Hommikune jooks

Mu naisel soovitati teha aeglasema jooksuga treeninguid ja selle "programmi" raames meelitas ta minu ka endaga jooksurajale :) Muidu ta minuga joosta ei taha, sest tal tekkivat konkurentsitunnetus ja siis ta peab liiga kiiresti jooksma, et näidata milleks ta võimeline on ja iga hinna eest minule ära teha. Noh, mõeldud tehtud. Viimati jooksingi San Franciscos nädal aega tagasi ja kõigele lisaks ma polegi mingi eriline jooksuinimene. No ei ole kohe seda rutiinse trenni vaimu. Ma tahan rohkem erinevaid tantse tantsida või teha hästi vaheldusrikkaid asju. Või mängida pallimänge.

Seega äratus oli 5:45 ja enamvähem otse voodist riidesse ja välja. Elan siin Södermalmis, Medborgarplatseti ääres. Hommikune õhk oli veel värske ja inimesi vähe. Nii ongi hea. Kuid Kungsträdgardeni juures oli juba üks prügiauto, mis tõi tavalise Stockholmi lõhnad mu teadvusesse tagasi.

Jooks ise oli 12 km. Medborgarplatsetist üle Götgatani mäe, edasi Slusseni juurest alla, Gamla Stani, ehk vanalinna külje pealt Kungsträdgardeni nurgast Grand Hoteli kõrvalt Strandvägenile, sealt Djurgardeni külje pealt Hiina saatkonna tagant kuni viimase sillani. Sealt üle ja läbi Djurgardeni tagasi Östermalmi. Ja sama teed tagasi Södermalmi, ehk koduni välja. 1 tund ja 20 minutit pidevat jooksu. Olin läbi kui läti raha, liftis üles sõites jalad all värisesid. Aga ma ei kõndinud sammugi. Jooksin vapralt lõpuni. Ei vingunud ka. Samas teades, et kui naine oleks hoo üles võtnud ja kiiremini hakanud jooksma, oleksin ma ka kohe kõndimisele üle läinud.

Huvitav, et absoluutselt kõik inimesed, kes vastu jooksid, olid tõsiselt sõna otseses mõttes ilusad. Jooksjatest rohkem veel oli rajal kõndijaid. Nemad kõik ilusad polnud, ent siiski kummaline, et kõik need tervisesportlased olid kõhnad inimesed või enamvähem vormis. Pakse inimesi, kes oleks pidanud seal rajal olema, neid polnud näha. Ja nii ongi. Tervist oskavad väärtustada tervislikud, kenad inimesed. Ja "väärtustamise" all mõtlen ma seda, et ka ette võtta midagi oma tervise nimel.

Djurgardeni lõpus sõid mingid piisoni moodi loomad karjamaal - ja seda paarikümne minutilise jooksu kaugusel kesklinnast :) Üks mees jooksis meist mööda ka, aga ei tea ju kui pikalt ta selleks ajaks jooksnud oli, meil oli juba umbes 4 kilti seljataga. Samas terve selle 12 kilomeetri jooksime ikkagi enamvähem ühtlases tempos. Naine vahepeal unustas enda ja hakkas tempot ka tegema, aga pulsikell tuletas meelde, et ta peab hoidma aeroobsete võimete parandamiseks eriti rahulikuna oma jooksu. Tegelikult terve jooksu ei mahtunud pulss 70-80% sisse maksimumist. Ikka kippus see tal minema sinna 160 kanti. Minul pulsikella pole, mina oma numbreid ei teagi. Kulutatud kalorite määraks näitas talle enamvähem 1000, minul kindlasti rohkem, sest minul kaks korda rohkem seda va kehakaalu vaja edasi liigutada, selleks kulub ju ka rohkem kaloreid.

