Praht, linn ja surm - NO99

Ma võiks sama hästi jätta seekord tõesti kirjutamata oma teatrikülastusest. Nägin seda tükki paar nädalat tagasi ja pean häbiga tunnistama, et ma eriti palju ei mäleta enam neid emotsioone. Mäletan väga vähe isegi seda, mis meeldis ja mis mitte. Eks seegi, et nii kiiresti ununeb mõni tükk ole näitaja, et ilmselt erilist elamust ei saanud. Millised mõtted ja millised tundekillud siiski kuhugi hämaratesse tundesoppidesse meelde on jäänud, need mõtlesin ikkagi üles tähendada, et jääks mingigi märk. Kuid mul on siiski tunne, et selline "teater" on minu jaoks üks tühjaga. Ma ei armasta sellist teatrit, vastupidi - ma tahaks teada ette, et kui on selline tükk, siis loobuks kohe heaga. Eks ma natuke kartsin ja aimasin, et tõenäoliselt see on just selline, nagu ta neil välja kukkus, aga NO-st ei tea ju ka. Neil on kombeks üllatada ja tavaliselt ikka positiivselt. Kuid selle tüki puhul tunnen, et see oli nii aja- kui ka raharaisk minu jaoks. Ausalt öeldes jäi selline mulje, et NO teater teeb Von Krahl-i. Ja kui see nii peaks olema, siis paroodiana õnnestus küll hästi :) Aga vaevalt küll... Kusjuures olen tähele pannud, et minule istuvad (eranditult) need lavastused NO-s, mille lavastajaks on Ojasoo või Ojasoo/Semper tandem, kuid kui lavastavad teised (näitena võiks "Paht, linn ja surm"-ale lisaks tuua ka "Rambo"), siis need pole minu rida. Umbes nagu teised tahavad selle hea materjaliga, mis näitlejate näol Sakala tänava seinte vahel peidus on, teha midagi "teistsugust", midagi oma. Ometi õnnestumata samamoodi nagu Ojasoo, kelle maitsetasand ja valikute tegemine on näitena kasvõi Õunpuust ja Sarvest rohkem minu jaoks huvitavamad.

Kuid mõned mõtted ja tunded on siiski meeles ka ja siin need järjekorras, alates kõige tugevamini meeles olevatest mõtetest liikudes nendeni, mis ehk meenusid alles siis kui teatri kodulehe fotosid vaatasin.


**Minu teatrikaaslane ütles pärast etendust, et ta ei taha enam tükk aega teatrisse. Ja kuigi ka minule see tükk ei meeldinud, tegi see lause mind väga kurvaks. Terve järgmise päeva olin ka tujust ära, alles õhtul sain aru, et ilmselt tulenes see sellest "lausest". Ma ise ei ole veel valmis alla andma, kuigi tõesti kaldub see teatriaasta liikuma keskpärasuste ja sellest kehvemate tükkide suunas. Kõigest 4 tõsiseltvõetavalt head tükki ongi sellel aastal ette näidata siianinähtud paarikümnest lavastusest (Linnateatri "Keskööpäike" ja "Kes kardab Virginia Woolfi"; Draamateatri "Augustikuu" ja Rakvere teatri "39 astet"), mis mingeid emotsioone, mälestusi, erakordsust või hingetoitu andnud ka pikemaks ajaks. See on vähem kui veerand nähtud tükkidest!!! Ja ma ei leia, et mu latt eriti kõrge oleks. Muidugi peaks hakkama rohkem ootama ja vaatama, mida teised arvavad enne kui midagi vaatama minna. Kuid need paar arvustust, mis on ette sattunud "Praht, linn ja surm" kohta, olid siiski üsna positiivsed. Ja kuigi sarnase maitsega inimesi võib usaldada eriti positiivsete arvustuste korral, siis negatiivsete puhul ei tahaks küll resoluutselt kõrvale neid jätta. Nii võib millestki heast ilma jääda. Kuid sedasi kaobki kogu teiste inimeste hinnangute usaldamise mõte täiesti ära. Ja selles mõttes ei tasu ka minu siinset arvamust otsese tõena võtta.

