitaks, kes oli peaosas, siis vastaksin ilma igasuguse kõhkluseta Liina Vahtrik. Kuigi ka tema kandidatuuri üle on mul ülihea meel. Ju siis on võetud kahte lavastust kui tervikut - nii seda mis toas toimus kui seda, mis aias. Selles valguses, ehk tõesti võiks mööndustega seda kõrvalosaks lugeda. Kuigi ikkagi natuke ebaaus minu meelest. Sest need olid lõppkokkuvõttes ikkagi erinevatele publikutele mängitavad erinevad etendused, mis sellest, et integreeritud omavahel. Mirtel Pohla roll oli ka igati nominatsiooni väärt, kuid Aru ja Lambi kõrval alles kolmandaks parem. Ja Helene Vannari minu nähtud õhtul ei tõusnud kuidagi esile Meie, kangelastes. Pigem hoopis Piret Kalda, kui keegi naine veel sellest tükist... Sest olgem ausad, kui juba Anu Lamp on kandideerimas sellest tükist, siis kas on kellelgi teisel sealt asja nominentide sekka? Ma mõtlen võidulootustega (kogu austuse juures Helene Vannari vastu muidu)... Aga nii Ines kui Anu oleks tõesti "aasta parimad".
Minu võitja: Ines Aru - Mtsenski maakonna leedi Macbeth - Pro3
Ennustus: Anu Lamp - Meie, kangelased - Linnateater
Meeskõrvalosa auhind
Pean ausalt üles tunnistama, et ma pole kunagi Indrek Alpinist võtnud tõsiselt võetava näitlejana. Sedapuhku pole ma tema nomineeritud rolli üldsegi näinud, seega ei saa selle koha pealt sõna võttagi. Samuti on mul nägemata Avandi roll Küüni täitmise lugudes ja lauludes. Aga minu meelest Avandi kaks ülejäänud rolli auhinnaväärilised küll ei olnud. Eriti oma "uimaste silmadega" tüüprollide pärast. Tema aasta parim roll oli minu meelest hoopis "Pea vahetuses" ja kui talle auhind anda, siis tugevalt hoopis Pea vahetuse mõjudega, kuid see oleks natuke ebaaus, sest seda žürii pole ära märkinud (samuti ilmselt peaosa staatuse pärast). Hannes Kaljujärv oli okei, aga minule isiklikult meeldis hoopis Peeter Volkonski roll sellest tükist märgatavalt rohkem. Siin mängib ehk rolli see, et Teatriliidul on ikka kombeks külalisrollide tegemise eest au anda. Kuid sedapuhku ei suutnud nad Kaljujärve Küünlad põlevad lõpuni peaosaliste tugevate rollide vahele ära mahutada, siis annavad talle selle teise töö mõjutustega selle nominatsiooni ikkagi ära. Tõnu Oja Vombatis oli väga hea! Tõeline koomiline talent ning täiesti oma karjääri tippvormis. Mida iganes ta praegusel ajal kätte võtab, teeb ta vähemalt auga ära kuid peamiselt ikka tippklassis. Kui on õiglust siin ilmas, siis võitjaks peaks osutuma Andrus Vaarik. Samas nad võivad ka mõelda, et järgmisel aastal on Vaarikule vaja üle anda meespeaosa auhind, et ehk seekord jätavad andmata...
Minu võitja: Andrus Vaarik -Meie, kangelased - Linnateater
Ennustus: Andrus Vaarik - Meie, kangelased - Linnateater
Kunstniku auhind
Jällegi väga väärt kandidaadid kõik 5. Ojasoo/Semper veel kõigele lisaks 3 etenduse jõuga. Ehk kui keegi teine võidaks, siis nagu see üks kunstnikutöö on olnud parem kui Ojasoo/Semperi kolm tööd kokku? Ma ise tegelikult dilemma eest, et kas Anšon/Aus, Ojasoo/Semper või Õunapuu? Aime Unt-i Hingede öö lavakonstruktsioon ja muidu romaanile sobilik unenöolisus oli ju muidu ok, aga kahel tasandil esimeste ridade jaoks lae all mängimine oli kahtlemata suur miinus. Kael jäi kangeks. Laura Kõiv-u Sinul on meretäis hirmu kujundus oli üks etenduse parimaid aspekte, kuid näiteks see puude värk oli natuke mannetu, eriti kui on näinud Ugalas ehtsat puusaagimist mootorsaega laval ja kõike seda oli natuke liiga sigrimigri ning seletamatult segast asja sealhulgas ka. Kuigi eks see räägib juba rohkem arvamuseesitaja piiratusest mõista kunsti kuivõrd kunstniku tasemest. Kuid kui pool etendust peab vaatama väsinud lavameest, kes oma tunkedes seal ootab, millal nupule saab vajutada, siis on ikka kogu selle virrvarri sees unustatud ka mõned olulised asjad tegemata kunstniku poolt 8oleks võinud kardinaga katta näiteks?).
Minu võitja: Anšon/Aus - Meie, kangelased - Linnateater
Ennustus: Ojasoo/Semper - Onu Tomi onnike/Kes kardab.../Kuidas seletada... - NO99
Sõnalavastuste eriaauhind
Cabaret Rhizome-i pole ma veel jõudnud, kuigi Fanny ja Faggot on plaanis, kuigi ma polegi enam nii kindel, et kas see ongi üldse CR-i tükk või pigem Elina Pähklimäe projekt? CR-i kohta on aga päris palju positiivset buzz-i kuulda. Sinul on meretäis hirmu, ei tohiks minu meelest võita ainsatki auhinda. See lihtsalt ei olnud ühelgi tasandil piisavalt hea. Isegi kui võtta alusmaterjaliks olev Niemi raamat "Popmuusika a la Vittula", millest pärinesid etenduse "parimad palad", siis tegelikult ei oldud suudetud selle raamatu pärle piisavalt hästi lavale tuua (minu isiklik, aga ka kaaslase arvamus, kes samuti on raamatut lugenud). Lisaks see mannetu muusika, millest tõeliselt mõjule pääses vaid mõni sekund - siis kui Ivo Uukkivi (laulu)hääles oli. Ja miks peaks sellele tükile "noorusliku lavamaailma otsingulist loomist" auhindama? Otsigu kusagil omaette ja tulgu leitud asjaga rahva ette - minu isiklik arvamus. Et kui ebaprofessionaalsuse ja "otsimise" eest antakse tänapäeval auhindu, no see näitaks Teatriliidu taset küll üsna kahtlases valguses. Seega minu jaoks on ainuvõimalik võitja "Mtsenski maakonna leedi Macbeth", kus tõeliselt hästi on venekeelne harrastusteater eestikeelse teatriga integreeritud. Tulemuseks ka tervikkunstilises mõttes üks aasta tugevamaid tükke. Kas see polnud mitte eelmisel aastal kui Rasputin võitis lihtsalt harrastusnäitlejate ja proffide eduka miximise eest selle auhinna, siis Leedi Macbeth on ammugi seda auhinda väärt! Samas kui võrrelda 1 etendust ja "terve uue teatri" loomist...
Minu võitja: Eili Neuhaus/Urmas Lennuk - Mtsenski maakonna leedi Macbeth - Pro3
Ennustus: Ajjar Ausma, Joonas Parve, Päär Pärenson, Anatoli Tafitšuk, Johannes Veski -Cabaret Rhizome-i loomise eest.
Muusikalavastuste auhind
Jätan seekord sõna võtmata. Ei õnnestunud neid lavastusi näha ja puuduvad ka lemmikud nimistust.
Balletilavastuste auhind
Eve Andre võitis eelmine kord, ehk on siis seekord Sergei Upkini kord? See lihtsalt oleks loogiline. Kuid samas "Kevade" lavastus on justkui midagi fenomenaalset - kõik kiidavad, kõik räägivad - ilmselt viinud ka palju balletivõõraid balletti vaatama. Ja see juba väärib auhindu! Endal pole veel õnnestunud näha, aga sügisel kui vähegi kuidagi võimalik on, siis võtan plaani.
Tantsulavastuste auhind
Palju on räägitud ja kiidetud Mart Kangro "Can’t Get No/Satisfaction"-ist. Samas Kangro tundub olevat juba saanud... ehk antakse ka teistele võimalust aupaistet saada. Reemann ka juba jõudnud ühtkomateist teha... Seletusena tundub kõige huvitava, see, mis on kirjutatud Mägi ja Lindali etenduse juurde. Tekkis kohe päris huvi, et mis asja see endast kujutab....kui see nüüd võidaks veel kah!
Balletilavastuste ja tantsulavastuste žürii eriauhind
“Kevade” (lav. Ruslan Stepanov). Teater Vanemuine - siin on ainsa kandidaadina võit juba kindel :)
Algupärase dramaturgia auhind
Kus on siin "Pea vahetus"??? Selle asemel on impro ja dokmaterjali tekstidel baseeruv Kuidas seletada pilte... kus dramaturg ehk polegi see "kõige olulisem"... Isiklikult hindasin sellisel "improl" baseeruva tekstina Hecuba pärast dramaturgiat palju tugevamaks. Kui hinnata just otseselt "dramaturgiat", siis minu meelest lausa peab võitma üks kahest Endlas etendunud tükkide dramaturgiatest. Siiski kaldun arvama, et žürii hindab Surnud jänese improvisatsioonilikke stseene ja kultuuriministrile (võibolla ka õigusega) "ära panemist". See kõik mis viimastel aegadel teatri-teemade ümber toimunud on, oleks nagu vastulöök teatriliidu poolt...
Minu võitja: Roy Strider (autor) ja Andres Noormets (dramaturg) - Mässajad - Endla
Ennustus: Eero Epner, näitlejad, Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo - Kuidas seletada pilte surnud jänesele - Teater NO99
Reet Neimari nimeline kriitikaauhind
Kus on Danzumehe blogi? :))) Oh, kes seda mu blogi ikka tõsiselt võtab, peale minu enda... ja ega ma ju end "kriitikuks" peagi... ja siin on veel nii mitmed head kriitikud jäänud kõrvale ka... niiet nali naljaks. Aga tegelikult ka, millal ilmub teatriblogide auhinnakategooria??? Võibolla meid blogijaid tegelikult polegi kellelegi vaja. Blogid ju ikka rohkem sellised oma igapäevelu kirjeldajad? Kuigi ka raamatublogisid tõstetakse ikka esile siin ja seal. Raamatukogud ja kirjastusedki lingivad seda siinsetki blogi (teatritest ainult Rakvere Teater), ehk peakski rohkem hoopis kirjandusele keskenduma... ka arvestades kommenteerijate hulka? Ja tegelikult ka filmiblogindus on hoopis teisel tasemel... samas kui üldiselt kultuurielamustest kirjutada, siis ei saa teatrist üle ega ümber (muidugi kui lihtsalt ei käiks teatris... aga seda ma ei "suuda"). Teater on ju mu lemmikkultuurivaldkond - hmmm... tegelikult ikka koos kirjandusega :))) Seega olen tõelise dilemma ees...
Minul on "3 sõna sidekriipsuga" kui lemmikkriitikutest rääkida, ikka ja alati :) : Pille-Riin Purje
Teatritöötaja auhind
Kahjuks ei oska sõna võtta.
Sõnalavastuste muusikalise kujunduse auhind
Kus on siin see lahe ja omapärane ning terve etenduse PARIM komponent, ehk "muusikaline kujundus", nimelt Mängud Tagahoovis DJ??? See oli ju ikka midagi harukordset ja erilist!!!
Jaak Jürissoni Ma armastasin sakslast muusika oli kuidagi saanud mõjutusi Ardo Ran Varrese teleteatri muusikast, kuid see sobis ning oli ilus ja südamlik, justnagu just sellele tükile kohane. Chalice-i meediaooper Don Juan-is oli päris lahe leid. Hirsch-i Hingede öö muusikat enam ei mäletagi. Nähtamatu varandus Ugalas jäi mul see talv nägemata. Sinul on meretäis hirmu originaalmuusika mitte lihtsalt ei meeldinud vaid see tekitas minus lausa ebamugavust, sellest hoolimata "kardan", et nad annavad auhinna neile... see oleks täiesti ülekohtune kui panna see kõrvuti nii mõnegi tüki heliloominguga. Minu lemmik, kohe peajagu üle, on vendade Uusbergide koostöö. See oli imeline! Eriti kuidas tekstiliselt loos oli muusika sees - see kraapis hinge ning mõjus veel eriti. Pärt Uusbergi muusika on ka imehea. Ja samuti Uku Uusbergi "kujundus" Debussy oli nagu rusikas silmaauku.
Minu võitja: Pärt Uusberg ja Uku Uusberg - Pea vahetus - NO99
Ennustus: The Sounduniversums koosseisus Mari-Liis Lill, Märt Avandi, Juss Haasma, Tauno Makke, Mihkel Roolaid, Kristo Viiding - Sinul on meretäis hirmu - Eesti Draamateater
Salme Reegi nimeline auhind
Kuigi ma käin palju lastetükke vaatamas ja üpris meeleldi, siis seekord on mul vähesed nendest kandidaatidest nähtud. Ise oleks Ibragimov-it esile tõstnud, sest Väike nõid oli lavastusena päris õnnestunud ja laste poolt heaks kiidetud. Ning minule meeldis kõige rohkem hoopis Ugala Limpa. Igatahes tulid need kaks esimesena meelde. Rahvas laulab kiidulaulu Janek Joostile Kuidas kuningas kuu peale kippus etendusest. Ise loodan, et ka Ugala saaks oma värviliste ja vahvate lastetükkide pidevale väljatoomisele mingit aupaistet. Ja Lindgreni on ka ju järgmisel hooajal "oodata" :) Siiski lemmik nendest kandidaatidest on mul ka täiesti olemas, kuigi see rohkem noortele ja täiskasvanutele. Joosti rolli tahaks küll näha!
Minu võitja: Andres Noormets - Mässajad - Endla
Ennustus: Janek Joost - Kuidas kuningas kuu peale kippus - Vanemuine
Priit Põldroosi nimeline auhind
Olen kursis Peeter Raudseppa mõnede töödega - ehk peamiselt nendega, mis lavalaudadele on jõudnud. Sirvinud olen ka Ülo Tontsi ja Jaak Villeri raamatuid. Ja pean tunnistama, et Villeri Irdi raamat on tõeliselt võimas. Kuid siin kandideerib ju Pille-Riin!!! Ja nagu korralikule fänile kohane - olen muidugi tema poolt (tegelikult lihtsalt meeldis mulle see Jüri Krjukovi raamat nii palju) :) Ja eriti selles valguses, et mõlemad raamatud on mul ka riiulil päriselt olemas (teised pole)! Huvitav ainult, et mis "Jüri Krjukov"-i raamat sellel aastal välja tuli, kas parandatud/täiendatud trükk? Noh, kui nad talle selle mõne aasta taguse raamatu eest pole veel mingit auhinda jõudnud anda, siis ongi viimane aeg...
Minu võitja: Pille-Riin Purje - "Jüri Krjukov" ja (Reet Neimari poolt alustatud) "Jüri Järvet.Narr ja kuningas"
Ennustus: Jaak Viller - "Kandiline Kaarel Ird. Dokumente ja kommentaare."
Ei mäletagi, et oleksin kunagi olnud nii rahul nende Teatriliidu nominentidega, nagu tänavu! On ju kahtlemata mõned eriarvamused, aga üldises plaanis võib hämmastaval kombel päris rahule jääda. Eelmiselgi aastal mõtlesin, et nii palju head jäi tähelepanuta ning nii palju jama pääses sõelast läbi, et tundus, kas nad üldse on mingit võrdlevat analüüsi teinudki või lihtsalt on au antud mingitel x põhjustel - a la kellelgi on juubel või mõnele tükile on vaja eraldi mingil teataval kombel tähelepanu pöörata või siis keegi kes on pidevalt radarist välja jäänud, sellele on vaja nüüd vanade asjade pärast kokku kuidagi au jagada. Sedapuhku seda kandidaatide nimistut lugedes aga sellist asja eriti ei tunnegi. Ning kui arvestada, et suurem osa kommenteerijaid ning arvamuseavaldajaid on ka rahul, siis ehk on tõesti leitud päris õige konsensus? Au läheb tõesti sinna, kuhu peakski?! Noh, et mõnede asjade pärast võib ka natuke nuriseda, siis mõtlesin need nurinad ühe hooga siin välja kallata endast ja ühtlasi pakkuda enda võitjad nomineeritud kandidaatide hulgast.
