Kadunud tsirkus - Rakvere Teater

Ma pole lapsest peale eriline tsirkusesõber olnud. Õigemini mustkunstnikud on mu meelt küll lahutanud ja mingi põnevus on ka kõrgustes eluga riskivates õhuakrobaatides ning muidugi lõvi-tiigrid-ahvi-elevandid. Kuid kindlasti mitte klounis ja klounaad. Need lihtsalt ei ole naljakad. Võibolla on minust juba lapsest peale see "naljakont" puudu, mis on vajalik klounide kolunitamise üle naermiseks.


Rakvere Teatri "Kadunud tsirkus" ei ole üldsegi mitte klounaad. Ei ole see ka kaugeltki mitte "tsirkus". Pigem justkui allegooria nostalgilisse laste suhestumisse tsirkusega ja mingisse lapsemeelsusesse või lastemaailma tagasiminek. Natuke muinasjutuliselt värviline, natuke unenäolikult soe ja segane, udune ja hämar.


Ma ei tea, mida ma sellest tükist ootasin. Ei mäleta, kas suvekavva valimise põhjusteks oli ka midagi muud kui see, et tegijateks Rakvere Teatri head jõud ning lavastajaohjadega mässamas Üllar Saaremäe. Kuid sellestki piisab täiesti...



Aga sedapuhku päriselt ei piisanud. Ei tea kas tõesti see "tsirkuseteema" vaevas mind ja oli vastukarva või tundus see kõik liiga lihtne ja just sisulises mõttes banaalne ning nostalgitsemiseks mingit mõnu ei pakkunud (just minu lähtekohtadest vaadates). On ju ka autor Urmas Lennuk ise ütles samuti kusagi, et lugu sai ehk liiga lihtne... Ja minu meelest on maailmas nii palju lugusid - sügavaid, põnevaid, huvitavate karakteritega, naljakaid, tõsiseid ning mind tõesti paneb mõnikord imestama, et miks võetakse sellised lihtsad lood käsile. On muidugi inimesi, kellele just neede teemad lähevad hästi peale ning on ju inimesi, kes ei otsigi teatrist sügavust. On ka neid, kes näevad teatris ainult meelelahutusasutust või klounide maskeraadi. Mina lihtsalt ei ole see inimene ja sellepärast ei ole ka midagi katki, lihtsalt järjekordselt peab tõdema, et kindla peale minekut ei ole Eestis ühegi teatriga. Kuigi tundub, et Theatrum ja mõned väiksemad siiski... Ja eks tegelikult Rakvere Teater kuulub minu jaoks sellele tasandile, kus asuvad ka Linnateater ja No, et enamvähem kindlalt teevad nad ikka midagi kunstiliselt just sellist, millest minul midagi saada on. Seega erand kinnitab ju reeglit...




Ja oli ju tükis ka palju sellist, mis korda läks ka minusugusele virila ja oma ootused kõrgele ajava kunstimeelega tüübile. Alustades lavastusest kui tervikpildist. See tsirkuseareen ning kõrgemale tasandile tõstetud orkester - liikumine, värviküllus ja tõeline "nostalgilise tsirkuse" atmosfäär. Seda ka paljuski tänu kunstnikutööle. Habemega naine, sebra, hiiglane ja väike inimene tsirkusedirektor, klounid ja kokkuvõttes justkui "freak show"-na mõjuv tegelaste kavalkaad - see kõik teenis tervikpilti ja seda hõngu, mille etendus loob. Ja sellise atmosfääriloomises võiks etenduse kordaläinuks lugeda. Mulle tõeliselt meeldis üliagar, isegi natuke ülemängiv "sebra", ehk Alo Kurvits. Tema oma olemuslikust eripärast on piiratud ampluaaga ning justkui selliseid erilisi rolle ja rollilahendeid nõudev näitleja. Ometi on tema sees nii palju neid sügavamaid ja samas ka kõrgemaid noote, mis loovadki ühe karakteri rollijoonise. Ja tema võimuses on olla selline hoogne, natuke isegi "julge" näitleja. Ja just selles sebra rollis pääsesid tema oskused kohe eriliselt hästi esile. Ülejäänud näitlejatest jäi veel eraldi meelde Peeter Tammearu. Seda paljuski ka seetõttu, et tema lugu isaga jäätisesöömisest, kui "lugu" oli mingitpidi konkreetsem selles suures loos. Või ta lihtsalt oskas selle mängida selles tervikus oluliseks ja meeldejäävaks ning hingeminevaks. Kuigi mitte nii abstraktne kui lugu akrobaadi hirmudest, oli see siiski oluline just seosteloomise seisukohalt oma enda eluga. Vanemate ja laste suhtest ja sellest kuidas see last on mõjutanud täiskasvanuks saades. Meis kõigis, ka kõige kurjemates ja ebameeldivamates inimestes on sees peidus mingid läbitöötamata või tundmata tumedad kohad. Ja just neist rääkides või neile mõeldes ning neid kasvõi täiskasvanud eas endale lahtimõtestades on võimalik sellise eneseteraapiaga "ära ravida".


