Keisrinna hull, ehk Mees, kes rääkis tõtt - Pärimusteater Loomine

Päris intrigeeriv, näha ajaloolise sisuga etendust Kiek in de Kök-is. Autentne või ajastukohane atmosfäär võib tükile tõeliselt palju juurde anda ning nii just minu meelest selle tüki puhul juhtuski. Kuigi Loone Ots oskab hästi oma näidendite sissee ka intriige punuda. Esimeseks tekkiski küsimus pealkirja kohta, et kas see on viide Jaan Krossi Keisri hullule, eriti arvestades tema juubeli sünniaastapäeva ning peaaegu selle õige päevaga kattuvat esietenduse kuupäeva?

Lugu jutustab piiskop Arseni-st ja tema vastuseisust Katariina Teise kiriku võimu vähendamisele. Katariina oli aga võimukas naine ning vahendeid valimata (või noh etenduses siiski tundub selleks peamiseks vahendiks olema tema naiselik kavalus ning oskus armuke Orlov-i panna tegema asju, mis temale kasulikud) väevõimuga pressis endale tee üha suurema ja suurema võimuni. Kuid Arsen-il oli jumalaga mingi imeline side, ehk siis tema needused täitusid ka päriselt. See aga ühtlasi hirmutas Katariinat. Samas ta ei saanud ka endale lubada, et keegi tema üle hirmuga valitseks. Ajalugu on ju nii lõputult huvitav. Iseasi, kui palju seda kavalalt ehedat Ots-a teksti usaldada saab (needuste täitumistest hoolimata). Mina tegelikult võtsingi seda lugu kui "muinasjuttu". Mingi vanade vene muinasjutufilmidega sarnane atmosfäär tekkis ka nende fantastiliselt ilusate kostüümide (super kunstnikutöö Killu Mägi-lt!), meeldivalt värvikirevate ja muinasjutulikult ülepaisutatud karakterite ning kogu selle mängukoha pärast.


Mängukohast rääkides, siis ma pidevalt ootasin, et millal etendus nendesse Bastioni vangikongidesse edasi liigub, aga see jäi sündimata. Ju selle külmuse pärast või siis sellepärast, et vaatajate hulgas oli palju vanemat pubikut, kelle jaoks vist sinna tornironiminegi polnud just lihtsate ülesannete killast. Selles suhtes peab jah olema valmis, et tuleb kitsast tornitrepist hea mitme korruse jagu üles ronida. Aga see on hästi etenduse sisse peidetud ning üleminek on kuidagi loogiline. Sest tegelikult liigutakse esimese - all toimuva pildi järel ülevalt tornis ajast tagasi. Jutustatakse lahti, miks ja kuidas Arseni vangi jäi. Mis oludel ja millepärast [:)] ta Tallinnasse üldse saadeti.

Etendusse on kaasatud päris huvitav näitlejateansambel. Põhitegijatena Katariina Teise rollis Endla teatri Katrin Valkna, kes Endlas küll väga tegev viimastel aastatel pole olnud. Ei tea, kas kolleeg Piret Laurimaa, kes on iseenesest sama inimtüüp napsab oma auhinnarahe ning kutsuvusega (mis seal salata, ka meie käime mõnikord Endlas ka Laurimaa pärast) Valkna eest rollid ära? Katariina rollis oli ta oma intensiive mänguga ning kogu selles verises mängus kohati nagu ise "hull", tehes veel sellised suuri, ümmargusi silmi nimme, mis rõhutasid tema hullumeelsust. Minu meelest väga õnnestunud roll. Eriti niimoodi otse inimeste käegakatsutavas kauguses rollis nii tugevasti sees olles, et ka publikule otsa vaadates justkui publikut seal mitte nähes. Ma tean, sest korra oli ta ka täpselt minu ees pikalt. Hirmuäratav naine see Katariina. Ja Valkna Katariinas õhkus just õiges tonaalsuses vene verd, võimuiha ja üle laipade minekut. Hiljem ka hirmu oma elu pärast. Ja seda, et tegelikult ei ole tal kellestki vahet, peale iseenda.

Tema vastasseisjaks siis Arseni, ehk Enn Lillemets. Ja see näitleja oli minu jaoks täiest avastuseks. Tema intensiivsus ja mingis mõttes 80ndate näitlemisstiili meenutav (võibolla selle usumehe hääle intonatsioonide pärast), oli kuidagi värske ja samas nii tuttavlik. Ta mängis Arseni tõeliselt hirmuäratavaks karakteriks. Eks teadmatus olegi üks neid hirmsamaid asju. Ma ei tea miks, aga ma nägis temas mingeid sarnasusi Kukumäega. Samas partneritunnetus oli kuidagi olematu tema mängus. Ta oleks nagu igas misanstseenis pidanud monoloogi. Aga eks muidugi see karakter ise nõudis ka paraja annuse hullumeelsust ning isegi ülbust ja üleolekut. Igatahes üks aasta alguse üllatusi minu jaoks.