Parima lavastuse auhind
Teatriliit poleks Teatriliit, kui nad oleks jätnud nomineerimata Kuidas seletada pilte... ja Meie, kangelased. Selles suhtes oli natuke nagu ette teada, et need kaks lavastust hakkavad tänavusi nominatsioone domineerima. Olen üpris veendunud, et üks neist kahest võidabki selle auhinna. Minul pole seda Pärimuusika Keskuse tantsuetendust olnud võimalust näha ning ega sellest ka väga palju pole kuulda olnud, aga ega ma pole ka tähelepanu eriti pööranud. Minu lemmik selles kategoorias on aga hoopis Toatüdrukud". Nii hästi tehtud klassika tänapäevases meelelahutuslikus vormis, et seda oli tõeline lust vaadata. Tegelikult just selle tervikliku lahenduse ning täieliku õnnestumisega kõikidel tasanditel. Ja need kolm mõvarlikku naist, aaaahhhh :))) (Tegelikult olid minu aasta lemmikuteks "Pea vahetus" ja "Hecuba pärast" ja "Toatüdrukud" alles kolmas)
Minu võitja: Toatüdrukud, Rakvere Teater
Ennustus: Meie, kangelased, Linnateater
Lavastaja auhind
No on alles nimekiri! Noormets, Nüganen, Ojasoo/Semper ja Toompere jr. Väga austusväärne! Olen igati rahul nende neljaga. Kuigi kui just tänavust aastat arvestada, siis oleks tahtnud väga näha Pepeljajevit siin nimistus, sest tema Margarita ja meister oli just eriti lavastuslikus mõttes üks huvitavamaid ning ideederohkemaid. Usun, et selleski kategoorias tõusevad domineerima Nüganeni ja Ojasoo/Semper, kelle vahel see võitja selgub. Kuna tegemist on lavastajate terve aasta töödega, siis seda raskemaks teeb see ennustamise. Noormetsal olid ju mõlemad lavastused ka väga vinged, samuti Nüganenil. Isiklikult just lavastuslikus mõttes hindan "Ma armastasin sakslast" veel kõrgemalt. Ojasoo/Semperil vähemalt 2 lavastust olid väga vinged, kolmas selline paras frukt, kuid ka see ju huvitav, just lavastuslikult (Onu Tom-i mõtlen). Toompere jr-l aga ainult 1 lavastus (kuid seda vingem). Ahjaa, mina oleks meelsasti näinud siin ka veel Uku Uusbergi oma autorilavastusega Pea vahetus. Kuigi seal tõusis sama oluliseks lavastamise juures see tekst. Samas Teatriliit on otsustanud jätta selle tüki kõrvale ka algupärase dramaturgia ning ka sõnalavastuse eriauhinna kategooriatest. See on ilmselge ülekohus... kuid siiski väheseid neist. Teine tükk, mida on Teatriliit täiesti alusetult ignoreerinud, kuigi rahvas on seda üksmeelselt taevani kiitnud (igati õigustatult minu meelest) on Hecuba pärast. Nii raske on teha komöödiat, mis tõeliselt naerma ajaks. Mõnusalt eneseirooniline ja üdini andekas. Kuna aga just selle žürii maitse ei kiitnud seda heaks, siis mul on tõeliselt kahju, et see pealkiri ei jäägi nüüd kuhugi annaalidesse. Ja selle tüki puudumine muidugi vähendab terviknimistu väärtust. Aga siinkohal on tegelikult nii minu võitja kui ka ennustus "minu võitjad".
Minu võitja: Hendrik Toompere jr - Toatüdrukud - Rakvere Teater
Ennustus: Elmo Nüganen - Meie, kangelased/Ma armastasin sakslast - Linnateater
Naisnäitleja auhind
Teadsin kindlasti, et nii Ülle kui Marika peavad 100% kindlusega saama nomineeritud. Ülle puhul meeldis minule isiklikult veel eriliselt see tema Leedi Macbeth. Arvasin ka, et Anu Lamp on peaosakandidaat, vähemalt minu jaoks ta mängis enda peaosaliseks Meie, kangelastes. Kuid noh, peaasi, et ta on nomineeritud, olgugi siis, et kõrvalosast. Alina Karmazina tegi küll enda senise karjääri parima rolli, kuid siiski minu meelest mitte terve aasta kõikide teatrite naisrollide mastaabis piisavalt tugevat rolli. Kuigi kannustamiseks peab ju ikka andma ka isiklike saavutuste eest tuge. Savankova rolli ma polegi näinud. Aga kas Teatriliit kunagi tõsiselt ka on andnud auhinna Vene Teatri näitljejatele "peaosa" eest (justnagu meenus, et Herardo Contreras sai kunagi auhinna kõrvalosa eest?)? Noh, eks muidugi võivad seekord luua pretsedendi. Siiski minu jaoks oleks see mingil kummalisel tasandil pettumus. Kuigi ma seda rolli näinud ei ole, siis nii Ülle kui Marika lihtsalt väärivad tänavust võitu! Äärmisel juhul ka Külli Teetamm. Aga kas see oleks solvang Ursulale, kes tegelikult oli justkui esmane valik sellesse rolli? Noh, minu versioonis oligi Külli ja ta oli tõeliselt hea. Habras ning eriline Erica.
Minu võitja: Marika Vaarik - Kes kardab Virginia Woolfi? - NO99
Ennustus: Ülle Lichtfeldt - Toatüdrukud/Mtsenski maakonna leedi Macbeth - Rakvere Teater/Pro3
Meesnäitleja auhind
Sellest nimistust pole mul õnnestunud veel oma suure lemmiku Volli Käro rolli näha. Kuid kas just siin on tegemist mingi sellise kõrvalise põhjusega auga (saab tänavu 70)? Kuigi Volli võiks minu poolest iga kell kandideerida, ta on olnud mu lemmik juba 80ndate algusest peale :) Andersoni Erik/Harald oli täielik powerhouse! Matvere rollid minu meelest üsna kahvatud tema enda tasemega võrreldes, kuid üldises konkurentsis kindlasti väärt rollid. Isiklikult minule see Augustikuu teemaja ei meeldinud (Allik kiitis taevani) ja sellepärast eriti ei tõuse esimese hooga ka seda Matvere rolli sealt kiitma. Ingel, ingel kandidatuur oleks ehk pigem õigustatud kõrvalosa eest? Kuid eriti selles valguses, et Katariina on nomineerimata jäetud, tundub see kuidagi imelik. Mina usun siiski, et tõelised konkurendid võidule on Hendrik Toompere jr ja Priit Võigemast. Mõlema mehe rollid olid tõesti aasta parimad. Ka mina olin dilemma ees. Kui aasta lõpus poleks tulnud Toompere George-i, siis oleks Võigemast olnud üsna kindel võidumees. Samas võivad siin rolli mängida sellised faktorid, et Andrus Vaarik on vahepeal tulnud välja oma George-iga, mis üllatas (oma hullult kõrge tasemega) täpselt samuti ning samas Võigemasti võidule mängib kaasa fakt, et ta oleks pidanud võitma juba eelmisel aastal Ruja eest! Eriti nüüd kus on nähtud ka võidutöö, olen selles eriti veendunud. Samas ka Võigemasti, eriti "Pea vahetus", mis vajaks eriti "tükina tervikult" natuke rohkem tähelepanu Teatriliidult, oli ikka üks kümnendi parimaid rolle.
Minu võitja: Hendrik Toompere jr - Kes kardab Virginia Woolfi? - NO99
Ennustus: Priit Võigemast - Pea vahetus/Ma armastasin sakslast - NO99/Linnateater
Naiskõrvalosa auhind
Minu suurim rõõmuhetk saabus (noh, eks peaaegu sama õnnelikuks tegi mind ka Toatüdrukute pääsemine nominentide hulka) kui lugesin, et Ines Aru kandideerib!!!! Tema roll oli ju täiesti ilmutuslik, fenomenaalne ja erilisemast erilisem! Iga kord kui ta tuli oma inglikarjaga, tulid minul külmavärinad ja rõõmumuie näole. Ta oli niinii hea! Ja olgu tänatud žürii, et nemadki märkasid seda! Kuigi kuna tema vastaskandidaadiks on Anu Lamp, siis läheb tal seda võitu kätte saada päris raskeks. Sest Anu Lamp oli rohkem nagu peaosa roll võrreldes Ines Aru pisikeste sutsakatega. Ja Aiapeos kui minult küsitaks, kes oli peaosas, siis vastaksin ilma igasuguse kõhkluseta Liina Vahtrik. Kuigi ka tema kandidatuuri üle on mul ülihea meel. Ju siis on võetud kahte lavastust kui tervikut - nii seda mis toas toimus kui seda, mis aias. Selles valguses, ehk tõesti võiks mööndustega seda kõrvalosaks lugeda. Kuigi ikkagi natuke ebaaus minu meelest. Sest need olid lõppkokkuvõttes ikkagi erinevatele publikutele mängitavad erinevad etendused, mis sellest, et integreeritud omavahel. Mirtel Pohla roll oli ka igati nominatsiooni väärt, kuid Aru ja Lambi kõrval alles kolmandaks parem. Ja Helene Vannari minu nähtud õhtul ei tõusnud kuidagi esile Meie, kangelastes. Pigem hoopis Piret Kalda, kui keegi naine veel sellest tükist... Sest olgem ausad, kui juba Anu Lamp on kandideerimas sellest tükist, siis kas on kellelgi teisel sealt asja nominentide sekka? Ma mõtlen võidulootustega (kogu austuse juures Helene Vannari vastu muidu)... Aga nii Ines kui Anu oleks tõesti "aasta parimad".
Minu võitja: Ines Aru - Mtsenski maakonna leedi Macbeth - Pro3
Ennustus: Anu Lamp - Meie, kangelased - Linnateater
Meeskõrvalosa auhind
Pean ausalt üles tunnistama, et ma pole kunagi Indrek Alpinist võtnud tõsiselt võetava näitlejana. Sedapuhku pole ma tema nomineeritud rolli üldsegi näinud, seega ei saa selle koha pealt sõna võttagi. Samuti on mul nägemata Avandi roll Küüni täitmise lugudes ja lauludes. Aga minu meelest Avandi kaks ülejäänud rolli auhinnaväärilised küll ei olnud. Eriti oma "uimaste silmadega" tüüprollide pärast. Tema aasta parim roll oli minu meelest hoopis "Pea vahetuses" ja kui talle auhind anda, siis tugevalt hoopis Pea vahetuse mõjudega, kuid see oleks natuke ebaaus, sest seda žürii pole ära märkinud (samuti ilmselt peaosa staatuse pärast). Hannes Kaljujärv oli okei, aga minule isiklikult meeldis hoopis Peeter Volkonski roll sellest tükist märgatavalt rohkem. Siin mängib ehk rolli see, et Teatriliidul on ikka kombeks külalisrollide tegemise eest au anda. Kuid sedapuhku ei suutnud nad Kaljujärve Küünlad põlevad lõpuni peaosaliste tugevate rollide vahele ära mahutada, siis annavad talle selle teise töö mõjutustega selle nominatsiooni ikkagi ära. Tõnu Oja Vombatis oli väga hea! Tõeline koomiline talent ning täiesti oma karjääri tippvormis. Mida iganes ta praegusel ajal kätte võtab, teeb ta vähemalt auga ära kuid peamiselt ikka tippklassis. Kui on õiglust siin ilmas, siis võitjaks peaks osutuma Andrus Vaarik. Samas nad võivad ka mõelda, et järgmisel aastal on Vaarikule vaja üle anda meespeaosa auhind, et ehk seekord jätavad andmata...
Minu võitja: Andrus Vaarik -Meie, kangelased - Linnateater
Ennustus: Andrus Vaarik - Meie, kangelased - Linnateater
Kunstniku auhind
Jällegi väga väärt kandidaadid kõik 5. Ojasoo/Semper veel kõigele lisaks 3 etenduse jõuga. Ehk kui keegi teine võidaks, siis nagu see üks kunstnikutöö on olnud parem kui Ojasoo/Semperi kolm tööd kokku? Ma ise tegelikult dilemma eest, et kas Anšon/Aus, Ojasoo/Semper või Õunapuu? Aime Unt-i Hingede öö lavakonstruktsioon ja muidu romaanile sobilik unenöolisus oli ju muidu ok, aga kahel tasandil esimeste ridade jaoks lae all mängimine oli kahtlemata suur miinus. Kael jäi kangeks. Laura Kõiv-u Sinul on meretäis hirmu kujundus oli üks etenduse parimaid aspekte, kuid näiteks see puude värk oli natuke mannetu, eriti kui on näinud Ugalas ehtsat puusaagimist mootorsaega laval ja kõike seda oli natuke liiga sigrimigri ning seletamatult segast asja sealhulgas ka. Kuigi eks see räägib juba rohkem arvamuseesitaja piiratusest mõista kunsti kuivõrd kunstniku tasemest. Kuid kui pool etendust peab vaatama väsinud lavameest, kes oma tunkedes seal ootab, millal nupule saab vajutada, siis on ikka kogu selle virrvarri sees unustatud ka mõned olulised asjad tegemata kunstniku poolt 8oleks võinud kardinaga katta näiteks?).
Minu võitja: Anšon/Aus - Meie, kangelased - Linnateater
Ennustus: Ojasoo/Semper - Onu Tomi onnike/Kes kardab.../Kuidas seletada... - NO99
Sõnalavastuste eriaauhind
Cabaret Rhizome-i pole ma veel jõudnud, kuigi Fanny ja Faggot on plaanis, kuigi ma polegi enam nii kindel, et kas see ongi üldse CR-i tükk või pigem Elina Pähklimäe projekt? CR-i kohta on aga päris palju positiivset buzz-i kuulda. Sinul on meretäis hirmu, ei tohiks minu meelest võita ainsatki auhinda. See lihtsalt ei olnud ühelgi tasandil piisavalt hea. Isegi kui võtta alusmaterjaliks olev Niemi raamat "Popmuusika a la Vittula", millest pärinesid etenduse "parimad palad", siis tegelikult ei oldud suudetud selle raamatu pärle piisavalt hästi lavale tuua (minu isiklik, aga ka kaaslase arvamus, kes samuti on raamatut lugenud). Lisaks see mannetu muusika, millest tõeliselt mõjule pääses vaid mõni sekund - siis kui Ivo Uukkivi (laulu)hääles oli. Ja miks peaks sellele tükile "noorusliku lavamaailma otsingulist loomist" auhindama? Otsigu kusagil omaette ja tulgu leitud asjaga rahva ette - minu isiklik arvamus. Et kui ebaprofessionaalsuse ja "otsimise" eest antakse tänapäeval auhindu, no see näitaks Teatriliidu taset küll üsna kahtlases valguses. Seega minu jaoks on ainuvõimalik võitja "Mtsenski maakonna leedi Macbeth", kus tõeliselt hästi on venekeelne harrastusteater eestikeelse teatriga integreeritud. Tulemuseks ka tervikkunstilises mõttes üks aasta tugevamaid tükke. Kas see polnud mitte eelmisel aastal kui Rasputin võitis lihtsalt harrastusnäitlejate ja proffide eduka miximise eest selle auhinna, siis Leedi Macbeth on ammugi seda auhinda väärt! Samas kui võrrelda 1 etendust ja "terve uue teatri" loomist...
Minu võitja: Eili Neuhaus/Urmas Lennuk - Mtsenski maakonna leedi Macbeth - Pro3
Ennustus: Ajjar Ausma, Joonas Parve, Päär Pärenson, Anatoli Tafitšuk, Johannes Veski -Cabaret Rhizome-i loomise eest.
Muusikalavastuste auhind
Jätan seekord sõna võtmata. Ei õnnestunud neid lavastusi näha ja puuduvad ka lemmikud nimistust.
Balletilavastuste auhind
Eve Andre võitis eelmine kord, ehk on siis seekord Sergei Upkini kord? See lihtsalt oleks loogiline. Kuid samas "Kevade" lavastus on justkui midagi fenomenaalset - kõik kiidavad, kõik räägivad - ilmselt viinud ka palju balletivõõraid balletti vaatama. Ja see juba väärib auhindu! Endal pole veel õnnestunud näha, aga sügisel kui vähegi kuidagi võimalik on, siis võtan plaani.
Tantsulavastuste auhind
Palju on räägitud ja kiidetud Mart Kangro "Can’t Get No/Satisfaction"-ist. Samas Kangro tundub olevat juba saanud... ehk antakse ka teistele võimalust aupaistet saada. Reemann ka juba jõudnud ühtkomateist teha... Seletusena tundub kõige huvitava, see, mis on kirjutatud Mägi ja Lindali etenduse juurde. Tekkis kohe päris huvi, et mis asja see endast kujutab....kui see nüüd võidaks veel kah!
Balletilavastuste ja tantsulavastuste žürii eriauhind
“Kevade” (lav. Ruslan Stepanov). Teater Vanemuine - siin on ainsa kandidaadina võit juba kindel :)
Algupärase dramaturgia auhind
Kus on siin "Pea vahetus"??? Selle asemel on impro ja dokmaterjali tekstidel baseeruv Kuidas seletada pilte... kus dramaturg ehk polegi see "kõige olulisem"... Isiklikult hindasin sellisel "improl" baseeruva tekstina Hecuba pärast dramaturgiat palju tugevamaks. Kui hinnata just otseselt "dramaturgiat", siis minu meelest lausa peab võitma üks kahest Endlas etendunud tükkide dramaturgiatest. Siiski kaldun arvama, et žürii hindab Surnud jänese improvisatsioonilikke stseene ja kultuuriministrile (võibolla ka õigusega) "ära panemist". See kõik mis viimastel aegadel teatri-teemade ümber toimunud on, oleks nagu vastulöök teatriliidu poolt...
Minu võitja: Roy Strider (autor) ja Andres Noormets (dramaturg) - Mässajad - Endla
Ennustus: Eero Epner, näitlejad, Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo - Kuidas seletada pilte surnud jänesele - Teater NO99
Reet Neimari nimeline kriitikaauhind
Kus on Danzumehe blogi? :))) Oh, kes seda mu blogi ikka tõsiselt võtab, peale minu enda... ja ega ma ju end "kriitikuks" peagi... ja siin on veel nii mitmed head kriitikud jäänud kõrvale ka... niiet nali naljaks. Aga tegelikult ka, millal ilmub teatriblogide auhinnakategooria??? Võibolla meid blogijaid tegelikult polegi kellelegi vaja. Blogid ju ikka rohkem sellised oma igapäevelu kirjeldajad? Kuigi ka raamatublogisid tõstetakse ikka esile siin ja seal. Raamatukogud ja kirjastusedki lingivad seda siinsetki blogi (teatritest ainult Rakvere Teater), ehk peakski rohkem hoopis kirjandusele keskenduma... ka arvestades kommenteerijate hulka? Ja tegelikult ka filmiblogindus on hoopis teisel tasemel... samas kui üldiselt kultuurielamustest kirjutada, siis ei saa teatrist üle ega ümber (muidugi kui lihtsalt ei käiks teatris... aga seda ma ei "suuda"). Teater on ju mu lemmikkultuurivaldkond - hmmm... tegelikult ikka koos kirjandusega :))) Seega olen tõelise dilemma ees...
Minul on "3 sõna sidekriipsuga" kui lemmikkriitikutest rääkida, ikka ja alati :) : Pille-Riin Purje
Teatritöötaja auhind
Kahjuks ei oska sõna võtta.
Sõnalavastuste muusikalise kujunduse auhind
Kus on siin see lahe ja omapärane ning terve etenduse PARIM komponent, ehk "muusikaline kujundus", nimelt Mängud Tagahoovis DJ??? See oli ju ikka midagi harukordset ja erilist!!!