**Mind häiris see, et ma tundsin, kuidas Õunpuu seda tükki lavastades mõtles pihku itsitades, et "teeme nii - seda see väikekodanlik matsirahvas lihtsa vaevaga alla ei neela". Võibolla ta nii ei mõelnud, ma ei tea, aga selline tunne jäi. Ja ega seal midagi "neelamiseks" ei antudki. Olen Fassbinderi filme alati huviga vaadanud ning tavaliselt leidnud sealt vähem või rohkem, aga alati ka midagi erilist, mingi kandi pealt huvitavad ja tugeva atmosfääritunnetusega. Mingis mõttes võiks isegi öelda stiilpuhtad. Tema teatriga küll siiani veel kokkupuudet pole olnud. Õunpuu lavastus aga hüppab stiili mõttes siia sinna ning Fassbinderlikku atmosfääritunnetust ta teatrisaali luua ei suutnud. Võibolla oleks pidanud olema veelgi väiksem lava või kogemustega teatrilavastaja, ma ei tea? Selliseid keskmisest kinkymaid tükke peab tegema tugeva stiilipuhtusega. Väikseimgi maitsevääratus muudab kogu asja soperdiseks. Ma olin üsna kaugele veel kelgu peal, igatahes esimeste stseenide ajal. Ootasin ja lootsin, et las NO näitab kõigile, et teevad ka Fassbinderi ägedalt ära. Kuid poole peal olin juba tüdinud ja väsinud ja tahtsin sealt ära. Ja sellest kohast tagasi kelgule saada on praktiliselt võimatu. Kahjuks ei mäleta enam, et kus kohas minu ja tegijate teed lahku läksid. Ilmselt see oli just kriitiline, aga väljaselgitamiseks üle vaadata ei tahaks mingi hinna eest seda jama...

**Väga head näitlejad on NO-teatris. Eriliselt meeldis seekord Risto Kübar. Tema luidras tegelases oli just nimelt seda vajalikku stiilsust. Seda selgroogu, mis loob karakteri, kuid mis oli puudu lavastusest tervikuna. Kübar kohe torkas kuidagi eriliselt silma ja kui ma selle etenduse tegelaste virrvarrile mõtlen, siis tema oma oli ikka kõige ehedam ja meenub ka kõige esimesena, kuigi tegelasena pole kesksemate seas. Kesksemas rollis särab Mirtel Pohla, kes tõesti "särab", kuigi seda vist just "säramiseks" nimetada ei saa. Viga oli ehk selles, et ma justkui oleks pidanud tema karakterile kaasa elama või tundma, aga ta oli ju "lits"... Ja minul jumala suva, mis seda rada läinud naistega juhutub. Ise on nad valinud selle tee, kõndigu siis seda rada ise. Ja mind tõesti ei huvita, kas nad ka saavad oma teenitud raha ise kasutada või kas nende abikaasad või mehed neid armastavad või hoiavad või vastupidi. Muidugi on ju traffikingi ohvreid ka ja ma ei peagi neid siin silmas. Milline paradoks - minule tõesti need näitlejatööd meeldisid, ent ometi ei suutnud ma nendele tegelastele kaasa elada. Jaak Prints teeb mõnusalt stampidevaba homopoisirolli. Alati ei peagi homod olema nii silmatorkavalt naiselikud, nagu neid igal pool kujutatakse. Head väiksemad rollid ka alati headelt - Marika Vaarikult, Sergo Vareselt, Andres Mäharilt ja tegelikult kõigilt teistelt ka.

**Linn ja suurlinna inimeste anonüümsus on niimoodi kujutatult Fassbinderil hea mõte. Ka see, et meie väikestes sotsiaalsetes rakukestes ei hooli meist keegi. Igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Lavastuses see paistab ju küll sealt välja, kuid võibolla ongi tahetud liiga palju sisse tuua "lugu" kus see stiilimeistri käekirja lavastades oleks pidanud tõlgenduste tasandile jääma. Alati ja kõikjal pole lugu vaja nii selgepiiriliselt välja mängida, kuid eeldades muidugi siis, et atmosfäär või tunnetuslikud tasandid mängivad tüki tervikuks ja vaatajani. Just seda sürrealismi või puhast sümbolismi jäin igatsemagi. Ja seda ütlen mina - suur lugude fän... Aga ilmselt näiteks Virginia Woolf (ma mõtlen kirjanikku), on seda vähemalt minule küll tõestanud ja õpetanud mind natuma stiili ilma loota. Ja see tükk oleks kahtlemata pidanud olema selline. Siis poleksi tekkinud vajadust tunda kaasa Mirtel Pohla lõbunaisele jms.

