Enne Ameerikat

4 tunni pärast tullakse mulle taksoga järele. Sõidame lennujaama ja sealt edasi Ameerikasse. Täna ei saa loomulikult und. Oleme naisega rääkinud 3 tundi elust ja armastusest. Kui õnnelik ma olen, et me leidsime teineteist. Aasta siis oli 1993, Rock Summer... kuigi läks veel aasta ja veel natuke, kui asjast asja sai... Sellest saab sügisel juba 16 aastat. Harva juhtub ju nii kui hingesugulased kokku saavad. Tema on minu selgroog ja ma loodan, et mina tema oma ka. Tahaks nii paljusid asju siia üles kirjutada, millest me just vestlesime, aga ma kardan, et see oleks justkui tema reetmine. Need mõtted kuuluvad ju ainult minule ja temale. Ja see on nii hea.

Jagada võiksin hoopis mõnda hetke lastega. Nimelt küsis naine poisi käest, et kas too mäletab, kus ta nägi esimest korda oma väikest õde? Poiss vastas selle peale: "Muidugi. Ma mäletan neid kõige armsamaid asju!"

Kuid see sama väike õde küsib kõige kohta üle: Tõesti?
Lisaks meeldib talle, et teda kutsutakse Printsessiks. Ja siis kui endale mingi uue riidehilbu või ema riided selga ajab, siis teatab: "Ma näen nii šeff välja!"... (ta on 3 aastane :))
Üks tema lemmiksõnadest on: vist. Mõnikord kasutab neid koos: Tõesti vist :)
Täna kui me poes koos käisime ja ootasime, kuni ema kraamiga autosse tagasi tuli ja mina sellel ajal tüdrukut lõbustasin nii nagu oskasin - ühel hetkel mõttes teda pikalt vaatama jäin, ütles ta: "Ära vaata mind, see on nii tüütu!" :)

Aga enne magama minemist, puges ta minu kõrvale, pani oma pisikese käe üle minu kaela ja ütles: "Issi, sa oled nii nunnu!" :)))

Taani tuur 12.-15.04.2010

Viibisin 4 päeva Hamletil külas :) Ehk siis Taanimaal, "Hans Christiani maal", seoses tööga. Selle aja jooksul sai rendiautoga läbitud natuke alla 1000 km. Kaaslasteks Margus ja Krista ning Kopehaagenis giidiks Kristel. Saabusin esmaspäeva hommikul vara ja sõbrad-töökaaslased olid juba enne mind kohal. Rendiauto võtmed käes, suundusimegi kohe autosse. Broneeritud Audi asemel saime Saab-i, kuid tühja sest margist, peaasi, et GPS töötab. Ja oi kui mugavaks osutus see Carmeni juhendamisel vajalike sihtide leidmine. Esimeseks sihiks Slagelse linnake, kus esimene kohtumine ja pärast seda Kesk-Jüütimaale ning Århus-i linna, kus asus meie esimene ööbimiskoht. Ülaloleval fotol on tüüpiline Taani maastik - lauge ja kõikjal tuulegeneraatorid - maal, vees - you name it.

Ja ületatavat vett jääb teele Taanis kõikjal. Pikad sillad - kallid sillad. Üks ületus, ehk üks ots Jüütimaale maksab eesti rahas ca.500! Peab olema põhjust, et sinna minna :) Kuid teed on mugavalt korras ja laiad - 4 realised ning kohati isegi 5 realised ühes suunas. Kuna kaubaautodel on kõiksuguseid soodustusi, siis on märgata kollaseid numbrimärke kõikjal - ka paljudel sõiduautodel. Tegime teel kohvikupeatuse ühes bensukas, sai natuke magusanälga rahuldatud - Taanis saab ju "danish"-eid süüa :) Kuid ma siiski jätsin seekord veel taanlaste kallale hammastega ründamise ning leppisin vaarikakoogiga :)

Århus võttis meid vastu kevadiselt. Jõudsime kohale umbes kella 17 ajal ning pärast reisikottide hotelli viskamist, läksime kolmekesi linna uurima. See kena kohvik näiteks jäi teele ette. Stiilselt paigutatud sidruneid ja apelsine oli tegelikult terves linnas. Justkui nad ühiselt peaks seda seal mingiks ilustuselemendiks, mida see ju ongi :) Tegemist on "Taanimaa Tartuga", lisaks "ülikoolilinnale", on see Taani teiseks suurim linn. Linnas pesitseb umbes 40000 üliõpilast ja seda oli hästi näha ka tänavapildis - "noorte linn". Sulasime sisse nagu valatult :)

Hmm- Oksekotti tahad süüa? Või uksekoodi? Nimelt tahvlile oli kirjutatud, et nad seal kasutavad 100%-list oksekod-i oma burgeriteks :) Me ei jäänud siiski seda kohalikku hõrgutist nautima, vaid kõndisime edasi...

Üsna hotelli lähedal oli selline porno-purskkaev - "Agnete og Havmanden", ehk maakeeli Agnete ja Merimees. Ma küll arvasin, et see on sarvedega seesamune, aga ei, Merman hoopis.

Hotelli kõrval asus Århusi Raekoda. Pimedas meenutas selle torn Tallinnas asuvat Vabadussammast. Selle vahega, et Århusi torni valgustus töötas. Selle järgi oli hea õhtul hotelli tagasi orienteeruda.

Tegemist on ka Taani tähtsaima sadamaga, kuid mere äärde me ei jõudnudki. Veekogudest linnas jäi ainult see läbi kesklinna kulgev kanal ette. Ning kanali ääres, nagu ikka, olid restoranid-baarid oma terassidega reas.

Taamal on näha Århusi Toomkirikut, mille ehitamist alustati 12 sajandil ning mis on üpris tüüpiline gooti stiilis kirik. See olevat kõige kõrgem ja pikem katedraal Taanis. Ees on järjekordne stiilne purkkaev Århusi kesklinnas.

Tänavalatern. Århusi külastanud inimeste näod, kes on oma südame jätnud Jüütimaale ja näo tänavalampi :)

Hmmm, et sellist kraami müüb see apteek... ja kus on saba? Sellise kalli asja järele peaks olema karjuv vajadus ja hullem nõudlus või pole seda mitte? Võibolla pole rahvas lihtsalt avastanud seda nänni - kiirustage kodanikud, enne kui "otsa saab" :)

Mul on õllesoolikas puudu ja sellepärast ei saanud oma kaaslaste kombel Taani kuulsaid "ökoloogilisi" ja "extra ökoloogilisi" õllesid proovida. Selle asemel pidin midagi muud leiutama. Küsisin siis kelnerilt, et mida ta soovitab? Ta võttis hetkeks mõttepausi ja siis välgatas. Justkui pirn oleks ta peakohal süttinud - tal on minule midagi! :) Nimelt kohalik siider. Ja no ma söön oma mütsi ära, kui see pole mu senise elu parim siider! Potentially the best cider in the whole wide world. Õunasiider, mis on maitsestatud pärnaõitega, kui mu taani keel mind ei peta :) No pagan, selle siidri pärastki peab kunagi veel selle koha üles otsima. Nimelt see osutus nende ainsaks pudeliks. Soovitati järgmisel päeval tagasi tulla. Muidugi suutsin oma kiidulauluga oma kaaslased ka pöördesse ajada ning nad tahtsid tingimata järgmisel õhtul sinna tagasi minna, seda hõrgutist maistma. Läksimegi. Ainult, et kui kohale jõudsime selgus, et koht on terveks õhtuks reserveeritud. Petekas! Ja mis kõige kurvem, kõndisime terve kesklinna piki ja põiki läbi, kuid üheski teises kohas seda imejooki ei pakutud. Pidime lõpuks leppima millegi palju kehvemaga. Too esimene õhtu oli üldse lõbus, ma ju kasutan alkoholi nii umbes 3-4 korda aastas ja nüüd oli just selline mõnus küünlaõhtu, et võiks... Rääkisime palju elust ja inimestest ning juttu voolas ja oleks voolanud pikemakski. Aga järmine hommik oli vaja varakult startida ning umbes kümneks olime tagasi hotellis. Hommikul siis suunaga Viborg ja Odense ja õhtuks tagasi Århusi. Kusjuures mainimata ei saa jätta, et järmisel päeval kui sai natuke mahti poodlemisega tegeleda, ründasin üht ehetepoodi, mille vaateaken silma jäi. Oli see vast põnevaid asju täis. Hoopis teistsugused, kui Stockholmis müüdav sepistatud kraam. Oleks mul raha, ma oleks oma naisele selle poe pool tühjaks vist ostnud. Lõpuks leppisin siiski ühe asemel kahe sõrmusega. Hõbedased, üks granaadi ja teine mustade oonüksitega. Mu peas sellel hetkel (ausalt!) oli plaan - üks viia reisikingitusena ja teine jätta suvist sünnipäeva ootama... aga noh, ma olen ju täiesti kannatamatu. Muidugi andsin need kohe esimesel päeval koju jõudes talle ära :) Sain veel Krista käest pragada, et kui ta oleks teadnud, et ma nii kergesti seda rada lähen, oleks ta ühe enda kätte hoiule võtnud :) Noh, mis peamine naine oli rahul ja õnnelik ja mina ju ka siis õnnelik...

Edasi järgmisel hommikul ühest teepealolevast väikelinnast ja töökohtumisest läbi - tagasi Kopenhaagenisse, kus Saatkonna majandusesindajaga koos käisimeühel töökohtumisel ning edasi juhendas ta meile hotelli kätte. Selline vaade avanes toast. Ees on näha Kopenhaageni Planetaariumi... Plaanis oli ka õhtul, pärast kohtumisi, võimalusel klassiõele - Maarjale külla minna, aga ma pidin kambas kaasas olema ja giid oli meil ju ka omast käest võtta... ning mul Kopenhaagen puha nägemata, siis õhtul otsustasin, et ei mängi "erakut" ja hoidsin end teise reisikaaslastega kokku, kuigi hing kiskus klassiõega kohtuma :) Ehk õnnestub siis suvel Eestis näha või kunagi tulevikus Kopis...

Kopenhaageni Raekoda. See oli meie giidituuri algusmeetritel. Sealt edasi liikusime Kopenhaageni jalakäijate tänavale. Ehk põhi-poodlemistsooni (me küll ei ostnud, ega isegi ei astunud ühessegi poodi sissegi).

Yeah, call me a freak, but I'm a sucker 4 beautiful fountains :) Noh, tegelikult jäi see siin lihtsalt tee peale ette ning mobiiliga tehtud fotodest väga palju normaalse valgustusega pilte polegi võtta. Kuid ilusad purskkaevud on ju ilusad :)

Kopenhaageni kesklinna kanal, mille ääres restoranid ja baarid reas. Me kõndisime esiteks sealt mööda - kuid siis tulime tuldud teed ka hiljem tagasi ning umbes selles punase sildiga kollases majas istusime hilisõhtut veetma. Rääkisime ka palju tööjuttu, kuid Taanis pikemalt resideerunud inimese muljeid Taani ja sealse elu kohta oli väga huvitav kuulata. Võileibu seekord ei söönud, sest enamvähem kõikidel kohtumistel üritati meile neid uhkeid, Taanis nö.traditsioonilisi, erinevate 100 kattega võileibu sisse ajada. Ja eks neil tavaliselt see õnnestus kah. Sedapuhku oli minul üldsegi paastupäev ja Margus vist sõi suppi ja tüdrukud tarvitasid ainult kangemat kraami. Keegi pidi ju "meeste" eest ka väljas olema :) Noh, tegelt ma olin vist ainuke luuser, kes loobus... a sedagi ainult põhimõtete pärast, olin ju tublilt juba õhtuni vastu pidanud ilma kaloriteta. Ja eelnevatel päevadel sai tõsiselt endale nende võileibadega liiga tehtud. Kontroll peab ikka ka olema!