Jaak Jürissoni Ma armastasin sakslast muusika oli kuidagi saanud mõjutusi Ardo Ran Varrese teleteatri muusikast, kuid see sobis ning oli ilus ja südamlik, justnagu just sellele tükile kohane. Chalice-i meediaooper Don Juan-is oli päris lahe leid. Hirsch-i Hingede öö muusikat enam ei mäletagi. Nähtamatu varandus Ugalas jäi mul see talv nägemata. Sinul on meretäis hirmu originaalmuusika mitte lihtsalt ei meeldinud vaid see tekitas minus lausa ebamugavust, sellest hoolimata "kardan", et nad annavad auhinna neile... see oleks täiesti ülekohtune kui panna see kõrvuti nii mõnegi tüki heliloominguga. Minu lemmik, kohe peajagu üle, on vendade Uusbergide koostöö. See oli imeline! Eriti kuidas tekstiliselt loos oli muusika sees - see kraapis hinge ning mõjus veel eriti. Pärt Uusbergi muusika on ka imehea. Ja samuti Uku Uusbergi "kujundus" Debussy oli nagu rusikas silmaauku.
Minu võitja: Pärt Uusberg ja Uku Uusberg - Pea vahetus - NO99
Ennustus: The Sounduniversums koosseisus Mari-Liis Lill, Märt Avandi, Juss Haasma, Tauno Makke, Mihkel Roolaid, Kristo Viiding - Sinul on meretäis hirmu - Eesti Draamateater
Salme Reegi nimeline auhind
Kuigi ma käin palju lastetükke vaatamas ja üpris meeleldi, siis seekord on mul vähesed nendest kandidaatidest nähtud. Ise oleks Ibragimov-it esile tõstnud, sest Väike nõid oli lavastusena päris õnnestunud ja laste poolt heaks kiidetud. Ning minule meeldis kõige rohkem hoopis Ugala Limpa. Igatahes tulid need kaks esimesena meelde. Rahvas laulab kiidulaulu Janek Joostile Kuidas kuningas kuu peale kippus etendusest. Ise loodan, et ka Ugala saaks oma värviliste ja vahvate lastetükkide pidevale väljatoomisele mingit aupaistet. Ja Lindgreni on ka ju järgmisel hooajal "oodata" :) Siiski lemmik nendest kandidaatidest on mul ka täiesti olemas, kuigi see rohkem noortele ja täiskasvanutele. Joosti rolli tahaks küll näha!
Minu võitja: Andres Noormets - Mässajad - Endla
Ennustus: Janek Joost - Kuidas kuningas kuu peale kippus - Vanemuine
Priit Põldroosi nimeline auhind
Olen kursis Peeter Raudseppa mõnede töödega - ehk peamiselt nendega, mis lavalaudadele on jõudnud. Sirvinud olen ka Ülo Tontsi ja Jaak Villeri raamatuid. Ja pean tunnistama, et Villeri Irdi raamat on tõeliselt võimas. Kuid siin kandideerib ju Pille-Riin!!! Ja nagu korralikule fänile kohane - olen muidugi tema poolt (tegelikult lihtsalt meeldis mulle see Jüri Krjukovi raamat nii palju) :) Ja eriti selles valguses, et mõlemad raamatud on mul ka riiulil päriselt olemas (teised pole)! Huvitav ainult, et mis "Jüri Krjukov"-i raamat sellel aastal välja tuli, kas parandatud/täiendatud trükk? Noh, kui nad talle selle mõne aasta taguse raamatu eest pole veel mingit auhinda jõudnud anda, siis ongi viimane aeg...
Minu võitja: Pille-Riin Purje - "Jüri Krjukov" ja (Reet Neimari poolt alustatud) "Jüri Järvet.Narr ja kuningas"
Ennustus: Jaak Viller - "Kandiline Kaarel Ird. Dokumente ja kommentaare."
kolmapäev, 24. märts 2010
Aastakümne 2000 - 2009 TOP 100 filmid. (Kohad 75.-51.)
Ehk nagu postituse pealkiri lubab, on siin järgmine veerandsada - meenutamist väärt filme. Kohad 76.-100. juba loetlesin siin üles.
Loetledes edetabelit üles - üha paremate filmide suunas, kuigi loomulikult terve TOP 100 on minu meelest ühes või teises mõttes soovitamist väärt (need on välja valitud rohkem kui 2000 filmi hulgast). Ja ikka mõni sõna filmi taustaks ka juurde, ehk just see olulisim, mis minu jaoks filmi kirjeldab või muidu kirjutades pähe tuleb. Lisaks oscari-nominatsioonide arv ja eelkõige filmi "tegija":
75. Bend it like Beckham (2002) - Gurinder Chadha film. India päritolu naisrežissör on sündinud hoopis Keenias, kuid elanud terve oma elu Inglismaal. Film jutustab kahest 18 aastasest tüdrukust, kes tahavad saada proffideks jalgpalluriteks. Selles polekski ju midagi paha, aga üks tüdrukutest on pärit Indiast Inglismaale kolinud perekonnast. Ja see perekond väärtustab eriti tugevasti oma kodumaa traditsioone ning ei taha noorema tütre jalgpallihuvist kuuldagi. Liiatigi on vanem õde abiellumas ja muidugi, nagu Murphy seadus on kõige olulisem jalgpallimatš just samal päeval. Kõlab nagu iga teine noortekomöödia? Jah, tõesti. Aga selles filmis on nii palju rohkem südant, huumorit ja vahvat situatsioonikoomikat, et see tõstab selle filmi kõvasti kõrgemale oma žanrikaalsastest. Lisaks oli ju selle spordi ja huumori kõrval ka paras annus romantikat. See on ka film, milles esimest korda nägin Keira Knightly-t. Kuid just eriti meeldis mulle see India-kultuuri euroopalikuga põrkumine. Nii sai ka rohkem neist India kultuurilistest eripäradest teada.
74. Hangover (2009) - Todd Phillips-i film. Ma poleks kunagi võinud arvata, et mingi rämekomöödia film võiks minu üheski edetabelis nii kõrgel platseeruda. Aga kui üks film on niiii naljakas (ei tea kas märk minus kõigi mu enda kahtluste kiuste eksisteerivast labasusemolekulist?), siis ei saa seda ignoreerida! Mäletan, et kui nägin filmi reklaami, olin veendunud, et järjekorne tüüpiline Ameerika osav turundustrikk - kõik filmi naljakad kohad kokku miksitud nagu ikka, et paljukest seal ilmis ikka veel sellele lisaks võib nalja saada. Aga mõnikord võib selline skeptitsism mängida korraliku üllatuse kätte, sest filmis ajas uus ja eelmisest vingem nali teist taga. Kahtlemata üks naljakamaid filme, mida mu silmad näinud on. Eks seda tõestab ka IMDB hämmastavalt kõrge keskmine hinne "sellise" filmi kohta, et ma pole kaugeltki mitte ainus, kellele need naljad korda läksid. Kuigi kes teab, masside maitse pidavatki ju labane olema või? Aga film räägib kolmest peiupoisist, kes kaotavad peigmehe Las Vegase ööelu rüppe. Muidugi on tegemist "party of a century"-ga ning peigmehe leidmiseks, peavad nad oma pohmas peadega samm sammu haaval eelmise mäluka-õhtu tagurpidi sammuma. Selles retkest saab aga tõeline naljapidu...
73. Pledge (2001) - Sean Penn-i film. Baseerub Friedrich Dürrenmatti raamatul. Üks kõigi aegade näitlejaid minu meelest - Jack Nicholson - mängib pensionile jäänud politseinikku. Enne pensionit andis ta aga ühele emale lubaduse, et leiab tolle tütre röövinud kurjategija. Korralik politseinik investeeribki oma pensioni alguse sellele missioonile. Filmis tõstatakse mitmeid moraaliküsimusi. Näiteks kas last tohiks kasutada peibutuslinnuna ohtlikus politseioperatsioonis? Kuid mis minule selle filmi puhul eriti tugevalt mõjus, oli see, et vaatajate ei alahinnatud. Palju antakse vihjeid ja on mitu pildilist šokeerivat hetke, kus vaataja saab sõnade ja seletustegi aru, mis värk on. Ning üldse see ebaameerikalik lahtiseletamata jätmine, kui asi on mõistusega inimesele niigi arusaadav. Muidugi kui on selliste asjadega lapsed seotud, siis need filmid lähevad mulle kuidagi eriti kohale. Täiesti lummav atmosfäär oli ka filmil. Sean Penn oskab filme teha, ta võiks neid tihedamaltki ette võtta. Materjal muidugi on ka sigakõva!
72. Lord of the rings 1 (2001) - Peter Jacksoni filmi. Minu tabelis on selle saaga puhul ainult 1. osa, sest ma polnud absoluutselt rahul järgneva kahe osaga. Ma usun, et igaüks, kes on raamatud läbi lugenud ei saanud kuidagi rahul olla selle lõpuga, kus jäeti terve viimane osa praktiliselt välja, kui tüübid tagasi oma kogukohta läksid, ning Saruman neid seal ees ootas... Ning üks minu lemmikkohti raamatus - ämblikuga võitlemine, see oli ikka raamatuga võrreldes täiesti väärtusetu. Kuid esimene osa oli hea. See andis lootused palju paremaks saagaks. Kandideeris 13-le oscarile ja võitis neist 4. Lugu siis sellest kuidas sõrmuste vennaskond asub teele läbi Tolkieni väljamõeldud maailma neetud sõrmust hävitama. Heaks teejuhiks Gandalf, keda filmis mängib ülisobivalt Ian McKellen. Kuid film tegelikult kubiseb kõva kaliibriga tähtedest. Ja muidugi efektid on võimsad. Järgedes oli liiga palju sõda, mida oli ju ka raaamatutes, kuid raamatutes tasakaalustas muu siiski piisavalt hästi selle ära.
71. Aruitemo, aruitemo (2008) - Hirokazu Koreeda film. Jaapani film jaapani perekonnast. Lugu sellest kuidas pere poeg läheb oma vanematele külla koos oma naise ja tolle lapsega. Lähedalt saab näha sealset igapäevakultuuri. Kõigele raamistuseks veel lugu eri generatsioonide kokkupõrkest. Vanemate ootused ja lootused, laste varjatud kurbus ning solvumine. Kuid ennekõike pereühtsus. Sellistel kokkusaamistel on ikka oht, et luukered kisutakse kappidest välja ning lahti läheb tants kõikide allasurutud tunnete lõkkele lüües. Eriliselt hõrk selle filmi juures on see, et täpselt see delikaatsus, mis on minu jaoks jaapanlaste kultuuri juures nii oluline, see sisaldub ka filmis. Nägu on asiaatidel minu jaoks kuidagi nii tundeid mittereetev ning isegi omade vahel on kõik kuidagi nii diskreetselt pinna all pulbitsev, kuid välja ometi näidatakse nii väikeste märkide abil, et neid peab sealt ise hoomama ja tõlgendama enda jaoks. Üks parimaid peredraamasid üldse. Ning lisaks tuli meelde kuidas lapsena kui me maalt läksime ja ma kunagi salaja kusagilt kuulsin, et vanaema, kes mul eriti tihti tundeid välja ei näidanud, alati nuttis... ja ma juba kujutan ette kui ma ise kunagi vanaisana suvel lapselapsed (loodetavasti) hoida saan ning kui nad siis suve lõppedes ära lähevad... ohhh selles tundes on nii palju kurbust kuid ometi armastust ka. Ja see film tuletas mulle oma lõpuga seda meelde. Ja pani mõtlema ka sellele, et kui palju ikkagi on minul õigus oma lastele oma tahet peale pressida... nonii, mõtlemisainet sai sealt nii palju, et soovitan pigem, et ma neid mõtteid siin üle hakkan korrutama hoopis ise see film ära vaadata.
70. Den nya människan (2007) - Klaus Härö film. Rootsi draama. Õigemini on tegemist soomerootslasest režissöriga, ent tegevus toimub Rootsis ja aastal 1951. Enne veel tahan öelda, et Härö-st on kiirest saamas minu lemmikrežissör. Film filmi järel suudab ta need minule hinge istutada ning see pole kaugeltki mitte kõrgemal positsioonil olev Härö film siin tabelis. Ehk siis Rootsi ja 50ndad. Üritatakse luua uut ühiskonda. Sellist, kus nõrkadel, inetutel, mentaalse hälbega inimestel pole kohta. Gertrud on juba 17 aastane ning tal pole ema. Isa ei suuda tüdrukute karja kantseldada ning nooremad tüdrukud viiakse lapsendamiseks ära, kuid Gertrud pannakse spetsiaalsesse eraldatud tüdrukutekodusse. Tööd tegema. Ainus tee ühiskonda tagasi sellest "töö-haiglast", on lasta endale teha vabatahtlikult steriliseerimine - et vaesus-haigus ei pääseks ühiskonnas levima. Muidugi ei lähe kõik nii lihtsalt. Nimelt Gertrud armub ainsasse noormehesse - majahoidjasse ning jääb rasedaks. Edasine on võitlus kahel rindel - esiteks, et temalt ei võetaks last pärast sünnitust ning teiseks, et ta saaks kuidagi minema sellest ebanormaalsest väiksest arstide kuningriigist metsade peidus. Nagu Magdalena õed, oli ka siin filmi lõppedes tekstis šokimoment, et sellised institutsioonid suleti alles 70ndatel, kui ma nüüd õieti mäletan... Kui palju häbiplekke on meie enda rahva lähiminevikus peidus? Noh, igatahes rootslaste kohta valgustav info. Ning kõige krooniks oli filmis mängimas minu lemmik rootsi näitleja - Maria Lundqvist. Aga jah, ka pildiliselt väga ilus kaameratöö ja muusikast rääkimata.
69. DeUsynlige (2008) - Erik Poppe film. See on vist ainuke Norra film minu tabelis. Nägin küll mõnevõrra rohkem Norra filme, aga näiteks teine Norra film - Buddy, jäi napilt 100 hulgast välja. See "Nähtamatu" oli siin Rootsis kinolevis pikalt ning igati õigustatult. Kõik ajalehed ja kriitikud pidasid seda sellel ajal kõige paremaks kinos olevaks filmiks ning see oligi tõeliselt hea ja liigutav ning hästi tehtud ja näideldud film. Lugu kahest poisist, kes röövivad päise päeva ajal lapse. Film keskendub ühele neist, kes pääseb vabaks noortevanglast ning asub tööle sama linna kirikus, kus elab ka kadunud lapse ema. Film tegeleb selliste teemadega nagu süütunne, armastus, muusika, usk, vastutus, pereväärtused ja kaotusvalu. Ja väga valus ning sügavalt psühholoogiline film ongi. Üpris raske seedimiseks kuid samas annab võimaluse omaenda empaatiavõimet proovile panna. Kas selleisele karakterile on üldse õige kaasa tunda? Kuigi ta on ju sümpaatne ning film annab võimalus näha tema sisemist mina. Väga huvitavalt ülesehitatud film ning lugu ise on samuti väga kaasakiskuv ning mõtlemapanev.
68. Blow (2001) - Ted Demme film. Norkoparuni elulugu, kus peaosas Johnny Depp. Mina avastasin selle filmiga, et Penelope Cruz on ikka üks pagana võimekas näitleja. See tema narkarist narkoparuni naine oli täiesti uskumatult vinge roll. Kuid lisaks headele näitlejatöödele oli film ise ka selline ehe ja igati põnev draama.
67. In the bedroom (2001) - Todd Field-i film. Parima filmi Oscarikandidaat. Noor mees, kes mõnevõrra kogenud naisega suhtes... naise eksabikaasa siseneb pilti ning sellised valemil on katasfroofilised järelmõjud. Film ise tegeleb noormehe vanemate murega. Tom Wilkinsoni superroll kättemaksu hauduva isana. Kuigi kogu kurja juureks pidasin mina hoopis Sissy Spaceki mängitud ema. Võimas psühholoogiline film andeksandmatul teemal. Kuidas elada samas väikelinnas koos su oma lapse tapnud inimesega? Tumedates toonides, väga hämar draama. Väike indie-film, kuid väga hästi tehtud igas mõttes. Ning peamine on tugev lugu ja tõeliselt õnnestunud lõpp, milleni film kulmineerub. Ometi üks ameerika film, mis nõuab ka vaatajalt arusaamist, nutti ning asjade nägemist selle taha, mis ekraanilt paistab.
66. Boat that rocked (2009) - Richard Cutris-e autorifilm. Briti komöödia oma parimas mahlas. Rokiraadiote keelustamisajastust Inglismaal. Siis kui Biitlid ja Rollingud olid kuumad noortebändid. Film keskendub ühe raadiojaama tööle, mida paisati eetrisse ühelt laevalt. Mehed elasid ise kah nagu rokkstaaride eraldatud elu. Seks oli vabameelne ning kui palju lahedaid tüüpe niimoodi koos elavad ja töötavad, siis sellest ei saa muud tullagi kui üks rõõmsameelne, naljadest pungil lahe film. Naerda saab kohe korralikult!
65. Boy in the striped pyjamas (2008) - Mark Hermani film. Baseerub ka eesti keeles ilmunud John Boyne-i samanimelisel romaanil. Briti režissööri mõjuv draama natsiajastust. Kui üks tavaline poiss sõbruneb koonduslaagris aia taga vangistuses istuva poisiga, ei tea ta tolle tausta vaid imestab, et miks too alati triibulises pidžaamas on. Tegemist on umbes 10 aastastega. Lisaks see õudus, mille sees need inimesed pidid elama ning kuidas väljaspool ümbruskonnas elavad inimesed tunnetasid või mõtlesid, kui inimesi põletavatest ahjudest tuli pidevalt suitsu. Ühel kriitilisel hetkel mänguhoos on mõlemad poisid aias seespool...
