Arkaadia - Lavaka 24.lend/Ugala

Tom Stoppardi lavastamine Eesti lavalaudadel on alati suursüdmus. Olgugi siis, et seda on tehtud lavakate bakalaureusetööna, olgugi, et seda ei saa võtta kui mistahes tükki mistahes teatris (nagu näiteks lavakate eelmist - Pepeljajevi NO-s välja tulnud "Margarita ja meistrit", mis oleks ehteks mistahes teatri mängukavas, sest oma loomult ja eripärast tingitult oli see sedavõrd eriline), olgugi, et näitlejad on kõik samavanused, kuigi tegelaste seas on nii isasid, emasid kui ka lapsi. Peaasi, et tekst tuleb ettekandele, et lavastatud ja näideldud on täie hingega ning allahindlust ei ole tehtud ka kunstilise ja tehnilise poole pealt. Ja seda kõike kursuse juhendaja Toompere jr. poolt lavastatud versioonis on. Sellepärast ei hakkagi paralleele tõmbama ühe mu üleeelmise kümnendi lemmiklavastusega, seesama Stoppardi "Arkaadia" Linnateatris. Ei hakka ka paralleele tõmbama ühe mu eelmise kümnendi lemmiklavastusega Rakvere Teatris, nimelt seekordse Ugalas etendunud Arkaadia lavastaja, ehk Toompere käsitlusega "Rosencrantz ja Guildenstern on jälle surnud" tükist ("Arkaadia" kavalehel oli etenduse pealkirjaga tehtud viga), mida mängiti Padise kloostri varemetes. Ühest küljest polekski võrdlused õigustatud, teisalt miks peakski võrdlema...

Sellepärast keskendun puhtalt sellele, mida nägin ja kogesin Ugalas toimunud esietendusel 20.03.2010. Kahtlemata olid lavaka noored lati iseenda jaoks väga kõrgele ajanud oma "Margarita ja Meistriga". Ootused olid ka minul lakke kruvitud. Tagantjärgi targana annan endale aru, et ega nad ei saanudki kuidagi minu ootuseid ületada, kui just tegemist poleks olnud aasta parima lavastuse lähedale jõudva õnnestumisega. Päris nii kõrgelennuliselt aga tõesti seekordset ülesastumist hinnata ei saa, kuigi samas Ugalas ja eriti sealsel suurel laval polegi juba pikemat aega midagi nii head näinud. Ehk Stoppardi näidend kui selline on juba väga tugev ning huvitav alusmaterjal, lavastaja oli tükki pannud mõned ilusad asjad, meeldisid mõned rollid-mõned näitlejad, meeldis kujundus ja kunstilised lahendused. Kõigest mõne sõnaga lähemalt.


Esiteks oli muidugi omaette privileeg saada osa esietendusest. Kuna etendust mängitakse nii vähe, kõigest loetud korrad (Tallinnas vist ainult paar korda), siis mul lihtsalt vedas, et see päev ja koht lihtsalt õnnekombel klappisid minu plaanidega. Etteruttavalt võib öelda, et etenduse lõppedes ja lilledejagamise saateks olnud aplausi ajal tõusis ka umbes veerand saali seisma. Mina seisin küll Margarita ja Meistrile, aga seekord oleks see olnud siiski liialdus. Samas oli komponente, millele ma oleksin küll seisnud austusest, kui need kogu kontekstist välja võtta. Lähenen sellele seekord natuke lapsikult, sest natuke "koolimaiguline"oli ka seekorde teatrielamus. Ehk ette vabandades jagan julmalt-külmad kahte loetelusse, mis meeldis ja mis mitte. Ning et mitte päris banaalsena näida, katsun ka mõne sõnaga juurde selgitada millepärast.

Meeldis:

***õde-venda Ükskülad!!! Kui välja valida õhtu täht, siis selleks oli minu jaoks Sandra Üksküla Uusberg (Meenub, et sama tiitli andsin talle etenduses "Pikk pink" - järelikult ta ongi väga HEA!). Kristjan Üksküla aga näitas kui lähestikku võib olla traagiku ja koomiku karakterid. Siiani kuidagi sügavahingeliste, kurvameelsete noormeeste rollides olnud Kristjan on seekord nii eneseirooniline - naljakas on ka lihtalt vaadata teda korralikult meigituna ning naljaka juuksepahamakaga :) Ehk ei sugugi nii üheplaaniline näitleja, kui välise stambi ja seniste rollide järgi võiks kergemeelselt klassifitseerida.