Kanalis oli selliseid laevukesi. Millegipärast meenutavad need majad ja see atmosfäär Amsterdami. Taani eramajad muidu on sellised pisikesed ja armsad ning hoolitsetud, justnagu nukumajakesed. Ohh, Kopenhaagen on üldse ilus linn. Minu meelest palju ilusam kui mistahes teised Skandinaavia linnad... Seni külastatud Skandinaaviamaa linnadest igatahes lemmik.

Kopenhaageni uus ooperimaja. Vinge arhitektuuriga. Live-s oli see väljaulatuv katuseosa kuidagi eriliselt võimas. Foto on tehtud Draamateatri eest, jalutades kuninganna lossi suunas. Kõrvaolevad korstnad meenutavad mulle Titanicut.

Mingi suvaline majake mere ääres. Stiilsed luugid!

Ja siin ongi jalustuskäigu siht - sissepääs kuninganna lossihoovi. Margarethe II polnud kodus, sest lipp ei lehvinud. Lehed pasundasidki parajasti, palju sellest kui palju ta riigile maksma läheb. Peatselt, ehk siis praeguseks juba eelmisel reedel (16.04) oli tema 70 aasta juubel. Rahvas vist üldiselt armastab teda, selline mulje jäi, aga eks neid viriseijaid on ikka igal pool. Muidugi kogu perekond on parajalt värvikaid tüüpe täis ja annavad juttudeks palju põhjust. Minule meeldis üks pisike fakt, mille wikipeediast avastasin, et kuninganna ise olevat osalenud Tolkien-i Sõrmuste isanda taani keelde tõlkimisel :)

Ja siin mu viimane foto Kopenhaagenist ongi - Tivoli õhtuvalgustuses. Jalutasime hotelli suunas. Tegime järgmiseks päevaks plaane. Kuna meie arvestatud kohtumine jäi taanlaste pärast ära ning lennukipilet oli alles õhtuks, siis plaanisime külastada Suursaadikut ja saatkonda ja võibolla võtta midagi kasulikku veel ette. Hommikul ilmus aga info vulkaanituha kohta. Ma ei tea, mis mulle sisse läks, aga ma tundsin, et pean kiirest lennukile saama ja koju lendama... Helistasin Estravelisse ja proovisin piletid ümber broneerida. Täiesti nagu vaistuomaselt tegutsedes. Aega enam lennuni tegelikult ei olnudki, aga haarasin oma kraami, soovitasin ka Kristal minuga kaasa tulla, sest Margus pidi nagunii veel Taani päevaks jääma... noh, rest as they say is history. Me saime ennelõunase lennukiga tulema, Kopenhaageni lennujaam suleti täielikult kell 18 (meie esialgne lend pidi väljuma pärast 19-t), Margus jäigi sinna lennuvangi... Mõnikord lihtsalt peab oma sisemist häält kuulama ja seda usaldama. Lõpp hea, kõik hea... Ainult, et huvitav mis saab laupäevase USA lennuga... peab pöidlad juba pihku võtma... Homme õhtul saab igatahes laevaga Eestisse sõita - tuhapilv laevade liiklemist õnneks ei peata. Ülehomme vaja ministri juurde minna ühe olulise potentsiaalse investoriga.

Miniatuurid - Jan Kaus

Jan Kaus on kirjutanud ühe pisikese portsu lühikesi, alla leheküljepikkuseid pildikesi maailmast, kohtadest, elust ja inimestest. "Miniatuurid", nagu raamatu pealkirigi ütleb. Miniatuurid on jagatud sisu järgi ühiste üldpealkirjade alla: "Linnad", "Muuseumid", "Ekraanid", "Minu inimesed" ja "Eesti". Ees ja nende peatükkide vahepeal on väiksed vaheklipid, mis kujutavad kirjaniku enda elu ja tema luuleõhtu külastuse mõtteid ja tähelepanekuid.

Kaus on päris originaalne ja eriilmeline erinevates raamatu osades. Näiteks esimeses osas, ehk "Linnad"-es pole otseselt sisu avavaid pealkirju ning lood ise toimivad sellepärast kui mõistatused. Ehk Kaus kirjeldab linnaga seonduvat oma vaatevinklist ja lugejal on päris lahe sellepõhjal aimata ning omaenda seostest esile manada see linn, mida ilmselt kirjanik mõtleb. Tuleb öelda, et peaaegu kõik olid üsna lihtsalt ka ära arvatavad, eriti kuna esimese tähe linna nimest annab kirjanik ette, kuid näiteks viimase, G-tähega linna kohta päris kindlalt öelda ei julgeks. Sama hästi sobiks Göteborg kui ka Glasgow või Genf ja mitu muudki... Kus need va hotdogid nii maitsvad on? Siin Stockhomis ju ka... aga Stockholmist räägib Kaus sellele pühendatud miniatuuris midagi muud :)

Suurem osa nendest lühilugudest on natuke luulelised. Isegi kui puuduvad riimid ja teisedki luule tunnused, on neis siiski aimata mingit luulelisust. Võibolla need miniatuurid ongi mõeldud luuletustena, ainult et proosa vormis kirjutatud. Natuke samalaadset tunnet olen viimasel ajal tihti kogenud (näiteks Põldmäe "Kirjad pääsukestele").

Minule meeldivad sellised stilistikaga mängimised. Kuid lühivorm peab olema terav ja see peab toimima. Kui see ei toimi, siis muutuks raamat liiga killustatuks, justnagu prahiks. Kuid Kausil on terviklikkus samuti ülene ning mõnus ongi, et need lood küll haakuvad, ehk siduvaks elemendiks on kirjanik ja tema elu ning tähelepanekud kuid samas on sellevõrra erinevad, et on selgepiiriliselt lugude kogumik ja huvi lugemist püsib üleval kerge vaevaga kuni lõpuni. Terve raamat ongi rohkem selline natuke üle tunni - kättevõtmise asi. Iseaasi muidugi kui läbi on vaja mingeid kohti nendest juttudest lugemise vahele mõelda.

Üks stiilinäide sellest "luulelisusest" on ülpealkirja alt "Eesti", peakirjaga "Tallinn-Väike" - kellel Tallinlasel poleks oma tundekogum seoses selle kohaga? Minu jaoks pole see kant Tallinnas kunagi erilist rolli mänginud, kuid ometi tekib mul teatud tunne, kui mõtlen sellele kohale (eriti selle raudteejaama ümbrusele). Siin aga Kaus-i "tundepilt":

Unenägudes on seal olemas kõik raamatud, mida toona sai igatsetud. Nüüd elab sealkandis naine, keda noorest peast armastati. Ärgates meenub huvitav kinnisvara - majad, mida juba vuntsitakse; majad, mis ikka veel süttivad. Oma unedes on mees korraga väike laps, ninasõõrmetes tagasi keldri lõhn - segu idanevatest kartulitest, roostes torudest, suusamäärdest, näärideks ehitud jõulude ootusest. Vabaduse punktiks kukkus maja ette pomm. Oma unedes piilub poiss üles ja näeb aknal naist lapsega. Nende ümber kasvavad tähisöö ja lumi.

Minule näiteks avaldas kõige rohkem mõju loo algus, kus oli kujutluspilt "kõikidest raamatutest", keskpaik - keldrilõhnad ja "jõulude ootuse" tunne ning lõpp, mis mõjub eriliselt luulelisena - justkui tähisöö ja lumi "kasvaks" nende inimeste ümber :) "Naine, keda noorest peast armastati", on ütlusena juba tuttav kusagilt mujalt, kuid sobib siia ju kui valatult. Ka Do-Re-Mi kombinatsiooni on muusikas kasutatud korduvalt ja kasutatakse kindlasti ka tulevikus. Selles suhtes ma ei näe põhjuseid, miks ei võiks juba varasemast tuttavaid lausekõlkse sobivas kohas ära kasutada.

Kuid kõik need lood loovadki selliseid teatud tundeid, mis on seotud mingi fragmendiga omaenda elust. Justkui niidistik elu sidustest maailmaga. Usun, et igaüks leiab siit kindlasti oma äratundmisrõõmud või avastused, et ka nii või naa võib mingi koha või asjaga seonduvalt tunda või mõelda. Või nii või naa tunnen isegi, nagu kirjanik kirjeldab.

Hinnang: 4 (Lugesin selle Woolfi Orlandole otsa ning hämmastusin, et andis lugeda küll. Orlando kirjanduslik tase lihtsalt oli nii kõrge, et kartsin kaljukindlat pettumust mistahes raamatu lugemisel pärast sellist teksti. Kuid Kaus-i Miniatuurid üllatasid mind tõesti. Lihtne ja kiire lugemine. Vahva mõistada, vahva kaasa kõndida ja ringi vaadata nii maailmas, Tallinnas kui ka lihtsalt inimesi. Minu jaoks oli see meelelahutus. Tasemel meelelahutus :))

Täna teatatakse Draama-festivali põhiprogramm - khm khm "teatati"...

Tänavuaastane DRAAMA 2010 festival läheneb tasapisi. Üritus toimub 6.-12. septembril ja nagu ikka Tartus. Täna, 19. aprillil, kutsus Eesti Teatri Festival Tallinna Linnateatrisse pressikonverentsile, kus tehakse teatavaks need kaheksa Eesti teatri lavastust, mis on valitud festivali põhiprogrammi.

Festivali korraldamispõhimõtted on tänavuaastasest festivalist alates muudetud. Suur muudatus on juba seegi, et nüüdsest toimub festival igal aastal. Kuid lisaks sellele, ei koosne festivali põhiprogramm enam kõikide Eesti teatrite enda saadetud menutükkide valikust. Kui minult küsida, siis päris aus lahendus, sest nii palju on ka projektiteatreid ja erilisi rühmitusi, mis eelmiste kriteeriumite põhjal kõrvale jäid. Sellel aastal on festivali põhiprogramm kuraatorikeskse valikusüsteemi tulemus. Kuraatori valik pole lihtsalt mingi nö.paremik kahe viimase hooaja lavastustest, vaid põhjendatud kunstiline tervik. Kuraatori eesmärgiks on oma valikuga tuua teatripildist välja tendentse, mis just talle olulised on tundunud sel ajahetkel ja –perioodil.

Kaheksa lavastust põhiprogrammi on seekord välja valinud teatrikriitik, -teoreetik ja ajakirja Teater.Muusika.Kino peatoimetaja Madis Kolk, kes ka pressiüritusel 19. aprillil oma valiku teatavaks teeb ning põhjendused lisab.