64. Y tu mama tambien (2001) - Seksikas ja temperamentne Mehhiko film. Superstaaride tehtud. Nimelt režissööriks Alfonso Cuaron, kirjutatud venna Carlos Cuaroniga kahasse ja peaosades Diego Luna ja Gael Garcia Bernal. Lahe road-film, kus noored mehed avastavad iseennast ning elu. Lisaks on kolmandana pundis natuke kogenum naisterahvas.
63. Twilight samurai (Tasogare Seibei) (2002) - Yôji Yamada film. Jaapani film, parima võõrkeelse filmi oscarikandidaat. Südamlik ning jaapani kultuuri, tavasid ning ajalookäsitlust kujutav harukordselt intiimne ja delikaatne film. Võiks isegi pidada armastusfilmiks. Minu jaoks oli see film tõeliseks avastuseks ning jaapani filmikunsti juurde kutsuvaks teenäitajaks. Seibei Iguchi on madalama klassi samurai ja lesk. Elab ametnikuna 19.sajandi Jaapanis, kasvatades oma kahte tütart, keda ta väga armastab ja hoiab. Lisaks hoolitseb oma seniilse ema eest. Et hakkama saada, peab ta kõikvõimalikke raskete tööotsadega leppima. Ta armastab üht abielus naist, kellega tal tekivad võimalused armastuseks, kui too lahutab oma vägivaldsest mehest. Kuid hoolimata sellest, et Jaapani feodaalsüsteem on lagunemas, on Seibei ikkagi seotud samusai aukoodeksiga. Sellel kõigel on aga päris karmid tagajärjed.
62. Into the wild (2007) - Sean Penn-i film. Eluloofilm, mis kandideeris mitmetele oscaritele. Baseerub Jon Krakauer-i raamatul (on ilmunud ka eesti keeles). Väga kurb lugu mehest, kes otsustas hüljata tsivilatsiooni ning saada hakkama metsikus looduses. Ülimalt vinge roll vanameister Hal Holbrookilt, järelemõeldeski tulevad külmavärinad. Tundub, et minule üldse Penn-i režissööritööd meeldivad. Nendes on mingi kunstiline omapära ka, aga selles filmis oli nii looduse ilu kui sügavaid mõtteteemasid.
61. Så som i himmelen (2004) - Kay Pollaki autorifilm, kuigi abistsenariste on filmil mimeid veel. Parima võõrkeelse filmi oscarikandidaat, üks minu lemmikuid rootsi filme. Soe, kurb, armas ning kohati ka mõnusa huumoriga. Liigutas pisarateni (ja seda mitmes kohas), mida näiteks Ugala teatrietenduse versioon ei suutnud. Lugu kuulsast dirigendist, kes naaseb terviseprobleemide tõttu tagasi oma kodukülla. Seal satub ta juhendama kohalikku kirikukoori. Külaelanikud on kõik natuke isemoodi, oma eripära, tausta, murede ja ootustega. Lisaks on potsentsiaalne armastus ka külaelanike seas. Ehk romantiline komöödia-draama ja just selline, millist rootslased minu meelest kõige paremini oskavad teha (a la Under solen). Peaosas Rootsi kuulsamaid meesnäitlejaid (ka "Millenniumi" sarja Mikael Blomqvisti mängiv) Michael Nyqvist.
60. Klass (2007) - Ilmar Raag-i autorifilm. Olin üks nendest, kes filmis tõeliselt šokeeritud sai. Mitte isegi niivõrd sisu poolest, vaid selle professionaalsuse pärast. Rida amatöörnäitlejaid, kes osutusid tõeliselt ehedateks ning õigustatud valikuks. Film koolikiusamisest, sõprusest, uhkusest, inimlikkusest ja veel mitmetest olulistest asjadest. Kuigi mulle meeldis ka Cannes-i peapreemia võitnud Ameerika kuulus koolitulistamise film "Elephant", siis Raagi film on kordades parem ja sisukam. Üks väheseid Eesti filme minu tabelis (kahjuks).
59. Beautiful mind (2001) - Ron Howard-i film. 4 oscarit võitnud, teiste hulgas parim film. Baseerub Sylvia Nasar-i raamatul. Mäletan, et film oli nii emotsionaalne, et lõpus tuli pisargi silma. Väga head rollid kolmelt peategelaselt - Russell Crowe, Jennifer Connelly, Paul Bettany. Tegemist on legendaarse matemaatiku (tänapäeval teavad kõik majandust ülikoolis õppinud inimesed teda) John Nash-i elulooga. Geeniuse piirimail olevatel inimestel on lihtne kalduda hulluse poolele. Lisaks sellele, et film on hästi tehtud on minu meelest Ronb Howardi filmid ka esteetiliselt (vist tema värvigamma tõttu) ilusad. Lisaks üsna üllatuslik...
58. Dogville (2003) - Lars von Trier-i film. Täiesti erakordne filmielamus - teatraalne, kus kõik on põrandale joonistatud, ainult inimesed elavad oma elu ja tegutsevad justkui teatrilaval. palju talente on kokku aetud, eesotsas Nicole Kidmaniga. Von Trier ironiseerib ameerika mentaliteeti ja väga tabavalt. Tegelikult on tegemist teema-triloogiaks kavandatud teise osaga (esimene oli Dancer in the dark ja teine Manderlay). 3 tundi ja nii vähe actionit - ent ometi läks film kui linnutiivul. Tõeline meistriteos.
57. Pirates of the Caribbean (2003) - Gore Verbinski film. Ka meelelahutust on vaja ning kui seda on Disneylikult ägedalt ja detailirikkalt tehtud, siis seda lahedam. Ma ei viitsi seda vigisemist, et ainult sügavamõttelisi filme tasub vaadata. Mina nii ei arva. Mõnikord on just vaja lõõgastuda. Ja kui loodusesse ei viitsi minna ja mõtlemisele on vaja anda puhkust ning samas midagi perega ette võtta, siis see film oli igati vahva vaheldus. Pean silmas sarja kaht esimest osa. Kolmas vajus juba ära. Kuid nüüd on teada, et ka neljas on tulekul. Palju vingeid ja häid näitlejaid ka kaasatud. Üks minu lemmikuid - Johnny Depp-iga eesotsas. Uues osas pidavat Penelope Cruz kaasa lööma. Ning üks minu meelest kõigi aegade parimaid meesnäitlejaid - Geoffrey Rush on ka kambas. Rääkimata briti Keira Knightleyst ja rootsi Stellan Skarsgaardist. Kuigi viimased kaks nii olulised polegi minu jaoks.
56. American beauty (1999) - Sam Mendes-i film. Parima filmi oscari ja 4 muud võitnud ja lisaks mitme oscari kandidaat. Stiilne, omapärane, samas ameerika inimeste sisemisi frustratsioone kuvav film. Igavene teema naised-mehed... vinged rollid Kevi Spaceylt ja Annette Beningilt. Aga ka noored Thora Birch, Mena Suvari ning Wes Bentley mängisid end populaarseteks. Lester ja Carolyn Burnham on väljastpoolt kullakarvalised, aga seest siiruviirulised. Justkui täiusliku pere kehastus koos oma tütrega. Tegelikult on Lester üha süvenevas masenduses ja ühel hetkel lihtsalt murdub. Armub oma tütre parimasse sõbrannasse. Naine on närvivapustuse äärel. Samal ajal kui tütar Jane sõbruneb ning omapärase ja justkui argliku naabripoiss Rickyga, kellel on homofoobist isa.
55. Apocalypto (2006) - Mel Gibson-i Farhad Safinaga kahasse kirjutatud autorifilm. Võimas film, mis tegelikult polegi inglise keeles. 3 oscari kandidaat. Maiade tsivilatsioonis, rünnatakse ühte rahumeelset hõimu. Neist tehakse orjad ning soovitakse neid oma jumalatele ohverdada. Jaguar Paw peidab oma raseda naise ja poja lähedalasuvasse sügavasse auku, kuid teda ennast võetakse kinni. Ta peab kõigepealt pääsema eluga ning ühtlasi päästma oma armastatud pere. Ilus, mõjuv ning hästi tehtud dramaatiline film, millest ei puudu ka põnevus. Tegemist ei ole ingliskeelse filmiga.
54. Bridget Jones's diary (2001) - Sharon Maguire-i film. Nii esimene kui teine osa on väga lahe meelelahutus. Naljad, südamlikud, vahvad briti komöödiad, mis on täis häid briti näitlejaid, kuid eesotsas ameeriklanna Renee Zellwegeriga nimiosas. Muidugi juba alusmaterjal, ehk raamatud on nii head, et mind täiesti hämmastab, et kirjanik pole otsustanud kolmandat osa kirjutada. Minu ostaks küll kohe :) Bridget on selline tavaliste naiste muredega elurõõmus naisterahvas - tahaks olla mõni kilo kõhnem, tahaks leida unistuste printsi, tahaks saada kuulsaks ja teha tasuvat ning austusväärset tööd. Kuid iga ettevõetud plaaniga justkui ei taha need asjad tema soovitud rada kulgeda. Siiski sõbrad on seal teda lohutamas ning armastus tiksub südames. Justkui tänapäeva Jane Austen... kus ei puudu ka hr. Darcy...
53. Elina (2002) - Som om jag inte fanns -Klaus Härö film. Baseerub Kerstin Johansson i Backe raamatul. Soomerootsi filmitegija on kahtlemata üks režissööridest, kes minu jaoks selle kümnendi defineerijateks. Tema südamlikud filmid on ilusa filmikeele ning vapustavalt hea kaamerasilmaga. Elina oli ka oscarisaadetis, kuid jäi kandidatuurist mingil põhjusel ilma. Lugu 50ndate Soomest, tüdrukust, kes elab õe ja emaga kusagil väikses külas. Nad on vaesed ja isa on surnud. Soos asuv puu on tüdrukule isa aseaineks. Temale räägib ta asju, mis ta isale muidu räägiks, temalt saab ta ka lohutust. Eriti vastikuks osutub rootsikeelne kooliõpetaja (Elina oma perega on soomekeelsed), kes teeb küll head nägu kuid sügaval südames saab seeläbi võimu ja üleolekut tunda. Lapsed aga tunnevad ära, mis on päris ja mis mitte... Väga emotsionaalne ning südamlik film.
52. Almost famous (2000) - Cameron Crowe autorifilm. 4 oscari kandidaat (võitis parima stsenaariumi oscari). William Miller (pool-autobiograafiline lugu) on 15 aastane noor kutt, kes läbi vale palgatakse Rolling Stone ajakirja poolt ansambli Stillwater-iga koos tuurile nende kohta artiklit kirjutama. Stillwater on tõusev täht muusikamaailmas. Sex drugs ja Roc'n'roll. Väga nutikas lugu ja hea dialoogiga, täiskasvanuks saamisest. Poiss peab silmitsi seisma teemadega, nagu narkootikumid, kuulsus, armastus ning põhja käimine. Kuulsusel on ka pahupool. Kuid lisaks raskematele teemadele on ka palju lõbusat ning meelelahutuslikku. Justkui iga teismelise poisi unistuste-trip. julge hundi rind on rasvane... Ja eks ekstreemolukorrad kasvatavadki meid kõige rohkem ja kõige kiiremini.
51. 4 months, 3 weeks and 2 days - Cristian Mungiu autorifilm. Rumeenia film, mis üllatas kõiki ning pani akadeemiass pettuma, et film ei pääsenudki oscarikandidaadiks. Pärast seda tehti ka hindamissüsteem ümber. Draama naisest, kes 80ndate Rumeenias aitab korraldada oma sõbrannal ebalegaalset aborti. Filmi pealkiri ongi viide sellele, kui kaugel rasedus juba on. Ehk kas see on siis juba "kellegi" tapmine? Paneb teema üle kõvasti järele mõtlema. Lisaks üldse naiste olukorra üle Rumeenias. Sest see on ju niivõrd lähiajalugu. Ehtsalt 80ndatelik oligi kõik. Tõeline šokihetk on muidugi see tualetikaader. Mentaalselt häiriv film, kuid seda võimsam elamus. Milleks on film veel tänapäevalgi võimeline, ületades tabusid ning olles usutav ja ehe. Anamaria Marinca tähelend.
Loetledes edetabelit üles - üha paremate filmide suunas, kuigi loomulikult terve TOP 100 on minu meelest ühes või teises mõttes soovitamist väärt (need on välja valitud rohkem kui 2000 filmi hulgast). Ja ikka mõni sõna filmi taustaks ka juurde, ehk just see olulisim, mis minu jaoks filmi kirjeldab või muidu kirjutades pähe tuleb. Lisaks oscari-nominatsioonide arv ja eelkõige filmi "tegija":
75. Bend it like Beckham (2002) - Gurinder Chadha film. India päritolu naisrežissör on sündinud hoopis Keenias, kuid elanud terve oma elu Inglismaal. Film jutustab kahest 18 aastasest tüdrukust, kes tahavad saada proffideks jalgpalluriteks. Selles polekski ju midagi paha, aga üks tüdrukutest on pärit Indiast Inglismaale kolinud perekonnast. Ja see perekond väärtustab eriti tugevasti oma kodumaa traditsioone ning ei taha noorema tütre jalgpallihuvist kuuldagi. Liiatigi on vanem õde abiellumas ja muidugi, nagu Murphy seadus on kõige olulisem jalgpallimatš just samal päeval. Kõlab nagu iga teine noortekomöödia? Jah, tõesti. Aga selles filmis on nii palju rohkem südant, huumorit ja vahvat situatsioonikoomikat, et see tõstab selle filmi kõvasti kõrgemale oma žanrikaalsastest. Lisaks oli ju selle spordi ja huumori kõrval ka paras annus romantikat. See on ka film, milles esimest korda nägin Keira Knightly-t. Kuid just eriti meeldis mulle see India-kultuuri euroopalikuga põrkumine. Nii sai ka rohkem neist India kultuurilistest eripäradest teada.
74. Hangover (2009) - Todd Phillips-i film. Ma poleks kunagi võinud arvata, et mingi rämekomöödia film võiks minu üheski edetabelis nii kõrgel platseeruda. Aga kui üks film on niiii naljakas (ei tea kas märk minus kõigi mu enda kahtluste kiuste eksisteerivast labasusemolekulist?), siis ei saa seda ignoreerida! Mäletan, et kui nägin filmi reklaami, olin veendunud, et järjekorne tüüpiline Ameerika osav turundustrikk - kõik filmi naljakad kohad kokku miksitud nagu ikka, et paljukest seal ilmis ikka veel sellele lisaks võib nalja saada. Aga mõnikord võib selline skeptitsism mängida korraliku üllatuse kätte, sest filmis ajas uus ja eelmisest vingem nali teist taga. Kahtlemata üks naljakamaid filme, mida mu silmad näinud on. Eks seda tõestab ka IMDB hämmastavalt kõrge keskmine hinne "sellise" filmi kohta, et ma pole kaugeltki mitte ainus, kellele need naljad korda läksid. Kuigi kes teab, masside maitse pidavatki ju labane olema või? Aga film räägib kolmest peiupoisist, kes kaotavad peigmehe Las Vegase ööelu rüppe. Muidugi on tegemist "party of a century"-ga ning peigmehe leidmiseks, peavad nad oma pohmas peadega samm sammu haaval eelmise mäluka-õhtu tagurpidi sammuma. Selles retkest saab aga tõeline naljapidu...
73. Pledge (2001) - Sean Penn-i film. Baseerub Friedrich Dürrenmatti raamatul. Üks kõigi aegade näitlejaid minu meelest - Jack Nicholson - mängib pensionile jäänud politseinikku. Enne pensionit andis ta aga ühele emale lubaduse, et leiab tolle tütre röövinud kurjategija. Korralik politseinik investeeribki oma pensioni alguse sellele missioonile. Filmis tõstatakse mitmeid moraaliküsimusi. Näiteks kas last tohiks kasutada peibutuslinnuna ohtlikus politseioperatsioonis? Kuid mis minule selle filmi puhul eriti tugevalt mõjus, oli see, et vaatajate ei alahinnatud. Palju antakse vihjeid ja on mitu pildilist šokeerivat hetke, kus vaataja saab sõnade ja seletustegi aru, mis värk on. Ning üldse see ebaameerikalik lahtiseletamata jätmine, kui asi on mõistusega inimesele niigi arusaadav. Muidugi kui on selliste asjadega lapsed seotud, siis need filmid lähevad mulle kuidagi eriti kohale. Täiesti lummav atmosfäär oli ka filmil. Sean Penn oskab filme teha, ta võiks neid tihedamaltki ette võtta. Materjal muidugi on ka sigakõva!
72. Lord of the rings 1 (2001) - Peter Jacksoni filmi. Minu tabelis on selle saaga puhul ainult 1. osa, sest ma polnud absoluutselt rahul järgneva kahe osaga. Ma usun, et igaüks, kes on raamatud läbi lugenud ei saanud kuidagi rahul olla selle lõpuga, kus jäeti terve viimane osa praktiliselt välja, kui tüübid tagasi oma kogukohta läksid, ning Saruman neid seal ees ootas... Ning üks minu lemmikkohti raamatus - ämblikuga võitlemine, see oli ikka raamatuga võrreldes täiesti väärtusetu. Kuid esimene osa oli hea. See andis lootused palju paremaks saagaks. Kandideeris 13-le oscarile ja võitis neist 4. Lugu siis sellest kuidas sõrmuste vennaskond asub teele läbi Tolkieni väljamõeldud maailma neetud sõrmust hävitama. Heaks teejuhiks Gandalf, keda filmis mängib ülisobivalt Ian McKellen. Kuid film tegelikult kubiseb kõva kaliibriga tähtedest. Ja muidugi efektid on võimsad. Järgedes oli liiga palju sõda, mida oli ju ka raaamatutes, kuid raamatutes tasakaalustas muu siiski piisavalt hästi selle ära.