Habemega naine mõjus lahedalt (loe: huvitavalt ja sügavalt) nii kaua, kui tal see varjatud habe oli ja köieltantsijarollis Kärt Johanson näitlejana ei meeldinud, aga tüpaažilt sobis nagu rusikas silmaauku oma punaste juuste ja rohelise kostüümiga - just sobiv värvikombinatsioon. Vahemärkusana peab mainima ära, et natuke oli ka liikumist sees -ehk näiteks köieltantsija väikesed ringid koos pisikese kompositsioonikavaga ja muudki, ja need mõjusid mingis mõttes võluvalt.


Kuid oleme ausad, selle tüki tegelik väärtus on hoopis selle kahes muusikus. Ühe mehe hääl on kahtlemata üks Eesti parimaid... kui mitte parim. Ja teine mees on loonud ja esitab ühe käesoleva aasta meeldejäävaima rokiloo. Ehk siis Tõnis Mägi ja Andrus "Bonzo" Albrecht. Wow! Ei meeldinud nad otseselt näitlejatena minule kumbki ning ega nende rollid olidki rohkem sellised "laulvad klounid", kes justkui oleks esitanud iseendaliku kallakuga karaktereid ja minule jäi mulje, et see oli ka natuke taotluslik. Ma ei saanud küll otseselt selle nö. kontserdi sidumisest aru draamaga, minu jaoks need ei toetanud selliselt eriti teineteist. Ehk olid laulud, mis temaatiliselt olid küll seotud, kuid kogu tegevustiku sees jäid elama just nimelt laulud ja see liiga lihtsake tekst uppus selle ägeda, ilusa ning mõnusa muusika sisse ära. Ja muidugi eraldi ei saa mainimata jätta laulu "Vilma"... see mängib mul praegugi, ehk kuu aega hiljem kõrvus, kuigi olen seda kuulnud vaid korra :) Bonzo läks selle laulmiseks kõrgemale tasandile ja laulis selle nii täiesti hingest, et kui ka kogu muu etendus oleks olnud olemata, oli see laul nö. väärtus omaette... Iseasi muidugi, et kas see laul oleks sündinud ka etendusest hoolimata... seda oleks huvitav teada. Ja iga kord kui Tõnis Mägi oma suu lahti tegi, et laulda... see oli alati hea. Suurem osa lauludest olidki tema tehtud sõnade või viisiga. Ainult, et mina ei läinud mitte kontserti kuulama vaid ikka teatrit vaatama...