Hmmm, kui mina saaksin selle programmi koostada - 8 lavastust ja kui võtta tervikule üldisemalt mingi kunstiline eripära ühtset joont andma, mille põhjal oma valik teha, siis esiteks valiksin nö.intimsemat sorti teatri - max 4 näitlejat ja kui need välja valida tükkide hulgas, mis on näiteks esietendunud sellel või eelmisel aastal, siis oleksid minu valikud järgnevad:

Endla: Esimesed suudlused
Linnateater: Ma armastasin sakslast, Kes kardab Virginia Woolfi?
NO99: Pea vahetus (seal ju küll ka koor, kuid rolle ikkagi ainult 2-3), Kes kardab Virginia Woolfi?
Rakvere Teater: Toatüdrukud
Ugala: Küünlad põlevad lõpuni (võibolla hoopis "Kogujad"... aga seda mul pole veel õnnestusnud näha)
VAT Teater: Ingel, ingel vii mind taeva

Kui aga valida vana põhimõtte järgi, ehk eelmise paari hooaja parimad tükid igast teatrist max 1 (jättes kõrvale otseselt ainult suvel mängitavad ja projektikorras tehtud lavastused, nagu näiteks lavakate omad), kuid ikkagi piirata seda 8 lavastusega, siis oleks minu valik järgmine (hämmastav, aga polegi niiväga erinev sellest eelmisest valikust :)):

Augustikuu - Eesti Draamateater
Don Juan - Vanemuine (ma pole paljukiidetud "Kuningas kes kippus..." veel näinud)
Esimesed suudlused - Endla
Hecuba pärast -Linnateater
Ingel, ingel, vii mind taeva -VAT teater
Küünlad põlevad lõpuni - Ugala (mul veel nägemata "Kogujad", "Piloot" ja "Stockmannid", mis kõik kevadel neil kavas)
Pea vahetus -NO99
Toatüdrukud -Rakvere teater

Lisaks ju terve trobikond lavastusi veel nägemata, mille kohta palju häid sõnu ringlemas.Eks siis näis, mida neist minu valikutest õnnestub Tartu-rahval näha... Ja ehk on ametlikus valikus ka midagi sellist, mida isegi loodaks vaadata...

---------------------
TÄIENDUS:

Valitud lavastused, ehk PÕHIPROGRAMM järgmine:
"Eesti meeste laulud" (Nargen Opera & Von Krahli Teater)
"Kirsiaed" (Eesti Draamateater)
"Kes kardab Virginia Woolfi?" (Teater NO99) ***
"Kevade" (Vanemuine)
"Meie, kangelased" (Tallinna Linnateater) ***
"Mässajad" (Endla Teater) ***
"Pea vahetus" (Teater NO99) ***
"Toatüdrukud" (Rakvere Teater) ***

Tärniga tükid on minu poolt küll VÄGA soovitatavad :) ERITI: "Kes kardab Virginia Woolfi?", "Pea vahetus" ja "Toatüdrukud".
"Kirsiaed" minule ei meeldinud üldse ja "Kevade" ning "Eesti meeste laulud" on mul veel nägemata... Mõlema kohta on küll kuulda olnud palju head. Kuigi "Kevade" pole ju "draama"... see on ju festival "DRAAMA"... või sain ma millestki valesti aru :) Eks kindlasti pressikonverentsil seletati asi lahti ka, aga ma ju siin 500 km kaugusel :)
Hea meel on ka näha "Mässajaid" selles nimistus. Mul on selline tunne, et see tükk on saanud teenimatult vähe tähelepanu. Ja "Meie kangelased" lihtsalt peab kohustuslikus korras DRAAMA-st läbi käima, muudmoodi poleks see lihtsalt võimalik. Ma ise oleksin küll eelistanud "Kes kardab Virginia Woolfi?"-de kõrvutamist.

Keskööpäike - Tallinna Linnateater

Kui juba Anu Lamp ise võtab midagi lavastada, siis see lihtsalt peab midagi eriliselt tähendusrikast temale endale ning kahtlemata huvitav kõigile teistele teatriinimestele olema. Ta tõlgib ja töötab nii palju tekste läbi pidevalt, et see, mille ta ise lavastamiseks välja valib, selle erilisuses ei saa olla mingit kahtlust. Ja absoluutselt täpselt seda see Arthur Valdese eelmise sajandi alguse lavastuse nö. rekonstruktsioon ongi. "Nii öelda", sest realiseerumiseni ilmselt see toona ei jõudnudki. Nüüd siis Linnateatri katuse all - "tehti ära". Ja kuidas veel!

Kuigi see kõik oli teatriuuenduslik tollel ajal, ehk eelmise sajandi alguses, on see minu meelest seda mitmeski mõttes veel ka tänapäevalgi. Midagi sellist tervikuna polekski nagu laval näinud, samas kui mitmed komponendid tükist tundusid nii mõneski mõttes tuttavad. Ma ei pea silmas sisulises mõttes, sest tükis lähenetakse erineval moel erinevatele klassikalistele draamadele, pigem just lavastuslikku lähenemist. Etüüdilik ülesehitus meenutab NO-teatri "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" või Linnateatri enda "Hecuba pärast" ja "Homme näeme", kuid kõige rohkem ikka seda esimest. Impressionistlik kohvikustseen oma kordustega oli oma olemuselt väga sarnane "Homme näeme" korduste stseeniga, kuid "Keskööpäike"-se versioon on kunstipärasem, läbikomponeeritum ning minu jaoks mitu korda huvitavam ja mis peamine - sisukam. Tegelikult oli see teise vaatuse lõppu, justkui maasikana tippu jäetud lõik, minu jaoks kogu etenduse kõige parem osa. Kuid muidugi vaimuvalgust ja hinge ning stiili oli neis kõigis osades. Kõikides osades oli midagi, mille üle naerda, mida imestada või mille ideid või näitlejameisterlikkust imetleda. Raamistamas kõike - etenduse alguses ja lõpus (mustvalge!) video-miniloeng teatrikriitik ja -ajaloolane Lea Tormiselt, mis heidab natukenegi selle salapärase Arthur Valdese isiku müsteeriumile taustavalgust. Kuid kuna müstikaks on jäänud kogu Valdes ka teatriajaloolastele, siis minule jäi kogu loost meelde just see osa Tormise tekstist, kui lähedal ta oli ükskord (võibolla) Hommikuteatri ja Valdese isikut paljastavatele dokumentidele... mis siiski jäid saatuse tahtel igavesti avastamata... Valdesest on siiski ühtkomateist just nimelt Hommikuteatri kaudu siiski teada ning tema plaanide kohta samuti. Kunagi kirjutas vist ka Toomas Vint Loomingus temast (kahjuks ei mäleta, kas fiktsiooni või dokumentaalse taustaga loo). Sama müstiline kui tema elu ning kavatsused on ka tema kadumine. Arvatakse tema umbkaudset kadumisaega, kuid 100%-lise teadmisega pole keegi lagedale tulnud infoga millal ja kus ta suri.

Kuid sellest hoolimata oli mehel vinged ideed ja huvitav lähenemine. Just teatri ja kujutavate kunstide voolude segamisest teatrisse tugevamalt.

Lavastus kannabki oma erinevates stseenides/etüüdides/tasanditel eri kunstivoolude pitsereid. Selle tüki kunstnikutööga ei saaks ilmselt suurem osa Eesti kunstnikest sh. ka teatrikunstnikest hakkama. Sellepärast on Lamp kaasanud ühe meie tippude tippudest, kelle vinget tööd võib juba etteennustavalt pidada astaauhinna nominatsiooni (miks ka mitte võidu) vääriliseks. Kuna ma ei tea, kus kohast ma seda siin Rootsis uurida saaksin, et kui palju ta on ideid ammutanud, lavastuseski mainitud eelmise sajandi algusest pärit "Teatriraamatust" või muudest informatsioonikildudest Valdese ideede kohta, siis jätan endale õiguse võtta seda kui Ene-Liis Semperi enda ideestikku. Ja see stiilsus ning ideede laenamine/kasutamine/leiutamine Valdese stiilipuhta kunstivoolude paraadiga kaasa minekul, see on täiesti omaette väärtus tükile endale. Juba mainitud impressionismile, leiab siit ekspressionismi, futurismi, kubismi, sümbolismi, konstruktivismi, modernismi, sürrealismi ja realismigi ja mida kõike veel. Kummardus Magritte-i kõvakübaratele ning vuntsidele nii, et ainult piip oli puudu, kuigi seal vist vilksatas isegi piip (ceci n'est pas une pipe) :) Lisaks hoides ajastuhinge ning näiteks värvides näitlejate näod valgeks ja pannes neile mustad parukad pähe, ka see kontrastidest kõike kontrastsem värvide vastasseis oli nii stiilipuhas. Vaid natuke punast jookseb siin seal läbi - eelkõige muidugi põrgustseenist (aga ka revolutsiooni?lipuna) - sest kuidas siis muidu. Ning kui ma ei eksi, siis (ilmselt nö.loomadega seonduvalt) Tuglase Popi ja Huhuu lõigus on valgusrežiis ka korraks rohelist valgustust lubatud sellesse muidu väga mustvalgesse põrgusaali.

Kuid eelkõige just impressionism ning ekpressionism on stiilidena kõige tugevamalt esil. Minule meenus ka eelmise sajandi alguse Saksa filmikunst, kus selgepiirilised mustvalged kontuurid tekitasid täiesti omalaadse atmosfääri.

Kava järgi on kasutatud autorite nimekiri tõeliselt aukartustäratav - Arthur Valdes, Friedebert Tuglas, Aleksander Tassa, Juhan Viiding, Jaan Oks, August Gailit, Edgar Allan Poe, Friedrich Nietzsche, William Shakespeare. Kogemata on neil jäetud ilmselt lisamata Tšehhov, kelle Kajakat nad seal teevad Valdese(?) "tihendatud" versioonis, kuid "autorina" ju temagi nö. "kasutatud". Ja tinglikult võiks öelda, et kui mitte rohkem, siis pealkirja ja "kõige olulisemaga" on esindatud ka näiteks Ibsen :) (Naerunägu siinkohal mõistavad ilmselt need, kes näinud on :))

Kontrastid on ka muidu olulised. Üks stseenidest keskendubki kõnepruugis leiduvatele "väärliitsõnadele" või "sõnaühenditele", milles samuti vastanduvad sisalduvad sõnad. Nagu näiteks ka etenduse pealkiri või - jõle ilus, karjuv vaikus, kahekesi üksinda, tavaline ime, sügav pealiskaudsus, kurb õnnelik, süütu vanaema, avalik saladus jne. Natuke Ilmar Laabanlikku mängu sõnadega, oli siinseal veel mõtetena sees. Luges ju Anu Lamp kunagi Laabanit raadioteatriski. Tundub, et talle meeldib selline kõne ja teksti eripärasuste avastamine ja nautimine. Nagu minulegi :) Tänu tema Rroosi Selaviste luuleruumile ma Laabanini jõudsingi.