71. Aruitemo, aruitemo (2008) - Hirokazu Koreeda film. Jaapani film jaapani perekonnast. Lugu sellest kuidas pere poeg läheb oma vanematele külla koos oma naise ja tolle lapsega. Lähedalt saab näha sealset igapäevakultuuri. Kõigele raamistuseks veel lugu eri generatsioonide kokkupõrkest. Vanemate ootused ja lootused, laste varjatud kurbus ning solvumine. Kuid ennekõike pereühtsus. Sellistel kokkusaamistel on ikka oht, et luukered kisutakse kappidest välja ning lahti läheb tants kõikide allasurutud tunnete lõkkele lüües. Eriliselt hõrk selle filmi juures on see, et täpselt see delikaatsus, mis on minu jaoks jaapanlaste kultuuri juures nii oluline, see sisaldub ka filmis. Nägu on asiaatidel minu jaoks kuidagi nii tundeid mittereetev ning isegi omade vahel on kõik kuidagi nii diskreetselt pinna all pulbitsev, kuid välja ometi näidatakse nii väikeste märkide abil, et neid peab sealt ise hoomama ja tõlgendama enda jaoks. Üks parimaid peredraamasid üldse. Ning lisaks tuli meelde kuidas lapsena kui me maalt läksime ja ma kunagi salaja kusagilt kuulsin, et vanaema, kes mul eriti tihti tundeid välja ei näidanud, alati nuttis... ja ma juba kujutan ette kui ma ise kunagi vanaisana suvel lapselapsed (loodetavasti) hoida saan ning kui nad siis suve lõppedes ära lähevad... ohhh selles tundes on nii palju kurbust kuid ometi armastust ka. Ja see film tuletas mulle oma lõpuga seda meelde. Ja pani mõtlema ka sellele, et kui palju ikkagi on minul õigus oma lastele oma tahet peale pressida... nonii, mõtlemisainet sai sealt nii palju, et soovitan pigem, et ma neid mõtteid siin üle hakkan korrutama hoopis ise see film ära vaadata.
70. Den nya människan (2007) - Klaus Härö film. Rootsi draama. Õigemini on tegemist soomerootslasest režissöriga, ent tegevus toimub Rootsis ja aastal 1951. Enne veel tahan öelda, et Härö-st on kiirest saamas minu lemmikrežissör. Film filmi järel suudab ta need minule hinge istutada ning see pole kaugeltki mitte kõrgemal positsioonil olev Härö film siin tabelis. Ehk siis Rootsi ja 50ndad. Üritatakse luua uut ühiskonda. Sellist, kus nõrkadel, inetutel, mentaalse hälbega inimestel pole kohta. Gertrud on juba 17 aastane ning tal pole ema. Isa ei suuda tüdrukute karja kantseldada ning nooremad tüdrukud viiakse lapsendamiseks ära, kuid Gertrud pannakse spetsiaalsesse eraldatud tüdrukutekodusse. Tööd tegema. Ainus tee ühiskonda tagasi sellest "töö-haiglast", on lasta endale teha vabatahtlikult steriliseerimine - et vaesus-haigus ei pääseks ühiskonnas levima. Muidugi ei lähe kõik nii lihtsalt. Nimelt Gertrud armub ainsasse noormehesse - majahoidjasse ning jääb rasedaks. Edasine on võitlus kahel rindel - esiteks, et temalt ei võetaks last pärast sünnitust ning teiseks, et ta saaks kuidagi minema sellest ebanormaalsest väiksest arstide kuningriigist metsade peidus. Nagu Magdalena õed, oli ka siin filmi lõppedes tekstis šokimoment, et sellised institutsioonid suleti alles 70ndatel, kui ma nüüd õieti mäletan... Kui palju häbiplekke on meie enda rahva lähiminevikus peidus? Noh, igatahes rootslaste kohta valgustav info. Ning kõige krooniks oli filmis mängimas minu lemmik rootsi näitleja - Maria Lundqvist. Aga jah, ka pildiliselt väga ilus kaameratöö ja muusikast rääkimata.
69. DeUsynlige (2008) - Erik Poppe film. See on vist ainuke Norra film minu tabelis. Nägin küll mõnevõrra rohkem Norra filme, aga näiteks teine Norra film - Buddy, jäi napilt 100 hulgast välja. See "Nähtamatu" oli siin Rootsis kinolevis pikalt ning igati õigustatult. Kõik ajalehed ja kriitikud pidasid seda sellel ajal kõige paremaks kinos olevaks filmiks ning see oligi tõeliselt hea ja liigutav ning hästi tehtud ja näideldud film. Lugu kahest poisist, kes röövivad päise päeva ajal lapse. Film keskendub ühele neist, kes pääseb vabaks noortevanglast ning asub tööle sama linna kirikus, kus elab ka kadunud lapse ema. Film tegeleb selliste teemadega nagu süütunne, armastus, muusika, usk, vastutus, pereväärtused ja kaotusvalu. Ja väga valus ning sügavalt psühholoogiline film ongi. Üpris raske seedimiseks kuid samas annab võimaluse omaenda empaatiavõimet proovile panna. Kas selleisele karakterile on üldse õige kaasa tunda? Kuigi ta on ju sümpaatne ning film annab võimalus näha tema sisemist mina. Väga huvitavalt ülesehitatud film ning lugu ise on samuti väga kaasakiskuv ning mõtlemapanev.
68. Blow (2001) - Ted Demme film. Norkoparuni elulugu, kus peaosas Johnny Depp. Mina avastasin selle filmiga, et Penelope Cruz on ikka üks pagana võimekas näitleja. See tema narkarist narkoparuni naine oli täiesti uskumatult vinge roll. Kuid lisaks headele näitlejatöödele oli film ise ka selline ehe ja igati põnev draama.
67. In the bedroom (2001) - Todd Field-i film. Parima filmi Oscarikandidaat. Noor mees, kes mõnevõrra kogenud naisega suhtes... naise eksabikaasa siseneb pilti ning sellised valemil on katasfroofilised järelmõjud. Film ise tegeleb noormehe vanemate murega. Tom Wilkinsoni superroll kättemaksu hauduva isana. Kuigi kogu kurja juureks pidasin mina hoopis Sissy Spaceki mängitud ema. Võimas psühholoogiline film andeksandmatul teemal. Kuidas elada samas väikelinnas koos su oma lapse tapnud inimesega? Tumedates toonides, väga hämar draama. Väike indie-film, kuid väga hästi tehtud igas mõttes. Ning peamine on tugev lugu ja tõeliselt õnnestunud lõpp, milleni film kulmineerub. Ometi üks ameerika film, mis nõuab ka vaatajalt arusaamist, nutti ning asjade nägemist selle taha, mis ekraanilt paistab.
66. Boat that rocked (2009) - Richard Cutris-e autorifilm. Briti komöödia oma parimas mahlas. Rokiraadiote keelustamisajastust Inglismaal. Siis kui Biitlid ja Rollingud olid kuumad noortebändid. Film keskendub ühe raadiojaama tööle, mida paisati eetrisse ühelt laevalt. Mehed elasid ise kah nagu rokkstaaride eraldatud elu. Seks oli vabameelne ning kui palju lahedaid tüüpe niimoodi koos elavad ja töötavad, siis sellest ei saa muud tullagi kui üks rõõmsameelne, naljadest pungil lahe film. Naerda saab kohe korralikult!
65. Boy in the striped pyjamas (2008) - Mark Hermani film. Baseerub ka eesti keeles ilmunud John Boyne-i samanimelisel romaanil. Briti režissööri mõjuv draama natsiajastust. Kui üks tavaline poiss sõbruneb koonduslaagris aia taga vangistuses istuva poisiga, ei tea ta tolle tausta vaid imestab, et miks too alati triibulises pidžaamas on. Tegemist on umbes 10 aastastega. Lisaks see õudus, mille sees need inimesed pidid elama ning kuidas väljaspool ümbruskonnas elavad inimesed tunnetasid või mõtlesid, kui inimesi põletavatest ahjudest tuli pidevalt suitsu. Ühel kriitilisel hetkel mänguhoos on mõlemad poisid aias seespool...
64. Y tu mama tambien (2001) - Seksikas ja temperamentne Mehhiko film. Superstaaride tehtud. Nimelt režissööriks Alfonso Cuaron, kirjutatud venna Carlos Cuaroniga kahasse ja peaosades Diego Luna ja Gael Garcia Bernal. Lahe road-film, kus noored mehed avastavad iseennast ning elu. Lisaks on kolmandana pundis natuke kogenum naisterahvas.
63. Twilight samurai (Tasogare Seibei) (2002) - Yôji Yamada film. Jaapani film, parima võõrkeelse filmi oscarikandidaat. Südamlik ning jaapani kultuuri, tavasid ning ajalookäsitlust kujutav harukordselt intiimne ja delikaatne film. Võiks isegi pidada armastusfilmiks. Minu jaoks oli see film tõeliseks avastuseks ning jaapani filmikunsti juurde kutsuvaks teenäitajaks. Seibei Iguchi on madalama klassi samurai ja lesk. Elab ametnikuna 19.sajandi Jaapanis, kasvatades oma kahte tütart, keda ta väga armastab ja hoiab. Lisaks hoolitseb oma seniilse ema eest. Et hakkama saada, peab ta kõikvõimalikke raskete tööotsadega leppima. Ta armastab üht abielus naist, kellega tal tekivad võimalused armastuseks, kui too lahutab oma vägivaldsest mehest. Kuid hoolimata sellest, et Jaapani feodaalsüsteem on lagunemas, on Seibei ikkagi seotud samusai aukoodeksiga. Sellel kõigel on aga päris karmid tagajärjed.
62. Into the wild (2007) - Sean Penn-i film. Eluloofilm, mis kandideeris mitmetele oscaritele. Baseerub Jon Krakauer-i raamatul (on ilmunud ka eesti keeles). Väga kurb lugu mehest, kes otsustas hüljata tsivilatsiooni ning saada hakkama metsikus looduses. Ülimalt vinge roll vanameister Hal Holbrookilt, järelemõeldeski tulevad külmavärinad. Tundub, et minule üldse Penn-i režissööritööd meeldivad. Nendes on mingi kunstiline omapära ka, aga selles filmis oli nii looduse ilu kui sügavaid mõtteteemasid.
61. Så som i himmelen (2004) - Kay Pollaki autorifilm, kuigi abistsenariste on filmil mimeid veel. Parima võõrkeelse filmi oscarikandidaat, üks minu lemmikuid rootsi filme. Soe, kurb, armas ning kohati ka mõnusa huumoriga. Liigutas pisarateni (ja seda mitmes kohas), mida näiteks Ugala teatrietenduse versioon ei suutnud. Lugu kuulsast dirigendist, kes naaseb terviseprobleemide tõttu tagasi oma kodukülla. Seal satub ta juhendama kohalikku kirikukoori. Külaelanikud on kõik natuke isemoodi, oma eripära, tausta, murede ja ootustega. Lisaks on potsentsiaalne armastus ka külaelanike seas. Ehk romantiline komöödia-draama ja just selline, millist rootslased minu meelest kõige paremini oskavad teha (a la Under solen). Peaosas Rootsi kuulsamaid meesnäitlejaid (ka "Millenniumi" sarja Mikael Blomqvisti mängiv) Michael Nyqvist.
60. Klass (2007) - Ilmar Raag-i autorifilm. Olin üks nendest, kes filmis tõeliselt šokeeritud sai. Mitte isegi niivõrd sisu poolest, vaid selle professionaalsuse pärast. Rida amatöörnäitlejaid, kes osutusid tõeliselt ehedateks ning õigustatud valikuks. Film koolikiusamisest, sõprusest, uhkusest, inimlikkusest ja veel mitmetest olulistest asjadest. Kuigi mulle meeldis ka Cannes-i peapreemia võitnud Ameerika kuulus koolitulistamise film "Elephant", siis Raagi film on kordades parem ja sisukam. Üks väheseid Eesti filme minu tabelis (kahjuks).
59. Beautiful mind (2001) - Ron Howard-i film. 4 oscarit võitnud, teiste hulgas parim film. Baseerub Sylvia Nasar-i raamatul. Mäletan, et film oli nii emotsionaalne, et lõpus tuli pisargi silma. Väga head rollid kolmelt peategelaselt - Russell Crowe, Jennifer Connelly, Paul Bettany. Tegemist on legendaarse matemaatiku (tänapäeval teavad kõik majandust ülikoolis õppinud inimesed teda) John Nash-i elulooga. Geeniuse piirimail olevatel inimestel on lihtne kalduda hulluse poolele. Lisaks sellele, et film on hästi tehtud on minu meelest Ronb Howardi filmid ka esteetiliselt (vist tema värvigamma tõttu) ilusad. Lisaks üsna üllatuslik...
58. Dogville (2003) - Lars von Trier-i film. Täiesti erakordne filmielamus - teatraalne, kus kõik on põrandale joonistatud, ainult inimesed elavad oma elu ja tegutsevad justkui teatrilaval. palju talente on kokku aetud, eesotsas Nicole Kidmaniga. Von Trier ironiseerib ameerika mentaliteeti ja väga tabavalt. Tegelikult on tegemist teema-triloogiaks kavandatud teise osaga (esimene oli Dancer in the dark ja teine Manderlay). 3 tundi ja nii vähe actionit - ent ometi läks film kui linnutiivul. Tõeline meistriteos.
57. Pirates of the Caribbean (2003) - Gore Verbinski film. Ka meelelahutust on vaja ning kui seda on Disneylikult ägedalt ja detailirikkalt tehtud, siis seda lahedam. Ma ei viitsi seda vigisemist, et ainult sügavamõttelisi filme tasub vaadata. Mina nii ei arva. Mõnikord on just vaja lõõgastuda. Ja kui loodusesse ei viitsi minna ja mõtlemisele on vaja anda puhkust ning samas midagi perega ette võtta, siis see film oli igati vahva vaheldus. Pean silmas sarja kaht esimest osa. Kolmas vajus juba ära. Kuid nüüd on teada, et ka neljas on tulekul. Palju vingeid ja häid näitlejaid ka kaasatud. Üks minu lemmikuid - Johnny Depp-iga eesotsas. Uues osas pidavat Penelope Cruz kaasa lööma. Ning üks minu meelest kõigi aegade parimaid meesnäitlejaid - Geoffrey Rush on ka kambas. Rääkimata briti Keira Knightleyst ja rootsi Stellan Skarsgaardist. Kuigi viimased kaks nii olulised polegi minu jaoks.
56. American beauty (1999) - Sam Mendes-i film. Parima filmi oscari ja 4 muud võitnud ja lisaks mitme oscari kandidaat. Stiilne, omapärane, samas ameerika inimeste sisemisi frustratsioone kuvav film. Igavene teema naised-mehed... vinged rollid Kevi Spaceylt ja Annette Beningilt. Aga ka noored Thora Birch, Mena Suvari ning Wes Bentley mängisid end populaarseteks. Lester ja Carolyn Burnham on väljastpoolt kullakarvalised, aga seest siiruviirulised. Justkui täiusliku pere kehastus koos oma tütrega. Tegelikult on Lester üha süvenevas masenduses ja ühel hetkel lihtsalt murdub. Armub oma tütre parimasse sõbrannasse. Naine on närvivapustuse äärel. Samal ajal kui tütar Jane sõbruneb ning omapärase ja justkui argliku naabripoiss Rickyga, kellel on homofoobist isa.
55. Apocalypto (2006) - Mel Gibson-i Farhad Safinaga kahasse kirjutatud autorifilm. Võimas film, mis tegelikult polegi inglise keeles. 3 oscari kandidaat. Maiade tsivilatsioonis, rünnatakse ühte rahumeelset hõimu. Neist tehakse orjad ning soovitakse neid oma jumalatele ohverdada. Jaguar Paw peidab oma raseda naise ja poja lähedalasuvasse sügavasse auku, kuid teda ennast võetakse kinni. Ta peab kõigepealt pääsema eluga ning ühtlasi päästma oma armastatud pere. Ilus, mõjuv ning hästi tehtud dramaatiline film, millest ei puudu ka põnevus. Tegemist ei ole ingliskeelse filmiga.
54. Bridget Jones's diary (2001) - Sharon Maguire-i film. Nii esimene kui teine osa on väga lahe meelelahutus. Naljad, südamlikud, vahvad briti komöödiad, mis on täis häid briti näitlejaid, kuid eesotsas ameeriklanna Renee Zellwegeriga nimiosas. Muidugi juba alusmaterjal, ehk raamatud on nii head, et mind täiesti hämmastab, et kirjanik pole otsustanud kolmandat osa kirjutada. Minu ostaks küll kohe :) Bridget on selline tavaliste naiste muredega elurõõmus naisterahvas - tahaks olla mõni kilo kõhnem, tahaks leida unistuste printsi, tahaks saada kuulsaks ja teha tasuvat ning austusväärset tööd. Kuid iga ettevõetud plaaniga justkui ei taha need asjad tema soovitud rada kulgeda. Siiski sõbrad on seal teda lohutamas ning armastus tiksub südames. Justkui tänapäeva Jane Austen... kus ei puudu ka hr. Darcy...
53. Elina (2002) - Som om jag inte fanns -Klaus Härö film. Baseerub Kerstin Johansson i Backe raamatul. Soomerootsi filmitegija on kahtlemata üks režissööridest, kes minu jaoks selle kümnendi defineerijateks. Tema südamlikud filmid on ilusa filmikeele ning vapustavalt hea kaamerasilmaga. Elina oli ka oscarisaadetis, kuid jäi kandidatuurist mingil põhjusel ilma. Lugu 50ndate Soomest, tüdrukust, kes elab õe ja emaga kusagil väikses külas. Nad on vaesed ja isa on surnud. Soos asuv puu on tüdrukule isa aseaineks. Temale räägib ta asju, mis ta isale muidu räägiks, temalt saab ta ka lohutust. Eriti vastikuks osutub rootsikeelne kooliõpetaja (Elina oma perega on soomekeelsed), kes teeb küll head nägu kuid sügaval südames saab seeläbi võimu ja üleolekut tunda. Lapsed aga tunnevad ära, mis on päris ja mis mitte... Väga emotsionaalne ning südamlik film.