Krahv Orlovi rollis Nukuteatri Anti Kobin, on üks minu Nukuteatri lemmiknäitlejaid ning teda on alati hea ka sirmi tagant väljaspool mängimas näha. Siin on ta ehk tsipa ehedam Krahvina, kes kamandab oma alluvaid, kui Katariina armukesena. Samas ei saa midagi kummaligi karakteri rollile etteheita midagi. Üleminek või see nende sotsiaalne staatus oleks ehk võinud olla kuidagi erinev. Aga eks me inimesed oleme nagu oleme. Mõttena kogu loost tunduski mulle kõige huvitavam tema ja Katariina suhe. Ehk kas seal oli ka killuke armastust naise poolt või tõesti pime armastus ja allumine mehe poolt. Minu jaoks oleks etendus olnudki huvitavam, kui seda vastaseisu oleks rohkem esile tõstetud. Aga eks muidugi surmahirm on see suurim hirm ning sellepärast mattis see kõik muud ka enda alla. Usuteemad üldiselt mulle teatrisvaatamisel harva istuvad. Ja ega siin ka seda nii väga sees ei olnud. Pigem just see ajalooline kirikuvõimu kehtestamine ja kiriku staatus - riik riigis - võimaluste ja jõuga on selles tükis teemaks.

Väga mõnusaks atmosfääri andjaks oli ka venekeelseid laule laulev kammerkoor. Ainult et muusikalise kujundamisega oleks vist natuke võinud kääre kasutada. Natuke sarnased olid need laulud ja natuke liiga palju oli neid. Olles ise koorilaulja mindki hakkas häirima, aga mu kaaslase jaoks oli see tema sõnul kõvasti liialdatud nende lauludega. Meeldis eriti üks viimastest lauludes, ehk see, kui solist oli eeslauljaks. Muidu koor oli õiges kohas küll ja lavastajapoolne mõnus leid õige tunnetuse tekitamiseks. Sest kuigi tegevus vahepeal kaldus ka Tallinnasse, siis peamiselt oli ju tegemist Venemaaga.

Mõnus oli näha ka Jüri Aarmat, küll üpris väikses rollis. Mõnevõrra häirivalt mängisid Kralliga koos kahte usuvenda mänginud näitlejad. Mart Aasal on küll hea ja selge diktsioon, aga lavaline liikumine ja loodud kuju ise oli kuidagi kummaline ning mina ei uskunud teda. Aga Vene Teatri Nikolai Bentsleri diktsiooni ja aktsendi pärast läks minul isiklikult poolt tema tekstist kaduma. Oleks siis ainult aktsent, aga tal on hämmastavalt ebanäitljejapärane hääl, milles eesti keelest ehk mängida raske (vene keele kohta ei oska öelda... aga kas tõesti on sellel nii suur vahe... huvitav kuidas tal oma emakeelses teatriruumis tema häälesse suhtutakse?) Aga Krall selle eest on küll kaotanud kehakaalu, kuid karakterrollidesse tundub ta sobituvat väga hästi. Tema seal kolme usumehe seas hoidis siiski kogu asja õigel joonel. Vähemalt minule jäi selline mulje.


Mälusse jäigi kõige tugevamalt see pingestatud mäng, mida näitlejad pakkusid, ning eriline mängukoht. Ja muidugi ajalugu... Katariina Teise suhtumisest Eestisse ja tema külastused siia ning poliitika, mida ta ajas Eesti ja Liivimaa kubermangus, see on igati põnev. Kuid kahtlemata on ka tema isik ülipõnev. Selles mõttes olekski tahtnud nagu etenduses rohkem saada seda Katariina poolt. Aga eks selleks ole teised näidendid ja teised etendused. Loodetavasti jõuavad need kunagi ka Eestis lavadele.

Katariina peeti ju nümfomaaniks. Tal oli suhteid nö. lugematute meestega, kellel siis võimukas naine aitas karjääri teha. Etendusse on ka sisse toodud see, et ta oli abielus Peeter III-ga, aga kelle abikaasa Katariin kukutas ning lasi oma armukesel ta mõrvata. Seejärel lasi aga iseennast valitsejaks kuulutada.