Mõneti võiks "Keskööpäike"-st pidada ka mõttelise järjena mõned aastad tagasi Viinistus etendunud tükkidega Pallase-meestest. Nimelt on kavalehel ja tükis endaski ära toodud Konrad Mägi portreeritud Arthur Valdes, Tuglas olla kirjutanud mehele nekroloogi arvates, et too on surnud (kuigi aastaid hiljem ilmus too välja täiesti elusana). Samuti Aleksander Tassa ja teisedki on temaga seotud olnud. Samuti võiks tõmmata "põrgu" stseenilt seosjoone Viiraltile, kuigi siin on tegemist ikkagi ühe teise sidusega. Ühtlasi ongi selle lavastuse näol tegemist Linnateatripoolse Valdese unistuse realiseerimisega. Midagi sellist tahtiski Valdes kunagi lavale tuua. Kuigi tema ilmselt oleks seda teinud sõnadeta ning veelgi rohkem valgusega mängides. Lisaks poleks tema etenduse kavalehel olnud ära toodud näitlejate nimesid jne jne... Ei tea ka kui elitaarseks oleks see kunst siis muutunud... kas tänapäevamõistes üldse enam teatriks vaid pigem mingiks performance-iks. Mind isiklikult oleks see Valdese lähenemine kahtlemata vähem huvitanud ning olen tänulik, et päris viimseni seda rada ei mindud.

Ja kui näiteks "Homme näeme" virisevate meeste või mitmete muude "ürgmeeste" ja "isade" ja-ma-ei-tea-kelle-veel-meestega ma mingit äratundmisrõõmu, ega samastumist ei ole suutnud tuvastada, siis kõige kummalisemal kombel tundsin end ära ennemaailmasõjaaegses Valdeses (pärast ta pidas ilukirjandust mõttetuks ja sellega ma ei nõustu või igatahes tänasel päeval ei ole ma nii pragmaatiline kõikides oma tegemistes nagu Valdes pärast esimest maailmasõda. Kuid usun, et selliseks oleks ka minu just nimelt "maailmasõda" muutnud, sest selline sõda võibki muuta inimeste alustalasid ja põhimõtteid ning eluvaateid. Just eelkõige näiliselt "ebaolulisemate" asjade, nagu näiteks "ilukirjanduse" kõrvaldamisega oma elust). Ka Valdes (nagu Tuglas kirjutab), "pärast gümnaasiumi lõpetamist andus ärialale", kuigi teda hoopis kiskus kirjutama ja (teatri)kunsti tegema. Samuti pidas mees sõdimist mõttetuks, just nii nagu minagi...

Dramaatiline muusikaline kujundus, kus mõnikord oli ka kella tik-tak stseenide vahel sees, oli Riina Roose poolt ideaalne. Samuti mängis kaasa (või oli see tõesti pisiasjadeni läbimõeldud detail), et just õigel ja sobival hetkel kääksatas lavalaud Rain Simmul jala all? :) Samuti mõjuv oli, küll juba varemgi kasutatud, kuid Ojari esituses väga õnnestunud, justkui plaadi kordusele jäämine tegevuses ja kõnes. Ojari liugleb nii osavalt nendest kordustest edasi, et seda oleks tahtnud pikemaltki nautida. Ja siit ongi minul kõige "sujuvam" edasi liikuda näitlejatele:

Naiste puhul olid huvitavad "paarid" Reemann ja Vannari, kes kuidagi täiendavad teineteist ning Tamm ja Teetamm, kes ilmselt pehmete näojoonte tõttu mõjuvad mingis mõttes sarnase välimusega, kuigi mõlemates paarides on kahtlemata erinev mängutunnetus ja olemuslik vahe, on neis paariti ometi midagi sarnast. Kõik neli naist on ka täiesti näitlejameisterlikkuse paremast otsast Eesti teatrimaastikul, just tänases Eestis, huvitav kuidas oleks olnud Valdese ajal :) Kummaline kokkusattumus, aga ma olengi alati pidanud Reemanni tema välimuse pärast justkui pärit sellest ajastust. Siis kui naised oli veel NAISED ning tema klassikaline ilu ning oskus murdsekundiga muutuda leebest daamist, sisemises ängistuses põlevaks naiseks, kes küll ühelt poolt kutsub esile kaastunnet kuid tegelikult väärib oma meest, sest nad on lihtsalt nii sarnased. Kuid tõesti, kõik neli naisnätlejat säravad erinevates stseenides ja pälvivad publiku imetlust ka spontaansete aplausidega (eelkõige just teises vaatuses ja selles "kohvikustseenis").

Anne Reemann - kõige meeldejäävaim oli tema monoloog kohvikustseenis. Ma oleksin tahtnud püsti karata ja karjuda BRAAVO! Tema kurb olemus ja läbitunnetatud karakter teeb talle kui näitlejale järjekordselt au. Erinevad naistüübid ja mõnuga nende üle irvitamine loovad kummalise kahetise tunde, et ta tõesti mängib nagu kõrvalt iseennast jälgides (olen sellist imelist oskust märganud varem näiteks Aarne Üksküla mängus). Harukordne näitlejanna! Lisaks meeldis mulle tema naistegelase igakordne täpne sarnane olek läbi korduste. Täppistöö! Meeldejääv oli ka tema esimese etüüdi naisolevus. Ehk kõige naljakam üldse kõikidest "tüüpidest" ning samas oli selle nalja kõrval ikka ja jälle see kahju- või kaastundetasand selle tüübi vastu. No oli selline totukene, kes vabandades ja ülima viisakusega rõõmsameelselt otsis oma teed :) "kurbnaljakas" :) Ja tema hääl! Kohati oli tema kõne nii ilus ja selge ja voolav, nagu ta laulaks.... vahepeal ta vist lauliski :)

Elisabet Tamm - Meeldejäävaim oli ehk Kajaka Ninotška oma harjutamistega. Ning muidugi põrgukoll - kolmest kollist kõige ägedam (minu meelest). Ilmselt tantsulike kehapositsioonide pärast. Need olid justkui kalkuleeritud. Kohvikustseenis oli tema see, kes Valdese teatriuuendusliku eeskuju mõistes pidi mängima nö. "seljaga" ja sellepärast jäi nagu teiste, bravuursemate karakterite varju. See näitas või tähendab ehk siiski, et minu jaoks selline vorm päriselt ei sobi. Kuigi kui kõik nii mängiksid, siis tekiks hoopis teine võrdlusmoment. Elisabeti esimese inimtüübietüüdide tüübid olid ka väga head - üks parem kui teine!

Helene Vannari - Kui võtta vaid üks stseen kogu tükist, lemmikuim, mis oli ühtlasi ka kõige naljakam, siis ma valiksin ilmselt tema monoloogi inimesest ja Golemist, kes on tema enda hinge monstrum :) Vannari peaks justkui olema oma kaasnäitlejatest reaalses elus vanem... aga seal ta on ja kepsutab karaktereid luua täpselt samas vormis nagu ülejäänud tükis osalevad naised. Kuna Reemann ja Teetamm olid juba nö. soojenduse ära teinud ja kuna tõesti tema pikk jutustatud lugu oli väga naljakas ja miks ka mitte õpetlikki, siis täiesti teenitult sai ta spontaanse publikuaplausi keset "draamaetendust"! See juba on midagi! Lisaks kohvikustseenile jäi silma samovariga mööda tuba jalutava teenrina... ei tea, kas kolm õde on juba Moskvasse läinud? Või on see Kirsiaia vana teener, kes teistest maha jäi? Samuti õhku loopides vastandlikke väljendeid. Täiesti vaimustav näitlejanna!

Külli Teetamm - Külli oma ettekandja rollis suutis sisse tuua paraja koguse ajastulikkust oma charlestoniga ning teenis kolm korda järjest publikult aplausi špagaatidega ning ilmselt ikka kogu eelnenud tantsulõigukesega. Poosid tummfilmi või tummteatri sangarinnana on tabavad ja näitlejameisterlikkust esitlevad. Tema monoloog kohvikus abordi kohta oli just hetkel elus toimuvaga seonduv, seega pani kõvasti mõtlema (mitte, et meil see plaanis oleks, me isegi ei oota... üks teine...) Minu puhul on Külliga ainult selline kummaline distants, et ma ei saa temaga kontakti. Märkasin seda juba "Ma armastasin sakslast" tükiga. See tähendab, teised näitlejad vaatavad kuidagi julgemalt publikusse ning loovad silmkontakti ilmselt paljudega, aga Külli on kuidagi oma silmadega kusagil eemal. Mitte, et see vale oleks, lihtsalt selline kontakt muudab tegelase kuidagi omamaks. Samas tema Erica oli ju ikka vägaväga hea. Üks eelmise aasta tippe... niiet ma ei tea, kas alati ongi vaja, aga mõnikord küll... kasvõi natukene. Ameeriklased ütlevad selle kohta "that's the extra mile" :) Kuid siin tema kõnnakud ja kogu kehaga tihti mängimine - tema ehk oligi see Valdese teatriuuenduse "sõnadeta mängu" kõige osavam lüli. Veel olen mõelnud, et temal on üpris lihtne jääda oma tugevalt temaliku väljenduslaadi ohvriks, kuid kord korra järel ikka imestan, kuidas ta need (ikka uued) karakterid endast välja oskab tuua. Ikka natuke teise nurga või tundega. Osav ja andekas!

Meeste tase on ebaühtlasem, kuigi ka siin on mitmeid huvitavaid õnnestumisi ning eks lemmikutes on lihtsam ka näha neid häid detaile, sest tegevust on laval korraga palju ja jälgima paneb ikka tavaliselt see, kes meeldib. Ja nagu kõrvaltulbast aasta parimatest võib aimata olid kaks neist minu jaoks siiski teistest üle. Kuigi kahtlemata on tegemist grupitööga ja omamoodi kedagi eraldi välja tuua ma usun on paljude jaoks raske ülesanne.

Alo Kõrve - Minu jaoks tema etenduse parim ja meeldejäävaim osa oli kohvikusse sisenev kunstnik. Kui nad ühel hetkel pidid oma kõnet kiirendama ja tema tekst oli niigi juba kiire, siis oli päris põnev jälgida, et kas ta "suudab"... SUUTIS! Põrgukratt jäi kuidagi nõrgaks vastaseks Ojari mängurile ja Tubina Peetrusele. Ei tekkinud vajalikku kolmnurka, vaid peamiselt oli mängus nö. duo. Kui trio tekkiski, siis hoopis Ermeli karakteriga.

Andero Ermel - Minu jaoks etenduse kõige nõrgem lüli. Tartlaste murdega pani paar korda päris karjuvalt puusse ja kuna see oli üpris alguses (ma olen sealt maalt ise pärit), siis tekitas ebausku ka muu suhtes. Kui ta jätkas tükis, kus sõnad ning nende suhted ja nende vahelised mängud mängivad iseenesest väga olulist rolli mitu korda puterdades ja komistades sõnade otsa, see rikkus ka jälgitavust ning tekitas tunde, et minu elamust rikutakse... Nii hull see asi nüüd ikka ka ei olnud! Vabandan liiga otsekoheste sõnade pärast. Selge kontrast tekkis ilmselt sellepärast, et teised näitlejad eriliselt hästi õnnestusid selliste keskmisest raskemate rollidega, kus nagu mainitud sõnadel või pigem nende enesekindlal väljenduslaadil on eriline tähtsus. Minu lemmik tema rollidest oli Põrguisand. Tema koomiline ja hoogne käteviibutustel tehtavad ringid võtsid minul suu küll muigele. Lisaks vinge hüpe kõrge tünni otsa! Võttis nii mõnegi publikust ahhetama. Endiselt ootan, millal ta rohkem liha luudele kasvatab. Ikka mõjuvad ta karakterid ühtviisi poisikestena.