52. Almost famous (2000) - Cameron Crowe autorifilm. 4 oscari kandidaat (võitis parima stsenaariumi oscari). William Miller (pool-autobiograafiline lugu) on 15 aastane noor kutt, kes läbi vale palgatakse Rolling Stone ajakirja poolt ansambli Stillwater-iga koos tuurile nende kohta artiklit kirjutama. Stillwater on tõusev täht muusikamaailmas. Sex drugs ja Roc'n'roll. Väga nutikas lugu ja hea dialoogiga, täiskasvanuks saamisest. Poiss peab silmitsi seisma teemadega, nagu narkootikumid, kuulsus, armastus ning põhja käimine. Kuulsusel on ka pahupool. Kuid lisaks raskematele teemadele on ka palju lõbusat ning meelelahutuslikku. Justkui iga teismelise poisi unistuste-trip. julge hundi rind on rasvane... Ja eks ekstreemolukorrad kasvatavadki meid kõige rohkem ja kõige kiiremini.
51. 4 months, 3 weeks and 2 days - Cristian Mungiu autorifilm. Rumeenia film, mis üllatas kõiki ning pani akadeemiass pettuma, et film ei pääsenudki oscarikandidaadiks. Pärast seda tehti ka hindamissüsteem ümber. Draama naisest, kes 80ndate Rumeenias aitab korraldada oma sõbrannal ebalegaalset aborti. Filmi pealkiri ongi viide sellele, kui kaugel rasedus juba on. Ehk kas see on siis juba "kellegi" tapmine? Paneb teema üle kõvasti järele mõtlema. Lisaks üldse naiste olukorra üle Rumeenias. Sest see on ju niivõrd lähiajalugu. Ehtsalt 80ndatelik oligi kõik. Tõeline šokihetk on muidugi see tualetikaader. Mentaalselt häiriv film, kuid seda võimsam elamus. Milleks on film veel tänapäevalgi võimeline, ületades tabusid ning olles usutav ja ehe. Anamaria Marinca tähelend.
teisipäev, 23. märts 2010
So you think you can dance 5.hooaeg Top 12
6 paari ongi veel võistluses järel. Väike paus jäi vaatamistega sisse. No lihtsalt pole enam viimasel ajal millegiks aega ning esimene, mis kõrvale jääb, on ju loomulikult televiisor. Täna ei jõudnud töö pärast ka ise õhtul trenni tantsima. Ja praegugi karjub raamat kotis: "Loe mind! Loe mind!" Aga rahustasin ta maha - homme on lend Göteborg-i, küll teel sinna ja tagasi saab, küll saab...
Sedapuhku saavad kõik 6 paari kahe tantsuga lavale ning nüüdseks on ju juba näod ja oskused ehk võimed hakanud ka tasapisi selgeks saama. Vahepeal tundsin sellest hooajast Kayla ära Oscar-gaala tantsijate seast. Huvitav kui kaugele ta pääseb? Kena tüdruk, aga tantsijaid oleks pundis justkui paremaidki.
Uskumatu, aga seekord on jõudnud ka Kalinka, ehk ehtne Vene rahvatants saatesse "So you think you can dance" :) Ma pidin esialgu naerukrambid saama, aga kui nad tantsima hakkasid (autentsetes riietes ka muuseas!), siis irve kadus näolt ja vahetus imetlusega! Üllatus-üllatus, aga need vinged tantsijad ei saanud üldse eriti hästi selle raske tantsuga hakkama! Isegi Nigel Lithgoe ütles, et nad poleks pidanud seda tantsustiili saatesse tooma - et ainult korraliku koguse vodkaga oleks ehk selle välja kannatanud :)
Ent õhtu parimad tantsud (minu meelest) on siin:
1. Sõltuvuse ja sõltlase lugu. Mia Michaelsi koreograafia. Need tantsijad on nagu NÄITLEJAD!!! Vapustav, eriti mees (Kupono) - no on alles "sõltuvus", kes (mis?!) ei lase naisel temast lahti saada. Vaadake tema nägu - pahatahtlikkuse kehastus! Uskumatult võimas TANTS!!! See on just see, mida ma kutsun "season defining dance". Külmavärinad tulevad seda vaadates.
2. Argentiina tango on nii ilusalt seksikas! Vaadake naise jalgu! Kui palju mõnusaid detaile selles tantsus on. Fantastline! Ja kui raske seda pingutatult tantsida on. Mehe jalad ehk on mõtte võrra "laisad". Minu kõigi aegade lemmik Argentiina tango tiitel on endiselt Allison-i ja Ivani kätes.
3. Oh, miks Wade Robson nii harva oma koreograafiat seal saates teeb... tema tantsud on alati erilised ja tasemel! Seegi kord justnagu multikategelased Roisin Murphy põneva laulu saatel... Muidugi sedapuhku mõjutas ka kahtlemata muusikavalik, aga sellised "erilised" tantsud ongi tihtipeale saate parimast otsast. Veab neil kah, et said Wade-i, kuigi eks nii Janette kui ka Brandon ongi mõlemad sealt tugevamast otsast tantsijad. Eriti seekordses osas. Janette eriti. Aga kuttidest ongi Brandon parim... hands down.
Minu top 10 pärast seda saadet:
1. Kayla
2. Jeanine
3. Janette
4. Brandon
5. Melissa
6. Kupono
7. Jason
8. Ade
9. Randi
10. Evan
Peaaegu teemaväliselt - mul on vastupandamatu himu lõigata külgetelt end kiilaks ja jätta üle pea pikemad juuksed (mitte, et ma saatest oleks kelleltki inspiratsiooni saanud). Lihtsalt nii kahju, et on olemas mingid sotsiaalsed normid, mis piiravad ja ei lase olla selline, nagu parajasti tuju on. Kui ma töötaks tantsijana, siis oleks mul homne päev selline soeng, nagu tahaks. Praegu aga peab leppima kompromissidega. Ja olgem ausad - tantsijana ei tööta ma ilmselt enam kunagi...
Sedapuhku saavad kõik 6 paari kahe tantsuga lavale ning nüüdseks on ju juba näod ja oskused ehk võimed hakanud ka tasapisi selgeks saama. Vahepeal tundsin sellest hooajast Kayla ära Oscar-gaala tantsijate seast. Huvitav kui kaugele ta pääseb? Kena tüdruk, aga tantsijaid oleks pundis justkui paremaidki.
Uskumatu, aga seekord on jõudnud ka Kalinka, ehk ehtne Vene rahvatants saatesse "So you think you can dance" :) Ma pidin esialgu naerukrambid saama, aga kui nad tantsima hakkasid (autentsetes riietes ka muuseas!), siis irve kadus näolt ja vahetus imetlusega! Üllatus-üllatus, aga need vinged tantsijad ei saanud üldse eriti hästi selle raske tantsuga hakkama! Isegi Nigel Lithgoe ütles, et nad poleks pidanud seda tantsustiili saatesse tooma - et ainult korraliku koguse vodkaga oleks ehk selle välja kannatanud :)
Ent õhtu parimad tantsud (minu meelest) on siin:
1. Sõltuvuse ja sõltlase lugu. Mia Michaelsi koreograafia. Need tantsijad on nagu NÄITLEJAD!!! Vapustav, eriti mees (Kupono) - no on alles "sõltuvus", kes (mis?!) ei lase naisel temast lahti saada. Vaadake tema nägu - pahatahtlikkuse kehastus! Uskumatult võimas TANTS!!! See on just see, mida ma kutsun "season defining dance". Külmavärinad tulevad seda vaadates.
2. Argentiina tango on nii ilusalt seksikas! Vaadake naise jalgu! Kui palju mõnusaid detaile selles tantsus on. Fantastline! Ja kui raske seda pingutatult tantsida on. Mehe jalad ehk on mõtte võrra "laisad". Minu kõigi aegade lemmik Argentiina tango tiitel on endiselt Allison-i ja Ivani kätes.
3. Oh, miks Wade Robson nii harva oma koreograafiat seal saates teeb... tema tantsud on alati erilised ja tasemel! Seegi kord justnagu multikategelased Roisin Murphy põneva laulu saatel... Muidugi sedapuhku mõjutas ka kahtlemata muusikavalik, aga sellised "erilised" tantsud ongi tihtipeale saate parimast otsast. Veab neil kah, et said Wade-i, kuigi eks nii Janette kui ka Brandon ongi mõlemad sealt tugevamast otsast tantsijad. Eriti seekordses osas. Janette eriti. Aga kuttidest ongi Brandon parim... hands down.
Minu top 10 pärast seda saadet:
1. Kayla
2. Jeanine
3. Janette
4. Brandon
5. Melissa
6. Kupono
7. Jason
8. Ade
9. Randi
10. Evan
Peaaegu teemaväliselt - mul on vastupandamatu himu lõigata külgetelt end kiilaks ja jätta üle pea pikemad juuksed (mitte, et ma saatest oleks kelleltki inspiratsiooni saanud). Lihtsalt nii kahju, et on olemas mingid sotsiaalsed normid, mis piiravad ja ei lase olla selline, nagu parajasti tuju on. Kui ma töötaks tantsijana, siis oleks mul homne päev selline soeng, nagu tahaks. Praegu aga peab leppima kompromissidega. Ja olgem ausad - tantsijana ei tööta ma ilmselt enam kunagi...
esmaspäev, 22. märts 2010
Planeet - Theatrum
Minu kolmas kokkupuude teatrilaval Vene multitalent Griškovets-i loominguga (kirjanik, dramaturg, näitleja, lavastaja, muusik) toimus Theatrumis (seal kus eelminegi - "Linn"), Lembit Petersoni (nagu eelminegi) lavastusega "Planeet" (olgu mainitud, et esimene oli "Vene rännumehe ülestähendusi" Tartu Uues Teartris). Nende kolme tüki põhjal võiks arvata, et protagonist on tema näidendites tema ise (Linnas Marius Petersoni ja VRÜ-s, kus peategelasi oli tegelikult kaks, siis just Ott Aardami mängitud karakter-kui mu mälu mind ei peta). Ning kuigi neis kõigis kolmes oleks justkui rahulik kulgemine ning ei-tee-kellelegi-paha mentaliteet, siis mind tema tükid ärritavad. Kuna see meestüüp on minust nii erinev, siis ei haaku ma tema mõttemaailmaga. Minu maailmas on palju rohkem värve, positiivsust, lootust ning vähem urbanismi tähenduslikkust. Muidugi urbaansusega võib tema Linnas ja Planeedis olla mingi tema eluajajärk olla seutud, sest mõlemad näidendid valmisid tema sulest 2001.aastal. Jevgeni pidavat elama Kaliningradis, ma ei ole seal kunagi käinud, kuid ma siiski tunnen ära või õigemini see selline inimese üksindus suures linnas on kuidagi rõhutatult "üksik" ja seda mistahes suures linnas. Kuna ma ise pole kunagi sellist üksindust pidanud tundma, siis ilmselgelt ei saa ma sellest ka aru "üksindust" põdevate inimestega sama sügavalt (tahtsin siiakohta kirjutada "kahjuks", aga tegelikult olen hoopis "õnnelik" selle üle. Mul on lihtsalt vedanud).
Etenduses on 2 tegelast. Esimeses vaatuses on mees, kes jutustab lugu publikule ning naine "toimetab" oma elu, mida mees koos publikuga või pigem publik koos mehega jälgib. Teises vaatuses langetab ka naistegelane (justnagu) "neljanda seina" (endiselt jäädes karaterisse) ning jutustab publikule oma mõttekäike. Ning kuigi põhitegevustik toimub ühe suvalise suurlinna suvalise naise suvalise akna all, viib vahepeal see mees meid rändama ümber planeedi - armastust otsima...
Kogu etendus ongi üks suur armastuse otsimine. Armastuse, mis üksikutele inimestele, kellel seda leida raske, võibki näida "olla kadunud kogu planeedilt". Etenduse kahe tegelase vahel otseselt kokkupuudet pole ning teineteist nad seal ei otsi ega ka leia. Ühest küljest on sellest kahju kuid teisest küljest ongi see nagu kogu etenduse allegooriaks - inimesed on justkui planeedid - käivad oma orbiitidel, võibolla otsivad ka neid samu asju... kuid ometi ei põrku nad - see pole lihtsalt nii määratud. Ja kui põrkuvad, siis need põrkumised toimuvad mingites teistes galaktikates mingite teiste planeetidega.
Ehk siis mitte näidend "armastusest" vaid hoopis "armastusetusest". Ja teemastki lähtuvalt kurb ning isegi depressiivne. Kuigi sees on ka mõned teadlikud koomilisemad jooned (näiteks "siberi autojuht" või aknast sisse vaatav sputnik). Ja kuigi naisel justnagu oleks mingi armastuse võimalus, kuid ta ise ei taha seda. Tegelikult on peamiselt hääles mees. Tema jutt mõjus minu jaoks kohati isegi oma igapäevalisuses ning mitmest kohast tuttav ja justkui "lollidele elu selgitav", aga mina ju oma suures tarkuses tean seda kõike :) Samas töötas see mehe tekst minu jaoks justkui kulminatsiooniks osutuvale naise monoloogile soojenduseks. Väga vähestes kohtades tundsin ehk ennastki ära, kuid peamiselt ehk häiriski, et mina nii ei arva, nagu tema. Minu elu ja mõttemaailm on nii teistsugune võrreldes temaga.
Näitlejad on seekord imehead. Lausa maiusena mõjub nende töö. Intiimses tükis, kus on ainult 2 näitlejat ning kes tegelikult omavahel ei suhtle (otseselt) ning isegi partneritunnetusele ei saa väga palju üles ehitada, on mõlemad näitlejad justnagu alasti oma olemusega publiku ees. Nad peavad üksi ning oma sisemusest karakteri või isiksuse välja tooma, et neid tahaks vaadata-jälgida-kuulata. Ja sellega saavad mõlemad näitlejad suurepäraselt hakkama. Ma ei tunne ega tea, kuivõrd äpulik-heasüdamlik-tähelepanelik inimene on Helvin Kaljula oma päriselus, kuid "Planeedi" mees tekitas küll tunde, et täpselt selline ta ongi :) Nii ehe ja siiras oli tema esitus. Huvitav kas kõigil saalis istujatel tekkis tunne, et just temale Kaljula seda teksti räägibki?
Ja vähemalt sama suureks või veelgi suuremaks naudinguks oli Laura Petersoni roll. Olen nüüdseks juba nii mõnegi rolli temalt näinud ning siiani on need ikka sellistes paljude näitlejatega ning isegi mitmed keskmisest kõvasti suuremad või võimsamad produktsioonid (näiteks Jumalaema kiriku kellamees, Maarja luulutamine, Börs ja börsitar) ning siiani olen pidanud (ilmselt) tema vormist või stiilist mängida selliseid karakterrolle niimoodi rõhutatud teravusega (muidugi sealjuures selge diktsiooni kuid samas elukauge teatraalsusega) pettuma. Kuid nüüd niimoodi väga lähedalt, justkui ilma maskita (villasokkides) ning justkui oma suurte, ehtsatest pisaratest säravate silmadega intiimses ja armsas Theatrumi tillukeses saalis NÄGIN ma esimest korda kui hea ta tegelikult olla võib. Võibolla läbi selliste rollide jõuab ta tasakaalukuseni nendes suurema mastaapsusega etendustes. Tema roll ning ka tekst, mida ta mängis, oligi minu jaoks veel eriliselt see, miks seda tükki tasus vaadata. See läks hinge, selles oli midagi "avastuslikku" ning samas ka mõtteainet ja isegi äratundmist pakkuvat.
Tegelikult otsis ju üks neist unistuste armastust ja teine lihtsalt armastust. Ehk vana hea lapsepõlvest tuttav - "Palju tahad, vähe saad(naine). Vähe tahad, ei saa midagi(mees)..."
Lembit Peterson on kahtlemata hea lavastaja - harukordne oskus muuta väike suureks - tema pisike lava ei tundunudki üldse nii pisike (ometi intiimsust säilitades). See "lendamine" oli minu meelest igati normaalne "lavalend". Ei mõjunud grammigi tobedana - kuigi mees ju lihtsalt justkui ühel jalal katsus tasakaalu hoida. Kedagi vist häiris megafoni kasutamine, kuid minu meelest oli see hädavajalik selles olukorras. Lennates lumetipuliste mägede üle, üle planeedi. Mõnus ning sobilik "vihje" on ka raamat, mida etenduse naistegelane loeb. Nimelt "Kuningneitsi". Tasub lugeda raamatu sisututvustust Apollo leheküljelt, et saada aru lavastuse detailide läbimõeldatusest. Ja kas see oli "pilv", mille meestegelane naise kohale laotas lae all? Kas see oli sümbolistlik, et naise suhte kohale oli saabunud "pilv" või siiski üks osa tekitamaks taevalaotuse tunnet lendamise stseenile?
Üks oluline asi, mis veel meenub on see, kui olulised on värvid meie elus ning kui detailselt või mahedalt või unesegaselt me asju vastavas valguses näeme.
Isiklik märkus: selles etenduses järjekordselt, aga üldse viimasel ajal on hakanud kummitama eksistentsialistlik ja filosoofiline "olemas olemise" teema. Kes, kui palju, mis moel ja millepärast on olemas? Ja kas siis kui oma olemasolemisega midagi ka ette võtad, oled tõeliselt olemas või piisab ainult vaikselt "oma elu elamisest"? Kas siis kui mõtled - tähendab, et oled ja/või kui oled tähendab, et "mõtled"? Ja kumb on olulisem küsimus - kas see, et eksisteerib inimene või see, et eksisteerib armastus. Kas inimeseta on armastust? Kas inimene üldse eksisteerib või see on kõik ainult kellegi ettekujutus ning ongi ainult planeet... kui sedagi. Kuid tegelikult tõenäoliselt inimene polegi mitte "saar" vaid hoopis "planeet".
Hinnang: 3+ (ma ei saanud hästi aru, kas sellel muusikalise kujunduse muusikaklippide lõpetusel kostev igakordne justkui plaadinõela tõmbamine oli taotluslik ning mis tähendus selles sellisel juhul oli? Igatahes häiris see tervikut, aga võibolla ma lihtsalt ei saanud aru? Hinnang oleks olnud tunduvalt madalam ilma Laura Petersoni rolli sisse elamiseta - jäi mulje, et ta pidi hetkeks isegi pead pöörama, sest pisarad hakkasid tulema ning kõnegi saab ju nutust häiritud. Valusalt ilus ja ilusalt valus.)