*** Septimuse ja Thomassina valss. Kurb, sest on teada, et sellele järgneb peatselt surm.

***kunstinikutöö- võimsad dekoratsioonid ja ilusad kostüümid.

***Stoppardlikud kalambuurid, vimkad, ajaga mängimine. Sisu kulgeb ju kahel eri ajastul, aga vahepeal on laval ka mõlemad ajastud korraga. Ja neid terasid on seal tekstis ikka kamaluga. Stoppardi tekstid on tihti sellised, et neid peaks lugema, et kõik need pisikesed sõnademängud, kaksmeelsed naljad ning osavalt peidetud tegelastevaheline iroonia, vihkamine või armastus ja eriti just need teravused dialoogist kätte saada.

***Hea oli tõdeda, et Margaritas ja Meistris tekkinud tunnetust leidis kinnitust - Mait Joorits on näitlejana valmis saanud. Tema oli üks õhtu selgema ja puterdamisvaba tekstiga noor näitleja. Kelles oli piisav kogus tegelasele vajalikku kergust ja täpset dialoogi vastuheitlust oma oponentidega, kuid samas ka sügavust ja tõsimeelsust.

***Esimese vaatuse Mait Jooritsa ja Kristjan Üksküla dialoog ning teises vaatuses dialoog Mait Jooritsa ja Sandra Üksküla Uusbergi vahel. Üldse kõik, mis Sandra suust tuleb etenduse jooksul tundub huvitav, elav ja pingestatum kui suurema osa teiste tegelaste tekst... ja seda mitte lihtsalt karakteri pärast vaid Sandra enda intensiivsusele tänu ja au andes. Kuid Jooritsa osav laveerimine olukorras, kus õpilane on õpetajast targem. See on küll nii hästi tähelepanuta jäetud, ent piisavalt siiski, et ometi tuli minu jaoks ühe teemana mõtteisse.

***Liis Haab - väga ehe 13 aastane tüdruk. Sama vinge 16-17 aastasena. Ilus igas mõttes. Kelmikas ja rõõmsameelne, eriti selles valguses, et mõnes eelmises tükis on ta kuidagi kurvameelsena mõjunud. Temal on kerge kukkuda stampidesse oma tekstiedastamise omapära tõttu, kuid Arkaadias oli ta ometi teistsugune kui näiteks "Kõige tähsamas"...

***Liisa Pulk - lahe mäng seksikusega. Karakterina üks õnnestunumaid - labiilne naisterahvas, kes ühel hetkel karjub mehele värdjas ja järgmisel kutsub teda tantule ning kolmandal tahab tollega põgeneda maailma otsa. Pole eriti suur roll, aga võtab seda vähestki mõnuga ja seda on saali märgata pisikeste ja sobivate detailidega.

***Lauri Kaldoja - Nii omapärane inimtüüp. Lahe. Huvitava hääle ja olemisega. Arkaadias on kahjuks väga väike roll, kuid see natukenegi on väga hea.

***Vaevalt ma olin jõudnud mõelda, et Marko Lehe tegelane näeb välja nagu gay ning kohe sellele otsa küsib Mihkel Tikerpalu tegelane, et kas too on homo? Kusjuures meeldis, et ta ei mänginud karjuvalt seda stereotüüpi vaid mõnusalt pisikeste detailidega tõesti mõjus sellisena. Lisaks meeldis, et temas oli kõvasti hoogu, kuigi tegelesena oligi ebameeldiv.

***Natuke pani ka mõtlema sellistel üldistel teemadel, a la kui arenenud oleks meie tänapäeva teadus, kui arvutid oleks olnud leiutatud 200-300 aastat varem? Kui kaugele on jõudnud maailm 200-300 aasta pärast?