Indrek Ojari - temal oli ehk meestest kõige rohkem õnnestumisi. Tundus, et tema karakterid olid kuidagi kõige huvitavamad ning neid erinevaid tegelasi oli tal kuidagi rohkem kui teistel. Kõige enam meeldis aeglaselt liikuv ja oma tegemisi laulev vanamees (Siin on tool, ma istun nüüd siia...:))). Kuid ühtviisi head olid kraabitud plaadi kombel hetketi kordustesse jääv inimene ning muidugi ka tema karakter oli (koos oma lauakaaslasetega) hea trio osana kohvikustseenis mõjuv. Põrgumängur oli aga selline tüüpilisem Ojari. Kus ta küll hoogsalt mängis, kuid samas ei midagi erilist minu jaoks. Kuid kriitika näitlejale polegi siin asjakohane, sest tema ei ole süüdi. See on minu isiklik kiiks selle "tegelase" suhtes. Osavate näppudega mustkunst samas oli ka vahva, mis sellest, et nii väheses mahus, kuid see oli väga hea, sobiv ja õnnestunud! Just "mänguri" tegelasele eriti tabav.

Rain Simmul - Ainus näitleja, kelle suhtes arvamused mul teatrikaaslasega lahku läksid. Minule meeldis Raini mõnusalt irriteeriv irvitamine pimedas. Samuti tema kohvikustseeni mees, kes jätkab "homme näeme" meeste ebamehelikku virisemist. Oma kaitseks võib karakter muidugi öelda, et ega ta muidu seda kellelegi ei räägikski - need olid ju "mõtted". Tükis on see tegelaste mõttemaailm lihtsalt skalpelliga avatud publikule nägemiseks, et teada saada taustolustikku. Ja nagu öeldud paarisuhtes tihti inimesed väärivad teineteist...

Veiko Tubin - Minu lemmikroll oli tema Peetrus. Mõnusalt Peetrusliku või taevaliku rahuga habe silitades ning põrgukuumusest väsinumaks jääv. Ma ei tea, kas ainult minul on tunne, et Tubin on kõvasti alla võtnud? Või mõjuvad lihtsalt seekordsed pintsakuga kostüümid tema väljanägemisele nii positiivselt? Noh, see polegi oluline muus mõttes, kui et seekord oli tema hääl kuidagi selgem ja kõlavam kui varem. Tema koomiline talent on nüüd juba vähemalt kolmekordselt tõestatud (Ronk, Hecuba pärast ja nüüd Keskööpäike)!

Hmmm... 5 meest ja 4 naist... tasakaalust väljas kas pole? Muidugi kui see mehhaaniline klaver ei olnud "naissoost" :)? Näiteks "Riina Roose", kes seda kusagil lava taga mängis (kuigi my money is on Tubin...)? Sellisel juhul oli tasakaal täisti olemas... samas tasakaalutus on edasiviiv jõud ka elus, miks siis mitte ka teatrielus ;) Ja muidugi osales ju ka Lea Tormis, mis sellest, et videovahendusel... niiet matemaatikaga kunsti ikkagi ei mõõda, tasakaalusta, ega ka kokku ei arvuta. Hmmm, mis kunstivool see matemaatilisi valemeid armastaski... :)

Korralduslikus mõttes üks asi, mis hetkeks hinge näris (ok, ma olen freak selles suhtes, tunnistan, kuid ei või enesele midagi parata), ma küll ei mõista, miks neid etenduses kasutatud viidete nimekirju oli paljundatud ainult 20 tükki. Nii põnev oleks olnud lugeda. Nägin täiesti kogemata ühel inimesel vaheajal seda käes. Ka kodulehel polnud seda nimekirja üleval. Oleksin ma teadnud, et see leht on ainult paarikümne esimese kava vahel, oleksin ka esimeste hulgas saali trüginud. Ma ei saa aru, miks sellised asjad mind ärritavad, aga ma leian, et see on ebaaus :( Huvitav, kas ka kavalehes olnud apsakas oli taotluslik, ehk kordus-leheküljed justkui toetasid seda tüki sisu :)

Hinnang: 4 (Esiteks usun, et see tükk ei ole kaugeltki kõigi jaoks. Kuid lõppude lõpuks, mis on?Mina pean seda ehk keskmisest elitaarsemaks kunstiks, eelkõige just nende kunstiliste allhoovuste ja peaaegu 100 aasta taguste teatriideede realiseerimistrikkide pärast. Samas paras julgustükk ka teatri poolt selline asi ette võtta, kuigi ma usun, et mitmed võiks nuriseda, et oleks võinud veelgi julgem olla. Samas nii "elitaarseks" ma leian pole ka vaja minna, et see vaid väga kitsast nišši kõnetaks. Selline balansiotsimine lavastaja poolt oli tunnetatav ning minu jaoks oli küll just see õige tasakaal leitud. Kuna aga kunstile ning kunstilisusele viiteid on selle tükiga seotult paratamatud, siis ainus asi, mille kallal tahaks nuriseda, on see, et kogu tükk näideldi praktiliselt lava keskel või publiku poolt vaadatuna vasakul poolel. Kujutavatele kunstidele omase kompositsioonitunnetusega on Lamp õige natuke mööda pannud. Selles suhtes soovitaksin istuda kas keskel või lava suunas vaadates natuke vasakul pool. Samas Linnateatri kodulehel olevaid fotosid vaadates tundus, et minu nähtud etenduses oli natuke midagi teistmoodi. Kuigi eks Põrgulava oma peidetud sammastega loob ka natuke ühelepoole võimendusega kaldu lava. Lihtsalt minul ei vedanud, et istusin, nagu ikka just selles teises ääres - meenub "Meie, kangelased", kui istusin just vastupidiselt teises ääres ning pidin vaatama just vastasuunas pikalt toiminud esimese vaatuse alguses olevale tegevusele :) Kohustuslik on "Keskööpäike" kindlasti kõigile Eesti teatriajaloost vähegi huvitunud inimestele, samuti neile, kes armastavad vaadelda näitlejameisterlikkuse tipppilotaaži, armastavad kirjanduseski sõnade mängu ja satuvad elevusse impressionismist ja ekpressionismist ning ei põlga ka teisi kunstivoole ja ei karda, kui neid niimoodi andekalt mixitakse. Just nimelt selline "teatri"tegemine minule väga meeldibki - oleks äärepealt kirjutanud "hirmsasti meeldib", sest see oli just visuaalselt "hirmilus" :))) Tükk oli ka "klassikaliselt modernne" :))) Mis siis sellest, et ilma otsese faabulata ning nagu tihti viimasel ajal Linnateatris kombeks - ilma konkreetse protagonistita. Kui nüüd selleks ei võiks pidada vaimusilmas Valdest ennast?!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Keskööpäike
Arthur Valdes

Lavastaja: Anu Lamp :: Kunstnik: Ene-Liis Semper (teater NO99) :: Muusikaline kujundaja: Riina Roose :: Mängukoht: Põrgulava :: Mängivad: Anne Reemann, Elisabet Tamm, Külli Teetamm, Helene Vannari, Andero Ermel, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul, Veiko Tubin :: Esietendus: 10.04.2010 :: Etendus kestab: 2 h 30 min

Eelmise sajandi algus oli murranguline aeg igasuguses kunstis, kaasa arvatud teatris. Püüti rebida end lahti möödunud sajandite kivistunud arusaamadest seoses ilusa ja inetu, hea ja halva, õige ja valega, ning leida uusi, teistsuguseid väljendusvahendeid. Plahvatuslikult arenesid uued voolud nagu ekspressionism, futurism, konstruktivism jne. Euroopas ilma teinud suundumused jõudsid otsaga ka Eestisse ja üheks siinseks teatriuuendajaks oli Arthur Valdes, salapärase elukäiguga multitalent, kelle teatrialasest tegevusest ei olnud aastaid midagi teada. Hiljuti aga tulid arhiivisügavustest esile Valdese visandid 1927. aastal kavandatud teatrieksperimendi kohta. Paraku jäi lavastusprotsess toona katki, kuna Valdesel tuli seoses äriasjadega kodumaalt lahkuda. Nüüd, ligi sada aastat hiljem otsustas „Keskööpäikese“ trupp Valdese teatriuuenduse lõpule viia. Selle käigus eksperimenteeritakse näitlejatehnika esmavahenditega nagu hääl, žest ja liikumine, püütakse esitada tihendatud ekstraktina Tšehhovi „Kajakat“, mängitakse valguse, rütmi, aegluubi ja kiirendusega jpm. „Keskööpäikest“ iseloomustab mängurõõm, otsingulisus, fantaasia ja visuaalsus.

Lavastuses on stseene, kus kasutatakse suitsumasinat (lavasuits on tervisele kahjutu).

John Gabriel Borkman - Eesti Draamateater

Ibseni John Gabriel Borkman oma teemadega peaks igas mõttes sobima tänapäeva, samuti kõnetama tänapäevases majandusolukorras. Kui tihti kuuleb mõnest pätist, kes jälle üht või teistpidi rahasid on liigutanud natuke kahtlaselt või siis teinud midagi muud hämarat. Samuti on alati kuum teema vanemate ja laste vahelised suhted, eriti ajal kui lapsest on saanud täiskasvanu ning ta tahab oma elu alustada. Kõige enim ehk veel pakub kõneainet emade ja poegade vahelise nabanööri läbilõikamine, just siis kui poeg tahab naisele minna ja oma elurada hakata sammuma.

Ja ometi temaatika kõnekusest hoolimata, ei tööta seekordne Ibseni tõlgendus Draamateatri väikses saalis. See kõik on kuidagi liiga steriilne, liiga tuhm ja ilma sisulise pingeta. Kõige otsesemas mõttes "igav". Irooniline selle juures on veel see, et mõned näitlejatest teevad väga head rollid. Milles siis asi?

Esiteks on see lavastuslikult väga igav ja lineaarne. Vihmar teeb justkui Pedajast, kuid seal kus Pedajas suudab just õieti oma rõhuasetuste ning voolavusega muuta oma lavastused tihti väga orgaaniliseks ehk usutavaks ja toimivaks laval, ka just selles lihtsuses (Augustikuu, Sügissonaat), siis Vihmari John Gabriel Borkman on lausa häirivalt igav ja ilma voolavuseta justkui vastukarva pai, mis mitte ei ärrita mõnusalt vaid ärritab, sest seal pole ärritavaid tegureid. Kõik on nii igavalt lihtne, pakkumata mõtteaineid, vaid rääkides kõik ära. Lisaks, teadmata lugu, on enamvähem ikkagi teada kohe, kuidas see kõik läheb. Isegi puänt on kaugele ette ära näha.

On mees ja on naine. Mees oli kunagi pangajuht, kuid ta mahhinatsioonid reedeti. Ta kaotas kogu oma vara. Nüüd istub oma kodus justkui vangina. Elab oma naisega koos, kuigi mõlemad elavad omaette. Omaette korrustelgi. Naine saab ellu särtsu oma mehe vihkamisest. Samuti armastades oma poega. Ja sellest, et tema poeg elab tema juures, mitte õe juures, kes aastaid olude sunnil oli poja hooldajaks. Poeg, kes tänaseks on juba täiskasvanud. Seesama tädi, olles haige, saabub oma õele ja tolle mehele külla, et enne surma paluda, et poiss võtaks tema perekonnanime ning ühtlasi jätta talle päranduseks oma varandus. Poeg aga tahab oma elu elada... ta ju täiskasvanud mees ning pole tal enam vaja ei ema ega tädi ning ükski varandus ei kaalu ju üle armastust nagunii. Kogu asi ongi justkui õdedevaheline võimuvõitlus rohkem, kui tegelik armastus poisi vastu. Lisaks mõned kõrvalliinid sõprusest ja selle petmisest. Uskumisest iseendasse ja teise inimese pingutuste toetamisest. Andekusest. Ja sellest, et mis tegelikult on armastus. Puust ja punaseks tehakse ka see, et milline armastus lapse vastu on see "õige"... see ehk ongi kogu asja juures selline ainukenegi vähegi sisukam tahk kogu loos.