Tekst lavastuse kodulehelt:
17. märtsil esietendus Theatrumis vene praeguse aja ühe omapäraseima ja hinnatuima kirjaniku, näitleja ja lavastaja Jevgeni Grishkovetsi näidend "Planeet". Näidend on kirjutatud 2001. aastal, nagu ka tema näidend "Linn", mis esietendus THEATRUMis 2008. aastal ja on meie repertuaaris jätkuvalt.
• Vaatamist: Uuslavastusest ETV saates OP (16.03)
• Kuulamist: Uuslavastusest Klassikaraadio saates Delta (12.03)
• Lugemist: Andres Laasiku arvustus Eesti Päevalehes (20.03)
Grishkovetsi võlu on tema läheduses kaasaja inimesele. Lugedes tema tekste jääb paljudele mulje, nagu räägiks autor just tema enda elust. Ja samas on võimalik näha temas klassikalise vene kirjanduse teemade ja traditsioonide jätkajat. Ise nimetab ta ennast ka "linnaromantikuks". "Planeedi" tegelased on Mees ja Naine. Nagu kaks erinevat planeeti erinevatel orbiitidel. Mees räägib Naise akna all igapäevastest asjadest, tänaval ja metroos kohatud inimestest, lõkkest, kosmosest ja hundist, turistidest ja kodulinnast kui pannkoogist, endast, lootusest, õnnest, inimestest linnas, päikesest pilvede peal ja hallist vihmast pilvede all. Ameerika ja Siberi elust. Euroopast, kodulinna akendest. Proovib emakeeles öelda sõna "armastus". Mõtiskleb meilegi kuuldavalt selle olemasolust ja puudumisest, otsimisest ja võimalikkusest. Naine elab samal ajal selle akna taga väikeses hubases toakeses oma elu - räägib telefonitsi sõbrannaga, loeb raamatut, läheb tööle, tuleb tagasi, helistab, ootab, väljub, naaseb, tülitseb. Jääb üksi. Kuid näidendi peategelast naise elus ei ole. Ja naist peategelase elus ka mitte. Kas armastus on või ei ole? Kus on armastus? Mida teha siis, kui seda sinus enam pole? Kuidas seda leida? Meie planeedil? Kosmoses? Kus asub lootus?
"Planeedi" esmalavastus esietendus Moskvas Meierholdi keskuses 10. detsembril 2001. Osades olid siis Jevgeni Grishkovets ja Anna Dubrovskaja. Theatrumi etenduses mängivad Helvin Kaljula ja Laura Peterson. Lavastaja Lembit Peterson, tõlkija Tiit Alte, kunstnik Kaarel Eelma, helikujundus Marius Peterson.
pühapäev, 21. märts 2010
Arkaadia - Lavaka 24.lend/Ugala
Tom Stoppardi lavastamine Eesti lavalaudadel on alati suursüdmus. Olgugi siis, et seda on tehtud lavakate bakalaureusetööna, olgugi, et seda ei saa võtta kui mistahes tükki mistahes teatris (nagu näiteks lavakate eelmist - Pepeljajevi NO-s välja tulnud "Margarita ja meistrit", mis oleks ehteks mistahes teatri mängukavas, sest oma loomult ja eripärast tingitult oli see sedavõrd eriline), olgugi, et näitlejad on kõik samavanused, kuigi tegelaste seas on nii isasid, emasid kui ka lapsi. Peaasi, et tekst tuleb ettekandele, et lavastatud ja näideldud on täie hingega ning allahindlust ei ole tehtud ka kunstilise ja tehnilise poole pealt. Ja seda kõike kursuse juhendaja Toompere jr. poolt lavastatud versioonis on. Sellepärast ei hakkagi paralleele tõmbama ühe mu üleeelmise kümnendi lemmiklavastusega, seesama Stoppardi "Arkaadia" Linnateatris. Ei hakka ka paralleele tõmbama ühe mu eelmise kümnendi lemmiklavastusega Rakvere Teatris, nimelt seekordse Ugalas etendunud Arkaadia lavastaja, ehk Toompere käsitlusega "Rosencrantz ja Guildenstern on jälle surnud" tükist ("Arkaadia" kavalehel oli etenduse pealkirjaga tehtud viga), mida mängiti Padise kloostri varemetes. Ühest küljest polekski võrdlused õigustatud, teisalt miks peakski võrdlema...
Sellepärast keskendun puhtalt sellele, mida nägin ja kogesin Ugalas toimunud esietendusel 20.03.2010. Kahtlemata olid lavaka noored lati iseenda jaoks väga kõrgele ajanud oma "Margarita ja Meistriga". Ootused olid ka minul lakke kruvitud. Tagantjärgi targana annan endale aru, et ega nad ei saanudki kuidagi minu ootuseid ületada, kui just tegemist poleks olnud aasta parima lavastuse lähedale jõudva õnnestumisega. Päris nii kõrgelennuliselt aga tõesti seekordset ülesastumist hinnata ei saa, kuigi samas Ugalas ja eriti sealsel suurel laval polegi juba pikemat aega midagi nii head näinud. Ehk Stoppardi näidend kui selline on juba väga tugev ning huvitav alusmaterjal, lavastaja oli tükki pannud mõned ilusad asjad, meeldisid mõned rollid-mõned näitlejad, meeldis kujundus ja kunstilised lahendused. Kõigest mõne sõnaga lähemalt.
Esiteks oli muidugi omaette privileeg saada osa esietendusest. Kuna etendust mängitakse nii vähe, kõigest loetud korrad (Tallinnas vist ainult paar korda), siis mul lihtsalt vedas, et see päev ja koht lihtsalt õnnekombel klappisid minu plaanidega. Etteruttavalt võib öelda, et etenduse lõppedes ja lilledejagamise saateks olnud aplausi ajal tõusis ka umbes veerand saali seisma. Mina seisin küll Margarita ja Meistrile, aga seekord oleks see olnud siiski liialdus. Samas oli komponente, millele ma oleksin küll seisnud austusest, kui need kogu kontekstist välja võtta. Lähenen sellele seekord natuke lapsikult, sest natuke "koolimaiguline"oli ka seekorde teatrielamus. Ehk ette vabandades jagan julmalt-külmad kahte loetelusse, mis meeldis ja mis mitte. Ning et mitte päris banaalsena näida, katsun ka mõne sõnaga juurde selgitada millepärast.
Meeldis:
***õde-venda Ükskülad!!! Kui välja valida õhtu täht, siis selleks oli minu jaoks Sandra Üksküla Uusberg (Meenub, et sama tiitli andsin talle etenduses "Pikk pink" - järelikult ta ongi väga HEA!). Kristjan Üksküla aga näitas kui lähestikku võib olla traagiku ja koomiku karakterid. Siiani kuidagi sügavahingeliste, kurvameelsete noormeeste rollides olnud Kristjan on seekord nii eneseirooniline - naljakas on ka lihtalt vaadata teda korralikult meigituna ning naljaka juuksepahamakaga :) Ehk ei sugugi nii üheplaaniline näitleja, kui välise stambi ja seniste rollide järgi võiks kergemeelselt klassifitseerida.
*** Septimuse ja Thomassina valss. Kurb, sest on teada, et sellele järgneb peatselt surm.
***kunstinikutöö- võimsad dekoratsioonid ja ilusad kostüümid.
***Stoppardlikud kalambuurid, vimkad, ajaga mängimine. Sisu kulgeb ju kahel eri ajastul, aga vahepeal on laval ka mõlemad ajastud korraga. Ja neid terasid on seal tekstis ikka kamaluga. Stoppardi tekstid on tihti sellised, et neid peaks lugema, et kõik need pisikesed sõnademängud, kaksmeelsed naljad ning osavalt peidetud tegelastevaheline iroonia, vihkamine või armastus ja eriti just need teravused dialoogist kätte saada.
***Hea oli tõdeda, et Margaritas ja Meistris tekkinud tunnetust leidis kinnitust - Mait Joorits on näitlejana valmis saanud. Tema oli üks õhtu selgema ja puterdamisvaba tekstiga noor näitleja. Kelles oli piisav kogus tegelasele vajalikku kergust ja täpset dialoogi vastuheitlust oma oponentidega, kuid samas ka sügavust ja tõsimeelsust.
***Esimese vaatuse Mait Jooritsa ja Kristjan Üksküla dialoog ning teises vaatuses dialoog Mait Jooritsa ja Sandra Üksküla Uusbergi vahel. Üldse kõik, mis Sandra suust tuleb etenduse jooksul tundub huvitav, elav ja pingestatum kui suurema osa teiste tegelaste tekst... ja seda mitte lihtsalt karakteri pärast vaid Sandra enda intensiivsusele tänu ja au andes. Kuid Jooritsa osav laveerimine olukorras, kus õpilane on õpetajast targem. See on küll nii hästi tähelepanuta jäetud, ent piisavalt siiski, et ometi tuli minu jaoks ühe teemana mõtteisse.
***Liis Haab - väga ehe 13 aastane tüdruk. Sama vinge 16-17 aastasena. Ilus igas mõttes. Kelmikas ja rõõmsameelne, eriti selles valguses, et mõnes eelmises tükis on ta kuidagi kurvameelsena mõjunud. Temal on kerge kukkuda stampidesse oma tekstiedastamise omapära tõttu, kuid Arkaadias oli ta ometi teistsugune kui näiteks "Kõige tähsamas"...
***Liisa Pulk - lahe mäng seksikusega. Karakterina üks õnnestunumaid - labiilne naisterahvas, kes ühel hetkel karjub mehele värdjas ja järgmisel kutsub teda tantule ning kolmandal tahab tollega põgeneda maailma otsa. Pole eriti suur roll, aga võtab seda vähestki mõnuga ja seda on saali märgata pisikeste ja sobivate detailidega.
***Lauri Kaldoja - Nii omapärane inimtüüp. Lahe. Huvitava hääle ja olemisega. Arkaadias on kahjuks väga väike roll, kuid see natukenegi on väga hea.
***Vaevalt ma olin jõudnud mõelda, et Marko Lehe tegelane näeb välja nagu gay ning kohe sellele otsa küsib Mihkel Tikerpalu tegelane, et kas too on homo? Kusjuures meeldis, et ta ei mänginud karjuvalt seda stereotüüpi vaid mõnusalt pisikeste detailidega tõesti mõjus sellisena. Lisaks meeldis, et temas oli kõvasti hoogu, kuigi tegelesena oligi ebameeldiv.
***Natuke pani ka mõtlema sellistel üldistel teemadel, a la kui arenenud oleks meie tänapäeva teadus, kui arvutid oleks olnud leiutatud 200-300 aastat varem? Kui kaugele on jõudnud maailm 200-300 aasta pärast?
***Tedremägi, kes pole just minu lemmiknäitleja sellelt kursuselt teeb äärmiselt tänuväärse rolli perekonna mentaalselt häiritud tumma perepoja rollis. Kuigi mänguliselt ju ei ole võrdväärseid võimalusi pakkuv, mängib ta oma tegelase siiski teistega võrdselt esile. Natuke ebaaus muidugi ka, et kõik need 5 kooliaegset etendust, mida minul on õnnestunud näha, polegi temale antud võimalust teha tekstitihedamat rolli. Võibolla on temas peidus midagi sellist, mida siiani lihtsalt pole välja lastud... (peaks seda "Lumekuningannat" vaatama)
Ei meeldinud (kuigi see sõna polegi kõige õigem siia konteksti, sest pigem on need suuremas osas lihtsalt paratamatused):
***uuema ja vanema aja näitlejate pundid olid tasakaalust väljas. Tugevalt, tugevalt kaldu vana aja kasuks. Ootasin pidevalt, et läheks see 1800ndate algus edasi...
***Et Marta Laan, Jekaterina Nikolajeva üldse tükis ei osalenud (või noh, osalesid üle saali publiku poolelt kaasa elades. Esialgu tsipa häiris ka, sest nad ilmselgelt teadsid nalju ette ning naersid kohe algusest kaasa "õigetes kohtades"... aga kohe varsti enam ei häirinud ka, kui isegi sai sisse elatud ning siis naersid ja elasin kaasa juba nendega võidu :) ja ega Hendrik Toompere ning Roland Laos ka saanud eriti lavaaega. Aga eks mingil määral juba on praeguseks selge ka, kes neist on kes ja kellelt on kohe oodata vägitegusid ja kes vajab veel natuke arenguruumi. Samuti oleks tahtnud näha Mikk Jürjensit mingis muus karakteris ja suuremas rollis... muidugi aru andes endale, et ta ei saagi alati olla suuremates rollides, sest teised vajavad ka praktikat. Kuid seda "purjus meest" on juba näinud tema puhul. Muidugi ta teeb seda lahedalt ja selles suhtes kindlasti õigustatult jälle uuesti :)
***Osad olid jaotatud näitlejatüüpide järgi. Sama "asja" on saanud näha mitmetelt noortelt juba varemgi, ehk nad ongi juba langenud nö. "tüüprollide ohvriks". Et nende piire avardada on just koolitöö võimete näitamise kohaks. Oleks olnud huvitav(am) näha...
***Kahju, et paar huvitavat karakterit, kes küll nö. tegelastena tugevalt tekstis sees, aga lavale ei ilmu kordagi. Nimelt Byron ise ja "vana lipakas" proua Chater... kes tegelikult mingil hetkel on jõudnud voodisse vist Coverly mõisas külas olles enamus meestegelastega. Kuid kahtlemata on selles ka hoopis stiilsust, et neid kui tegelasi laval ei näegi :)
***Ei meeldi minule kui näitleja paljaks end kisub laval, kui see sisulises mõttes pole otseselt sisuga seotud (nagu näiteks leedi Croon-i "jalapaljastamine") või hädavajalik (kui näiteks näidendisse on tekstiliselt see sisse kirjutatud) või seda pole lavastuslikus mõttes kuidagi hästi või sisukalt lahendatud (näitena meenub hoopis üks tants So you think you can dance saatest, kus osavalt pöördega poisi särk rändab tüdrukule selga). Siin see sünnib jälle mõttetult ja häiris...
***Mõned üksikud rollid olid ka nii ja naa... aga eks igaüks võib siinkohal teha juba omad järeldused, kes ja mis... seletused jätan seekord õhku, need on peamiselt subjektiivsed või tekstiga puterdamised ning liiga väike tehniline või isegi kogemuslik pagas.
Huvitav oleks nüüd teada kuhu teatritesse nad kõik maanduvad. Mõned infokillud on juba meediast läbi jooksnud ja mõnede lähisaatus on juba nö. selgunud, aga neist, kellest veel ei tea - eriti huvitaks, kuhu lähevad Liisa Pulk (Pärnu tüdruk, kas Endlasse?), Mikk Jürjens (Draamateater?), Liis Haab, Marko Leht, Roland Laos ja Lauri Kaldoja? Kas No sellel aastal kellegi võtab? Neil peaks ju päris hästi minema ja eelmisest lennust ei võtnud kedagi näitetruppi... Kas keegi läheb ka Rakverre? Ugalasse? VAT-i? Endlasse? Kas Theatrum või Von Krahl on kaardil näitlejate palkamisega? Või mõni muu uus ja huvitav teater haarab noore vere järele? Materjali ju on - ja väga head :)
Hinnang: 4(-) (Selline hea koolipoisihinne. Minul on õnnestunud nende "koolitöödest näha 5 lavastust... paremusjärjekorras: 1. Margarita ja Meister; 2. Kõige tähtsam; 3. Arkaadia; 4. Kummitus masinas 5. Pikk pink. Lisaks mõned sutsakad pofessionaalsetes teatrites. Kuid kõik mis ma siiani näinud olen, on kõvasti üle keskmise, säravad, powerhouse esitused! Nende teed püha tõdede juurde on olnud väga äge jälgida need viimased aastad! Loodan kogu hingest ja südamest, et nad kõik leiavad oma koha Eesti teatrites ning et nad ei kao nende vanade proffide vahele ära vaid saavad ka ise särada ja hiilata. Säiligu neil see sära silmis, millega nad oma kooliagsetes etendustes on publikule niiiiii palju andnud! Olgu neil sama lennukad lavastused ja tasemel lavastajad ning palju-palju põnevaid rolle!)
Tekst lavastuse kodulehelt:
Tom Stoppard «ARKAADIA»
Tõlkija: Anu Lamp
Lavastaja: Hendrik Toompere jr
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Mängivad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli 24. lennu üliõpilased Liis Haab, Mait Joorits, Mikk Jürjens, Lauri Kaldoja, Marta Laan, Roland Laos, Marko Leht, Kertu Moppel, Jekaterina Nikolajeva, Liisa Pulk, Artur Tedremägi, Jüri Tiidus, Mihkel Tikerpalu, Hendrik Toompere jr jr, Sandra Üksküla Uusberg, Kristjan Üksküla
Üle paljude aastate on Ugalal rõõm pakkuda oma lava Lavakunstikooli üliõpilastele, kes toovad siin välja oma viimase bakalaureuselavastuse.
Paljudel teatrisõpradel on kindlasti meeles ajad, mil Ugalas mängisid oma lavastusi XIII lend (“Oklahoma”, “Tõrksa taltsutus”) ja XV lend (“Suveöö unenägu”, “Limonaadi Joe”, “Mee maik” jt). Nüüd toob XIII lennu üliõpilasena Ugalas suuri tegusid teinud Hendrik Toompere siia oma õpilased, XXIV lennu.
Tom Stoppardi meisterlikult kirjutatud, kahel ajatasandil liikuv, psühholoogiliselt ja süžeeliselt põnev “Arkaadia” pakub kindlasti palju avastamisrõõmu nii noortele näitlejatele kui meile, publikule.
Lavastaja Hendrik Toompere jr:
“ Tom Stoppardi “Arkaadia” on üks 20. sajandi olulisimaid teatritekste.