**Ma näen juba vaimusilmas ette, kuidas mõned teatrikriitikud (esimese hooga pakuks näiteks Kairi Prints-i, kuigi see on ainult "minu tunnetus", ma ei tea kas ta seda tükki näinudki on :)) ja mitmed näiteks Von Krahli teatri "The end"-i austajad sellise tüki peale lähevad pöördesse. Ja asi pole kõige vähematki minu meelest selles, et kas keegi millesti aru sai või kuidas sai. See on minu meelest sulaselge maitseküsimus. Ühtlasi pean seda ka inimese intelligentsuse näitajaks, kui suudab aru saada, et maitsed on erinevad ja kellegi teise "maitse" ei ole teiste omast õigem, parem või targem. Minule näiteks ei meeldinud see kunstverega lõpp, kuigi kontrast puhta ja valge Inga Saluranna tegelasega oli sümboolne ning mingis mõttes isegi mõjuv (aga minule meeus alles nüüd fotot vaadates). Ja eriti ärritas mind jutt, mis tuli pärast tükki, nö. argipäeva naasemisel... milleks kogu see jahumine Avatarist... järjekordne stiilipuhtusest kaugenemine. Ja ühtlasi maitsevääratus, minu meelest. Samas oleks olnud tõeliselt erakordne ja julge pauk see, kui Gert Raudsepa tegelane olekski tõesti seal, sellel hetkel pudeli kurkutoppimise tulemusel oksendanud. Ok, tegelikult ma ilmselt röögiks vastupidiselt rahulolematusest kui see tõesti nii oleks läinud :) Ei, ma pole haige (kuigi kindlasti mingite kiiksudega), aga see oleks olnud juba midagi tõeliselt ehedat, mitte nagu Von Krahli kakamäärimine...

**Kiidusõnad lähevad lisaks näitlejatele ka kunstnik Laura Pählapuule. See oli väga hea! Selles oli isegi vajalikku stiili. Kui nüüd lavastus oleks ise ka toetanud seda.

**Kas see alguse "noku-film" peale minu veel kellelgi Brüno meelde tõi? Et nagu suures plaanis suurelt seinale lastuna - ehk siis ideena ma mõtlen :) Selliste ootamatuste pärast ei julge NO teatrisse ka teismelist last kunagi ehku peale kaasa võtta vaatama. Keegi kusagil kuidagi on ikka alasti.

**Ja ikka ja jälle see videokaameraga otse eetrisse värk... Just sellelt lavastajalt oodatud trikk, kuigi polegi ju temalt ühtki lavastust varem näinud. Irooniline - filmilavastaja tahab ikka oma tuge otsida sealt, mis talle juba tuttav :)

**Kahtlemata tundus liiga suure tükina esmakordse teatrilavastaja jaoks. Tundub, et teater pole kino, kus võib algaja, teatriga varem mitteseotud inimene õnnestuda ka kogemata. Filmidega on ju seda juhtunud küll.

**Ei oskagi rohkem midagi öelda selle tüki kohta. No kohe mitte midagi. Pole nii pettunud olnudki üheski No teatri tükis varem. Samas ülejäänud publikule tundus küll meeldivat. Kartsin hirmsasti, et rahvas tõuseb püsti ka lõpus, oleksin pidanud istuma jääma ja minule ei meeldi manifesteerida oma lugupidamatust, eriti näitlejatele, kes tegid ju sedapuhku väga head tööd. Aga tõesti kui mõni tükk ei meeldi, siis ta ei meeldi. Räpane ja vastik tunne jäi. Aga millegipärast mul on tunne, et see ehk oli samuti tegijate taotlus. Sest suurlinnad ja nendes elatav elu ongi räpane ja vastik? Kuid eks inimene vaatab ju asju ikka oma mätta otsast, nii ka mina. Ja mina üritaksin küll selle vastikuse sees leida oma päiksekilluga rikastatud koha, kus tunda kodutunnet ja sulguda sellest rämpsu sees, selle eest, sellesse "ilusasse kohta". Võibolla seegi häiris mind, ma ei tea. Ma ei mäleta ka enam.