Kersti Kreismanni laval näha ja veel peaosas on minu jaoks alati elamus. Tema ebameeldiv tegelane on äge. Kersti võtab oma kuiva lavastuse rolli ikkagi nagu mistahes võimalust enda oskuseid mängu panna. Silmade särades. Lõppude lõpuks on see ju ikkagi Ibseni "klassika" ning Ibsenit mängida on ju iga näitleja jaoks auasi. Isegi kui lavastuslikud raamid eriti komplitseerituks kogu etenduse arhitektuuri ei tee. Isegi kui näitlejatel tulebki kanda kogu lavastust oma õlul.

Samuti Jaan Rekkor teeb oma rolli täie hooga. Lõpus taandub ja rahuneb sobivalt just nii nagu vaja. Vahepeal läheb kohe täitsa hoogu ja siis tundub ta mäng nagu puhtuselaik mingil ülirasvasel pannil. Hoogsat mängu on mõnus vaadata kahtlemata, kuid selles kontekstis on see siiski tema ande raiskamine.

Pisikese kuid hoogsa ning mõnusalt omapärase rolli teeb ka Uku Uusberg. See tema allasurutud, korralikult käituma kasvatatud poja endast välja minemine on väheste vahenditega taustaga karakteri loomise hea näide. Justnagu noor näitleja, kes "oskab". (Naljakas kokkusattumine, aga see on juba teine tema järjestikune roll, kus ta mängib Rekkori poega :) Kas nende lokkis juuksed või mis neid seob lavastajate silmades?:))

Kuid eraldi peatükk oleks vaja kirjutada teisest meeskõrvalosast. Tõnu Kark on siin lausa meisterlik. Ma (peaaegu) ei tundnud teda ära (kõige paremas mõttes)! See tema "vanamees" näitab Karku täiesti uuest küljest. Kui läbitunnetatud, kui hõrk, kui kaastunnet esilekutsuv, kui eriline tema kõikidest senistest rollidest, kui armastusväärne karakter. Tõesti jäi selline tunne, et Kark on nii vanaks jäänud, nagu tudisevad vanurid. Vaimustav! Mingis mõttes isegi julgustükk - muuta end nii usutavalt "selliseks". See oli minu jaoks kogu tüki kõige suurem väärtus ja ainus üllatus! Ma ei ole Kark-u eriti viimastel aastatel pidanud heaks näitlejaks. Ta hääl oli vahepeal kuhugi kadunud ning tema rollid on olnud justkui liiga sarnased. Alles kõige viimasematel aegadel (alates Wargamäe Wabariigist) on temas juhtunud mingi muudatus. Tema mängu on siginenud nünansirikkus. Julgus minna oma rollidega täiesti uutesse ja täiesti erinevatesse kohtadesse. "Näidelda", selle sõna kõige otsesemas mõttes, kuid teha seda siiski usutavalt. Ja ainult esinäitlejatele kohase põnevuse ja pingega (heas mõttes pingutatusega).

Ning siis kaks naiskõrvalosa, mis minule absoluutselt ei meeldinud. Esiteks Kleer Maibaum, kes on täpselt selline, nagu alati (sh. see tema teleseriaali roll). Muidugi tema roll ongi selline väiksem ja ei annagi seal väga palju karakterit luua (kui just ei ole superhea näitleja). Samas see pisike sutsakas ei loe nii palju, et kogu etenduse taset rikkuda. Hullem on hoopis see natuke suurem roll - lavastajatel tuleks ära keelata Maria Avdjuško kasutamine temast vanemate naiste rollides. Maria muutub hetkega "haigeks haldjaks". Ma ei mäleta kui tihti ma olen seda tema mängu puhul mõelnud, kuid lootsin, et tema "Sügissonaadi" roll on viimaks ometi ta lahti rebinud sellest nö. "stamprollist", kus ta käed kõrval rippu, haige olemisega teeb küll kõva häält oma mandunud olekule vahepeal, kuid käib mööda lava tõesti nagu "haige haldjas". Ja seegi kord on ta täpselt selline. Aga tõesti, kui hakkasin selle üle täpsemalt mõtlema, siis ega tal ei lastagi mängida selliseid rolle, nagu peaks. Ikka on ta mingi vanem või elukogenum naisterahvas, ehk täiesti oma tüpaažile sobimatu. Ja siis ilmselt usaldab lavastaja liiga palju Maria enda instinkte rolli loomisel ning need "haiged haldjad" kukuvadki välja kõik nagu "haiged haldjad".

Tõeline masulavastus on see ka selles mõttes, et lavastaja on ise nii kunstnikuks kui ka muusikaliseks kujundajaks. Ning ausalt öeldes seda fakti vaadates teadvustamata (lugesin alles praegu), pidasin kogu etenduse kõige nõrgemateks külgedeks just nimelt lavakujundust, mis tegi kogu asjast veel oma majanduskile-seinadega eriti nõmeda ja "odava". Ja see muusikaline kujundus pani õlgu kehitama, et milleks selline? Täiesti maitsetu ja näotu. 80ndate alguse ja lõpu laulud, mis justkui peaks veel omakorda puiseks ja punasemaks asju tegema - comeoon - Frankie Goes to Hollywoodi Relax ja Depeche Mode-i Personal Jesus jne jne - täiesti maitsetu ja mõttetu valik. Lauludel endal pole viga midagi, lihtsalt see kuidas ja miks neid kasutati...

Sisulises mõttes võiks ju arutada selle üle, kelle laps on õnnelikum, kas see, kes põgeneb või see kes läheb õnnistusega, isegi kui vanemad mõlemas olukorras ei tahaks lapsel lasta minna. Ja kui ego üldse võib ikkagi vanem selles olukorras olla?! Samuti, et kuidas sõber ikkagi peaks käituma olukorras, kus sõber vajab innustust, kannustamist. Kas siis peaks viisakusest ja toetades valetama või olema julmalt aus? Ja kui ego võib sõber sellises olukorras olla?! Kas kadedus võib ka pimestada, isegi kui tegemist on sõbraga? Kas siis tohib või saabki sellistes teemades kedagi muud peale oma südame hääle usaldada?

Ma ei saanud aru sellest telekavaatmise lõigust. Kas see pidi näitama kui nüristav on televisioon? Kuidas inimeste reaalsustaju ja tunded kaovad teleka ees? See kindlasti oli mingi statement lavastaja poolt, kuid ausalt öeldes, kuna terve lavastus oli nii mõttetu minu meelest, siis ei suutnud ka see minu mõtteid köita, et hakata juurdlema siis mingi "ühe koha üle".

Võibolla liiga palju head kirjandust viimasel ajal on mu "ära rikkunud". Võibolla peakski ise Ibseni Borkmani läbi lugema, et aru saada, miks see ei toiminud seekord? Midagi oli muidu ka tollel õhtul lavastuses liimist lahti. Kestis ka umbes veerand tundi arvestatust kauem.

Hinnang; 2 (Kreismann, Rekkor, Uusberg ja Kark teevad lihtsalt nii vinged rollid, et tänu neile oli seal siiski midagigi vaadata, ehk "näitlejate" mängu. Kuid sellest paraku ei piisa teatrielamuseks. Selleks peaks olema ka sisu ja lavastuslikku režii-põnevust või mingitki sisulist särtsu. Seekordne särts tuli AINULT näitlejate mängust. Imelik paradoks ka, et teema ju sobitub tänapäeva, aga tänapäevastatuna see lihtsalt ei toiminud. Mitte sellises vormis. Selline mulje jäi, nagu vaadates žonglööri, kes viskab palle õhku ja püüab need liiga kerge vaevaga kinni, sest ta viskab neid palle ükshaaval ja mingit pallidevahetuse elevust või trikki kui sellist pole. Ja väiksed pallid kukuvad suurde pihku nii, et need ei saagi kuidagi maha kukkuda. Mind jättis selline version ja selline teater täiesti külmaks ja oma teatrikaasalsega vaatasime ka juba vaheajal teineteisele otsa, et milleks kõik see? Samas võibolla kõnetab inimesi, kes ei salli oma ämmasid, äiasid või kes on oma vara kaotanud kellegi teise süül. Samuti neid, kes on armastanud inimest, kes on raha pärast valinud kellegi teise. Neid selliseid mikroteemasid võib olla ju veel, mis ühele või teisele inimesele võiks just nende hetke eluolukorras mõjuda - kõnetada oma sidusega oma ellu. Minu jaoks on need kõik palju paremini varem tehtud. Palju sügavamamõttelisemad raamatutes ja päris elus, kui selles Draamateatri versioonis. Igav oli, tõeliselt igav. Ja mõttetu. Õigemini mõtted olid liiga lihtsad ja leierdatud ning ilma sügavamat mõtteinet pakkumata. Ja kole oli see kõik kah. Aga mitte huvitavalt kole...)

$Tekst lavastuse kodulehelt:

John Gabriel Borkman
Henrik Ibsen

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi.

Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar

Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra (külalisena)

Tõlkija Henrik Sepamaa
Osades: Jaan Rekkor, Kersti Kreismann, Uku Uusberg, Maria Avdjushko, Kleer Maibaum (külalisena), Tõnu Kark, Elizabeth Berthel (külalisena) või Ulrike Brett Uukkivi (külalisena).

Henrik Ibseni näidendites kummitavad sageli minevikuvarjud. Ka siin. Inimeste püüdlusi kammitsevad nende endi aastakümnete tagused teod ja suhted. Uues vihas ja uues lootuses on möödapääsmatult ikka sees kunagine armastus, võim, raha, vanad varjud kujundavad tulevikku. John Gabriel Borkman spekuleeris palju aastaid tagasi investorite rahaga – või oleks õigem öelda, et püüdis seda kavalalt investeerida? – kuid tema peale kaevati, ta jäi vahele ja võlausaldajad kaotasid oma raha. Borkman lükkas kunagi tagasi ka oma noorpõlvearmastuse Ella ja abiellus tema õe Gunhildiga, sest nii oli kasulikum. Nende poeg Erhart Borkman on nüüd üliõpilane, õed aga omavahel sügavas tülis. Kõigil neil on minevikuga arveid klaarida ja kõik seovad oma lootusi Erhartiga. Lunastada vanemate vaen ja illusioonid – milline koorem noorele mehele… Varjude kütkes elades muututakse ka ise varjuks! Et ellu jääda ja ehk isegi õnne leida, tuleb nende käest põgeneda – olgu metsa talvetormidesse või siis elutormidesse.

Esietendub 19. märtsil 2010 väikses saalis.