***Tedremägi, kes pole just minu lemmiknäitleja sellelt kursuselt teeb äärmiselt tänuväärse rolli perekonna mentaalselt häiritud tumma perepoja rollis. Kuigi mänguliselt ju ei ole võrdväärseid võimalusi pakkuv, mängib ta oma tegelase siiski teistega võrdselt esile. Natuke ebaaus muidugi ka, et kõik need 5 kooliaegset etendust, mida minul on õnnestunud näha, polegi temale antud võimalust teha tekstitihedamat rolli. Võibolla on temas peidus midagi sellist, mida siiani lihtsalt pole välja lastud... (peaks seda "Lumekuningannat" vaatama)

Ei meeldinud (kuigi see sõna polegi kõige õigem siia konteksti, sest pigem on need suuremas osas lihtsalt paratamatused):

***uuema ja vanema aja näitlejate pundid olid tasakaalust väljas. Tugevalt, tugevalt kaldu vana aja kasuks. Ootasin pidevalt, et läheks see 1800ndate algus edasi...

***Et Marta Laan, Jekaterina Nikolajeva üldse tükis ei osalenud (või noh, osalesid üle saali publiku poolelt kaasa elades. Esialgu tsipa häiris ka, sest nad ilmselgelt teadsid nalju ette ning naersid kohe algusest kaasa "õigetes kohtades"... aga kohe varsti enam ei häirinud ka, kui isegi sai sisse elatud ning siis naersid ja elasin kaasa juba nendega võidu :) ja ega Hendrik Toompere ning Roland Laos ka saanud eriti lavaaega. Aga eks mingil määral juba on praeguseks selge ka, kes neist on kes ja kellelt on kohe oodata vägitegusid ja kes vajab veel natuke arenguruumi. Samuti oleks tahtnud näha Mikk Jürjensit mingis muus karakteris ja suuremas rollis... muidugi aru andes endale, et ta ei saagi alati olla suuremates rollides, sest teised vajavad ka praktikat. Kuid seda "purjus meest" on juba näinud tema puhul. Muidugi ta teeb seda lahedalt ja selles suhtes kindlasti õigustatult jälle uuesti :)

***Osad olid jaotatud näitlejatüüpide järgi. Sama "asja" on saanud näha mitmetelt noortelt juba varemgi, ehk nad ongi juba langenud nö. "tüüprollide ohvriks". Et nende piire avardada on just koolitöö võimete näitamise kohaks. Oleks olnud huvitav(am) näha...

***Kahju, et paar huvitavat karakterit, kes küll nö. tegelastena tugevalt tekstis sees, aga lavale ei ilmu kordagi. Nimelt Byron ise ja "vana lipakas" proua Chater... kes tegelikult mingil hetkel on jõudnud voodisse vist Coverly mõisas külas olles enamus meestegelastega. Kuid kahtlemata on selles ka hoopis stiilsust, et neid kui tegelasi laval ei näegi :)

***Ei meeldi minule kui näitleja paljaks end kisub laval, kui see sisulises mõttes pole otseselt sisuga seotud (nagu näiteks leedi Croon-i "jalapaljastamine") või hädavajalik (kui näiteks näidendisse on tekstiliselt see sisse kirjutatud) või seda pole lavastuslikus mõttes kuidagi hästi või sisukalt lahendatud (näitena meenub hoopis üks tants So you think you can dance saatest, kus osavalt pöördega poisi särk rändab tüdrukule selga). Siin see sünnib jälle mõttetult ja häiris...

***Mõned üksikud rollid olid ka nii ja naa... aga eks igaüks võib siinkohal teha juba omad järeldused, kes ja mis... seletused jätan seekord õhku, need on peamiselt subjektiivsed või tekstiga puterdamised ning liiga väike tehniline või isegi kogemuslik pagas.

Huvitav oleks nüüd teada kuhu teatritesse nad kõik maanduvad. Mõned infokillud on juba meediast läbi jooksnud ja mõnede lähisaatus on juba nö. selgunud, aga neist, kellest veel ei tea - eriti huvitaks, kuhu lähevad Liisa Pulk (Pärnu tüdruk, kas Endlasse?), Mikk Jürjens (Draamateater?), Liis Haab, Marko Leht, Roland Laos ja Lauri Kaldoja? Kas No sellel aastal kellegi võtab? Neil peaks ju päris hästi minema ja eelmisest lennust ei võtnud kedagi näitetruppi... Kas keegi läheb ka Rakverre? Ugalasse? VAT-i? Endlasse? Kas Theatrum või Von Krahl on kaardil näitlejate palkamisega? Või mõni muu uus ja huvitav teater haarab noore vere järele? Materjali ju on - ja väga head :)