Wikipeedia väitel oli Katariinal oma armukese Grigori Grigorjevitš Orloviga poeg Aleksei (1752-1813), pärastine krahv Bobrinski, ja tütar. Väidetavalt oli tal veel kaks vallastütart kahe armukesega. Katariinal oli mitmeid soosikuid: krahv Grigori Grigorjevitš Orlov, feldmarssal Grigori Potjomkin, rittmeister Platon Zubov, ratsaväe kaardiväeohvitser Aleksandr Lanski, Zavadovski, ratsaväe kaardiväeporutšik Vasiltšikov, kürassiiride kapten Ivan Korsakov, kaardiväekapten Aleksandr Mamontov, Potjomnkini adjutant Aleksei Jermolov.
Saanud vannitoas rabanduse, suri Katariina teadvusele tulemata oma voodis. Võib-olla liialdatult mainiti, et rabandus oli teda tabanud potil, milleks ta oli kujundanud kunagise armukese, Poola kuninga Stanisław Poniatowski trooni. Kohe levitati ka mürgisemat juttu, tema elukommetest lähtudes nagu oleks Katariina hinge heitnud täku all.

Samuti jookseb etendusest läbi muid Katariinaga seotud ajaloolisi huvitavaid teemasid nagu näiteks see, et Voltaire nimetas Katariinat Catherine le Grand - Katariina Suur meesoost artikliga, mis kõditas juba lapsena mehelikku eelistanud keisrinna enesearmastust iseäranis.

Lisaks kes on seotud Paldiski või Võruga, oleks huvitav ka sellepärast minna vaatama tükki, sest tema valitsemisajal asutati mõlemad linnad.

Hinnang: 3 (Selline keskmine tükk. Suures plaanis jäin rahule, aga ehk oleksin õige natuke rohkematki oodanud, aga kindlasti oli määravaks ka külmus, mis õige natuke vaatamist häiris. Oli ka tunne, et päris orgaaniline kogu see tüki voolavus ei ole. Midagi oli nagu liimist lahti. Samas päris mitmed asjad nagu eelnevast tekstis selgus, meeldid ning üllatasid positiivses mõttes. Kuna sama etendust sattus vaatama ka teatrikriitik Madis Kolk, siis on huvitav kunagi lugeda, mis tema täpselt sellest samast tükist arvas, sest arvata võib, et need esituskorrad saavad olema mõnevõrra eriilmelised, olenevalt ilmast, ehk ruumides valitsevast külmusest ja isegi vist natuke publikust.)

Tekst teatri kodulehelt:

"Keisrinna hull ehk Mees, kes rääkis tõtt "

Autor – Loone Ots

Lavastaja – Anne Velt

Kunstnik – Killu Mägi

Osades – Enn Lillemets, Katrin Valkna, Anti Kobin,

Jüri Aarma, Tarvo Krall, Mart Aas ja Nikolai Bentsler;

kaasa teeb ansambel Orthodox Singers Valeri Petrovi juhatusel

Etenduspaik – Kiek in de Kök (Komandandi tee 2, Tallinn)

Etenduse kestus – ca 1 h 45 min

Esietendus 27. veebruaril 2010

Aasta 1762. Vene impeeriumi troonile tõuseb Katariina Teine.

Tema armuke krahv Orlov kõrvaldab kõik, kes võiks ohustada valitsejanna võimu. Hirmunud riik täidab kuulekalt käske.

Ainult üks mees on küllalt hull, et astuda kõrgi keisrinna vastu.

See on piiskop Arseni, kes enda väitel kaitseb inimese hingeuue aja pahede eest.

Kaks tarkust. Kaks vastandlikku eluvaadet.

Kaks vaenlast, kelle südameasjaks on riigi ja rahva saatus.

Kumb on tugevam? Kumb võidab? Kas Katariina oma Piiteri palees

või Arseni oma Tallinna vangikongis?
"Keisrinna hull" – see on julm legend,

kus kaalul kõigi tegelaste elud.

Jõuline joonis 18. sajandi heast ja halvast poolest.

Unustatud kild Eesti ajaloost.

Meenutus, et maarahva kõrval on elanud teisi rahvaid,

et eestlaste lugu on osa suuremast ajaloost.

Etenduspaik on Kiek in de Kök (Komandani tee 2, Tallinn).

Etendus kulgeb mööda Kiek in de Köki korruseid ja lõpeb bastioni käikudes.

10. jaanuaril 2010 oli Kuku raadio saates "Publikumärk" juttu "Keisrinna hullust" ja pärimusteatri Loomise hooajast, kuulata saab SIIT.

27. veebruaril 2010 oli TV3 uudistes lõik "Keisrinna hullust", vaadata saab: www.tv3.ee/online -> tv3 uudised -> 2010 -> 27.veebruar, "Keisrinna hullu" lõik algab 18. minutil.

Siinsed fotod on samuti pärit etenduse kodulehelt.