Kirjad pääsukestele. Epistolaareleegia - Asta Põldmäe

Kohe esimeseks pean ma ütlema, et midagi sellist, pole ma oma elu jooksul varem lugenud. Žanrilises mõttes on see veel samm edasi proosapoeemidest. Ehk tõeliselt raske on määratleda, kas tegemist on luuleraamatuga või proosateosega? Ühest küljest on ju tegemist "kirjadega" justnagu päevikuga (kõige sarnasemaks eesti kirjandusest võikski ehk pidada Õnnepalu "kevad ja suvi ja" raamatut, kuigi ka sellest on "Kirjad pääsukestele" gaziljoni valgusaasta kaugusel - ainult see aastaaegade vahetumine annab mingi päevikulaadse tausta nendele kirjadele juurde. Tegelikult on Asta "kirjad" palju sügavamad, märgilisi tähendusi täis. Palju rohkem läbimõtlemist nõudvad. Kuid sarnaselt Õnnepalu raamatuga - kirjaniku elu sisse toovad tekstid. Näiteks - El Greco raamatu tõlkimine või linnas jalutamine jne.). Epistolaareleegia, mille kirjanik on pannud oma raamatule justkui alapealkirjaks või omapoolseks stiilimääratluseks, seda võiks vabalt tõlkida tavakeelde kui "Nutulaul kirjades". Ja kuigi see polegi niiväga "nutulaul", samas kohati ka midagi sinnapoole, siis tegelikult need kirjad on justkui väiksed elupildikesed, milles on tihti kasutatud metafoore ja kodeeritud keelt, mis pakub palju äratundmis- ja avastamisrõõmu. Ehk tegelikult "arusaamisrõõmu", oleks ehk kõige õigem väljend. Sest tõesti seda raamatut peab lugema sama intensiivse tähelepanu ja kohalolekuga, nagu seda on ilmselt ka kirjutatud. Tekst on tõeliselt tasemel ja väga mitmekihiline. Võib ju seda ühtlasi võtta lihtsalt sellisena, kuidas see pealmiselt paistab, kuid mina sain naudingu just selle endale tõlgendamisest ning seoste ja sõnade ning lausete taha peidetud teiste asjade aru saamisest. Ja kindlasti on seal palju ka sellist, millest ma esimese lugemise põhjal ei jõudnudki tuumani. Ja palju sellist, mida saan avastada alles mitmekordsel lugemisel, kuigi lugesingi neid lugusid mitu korda kohe üle, et tabada võimalikult palju kirjaniku keeleliselt imeliselt tabavaid ütlusi ning sõnamänge või peidetud sõnumit.

Sellised raamatud, nagu see kutsub minus esile mõtete ümberkirjutamise ning nende tõlgendamise vajaduse. Sama olen hiljuti kogenud Woolfi ja Tikkaneniga. Peamiselt sellepärast, et kirjanik on midagi nii tabavalt öelnud ning ühtlasi on leidnud selle edastamiseks stiilse vormingu. Minu jaoks on esimene kokkupuude Põldmäe raamatutega ja mul on selle üle hea meel, sest kohe alguses olen saanud tema kirjandusest hea maigu suhu. Riiulis on olemas ka tema "Viini plika", aga siiani pole seda sealt haaranud. Tundub, et Põldmäe on "tõeline kirjanik" ning paljud kirjandusinimesed peavadki seda käesolevat raamatut eelmise aasta üheks parimaks raamatuks. Seda enam on arusaamatu Kulka preemiatest kõrvalejäämine. Selliseid pärleid ilmub väga harva, mis oma originaalsusega on nii löövad, samas sügavalt emotsionaalsed ja igas mõttes erilised.

Raamat, ehk kirjad on jaotatud nelja ossa. Minu jaoks oli jagunemine natuke tehtud koha järgi, mille pitserit need luuletused kannavad. Esimene osa oli minu jaoks ehk kõige huvitavam, seal oli Tallinn ning rohkem nagu inimestega seonduvad. Teine osa oli Peedu ja kantud tugevalt looduseteemadest. Kolmas on Saksamaa ja teemadelt üpris lai ning viimases osas olid erinevad kohad. Asta toob oma tekstides sisse ka seda rännakut ning vastavalt kas lähenemist või kaugenemist, ehk selles mõttes on nende kirjade järjestumine selliselt ka kuidagi nagu pääsukese äralend. Alguses enda juurest kuni kaugemale ja kaugemale, kuni lõpuks on ta ei-tea-kus maailmaotsas.

Kirjutan siia mõned mõtted üles, mis tekkisid lugedes ja ühtlasi mõned kohad raamatust, mis minule mõju avaldasid.

Nimelt nii armas, kuidas Asta sellele tähelepanu on pööranud ja selle ära märgib, et viimane valge hetk enne loojangut, siis kui justkui aeg hetkeks seisma jääb, on hea suudlemiseks laste sooje juukseid. Selline mõnus ja soe tunne tekib kui tunned oma lapse pead ka käega paitades, kuid selles on midagi tõeliselt erilist, kui puudutad oma huultega nende juukseid. Mingi eriline armastuse vool liigub Sinust lapse sisse sellel "seisval hetkel".

Miks siis "pääsukestele" kirjutada? Asta tunneb, et inimesed teevad elu jooksul palju mõttetuid asju. Teiste hulgas nad kirjutavad, lootmatagi vastusele, ehk kirjutavad nö. vastu taevast. Kuid kui nad ise elavad ju maa peal ja süda on täis maiseid asju - nii palju, et üle ajab, siis kes märkaks neid sõnumeid ja ei naeraks selle inimese ja nende sõnumite üle? Asta jaoks on need pääsukesed, sest linnud pole "kõrvaltvaatajad" - nad on "pealtvaatajad" - "pealtnägijad".

***
Nimi on imelik tähekobar.
***
Nagu oleks ta igavesti oodanud ja jõudnud ära oodata.
***

Need kirjad on Asta enda sõnul nõutusavaldused, ülestunnistused, palved ja päevapildid. Nõudmisel kirjad, mida mitte keegi ei tule kunagi nõudma. Kuid õnneks pääsukestel on läbinägev pilk - need kirjad võivadki jääda avamatuks, sellest pole midagi - pääsukesed näevad. Samas kardab ta, et kui ta kirjutab sellest, mis teda vaimustab ja mis teda vaevab, siis peetakse teda "kergeks" . Ma ei saa aru, sellést iga hinnaga millegi sügavama taga ajamisest. Lõppude lõpuks on ikkagi see, mis tuleb südamest, tähtis. Sest kui see ei jõuagi teise südameni, siis vähemalt on see andnud tegijale rõõmu ning arenemisvõimaluse.

***
...kellest mõtled ka mõtlemata.
***

Ma pole kunagi sellepeale tulnud, et inimesed ei ole "sõnapidajad". Nad ju annavad sõna edasi, lükkavad selle endast välja, panevad neid ritta ja saadavad teele. Hoopis paber on tõesti sõna pidaja, ehk sõnapidaja. Sellest on võibolla ka see lepingute "kirjutamise" põhjendus juba ammustest aegadest. Suulised sõnad ju ununevad lihtsalt...

Asta peab lugejaid "ülesvõtjateks", ehk "allaandjate" vastandiks. <- seda teksti peab tõesti sügavalt kaasamõeldes lugema, et leida need pisikesed sõna ja mõttemängud üles. Nendes on nii palju ilu. Nad annavad toidet ajurakkudele ja ilumeelele. Aaaaah.

Asta räägib ka kellestki, keda nimetatakse "Teie". Ühest küljest võib seda pidada "sisemiseks" minaks, kellest kirjanik räägib kolmandas isikus. Samas teatud kontekstis on selgelt tegemist kellegi armastatuga...

***
Te olete saanud tulla ainult minu siseilmast, lähimast, surmast järgmisest lähedusest. Ei ole teist teed. Ja erinevalt surmast, saate siitpeale ainult eemalduda.
***
Ei ole jutukamat kui vaikuse suu...
***

Sellise kirja alguse kasutan ma veel kunagi ära :) Ainult, et "ohkega" sõna asemel kirjutan "armastusega" : Kirjutan selle kirja ohkega, mitte niiväga selle musta sulepeaga, nagu võib paista. Kirjutan enesele ette heites, et ei saa olla kirjutamata. Ega mõtlemata, ükski päev...

Seda raamatut lugesin igat sõna nautides, iga lauset mitu korda üle lugedes. Justnagu kõige maitsvamat suutäit, mida ei ta´ha kiiresti neelata ja alla kugistada, vaid tunda tekstuuri, maitsenüansse ning mõnu.

Ühtlasi tekkis mõte, et kas need Asta "pääsukesed" on ikka "pääsukesed" või hoopis inimesed, kelle pilgud justkui lendavad raamatulehtede õle, raamatu kohal... nagu pääsukesed?

***
Nii nagu kaugusest on parem näha, nii on ka ütlematajätmisest paremini kuulda.
***

Oli millegipärast armas tõdeda, et midagi on ka minul Astaga sarnast (sest mis see blogipidaminegi nii väga palju sellistest kirjadest erineb - ikka oma mõtted avalikult välja jagades tähendab, et ei oska "vaikida":
Vaikimist on meile õpetatud ja vaev ei ole tühja läinud. Seda oskamegi kõige paremini. Mina, tõsi küll, mitte nii väga hästi, kirjad teile on minu andetuse kõige tõesem tunnistus, kuid mitte midagi pole ma oma elus näinud nii palju nagu suletud suid. Selle poolest sarnanevad olijad läinutega, lahkunud elavatega...

Olen samuti sipelnud probleemi käes juba viimased 10 aastat vähemalt, et ei suuda oma sisemusse näha. Ei suuda enda sügavustes ringi vaadata ja sealt oma põhiprobleemideni jõuda. Ja kui altpoolt on midagi korrast ära, siis ega sellele ehitatud asi saa ka midagi korralikku olla:

Kui olen midagi soovinud, siis seda, et Ta oleks õnnelik. Miks siis ikka on välja kukkunud nii nagu oleksin ta hoopis tõuganud kuhugi, kuhu ise enam järele vaatama ei ulatu? Mis sellest, et kogemata.

Võibolla mängib alataju kaasa. Ehk kui tahad väga, et teine õnnelik oleks ja võibolla ta ongi õnnelik ilma sinuta, siis võibolla teda eemale tõugates teedki teda õnnelikumaks? Mis siis sellest, et enda kurbuse hinnaga...

***
Las ta ei saa aru
***

Veel üks hea mõte, mida peaks ära kasutama, võibolla mugandustega, aga idee ise on Asra oma:
...kusagilt, ütleme kalendrist maikuu kohalt hankida laanelille pilt, kui laanelille ennast kusagilt niikuinii ei saa, ja saata...

Hmmm...ja Asta raamatus figureerivad teatrikooli üliõpilased... huvitav, millise lennu omad? Millal ta selle kirjutas... Lihtsalt huvitav eluline seos... keegi neist teab, aga kas ta ise seda raamatut üldse kunagi loebki...

