Ühtne Eesti Suurkogu - NO99

Eesti Teatri üks selleaastaseid suurüritusi toimus juba kuu aega tagasi, aga mina pole oma maailmarännakute tõttu mitmeid oma teatrielamusi saanud üles veel tähendada. Katsun siiski jõudumööda mälestused tunnetest ja põhilistest asjadest siiski üritada tagantjärele kirjutada. Eks need "mälestused" ongi need olulisemad killud seoses nende tükkidega. Iseasi kas ja kui palju nendes "mälestuses" seda päris õiget emotsiooni või ehedat tunnet on säilunud.

Igatahes oli 7.mai ja ma viisin oma tavapärast teatrikaaslast ülikooli, et ise seejärel üksi Saku Suurhalli põrutada - NO teatri egiidi all toimuvat poliitilist palagani vaatama. Küsimuse peale, et mida ma sellelt ürituselt ootan, vastasin, et tahaks neid näitlejaid näha, kuidas nad panevad täiega mingit libapoliitiku rolli ja meelsasti veel erinevates karakterites. Kuna üks mu lemmiknäitlejatest - Liina Vahtrik oli kaasatud, siis lootsin, et ta näiteks taastab oma tegelase "Jan Uuspõld läheb Tartusse" filmist ja sekkub parteikoosolekusse kui üks erakonnaliige või lihtsalt tavakodanikust valija. Et Jaak Prints korraldab oma valimiskooli ja kõik teised suuremad ja väiksemad lemmikud viskavad täiega nalja nii rumalate valijate üle, kes igasugustest poliitikute sigadustest hoolimata neid pimesilmi uuesti ja uuesti valivad kui ka poliitilisi intreege punuvaid poliitikuid, kes kas pihku itsitavad või siis vastavalt olukorrale, kas valituks osutuna või riigikogust lahkuma sunnituna kõiksugustesse sekeldustesse satuvad.

Noh, mu ettekujutus läks suuremas osas metsa... NO-teater hoopis arvas, et neid võetakse tõsiselt ja et nad "teevad justkui erakonda"... Ma arvasin, et see kõik on suur nali kohe algusest ja ootasin rohkem nagu midagi teatri sarnast, aga see oli pigem nagu mõne suure erakonna koosolek pärast valmisvõitu (teatraliseeritud vorm muidugi seegi... aga ma pean silmas konkreetsemate karakterite ja sisuga). Umbes nagu mingi kongress või nagu televiisorist on näinud Ameerika presidentide valmisvõidujärgseid pidusid. Rahvamassid olid kohal, aga ilma lippudeta ja kuna klaköörid olid ka asetatud äärmistele kohtadele mitte rahva sekka, ehk nad eristusid rahvast silmatorkavalt ja siis ei suutnud ka rahvast kaasa tõmmata mängu. Otse vastupidi - kui keegi pool vägisi, kes on palgatud selleks üritab sind kaasa tõmmata, siis tekib nagu trots, et küll ma ise tean, mis teen...

Mis mulle meeldis:

Esiteks muidugi see atmosfäär. Õhus oli selgelt elektrit ja ärevust. Suured kaamerad filmisid kõike ning lavastus oli kantud tervesse saali. See kohaloleku tunne kannabki tegelikult selle kogu ürituse väärtust. Selles suhtes ma ei mõista, mida sealt DVD-lt veel vaadata oleks - koduekraani kaudu ju seda atmosfääri ei tunneta...

Kõige lähemale sellele, mida ma sellelt tükilt ootasid jõudsidki Jaak Prints, kes tegi justkui poliitilist stand-up koomikat. Joostes lavalt rahva sekka, esitades küsimusi ja tehes konkreetselt nalja. Ta on ka oma olemiselt nii muhe ja kaval (nagu nii mõnedki poliitikud:)) Ja Andres Mähar-i "katuse-kõne". Ropp, aga hoogsalt tehtud ja nii mõnegi terava repliigiga. Huvitav oli jälgida, et oma kõnes ta kritiseeris palju ka noori inimesi ja mõned klaköörid, plaksutasid ja hõisaksid ka sellele, et neid endid tümitati :) Ehk Mähari kõne just rääkiski sellest, kuidas noored on nii rumalad ja ei mõtle oma peaga jne jne... aga mõned klaköörid siiski sellele ei plaksutanud ja said aru, et see kõik käis ka nende pihta :) Ka Mähari tekst oli üldse sisukamaid.

Meeldis see hetkeks üllatusena mõjunud erakonnajuhi vastaskandidaadi asetamina Indrek Tarandi poolt. Allar Jõks ja Tarand mängisid päris hästi kogu asja välja. Kui vaid Jõksi kõne oleks natukenegi lühem olnud :) Nad oleks selle korralikumalt üllatusena võinud välja mängida, aga see kuidas ekraanilt oli näha Ene-Liis Semperi näideldud paanikat - see tegi kohe selgeks, et kõik loomulikult on ette planeeritud.