Hinnang: 2- (Punktid mõnede kunstnikutöö lahenduste eest. Mõnede näitlejate üllatavalt heade rollide eest ja teiste näitlejate alati heade rollide eest ka üksikust numbrist suurem hinnang. Kuid kokkuvõttes üks paras jamps, mis kunsti pähe taheti mulle pähe määrida. Aga mina seda ei suutnud "osta". Ei meeldinid, üldse ei meeldinud, kuigi ma väga lootsin, et meeldiks. Fotod on väga head, jääb mulje, nagu kõik olekski nii "stiilne" olnud... ei stiilsus oli kunstnikult küll olemas, aga Fassbinder had left the building :) Mina ei soovita, kuigi olen (endiselt) No-teatri suur fän. Ega ei saagi ju alati õnnestuda ja olla alati ühe inimese maitse järgi.)

Tekst etenduse kodulehelt:

Praht, linn ja surm
Fassbinder/Õunpuu

Rainer Werner Fassbinder (1945-1982) oli Saksa filmilavastaja, näitleja, stsenarist, teatridirektor, multitalent, imelaps, operaator, paljude meelest värdjas, paljude meelest kaunishing, produtsent, helilooja, enfant terrible kunstnike seas ja kunstnik par excellence inimeste keskel, näitekirjanik ja geenius. Oma lühikese elu jooksul küttis Fassbinder valmis 40 täispikka filmi ja kirjutas 24 näidendit, muu nipe-näpe sinna juurde. Aga see ei olnud kunstipanemine. Fassbinderi loomingu keskmes on inimene kogu tema vastuolulisuses, keda Fassbinder armastab – ilma sentimentaalitsemata – ka siis, kui inimene on eemaletõukavaim olend maailmas.

"Praht, linn ja surm" valmis 70ndate keskel. Mõnedel andmetel kirjutas ta selle koos näitlejatega improviseerides, teistel andmetel jällegi ühe lennureisi jooksul Frankfurdist Dakari. See transilaadne näidend ei ole "klassika". Ta ei ole isegi "lugu". See on lõige ühiskonna südamesse, kus elatakse low-fi elu high-five unistustega. Kõik tegelased siin näidendis alates Roma Bst ja lõpetades Franz B, Väikese Printsi ning Rikka Juudiga, on inimesed, kellelt nulltolerants võtaks esimesena pead maha. On siis nemad vägivaldsed, kui nad elada püüavad? Või on keegi teine? Sest keegi peab ju vägivaldne olema – muidu ühiskond ei toimiks.

Veiko Õunpuu on filmirežissöör. Te olete tema loomingulisi seisukohti näinud filmides "Tühirand", "Sügisball" ja "Püha Tõnu kiusamine". Ja nüüd: "Praht, linn ja surm".

Lavastaja Veiko Õunpuu

Kunstnik Laura Pählapuu

Osades Teater NO99 trupp:

Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Tambet Tuisk, Inga Salurand, Risto Kübar, Andres Mähar, Marika Vaarik, Sergo Vares, Jaak Prints, Rasmus Kaljujärv

Lavastuses kasutatakse kunstverd. Lavastus ei ole soovitatav alla 16-aastastele.

Esietendus 12. veebruaril 2010

Etenduse pikkus umbes 2 tundi. Etendus on ilma vaheajata.

P.S.Anne Lill: Võiks meenutada Aristotelese arutlust selle kohta, missuguse kannatuse nägemine mõjub traagiliselt. See ei saa olla halva inimese kannatus (see jätab külmaks, kuna on ära teenitud) ega väga hea inimese kannatus (see tekitab ahastust ja nördimust). Tuleb leida kolmas võimalus. Seda kolmandat võimalust väga erinevates vormides ja olukordades kreeka tragöödias on otsitudki. Ja nii, et see puudutas igat kreeklast. Mis puudutab aga meid kõiki ja praegu? Hea ja tundlik kunst peaks selle ükskõik mis vormis üles leidma.

Pressifotod Peeter Laurits