Hinnang: 4(-) (Selline hea koolipoisihinne. Minul on õnnestunud nende "koolitöödest näha 5 lavastust... paremusjärjekorras: 1. Margarita ja Meister; 2. Kõige tähtsam; 3. Arkaadia; 4. Kummitus masinas 5. Pikk pink. Lisaks mõned sutsakad pofessionaalsetes teatrites. Kuid kõik mis ma siiani näinud olen, on kõvasti üle keskmise, säravad, powerhouse esitused! Nende teed püha tõdede juurde on olnud väga äge jälgida need viimased aastad! Loodan kogu hingest ja südamest, et nad kõik leiavad oma koha Eesti teatrites ning et nad ei kao nende vanade proffide vahele ära vaid saavad ka ise särada ja hiilata. Säiligu neil see sära silmis, millega nad oma kooliagsetes etendustes on publikule niiiiii palju andnud! Olgu neil sama lennukad lavastused ja tasemel lavastajad ning palju-palju põnevaid rolle!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Tom Stoppard «ARKAADIA»
Tõlkija: Anu Lamp
Lavastaja: Hendrik Toompere jr
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Mängivad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli 24. lennu üliõpilased Liis Haab, Mait Joorits, Mikk Jürjens, Lauri Kaldoja, Marta Laan, Roland Laos, Marko Leht, Kertu Moppel, Jekaterina Nikolajeva, Liisa Pulk, Artur Tedremägi, Jüri Tiidus, Mihkel Tikerpalu, Hendrik Toompere jr jr, Sandra Üksküla Uusberg, Kristjan Üksküla

Üle paljude aastate on Ugalal rõõm pakkuda oma lava Lavakunstikooli üliõpilastele, kes toovad siin välja oma viimase bakalaureuselavastuse.
Paljudel teatrisõpradel on kindlasti meeles ajad, mil Ugalas mängisid oma lavastusi XIII lend (“Oklahoma”, “Tõrksa taltsutus”) ja XV lend (“Suveöö unenägu”, “Limonaadi Joe”, “Mee maik” jt). Nüüd toob XIII lennu üliõpilasena Ugalas suuri tegusid teinud Hendrik Toompere siia oma õpilased, XXIV lennu.
Tom Stoppardi meisterlikult kirjutatud, kahel ajatasandil liikuv, psühholoogiliselt ja süžeeliselt põnev “Arkaadia” pakub kindlasti palju avastamisrõõmu nii noortele näitlejatele kui meile, publikule.
Lavastaja Hendrik Toompere jr:
“ Tom Stoppardi “Arkaadia” on üks 20. sajandi olulisimaid teatritekste.
Selle teemad on kirjandusteadus, matemaatika, füüsika, pargiajalugu. Et aga teadust teevad inimesed, määravad tegevuse ja sündmuste kulu ikkagi inimlik kirglikkus, armastus, vihkamine, kadedus ja kiindumus. Olemuselt on see näidend puhtuse ja ilu poole püüdlevate inimeste elust.
Sündmuspaik on Inglismaa Coverly maamõis. Sealne perekond on kuulunud kõrgaristokraatiasse juba sajandeid. Tegevus leiabki aset paralleelselt kahel ajastul: näeme kire ja teaduse kokkupõrget hargnemas aastal 1820 ja tänapäeval.
Romantismiaja algul viibisid selles mõisas kuulus rokkpoeet lord Byron ja nii mõnedki tema tuntud kaasaegsed, kelle armastusest ja kirest sündinud hämarad lood annavad aluse meie kaasaegsetel kahtlustada lord Byronit duellis, mis päädis ühe osapoole surmaga.
Nii et mingis mõttes on see puhas krimka, kus lahendatakse mõrvamüsteeriumi. Muu hulgas saame teada paljude teadusavastuste sünniloost.”
NB! Kuna XXIV lend lõpetab suvel lavakunstikooli, mängitakse “Arkaadiat” ainult sel kevadel!
Planeeritud esietendus 20. märtsil 2010 Ugala suures saalis

Fotod on pärit Ugala kodulehelt.