***
Ei ole mind õpetatud palvetama, aga mu süda on iseõppija.
***

Ma ei tea, kas sellepärast, et raamatul on ka üks konkreetne ühendus just alles äsja loetud Virginia Woolfi Orlandoga või lihtsalt tunnetan seda tõesti oma südames, aga minu lemmikkoht raamatus on see - nimelt armumise juures, ega ka muidu elus pole tegelikult nimi üldsegi primaarselt tähtis:
Sosistada, tantsida, naerda nime... seda võiks! Ja naerda nime tarbetuse üle, nime kummalisuse üle, naerda, kui liigne on isegi SINA

Mälestused on tõelised varandused. Aga mida vanemaks saame, seda vähem on neid varandusi juurde tulemas:
Õle pidin siis vaatama neid, pikkamisi, nagu vaadatakse monteerimata filmi. Tõelise ihnuri kombel üle lugema ja veel kord üle lugema, päeva kuldmündikesi, nõustumata neis kahtlustama vahetusväärtuseta vaske. Ja aplalt olin valmis kogema lisa.

***
Aknast lõhnas sisse...
***
Elu olemus jahuneb kaheks - armastuseks ja selle puudumiseks.
***
On üksnes suudetud leiutada suurepärased valuvaigistusvõtted.
***
On üha tarvitusel iiseim tarkuse tagavara - tarkus unustada.
***

9. kiri pääsukestele jutustab Amigost. Terve kiri oli minu jaoks kui avastusretk - üks ahhaa elamus teise otsa :)

***
Talvel tuleb hommikuid ja õhtuid vaadata kella pealt, sest pole taevavalgust.
***

Viimane mõttetera, mida jagada tahaksin, kuigi siintoodud hakitud mõtted on ainult jäämäe tipp. Üldiselt ma end peeglist ei vaata kunagi. Kui reisil, suurest hotelli vannitoa peeglist ikka mõnikord kogemata olen sattunud end uurima. Asta kirjutab sellesse sisse kõige olulisema:
Liiga suure vannitoa ülevalgustatud peeglist uurib inimene oma kodust kaasavõetud iseend. Laiul silmil. Ja tal on uudist. Ta tunnistab tundmatut. On tulnud enesega kokku saama.

Hinnang: 5- (Raamatu müügihind peaks olema seotud tema sisulise väärtusega. Kuidas võib olla, et mõni krimka maksab 200-300 krooni ja selline Eesti kirjanduse üks pärlikesi, maksab kõigest 80? Need vahekorrad on täiesti sassis. Mõnusalt nostalgiline tunne oli lugeda, kui mainiti Elvat - minu sünnilinna. Erit sealset raudteejaama, kus minu vanaemagi töötas. Peedu on ju see koht, mis on Tallinna poolt sõites vahetult enne Elvat. Lisaks nostalgiale, kui võrrelda, siis nii lühikese raamatu kohta pole ma kunagi saanud nii palju mõtteainet... kui, ehk siis Tikkaneni "Sajandi armastusloost" Kuid just see poeetilisus proosas on nii originaalne. Teist sellise stiiliga raamatut ma nimetada ei oskakski. Ja nüüd tekkis küll hirmus himu Asta teisigi raamatuid lugeda. Kas need on niisama paljutähenduslikud, märkiderikkad ja eluliselt sügavad? Väga soovitatav neile, kes tahavad midagi sellist lugeda, mis annab mõtlemisainet, äratundmist ning huvitavaid sõnamänge ja kõigele lisaks ka vaatenurki oma elu seostele mõelda. Hinnangu miinus tuli minu jaoks vahepealsetele looduse teemadele rännakutele. Mind isiklikult kõik see ei puudutanud ja muidugi ei pidanudki puudutama. Tegelikult on selle raamatu näol ikka väga väärt ja erilise asjaga tegemist!!!)

Nädal Eestis

... läks kui linnutiivul. Välismajandusametnike päevad Välisministeeriumis olid peamiselt kuidagi pinnapealsed, kuigi mõned (seega "mitu") ettekannet kaalusid selle pinnapealsuse kordades üle. Omade omad olid ikka, nagu alati, kõige paremad. Ja mitte sellepärast, et nad omad on (kuigi sellepärast ka). Ja mis minul külalisena ikka viriseda. Tänulik, et üldse sai sellest osa, sai targemaks. Edasi paar päeva päris omadega olid, hmmm.... leebelt öeldes "karmid". Inimesed on kuidagi närvilised - mitte "kevad südames", vaid hoopis "ülekoormatud", "juhe koos" ja "puhkusepuutes". Ma ise küll veel mitte - peaaegu (aga võibolla lihtsalt mängin, et jaksan. Nii ehtsalt, et ise ka usun). Aga tõesti... ei teagi, kuhu mu kevadrahutus jääb. Võibolla on mu päästeingliks teater (mis siis sellest, et viiest-kuuest nädala jooksul nähtud tükist meeldis tegelikult ainult 1) või raamatud (olen sattunud tõeliselt heade teoste otsa viimasel ajal). Igaaastane kevadmasendus on ka veel saabumata. Võibolla ootab nurga taga, et saaks võimalusel 1-0 ära teha...

Lisaks õnnestus oma verd ka loovutada. Töö juures. Nad sattusid just sellel päeval kohale, see on saatus. Seda punast kraami mul ju küllalt ja ehk kulub kelllelgi teiselegi ära. Ühtlasi saab ise värsket soontesse. Hämmastav, aga kõik korrad kui ma oma verd olen käinud andmas, olen seda teinud alati samale inimesele. See on saatus.

Ometi ei jõudnud Eestis olles kokku saada ei ühe K ega ka teise K-ga... Ma mõtlen tõeliselt kokku saada. Ehk koridoritsau või smsid ei lähe arvesse... Ja K-K on vist mu täiesti maha kandnud...

Nüüd on ka see siis selge - suvel ootab jälle ees kolimine. Sellest on küll tõesti kõrini! Kuues kodu viimase kolme aasta jooksul (kuigi kaks neist ju Eestis ja seal ma loodan ei pea veel kolima kuhugi). Poiss kolib vist ka tagasi Eestisse ja ma jäängi siia kuningriiki täiesti üksipäini....

Täna jõudsime siis tagasi Stockholmi, homme hommikul kell 8 olen juba Taanis... tagasi Stockis reedel ja siis Eestisse, kus ootab mind "Keskööpäike"... Kevade toob veel lugematuid muid väikseid ja suuremaid vahemaid. Kahjuks siiski puhkuseta. Ametlikud andmed teatavad, et kokku pidavat olema sellel aastal saada u.76 päeva... no suvel igatahes kuu aega võtan välja... siis kui marju saab korjata. Siis olen ma vaarikas ja maasikas... see on minu puhkus... tahaks maale esikusse ise uue põranda panna ja parandada ühe seina ära...

Ja otse loomulikult suveteatrisse - esimesed piletid juba olemas ka - kõrvaltulbast võib "plaanide alt" näha mis... Eks need, kes oma mängukavadega hiljaks jäävad peavad leppima siis sellega, et korjavad jäägi - need kes pole veel oma valikuid jõudnud teha. Eelmisel aastal oli mul aprilliks juba kogu suvi paigas. Sellel aastal on mitu teatrit, kes pole veel oma plaanidest teada andnud. Linnakas üldse ei toogi uut tükki suvel... (Loodetavasti nad siis päris loorberitele ei jää puhkama ning võtavad mõned suveprojektid ise üles. See jutt, et nad oma tavatükke esimesel kuul mängivad, see mind ei lohuta - mul ju kõik juba ahmitud... kuigi KKVW? vaataks võibolla korra veel...) Väga tahaks noori näha... Rakveres kordab Toompere jr ehk oma Toatüdrukute fenomenaalset vormi. Shakespeare-i "Torm"-is astuvad neist "noortest" mõned ka üles. Tammearu on neil Bonzo ja Mäksiga kambas teises põnevas tükis, mille on kirjutanud Lennuk. Endla mängib Madame Bovaryt... kui põnev (hoian pöialt, et Laurimaa on peaosas, ta on justkui loodud sellesse rolli... see ei saa olla muud kui hea!)... ja lisaks on neil veel mitu tavarepertuaari tükki, mis on siiani nägemata, osalt võtan kindlasti ette (eriti "Algus" ja lastega koos "Röövlitütar Ronja" tunduvad esmased valikud. Ei julge ainult pileteid ära osta... eelmisel aastal oli - niikui ma ära ostsin midagi, hinnati alla... nüüd ei julgegi, kui ei tea kindlalt, et mingit soodukat ei tule. Kas keegi teab?) Viinistuplaan on ka juba kindel. Kuid kui aus olla, siis tundub selline üpris teatrivaene suvi tulevat. Natuke muidugi ehk päästab Baltoscandal, kui nad oma plaanid avalikuks teevad... Loodetavasti ikka Ugala ja NO ka võtavad kokku ja panevad kava üles... muidugi NO energia on hetkel ilmselt koondatud 7.mai peale. Ei tea, kas homme õnnestub veel pilet saada (siis kui need müüki tulid, ma veel ei teadnud, et mul õnnestub sellel päeval Eestis olla. Ja hetkega ju kadusid need 6500 piletit, nagu vesi kuumale kerisele... Ma veel pirts kah, et kui ette ei saa... K nagunii on sellel ajal koolis ja ma peaks üksi minema... <- jah, see oli appikarje neile, kellel kohad esiridades ja kellel 1 pilet üle :))) Salamisi loodan ka, et Uusberg sellel suvel midagi uut lavale paneb... arvestades, et viimased kaks suve ta seda teinud on... Ma oleks igatahes platsis...

Ning otse loomulikult on suvi aeg, mil saab ka päevasel ajal nina raamatusse suunata. Mitte ainult öösiti, nagu muidu... Hetkel loen Asta Põldmäe "Kirjad pääsukestele". Olen jälle sattunud millegi väga hea sisse. Tegelikult kisub mind hirmasti Woolfi suunas... ehk õnnestub ka see Dalloway nüüd saada, ülehomme selgub... Oh neid soove, mida tahaks, on jälle kogunenud liiga palju... Oleks ju lihtsam kui ei loeks uusi kirjanikke enda jaoks... jääks ära need õnnetud tõdemised, et jälle on see või teine "läbimüüdud"... just siis kui oled enda jaoks mõne uue kirjaniku "avastanud". Kui nüüd päris aus olla, siis selles tõdemuses on ka midagi magusat - nii tekivad ju uued unistused. Ja sellised unistused, mida saab "ostes" teoks teha... need on ju "lihtsad". Aga mistahes unistuse ja mistahes teel nende realiseerumine teeb ikka rõõmu. Ja tunnistan üles - olen rõõmu narkomaan :) Imen kõik rõõmu endasse ja siis kiirgan seda teistele ja siis peegeldub see minule vastu ning ongi heaolu garanteeritud :)

Sellele õitsemisele otsa siis on ehk sobiv kohta vabandada kõigi ees, kellele olen kirja võlgu. Ehk saan mööda Taanit sõites järgmistel hotelliõhtutel mõtteid koondada ka muule kui tööle. Lihtsalt kõik, absoluutselt kõik on kasvanud üle pea. Umbes 3 tunni pärast peangi olema juba teel lennujaama, ainult, et magama peaks natuke ka... viimase kolme öö unesaldo on seal kusagil 12 tunni kandis ja seegi öö ei suurenda seda saldot eriti. Aga millal Sa neid raamatuid loed ja blogi pead muul ajal?

Peab ainult enne põhku pugemist autost passi ära tooma.

Armastusega,
DM

(hmmm... Asta raamat juba "mõjub" mulle... kes on lugenud - saab aru :))