Hinnang: 1+ (Kontsert, kui seda oleks "kontserdina" hinnanud, oleks saanud hinnanguks märksa kõrgema. Ma oleksingi meelsamini seda kontserdiks pidanud, ei tea, kas ma oleksin sellepärast eraldi Rakverre sõitu ette võtnud, aga kontserdi mõttes oli selles sisu palju rohkem kui teatri mõttes. Teatrina teostuselt hea või keskpärane, aga lugu ise piinavalt lihtsameelne ja ühetasandiline. Mõjudes vaataja nostalgia- ja lapsemeelsusele ning kaastundele tegelaste suhtes, kellega siiski minul jäi piisav side saavutamata, et oleksin neile eriti kaasa tundnud või midagi sealt saanud. Liiga, liiga lihtne. Vaheajal osa inimesi lahkus, osa küsis kui kaua teine vaatus kestab, osa rääkis telefoni, kui igav see on... ja siis oli inimesi, kes naersid nendele lihtsameelsetele naljadele, oli inimesi, kes läks selle asjaga kaasa ja tundsid head meelt, et said külastada tundeid, mida nad ehk pole tundnud pikka aega, mõni võibolla isegi lapsepõlves saadik. Mõnele inimesele läks kindlasti korda selline unenäolik atmosfäär ja see, et hulk tegelasi otsivad endale kodu... paljud meist ju on samas olukorras... Nende tegelaste kodu oli ainult tsirkus ning pere ja ühtsustunne, mis neist väga erinevatest tüüpides õhkus oli ju kindlasti mõnede jaoks südantliigutav. Mina siiski nende hulka ei kuulu. Rohelise jäätise lugu, jah... ja head laulud... jah. Kurvitsa vinge roll, jah... aga esimese vaatuse võitlesin unega ning teise vaatuse ajal, kui olin vaheajal natuke jäätise ja muu toiduga saanud turgutada, ootasin ja otsisin, et millest kinni haarata, millele mõelda ja mille üle juurelda... seda saamata-leidmata. Seega jäigi üle nautida vaid muusikat ja laule. Ei meeldinud, et läksin otsima teatrit, aga leidsin selle asemel muusika... teatriisu jäi rahuldamata...)



Tekst lavastuse kodulehelt (fotod pärinevad samuti sealt ning Rakvere Teatri photo streamist):

Urmas Lennuk
KADUNUD TSIRKUS
Mälestus olemata eilsest

Lavastaja Üllar Saaremäe
Kunstnik Erki Kasemets
Kostüümikunstnik Kristi Leppik
Muusikajuht Alari Piispea
Liikumisjuht Kati Kivitar
Osades Tõnis Mägi, Bonzo, Liisa Aibel, Kärt Johanson, Peeter Tammearu, Alo Kurvits, Heigo Teder ja Mait Trink.
Kaasa teeb Rakvere Linnaorkester.

Seni, kuni me ei unusta, et leib on saia mees ja teelusikad kahvli ning noa lapsed. Kuni meile meenub, et silmi tugevalt kinni surudes hukkub viimane kui näotu hirm me voodi all. Kuni me igal hommikul mõne hetke lennata mõistame. Seni oleme me alles.

BONZO : Meil on tarvis inimestele midagi meenutada.
DIREKTOR : Laske käia. Mina ei keela.
MÄKS : Meil oleks tarvis inimestele meelde tuletada, et on üks tee.
BONZO : Üks rohtunud rada.
MÄKS : Mis viib neid tagasi päeva, mil nad oskasid veel unistada.
BONZO : Mil nad mõistsid üksteist sõnadeta.
MÄKS : Mil nad naeratasid.
BONZO : Ja olid õnnelikud.
MÄKS : Lihtsad, siirad ja õnnelikud.
BONZO : Lapsepõlv.
MÄKS : Lapsepõlv.

Kadunud tsirkus pole midagi muud, kui vaid hetk lapsepõlvest. Viiv, mil kõik oli alles. Aus ja siiras hetk, mil teadsime täpselt – mis ja miks on õnn. Selles viivus keerutas tuul väntorelimuusikat. Puulehed hullasid muulil ja rannal keerles igavene karussell. Jäätis ei tilkunud kunagi pluusirinnale ja võileibadel puudus plastiku kõrvalmaitse. Kakao oli nõnda kuum, et see kõrvetas huuli. Ja nõnda magus, et silmi sulgedes võis tunda ema mõrkjas-mahedat lõhna. Vimplid lehvisid alati lõbusalt ja värvilised paberlaternad plinkisid meile puuvõrades sumeda suveöö saladusi. Aega oli nii palju, et igas viivus võisime me mõista korraga kõiki maailma keeli.

Esietendus 17. juunil 2010 Rakvere Spordikirikus (Võimla 1).
AINULT SEL SUVEL