Üks asi, mis tõesti mõjus aga etteplaneerimatult ja ühtlasi oli see minu jaoks terve show üks kõige paremaid osi - Eva Klemetsi intervjuu Rein Rauaga! See toimus, kui mu mälu mind ei peta, enne päris etenduse algust. Nimelt Klemets ja Tambet Tuisk tegid klakööridega näideldud intervjuusid, mis saali lava kohale suurele ekraanile kuvati. Aga see intervjuu, mis Reinuga tehti, see oli justkui ehedam kui ülejäänud. Klemets intervjueerijana mõjus tõeliselt kohmetult ja Raud läks sellest justkui rohkem hoogu ja mängis mängu kaasa 110%. Pani täiega pärleid!!!

"Kõnedest" meeldis kõige rohkem Kristel Leesmendi lugu kuidas ta vennaga ujumas käimas - kuigi seegi oli vist hoopis kellegi teise poolt kirjutatud. Selles oli natuke ka sisu, mitte ainult propagandalikku igavat provokatsiooni. Kuna tegemist on teatriga, siis oleks võinud neid tekste kirjutada mängulisemaks ja luua erinevamaid karaktereid. Niimoodi hakkasid need kõned mingil hetkel tüütama. Näitlejatena meeldisid lisaks juba mainitud Printsile ja Mäharile, Vahtrik, Vaarik ja tegelikult üldse kogu kamp. Näitlemises polnudki asi. Milles siis oli...

Mis mulle ei meeldinud:

Esiteks absoluutselt häirisid mind need kaasatud noored. No pagan, kui nemad on osa etendust, siis pole siiski vaja poolvägisi nõuda, et sa mingeid sms-e saadaks või üldse midagi teeks, kui ei taha. Nõuda kõrvalistujalt. et võtavõta oma telefon välja ja saada sms, et see tõesti läheb arvesse jne jne... kui on ju teada, et kogu asi on suur show... Võibolla kui mul oleks teine tuju olnud ja ma oleksin sattunud eufooriasse, et olen millegi fantastiliselt laheda asja tunnistajaks, võibolla siis mul oleks olnud tuju ka kaasa mängida. Aga minul sellist vasikavaimustust ei tulnud seekord. Pigem olin pettunud, et sisse on toodud mingid tsirkusetegemised, tantsud ja laulud, mis kõik mõjusid natuke läbimõtlematult. Näiteks häiris mind ühes laulus, kui sealt Dave Bentonit solvati täiega. Ma saan aru, et mäng ja kes teab võibolla on temalt isegi luba küsitud, aga minu meelest see oli maitsetu. Cheerleaderite tants oli kohati päris ok, aga jällegi, ma ei saanud aru, et miks? Vaatemängulisemaks teha? Rahvas tahab tsirkust? Noh, ma ilmselgelt ei ole rahvas. See kõik ju oleks võinud olla, kui oleks olnud ka sisukust rohkem.

Sisu on sellise asja a ja o. Ja minule jäi mulje, et tegijad arvasid, et nad teevad midagi silmiavavat. Minu meelest aga midagi uut ja huvitavat välja ei toodud. See kõik oli enne juba teada - populism, petmised ja, et nii need asjad "tegelikult suures plaanis käivad"... Me teame, aga keegi ei tee midagi ja miski ei muutu. Kes teab, võibolla nende "noorte klakööride" silmi avati... aga kas keegi midagi ka ette võtab... täpselt nagu kogu see NO teatri teine tükk - "Tallinn-meie linn". Kui sellised asjad ilmavalgele on toodud, miks ei ole toimumas mingeid uurimisi (kas need on üldse saadetud prokuratuuri?). Keegi peab ju vastutama ning vähemalt tulevikus olema eraldatud poliitikast. Samas tulles tagasi Dave Bentoni teema juurde ja ka näiteks sellised apsud - et etenduses räägitakse: "kelle muusika järgi me laulame (või tantsime - enam ei mäleta)"..."et meie tahame oma muusika järgi laulda" vms... ja siis kõlab sinna otsa eestikeelne laul, mis tegelikult on soomlase Juice Leskineni oma... Ehk mis on laim, mis palagan ja mis tõde - võibolla nende segamine oligi tegijate taotlus, ma ei tea... Aga see võtab ka võimaluse asja tõsiselt võtta. (Lenna laulmises polnud midagi häda... just sõnad häirisid mind). Ja arvestades, kuidas poliitikud alati popstaare üritavad enda kasuks ära kasutada, siis selles mõttes just andis ehedust juurde :)

