Öökontsert "Tule(t)öö" Linnateatri lavaaugus lauludega, mis tegid südamesse pesa ja lõkkega, mis pidevalt plahvatas

Sattusin täna ühele imearmsale kontserdile... või noh, "sattusin" on sulaselge vale. Planeerisin juba eelmisel päeval, et sellest pean ma osa saama. Ainult, et kui peab ärkama hommikul kell 6 ja terve päeva Rootsi ja Venezuela investoritega mööda linna ja koosolekuid tiirlema, lisaks veel kella poole seitsmeks õhtul presidendilossi minema networkima kogu maailma inimestega ning pärast seda veel kohvitama olulisima osaga rahvast, siis pole sugugi kindel, et kas suudad end kella 23-ks vanalinna Laiale tänavale kohale kärutada kontserdile, mis ilmselgelt kestab uude päeva... eriti arvestades seda, et järgmisel hommikul kell 8 on vaja olla juba Swissotelis... ja mitte niisama vaid ikka triksis traksis, sest peaminister tuleb üritusele kohale jne jne jne.... no kellel meist lihtne on, eksole?! Aga headest asjadest peab ikka iga hinnaga üritama osa saama... eriti kui neid Sulle jumalamuidu pakutakse...

Ja nõnda ma meelitasin K2 ja Saksa kolleegitari kaasa ning umbes 5 minutit enne kella 23-le hüppasime taksosse ja põrutasime Linnateatri lavaauku noori kuulama ja lõket nautima.

Ja oioioi kui hea meel mul on, et me kohale jõudsime. Ma pole pikka pikka aega nii muhedast, soojast ja armsast kontserdist osa saanud! Veiko Tubin, Sanda Üksküla Uusberg, Kristjan Üksküla ja Mikk Jürjens pakkusid just seda, mille järgi mu hing januneb - südamesoojust, siirust ja heatahtlikkust inimestelt, kes tegelikult ju ei tunne ega tea kogu seda massi, kellele nad oma heast südamest seda kõike sõna otseses mõttes "kinkisid".

Tegemist ei olnud lihtsalt mõne suvalise kontserdiga, vaid ma avastasin sealt endale tervelt 4 uut lemmiklauljat ja 3 uut lemmiklaulu! "Kohvipohmell", "Laul Friedebergist ja Sofist" ning "Karussell". Karussell koos mitmete teiste Anastasia-multika lauludega on mu ammune lemmik. Noorelt hukkunud Aaliyah esitas seda originaalis ning nüüd Kristjan Üksküla eestindatud ja Sandra Üksküla Uusbergi esitatud versioonis - see oli veelgi parem!!! Jumal tänatud, et Veiko Tubin ei lubanud neil võõrates keeltes laulda! Ka Joni Mitchelli laul ja see "Tall trees in Georgia" eestindus.... aaah.. mul lihtsalt ei ole sõnu! Õde-venda Ükskülad olid nii inspireerivad, et mul hakkas endalgi luulesoon kõvasti tuksuma.

Ja kui ilus lauluhääl neil kõigil neljal on! Tubina ja Üksküla lauluhäälte kohta ma olin teadlik, aga see, et Mikk Jürjens ka lauljana selline tegija on, see tuli üllatusena. Tema falsett oli nii puhas, nagu ta laulakski nii kõrgelt nii puhtalt või noh, mis hindaja mina olen... olin sellises eufoorias ja elevil ning keset rahvast, et ma lihtsalt nautisin ilusat muusikat ja mõnusaid laule, et ega ma ei saanudki päris täpselt aru. Sain aru ainult sellest, et minule meeldib!

Lõkkest kostus vahepeal selliseid plahvatusi ning tuld lendas sellise kaarega, nagu Linnateatri lavaaugu lõkkeaugus oleks peidus olnud lohe, kes vahepeal rahmeldas ja tuld purskas... Ja kui vahetu ning sossu oli see rahvaga suhtlemine. Selline mõnus loba loob nii mõnusalt õdusa atmosfääri, et mina selles külmas ülikonnaväel ei tundnudki õieti külma. Või kui pärispäris aus olla, siis lõpuks ikka värisesin muidugi korralikult... aga sellel polnud tegelikult vahet. Ma oleks ka lisalugudeks jäänud, kui Veiko poleks juba varakult hoiatanud, et lisalugusid pole isegi mõtet nuiama hakata, sest nad ei tee neid nagunii... kuna pole ette valmistatud... noh, tegelikult sellistes olukordades lauldakse ju veel mõni kuumem juba kõlanud lugu. Aga tegelikult oli ju selge, et ka neil endil oli täiega külm. Kristjan pidi hõhkama oma käsi kitarri mängides, et need päris kangeks ei külmuks...

Kui Veiko laulis "Friedebergi ja Sofi laulu", küsis mu Hamburgi kolleeg, et kas tal plaati pole... ja tõesti sama küsimus tekkis mul endal.... ma oleks hoobilt selle seal ostnud! Nii fantastiliselt head olid tema laulud. Üsna mitmes laulus läbi terve kontserdi jäid mõned korduvad laused kõrva, näiteks see, et "hing on näljas"... mitmed laulud olid ka teatriga ühel või teisel moel seotud. See on omamoodi armas, et teater on nii suureks inspiratsiooniallikaks ka inimestele, kes päevast päeva on teatri sees ja kelle jaoks teater kui selline on ehk seeläbi sellise maagiagi kaotanud, kui inimestele, kelle jaoks teater on siiski midagi pidupäevalikult erilist. See tähendab, et ka nende jaoks on teater midagi erilist, kuigi see on osa nende argipäeva... ja see ongi ju see sära nende silmades, kui nad laval mängivad. Alates sügisest siis liituvad Veiko ja teiste Linnateatri näitlejate kõrgetasemelise trupiga ka Sandra, Kristjan ja Mikk. Mina igatahes kindlustasin Uku Uusbergi uuslavastusele nende majas septembriks oma pileti esimesse ritta ära.

Tantsida päris ei saanud seal selle muusika järgi, kuigi kui väga oleks tahtnud, siis mõne hoogsama Veiko laulu järgi oleks saanud kah. Aga üldiselt olidki laulud sellised lõkkeõhtu jaoks ülimalt sobivad. Instrumentideks klaver ja kitarr... ja ühel hetkel Sandra imeilusa laulu taustaks ka "M-koor" :) Aga laulud ise olid pigem kurva alatooniga, hingeminevad (peale paari ülimalt vaimuka Veiko laulu). Nii armas õhtu oli! Aitäh! :)

Elagu Vanalinnapäevad, Linnateater ja noored andekad, loovad inimesed! Austan ja tahaksin ise ka...