Selle teemad on kirjandusteadus, matemaatika, füüsika, pargiajalugu. Et aga teadust teevad inimesed, määravad tegevuse ja sündmuste kulu ikkagi inimlik kirglikkus, armastus, vihkamine, kadedus ja kiindumus. Olemuselt on see näidend puhtuse ja ilu poole püüdlevate inimeste elust.
Sündmuspaik on Inglismaa Coverly maamõis. Sealne perekond on kuulunud kõrgaristokraatiasse juba sajandeid. Tegevus leiabki aset paralleelselt kahel ajastul: näeme kire ja teaduse kokkupõrget hargnemas aastal 1820 ja tänapäeval.
Romantismiaja algul viibisid selles mõisas kuulus rokkpoeet lord Byron ja nii mõnedki tema tuntud kaasaegsed, kelle armastusest ja kirest sündinud hämarad lood annavad aluse meie kaasaegsetel kahtlustada lord Byronit duellis, mis päädis ühe osapoole surmaga.
Nii et mingis mõttes on see puhas krimka, kus lahendatakse mõrvamüsteeriumi. Muu hulgas saame teada paljude teadusavastuste sünniloost.”
NB! Kuna XXIV lend lõpetab suvel lavakunstikooli, mängitakse “Arkaadiat” ainult sel kevadel!
Planeeritud esietendus 20. märtsil 2010 Ugala suures saalis
Tom Stoppard «ARKAADIA»
Tõlkija: Anu Lamp
Lavastaja: Hendrik Toompere jr
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Mängivad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli 24. lennu üliõpilased Liis Haab, Mait Joorits, Mikk Jürjens, Lauri Kaldoja, Marta Laan, Roland Laos, Marko Leht, Kertu Moppel, Jekaterina Nikolajeva, Liisa Pulk, Artur Tedremägi, Jüri Tiidus, Mihkel Tikerpalu, Hendrik Toompere jr jr, Sandra Üksküla Uusberg, Kristjan Üksküla
Üle paljude aastate on Ugalal rõõm pakkuda oma lava Lavakunstikooli üliõpilastele, kes toovad siin välja oma viimase bakalaureuselavastuse.
Paljudel teatrisõpradel on kindlasti meeles ajad, mil Ugalas mängisid oma lavastusi XIII lend (“Oklahoma”, “Tõrksa taltsutus”) ja XV lend (“Suveöö unenägu”, “Limonaadi Joe”, “Mee maik” jt). Nüüd toob XIII lennu üliõpilasena Ugalas suuri tegusid teinud Hendrik Toompere siia oma õpilased, XXIV lennu.
Tom Stoppardi meisterlikult kirjutatud, kahel ajatasandil liikuv, psühholoogiliselt ja süžeeliselt põnev “Arkaadia” pakub kindlasti palju avastamisrõõmu nii noortele näitlejatele kui meile, publikule.
Lavastaja Hendrik Toompere jr:
“ Tom Stoppardi “Arkaadia” on üks 20. sajandi olulisimaid teatritekste.
Selle teemad on kirjandusteadus, matemaatika, füüsika, pargiajalugu. Et aga teadust teevad inimesed, määravad tegevuse ja sündmuste kulu ikkagi inimlik kirglikkus, armastus, vihkamine, kadedus ja kiindumus. Olemuselt on see näidend puhtuse ja ilu poole püüdlevate inimeste elust.
Sündmuspaik on Inglismaa Coverly maamõis. Sealne perekond on kuulunud kõrgaristokraatiasse juba sajandeid. Tegevus leiabki aset paralleelselt kahel ajastul: näeme kire ja teaduse kokkupõrget hargnemas aastal 1820 ja tänapäeval.
Romantismiaja algul viibisid selles mõisas kuulus rokkpoeet lord Byron ja nii mõnedki tema tuntud kaasaegsed, kelle armastusest ja kirest sündinud hämarad lood annavad aluse meie kaasaegsetel kahtlustada lord Byronit duellis, mis päädis ühe osapoole surmaga.
Nii et mingis mõttes on see puhas krimka, kus lahendatakse mõrvamüsteeriumi. Muu hulgas saame teada paljude teadusavastuste sünniloost.”
NB! Kuna XXIV lend lõpetab suvel lavakunstikooli, mängitakse “Arkaadiat” ainult sel kevadel!
Planeeritud esietendus 20. märtsil 2010 Ugala suures saalis
Fotod on pärit Ugala kodulehelt.
neljapäev, 18. märts 2010
Keisrinna hull, ehk Mees, kes rääkis tõtt - Pärimusteater Loomine
Päris intrigeeriv, näha ajaloolise sisuga etendust Kiek in de Kök-is. Autentne või ajastukohane atmosfäär võib tükile tõeliselt palju juurde anda ning nii just minu meelest selle tüki puhul juhtuski. Kuigi Loone Ots oskab hästi oma näidendite sissee ka intriige punuda. Esimeseks tekkiski küsimus pealkirja kohta, et kas see on viide Jaan Krossi Keisri hullule, eriti arvestades tema juubeli sünniaastapäeva ning peaaegu selle õige päevaga kattuvat esietenduse kuupäeva?
Lugu jutustab piiskop Arseni-st ja tema vastuseisust Katariina Teise kiriku võimu vähendamisele. Katariina oli aga võimukas naine ning vahendeid valimata (või noh etenduses siiski tundub selleks peamiseks vahendiks olema tema naiselik kavalus ning oskus armuke Orlov-i panna tegema asju, mis temale kasulikud) väevõimuga pressis endale tee üha suurema ja suurema võimuni. Kuid Arsen-il oli jumalaga mingi imeline side, ehk siis tema needused täitusid ka päriselt. See aga ühtlasi hirmutas Katariinat. Samas ta ei saanud ka endale lubada, et keegi tema üle hirmuga valitseks. Ajalugu on ju nii lõputult huvitav. Iseasi, kui palju seda kavalalt ehedat Ots-a teksti usaldada saab (needuste täitumistest hoolimata). Mina tegelikult võtsingi seda lugu kui "muinasjuttu". Mingi vanade vene muinasjutufilmidega sarnane atmosfäär tekkis ka nende fantastiliselt ilusate kostüümide (super kunstnikutöö Killu Mägi-lt!), meeldivalt värvikirevate ja muinasjutulikult ülepaisutatud karakterite ning kogu selle mängukoha pärast.
Mängukohast rääkides, siis ma pidevalt ootasin, et millal etendus nendesse Bastioni vangikongidesse edasi liigub, aga see jäi sündimata. Ju selle külmuse pärast või siis sellepärast, et vaatajate hulgas oli palju vanemat pubikut, kelle jaoks vist sinna tornironiminegi polnud just lihtsate ülesannete killast. Selles suhtes peab jah olema valmis, et tuleb kitsast tornitrepist hea mitme korruse jagu üles ronida. Aga see on hästi etenduse sisse peidetud ning üleminek on kuidagi loogiline. Sest tegelikult liigutakse esimese - all toimuva pildi järel ülevalt tornis ajast tagasi. Jutustatakse lahti, miks ja kuidas Arseni vangi jäi. Mis oludel ja millepärast [:)] ta Tallinnasse üldse saadeti.
Etendusse on kaasatud päris huvitav näitlejateansambel. Põhitegijatena Katariina Teise rollis Endla teatri Katrin Valkna, kes Endlas küll väga tegev viimastel aastatel pole olnud. Ei tea, kas kolleeg Piret Laurimaa, kes on iseenesest sama inimtüüp napsab oma auhinnarahe ning kutsuvusega (mis seal salata, ka meie käime mõnikord Endlas ka Laurimaa pärast) Valkna eest rollid ära? Katariina rollis oli ta oma intensiive mänguga ning kogu selles verises mängus kohati nagu ise "hull", tehes veel sellised suuri, ümmargusi silmi nimme, mis rõhutasid tema hullumeelsust. Minu meelest väga õnnestunud roll. Eriti niimoodi otse inimeste käegakatsutavas kauguses rollis nii tugevasti sees olles, et ka publikule otsa vaadates justkui publikut seal mitte nähes. Ma tean, sest korra oli ta ka täpselt minu ees pikalt. Hirmuäratav naine see Katariina. Ja Valkna Katariinas õhkus just õiges tonaalsuses vene verd, võimuiha ja üle laipade minekut. Hiljem ka hirmu oma elu pärast. Ja seda, et tegelikult ei ole tal kellestki vahet, peale iseenda.
Tema vastasseisjaks siis Arseni, ehk Enn Lillemets. Ja see näitleja oli minu jaoks täiest avastuseks. Tema intensiivsus ja mingis mõttes 80ndate näitlemisstiili meenutav (võibolla selle usumehe hääle intonatsioonide pärast), oli kuidagi värske ja samas nii tuttavlik. Ta mängis Arseni tõeliselt hirmuäratavaks karakteriks. Eks teadmatus olegi üks neid hirmsamaid asju. Ma ei tea miks, aga ma nägis temas mingeid sarnasusi Kukumäega. Samas partneritunnetus oli kuidagi olematu tema mängus. Ta oleks nagu igas misanstseenis pidanud monoloogi. Aga eks muidugi see karakter ise nõudis ka paraja annuse hullumeelsust ning isegi ülbust ja üleolekut. Igatahes üks aasta alguse üllatusi minu jaoks.
Krahv Orlovi rollis Nukuteatri Anti Kobin, on üks minu Nukuteatri lemmiknäitlejaid ning teda on alati hea ka sirmi tagant väljaspool mängimas näha. Siin on ta ehk tsipa ehedam Krahvina, kes kamandab oma alluvaid, kui Katariina armukesena. Samas ei saa midagi kummaligi karakteri rollile etteheita midagi. Üleminek või see nende sotsiaalne staatus oleks ehk võinud olla kuidagi erinev. Aga eks me inimesed oleme nagu oleme. Mõttena kogu loost tunduski mulle kõige huvitavam tema ja Katariina suhe. Ehk kas seal oli ka killuke armastust naise poolt või tõesti pime armastus ja allumine mehe poolt. Minu jaoks oleks etendus olnudki huvitavam, kui seda vastaseisu oleks rohkem esile tõstetud. Aga eks muidugi surmahirm on see suurim hirm ning sellepärast mattis see kõik muud ka enda alla. Usuteemad üldiselt mulle teatrisvaatamisel harva istuvad. Ja ega siin ka seda nii väga sees ei olnud. Pigem just see ajalooline kirikuvõimu kehtestamine ja kiriku staatus - riik riigis - võimaluste ja jõuga on selles tükis teemaks.
Väga mõnusaks atmosfääri andjaks oli ka venekeelseid laule laulev kammerkoor. Ainult et muusikalise kujundamisega oleks vist natuke võinud kääre kasutada. Natuke sarnased olid need laulud ja natuke liiga palju oli neid. Olles ise koorilaulja mindki hakkas häirima, aga mu kaaslase jaoks oli see tema sõnul kõvasti liialdatud nende lauludega. Meeldis eriti üks viimastest lauludes, ehk see, kui solist oli eeslauljaks. Muidu koor oli õiges kohas küll ja lavastajapoolne mõnus leid õige tunnetuse tekitamiseks. Sest kuigi tegevus vahepeal kaldus ka Tallinnasse, siis peamiselt oli ju tegemist Venemaaga.
Mõnus oli näha ka Jüri Aarmat, küll üpris väikses rollis. Mõnevõrra häirivalt mängisid Kralliga koos kahte usuvenda mänginud näitlejad. Mart Aasal on küll hea ja selge diktsioon, aga lavaline liikumine ja loodud kuju ise oli kuidagi kummaline ning mina ei uskunud teda. Aga Vene Teatri Nikolai Bentsleri diktsiooni ja aktsendi pärast läks minul isiklikult poolt tema tekstist kaduma. Oleks siis ainult aktsent, aga tal on hämmastavalt ebanäitljejapärane hääl, milles eesti keelest ehk mängida raske (vene keele kohta ei oska öelda... aga kas tõesti on sellel nii suur vahe... huvitav kuidas tal oma emakeelses teatriruumis tema häälesse suhtutakse?) Aga Krall selle eest on küll kaotanud kehakaalu, kuid karakterrollidesse tundub ta sobituvat väga hästi. Tema seal kolme usumehe seas hoidis siiski kogu asja õigel joonel. Vähemalt minule jäi selline mulje.
Mälusse jäigi kõige tugevamalt see pingestatud mäng, mida näitlejad pakkusid, ning eriline mängukoht. Ja muidugi ajalugu... Katariina Teise suhtumisest Eestisse ja tema külastused siia ning poliitika, mida ta ajas Eesti ja Liivimaa kubermangus, see on igati põnev. Kuid kahtlemata on ka tema isik ülipõnev. Selles mõttes olekski tahtnud nagu etenduses rohkem saada seda Katariina poolt. Aga eks selleks ole teised näidendid ja teised etendused. Loodetavasti jõuavad need kunagi ka Eestis lavadele.
Katariina peeti ju nümfomaaniks. Tal oli suhteid nö. lugematute meestega, kellel siis võimukas naine aitas karjääri teha. Etendusse on ka sisse toodud see, et ta oli abielus Peeter III-ga, aga kelle abikaasa Katariin kukutas ning lasi oma armukesel ta mõrvata. Seejärel lasi aga iseennast valitsejaks kuulutada.
Wikipeedia väitel oli Katariinal oma armukese Grigori Grigorjevitš Orloviga poeg Aleksei (1752-1813), pärastine krahv Bobrinski, ja tütar. Väidetavalt oli tal veel kaks vallastütart kahe armukesega. Katariinal oli mitmeid soosikuid: krahv Grigori Grigorjevitš Orlov, feldmarssal Grigori Potjomkin, rittmeister Platon Zubov, ratsaväe kaardiväeohvitser Aleksandr Lanski, Zavadovski, ratsaväe kaardiväeporutšik Vasiltšikov, kürassiiride kapten Ivan Korsakov, kaardiväekapten Aleksandr Mamontov, Potjomnkini adjutant Aleksei Jermolov.
Saanud vannitoas rabanduse, suri Katariina teadvusele tulemata oma voodis. Võib-olla liialdatult mainiti, et rabandus oli teda tabanud potil, milleks ta oli kujundanud kunagise armukese, Poola kuninga Stanisław Poniatowski trooni. Kohe levitati ka mürgisemat juttu, tema elukommetest lähtudes nagu oleks Katariina hinge heitnud täku all.
Samuti jookseb etendusest läbi muid Katariinaga seotud ajaloolisi huvitavaid teemasid nagu näiteks see, et Voltaire nimetas Katariinat Catherine le Grand - Katariina Suur meesoost artikliga, mis kõditas juba lapsena mehelikku eelistanud keisrinna enesearmastust iseäranis.
Lisaks kes on seotud Paldiski või Võruga, oleks huvitav ka sellepärast minna vaatama tükki, sest tema valitsemisajal asutati mõlemad linnad.
Hinnang: 3 (Selline keskmine tükk. Suures plaanis jäin rahule, aga ehk oleksin õige natuke rohkematki oodanud, aga kindlasti oli määravaks ka külmus, mis õige natuke vaatamist häiris. Oli ka tunne, et päris orgaaniline kogu see tüki voolavus ei ole. Midagi oli nagu liimist lahti. Samas päris mitmed asjad nagu eelnevast tekstis selgus, meeldid ning üllatasid positiivses mõttes. Kuna sama etendust sattus vaatama ka teatrikriitik Madis Kolk, siis on huvitav kunagi lugeda, mis tema täpselt sellest samast tükist arvas, sest arvata võib, et need esituskorrad saavad olema mõnevõrra eriilmelised, olenevalt ilmast, ehk ruumides valitsevast külmusest ja isegi vist natuke publikust.)
Tekst teatri kodulehelt:
"Keisrinna hull ehk Mees, kes rääkis tõtt "
Autor – Loone Ots
Lavastaja – Anne Velt
Kunstnik – Killu Mägi
Osades – Enn Lillemets, Katrin Valkna, Anti Kobin,
Jüri Aarma, Tarvo Krall, Mart Aas ja Nikolai Bentsler;
kaasa teeb ansambel Orthodox Singers Valeri Petrovi juhatusel
Etenduspaik – Kiek in de Kök (Komandandi tee 2, Tallinn)
Etenduse kestus – ca 1 h 45 min
Esietendus 27. veebruaril 2010
Aasta 1762. Vene impeeriumi troonile tõuseb Katariina Teine.
Tema armuke krahv Orlov kõrvaldab kõik, kes võiks ohustada valitsejanna võimu. Hirmunud riik täidab kuulekalt käske.
Ainult üks mees on küllalt hull, et astuda kõrgi keisrinna vastu.
See on piiskop Arseni, kes enda väitel kaitseb inimese hingeuue aja pahede eest.
Kaks tarkust. Kaks vastandlikku eluvaadet.
Kaks vaenlast, kelle südameasjaks on riigi ja rahva saatus.
Kumb on tugevam? Kumb võidab? Kas Katariina oma Piiteri palees
või Arseni oma Tallinna vangikongis?
"Keisrinna hull" – see on julm legend,
"Keisrinna hull" – see on julm legend,
kus kaalul kõigi tegelaste elud.
Jõuline joonis 18. sajandi heast ja halvast poolest.
Unustatud kild Eesti ajaloost.
Meenutus, et maarahva kõrval on elanud teisi rahvaid,
et eestlaste lugu on osa suuremast ajaloost.
Etenduspaik on Kiek in de Kök (Komandani tee 2, Tallinn).
Etendus kulgeb mööda Kiek in de Köki korruseid ja lõpeb bastioni käikudes.
10. jaanuaril 2010 oli Kuku raadio saates "Publikumärk" juttu "Keisrinna hullust" ja pärimusteatri Loomise hooajast, kuulata saab SIIT.
27. veebruaril 2010 oli TV3 uudistes lõik "Keisrinna hullust", vaadata saab: www.tv3.ee/online -> tv3 uudised -> 2010 -> 27.veebruar, "Keisrinna hullu" lõik algab 18. minutil.
Siinsed fotod on samuti pärit etenduse kodulehelt.