Muidugi möllas kõrvades iPod. Mul on selline playlist, mida ma juba umbes 2 kuud kuulan pidevalt. Aga kõige paremad jooksu jaoks olid need 4 Amy MacDonaldi laulu, mis seal listis. Tema rütm, kuigi ju rohkem selline rokilikum muss, lihtsalt sobib ideaalselt jooksmiseks. Ümbrust jaksasin vaadata minnes, tagasi joostes olin nii läbi endaga, et keskendusin mõtetele, mis mind veel natuke edasi viiks ning teades iga sammuga, et kui ma korrakski kõndima hakkan, siis tagasi jooksule üleminek muutub võimatuks.

Tavaliselt ma jooksen tunduvalt lühemat maad. Ohohhh, praegu meenus, et kell 18 on täna ka ujumine.... ehk siis saab veel paar tundi "sporti" teha pärast tööd... no, ilmselt suurem osa sellest ajast läheb saunas, sest ma olen lihtsalt nii väsinud ja läbi. Ja homme hommikul peab ju jälle jooksma minema. Septembris on Hamburgis jooks, millesse ka sai oma jalad lubatud. Ei taha seal häbi tunda, et ei jaksa kümmet kilomeetrit joosta enamvähem tempokalt.

Üks asi, millest ma aru ei saa, on kepikõndijad. Miks nad oma keppidega peavad vehkima - no mitte ei mõista (nagu muidu käsi ei oskaks liigutada :)). Nad on ka kõige ebaviisakamad hommikustel radadel (!) ja ka kõige koledamad (:))) selle "hommiku tähelepanek"). Nagu ogarad oma keppidega :) Ühel hetkel jooksime mööda ühest 80-90 aastasest vanahärrast, kes ka hoogsat kõndi arendas, aga temal olid käes hantlid. Nii äge! Tahaks ise ka olla selline tubli vanainimene, kui endal enam jõudujaksu jooksmiseks ei ole.

Mõtted, nagu mainisin, olid keskendunud sellele, et peaks ikka lõpuni vastu, mis ju üllataval kombel õnnestus ka. Aga vahepeal tuli meelde Jens Lapiduse raamat Snabba cash, kus ka kohe raamatu alguses üks inimene jookseb seal Djurgardeni sillalt üle ja keerab jooksjate rajale ja seal talle aetakse kott pähe, seotakse kinni ning visatakse autosse. Tuli ehedalt meelde. Minul küll selles kohas ei mänginud Madonna iPodis, nagu raamatutegelasel, ent ometi lahe seose-tunne tekkis selles kohas joostes.

Korralikel jooksjatel on seljas muidugi korralikud jooksuriided. Ka minu naisel on jooksusärk, jooksujakk, jooksupüksid ja isegi jooksusokid, jooksutossudest rääkimata. Ta naljatades ütlebki, et tal jooksevad jooksuriided ise. Ma siis mõttes ka vahepeal lohutasingi ennast, et noh, tal jooksevad riided, aga ma pean ise töö ära tegema :) Vastujooksnud inimestel olid ka suuremal osal korralikud jooksuriided seljas. Kui ma jõuan 100-nda jooksutrennini, siis ma luban, et ostan endale ka jooksupüksid. Kui aga vastu ei pea, siis ei kuluta ka raha.

Tegelikult peaksin ma kirjutama hoopis oma Ameerikmuljed üles... aga ega needki tulemata jää. Nii palju lihtsalt toimub kogu aeg ja töö tuleb ka ära teha. Homme vaja jälle Eestisse sõita ja täna sai Hiina viisa jaoks paberid sisse antud... aeg lihtsalt kaob liivana sõrmede vahelt. Sellepärast peabki jooksma hommikuti 6-7:30, et siis päev otsa tööd teha ja kui siis veel õhtul jaksu on, siis saab ka lugeda mõne lehekülje - uneajast... Teatriisu on koos viimase NO-tükiga läinud, aga ehk reedel, sama teatri poliitilise palaganiga tuleb jälle tagasi :)