Hinnang: 3+ (kogu asi jäi siiski plusspoolele. Lahe esiteks, et keegi üldse võttis nii võimsa asja ette. Kogu see elevus, mis asjaga kaasnes ja tegelikult ka lavastus ise - no selles ei ole kahtlust, et tegemist on suure ning võimsa projektiga. Minu jaoks suurimaks probleemiks oli sisu. Päris mitmed möödalaskmised ja klakööride kasutamine või pigem vorm kuidas neid kasutati. Kui ma oleksin rohkem teadnud, millega on tegemist, siis ma võibolla poleks läinudki sinna. Samas eriline kogemus ja elamus oli see kahtlemata. Seega, mis siin ikka nuriseda. Teadjad inimesed on kritiseerinud, et päris nii see värk ikka ei käi. Ehk tegemist oli siiski ülepaisutatud teatriga. Ja eks seda said ka kõik kohalolnud tunnistada. Lahe siiski, et neid lavastuslikke komponente oli palju ja liikumisi üle terve saali - see muutis kogu show elavaks - näiteks juhatuse liikmeteks valitud inimeste saalist lavale kutsumine. Samuti oli äge Ojasoo habe - nagu Jakobson :) Päris lõpp aga vajus ära, välja arvatud see, kuidas see tehniliselt oli lahendatud. Aga jällegi sisulises mõttes selline "õpetamine"... tekkis tunne, et kelleks meid peetakse? Samas võibolla mõnele on tõesti vaja puust ja punaseks asju teha. Nojah, eks minule endalegi mõnikord mõnda asja, aga mitte seda. Ju ma polnud sihtgrupp...)

Tekst etenduse lehelt:

Ühtne Eesti suurkogu
Tiit Ojasoo / Ene-Liis Semper

Eesti on maa, kus tõe asemel tuntakse autoriteeti, vabaduse asemel pelgu, igatsuse asemel väikekodanlikku tuimust.

Friedebert Tuglas

7. mail 2010.

Saku Suurhallis.

Erakonna Ühtne Eesti suurkogu.

Suurejooneline spektaakel 6500le inimesele.

NB! Ainult üks kord!

Paljud ütlevad, et poliitika ei lähe neile korda. Aga nad eksivad. Nad on kaelani poliitikas, iga päev, igas kohas. Millises majas sa elad – see on poliitika. Mitu last sa endale lubada saad – see on poliitika. Kuidas ja milliseks sa nad harid – see on poliitika. Aga ennekõike on poliitika see, millises keskkonnas nad üles kasvavad. Millises keskkonnas sa ise elada tahad? Kas sellises, kus üksikisiku vabadus piirdub võimalusega valida "Kesknädala" ja Ansipi vahel, või sellises, kus sa saad tõesti valida? Sest ära unusta: iga rahvas väärib oma valitsejaid.

7. mail tuuakse Saku Suurhallis vaatajani "Ühtne Eesti" suurkogu. Kaks ja pool aastat ettevalmistatud projekt põhineb arvukatel intervjuudel erinevate inimestega ning ohutundel. Suurejooneline vaatemäng kohtub poliitilise kätšiga, nalja- ja videonumbrid poliitikute pussuga. Sest mis on demokraatia? Demokraatia on ausus. Demokraatia on see, kui ma tean, et mulle ei valetata. Kui ma saan usaldada. Teist inimest. Ja riiki.

Aga mis on Eesti demokraatia? Siin mõned näited.

Reformierakonnas on siseopositsioon keelatud. Tallinna linnavalitsus plokib kõigi Edgar Savisaare vaenlaste detailplaneeringuid, aga kui juhtud olema tema sõps, siis sea sammud "Solarisse" või Lindakivi kultuurikeskusesse väikesele astmelisele tuluõhtule. IRLi siselõhe on kinni makstud Äraostmatute poolt ning Jüri Pihlile ei ütle mitmed tema erakonnakaaslased enam teregi.

Kui oleme ühisel nõul

saab helgemaks päev

ning lase kõmab kui kõu

me hääl

võidukas hääl.

Hoiab kindlal teel

meid mehine meel

Läbi tulest ja veest -Eesti eest!

Aktsiooni juhid Tiit Ojasoo ning Ene-Liis Semper

Osalevad Rasmus Kaljujärv, Eva Klemets, Risto Kübar, Kristel Leesmend (külalisena), Andres Mähar, Jaak Prints, Gert Raudsep, Inga Salurand, Tambet Tuisk, Marika Vaarik, Liina Vahtrik (külalisena), Sergo Vares ja paljud, paljud teised

Liis Treimanni fotod pärinevad Postimees Online-ist.