Põrgupõhja uus vanapagan - Emajõe Suveteater

Pool suve on praktiliselt möödas ning esimese suvepoole parima suvelavastuse tiitlit hakkab kandma see Emajõe Suveteatris etendunud, Andres Dvinjaninovi lavastus. Tundub, et viimasel ajal olen millegipärast hakanud jagama nähtud lavastusi kas lavastajateatriks, dramaturgiteatriks, näitlejateteatriks või kunstniketeatriks. Kuigi tavaliselt on ikka kahe erineva klassi kooslus. Sedapuhku on aga küll tegemist kõikide komponentide tugeva ühendusega. Tunda on väga mõnusat lavastaja läbimõeldud stilistikat ning lavastaja vahendite ning mõttetöö korralikku kasutamist. Mitte lihtsalt, et on klassikaks tituleeritud, ehk väga hea kirjaniku lugu ja head näitlejad ning natuke kõpitsemist ja suurem osa saab laval ise teatriks. Ei. Dvinjaninov on tõesti toonud sisse mõttepoegi ja selget nägemust, huvitavaid trikke ja originaalsust. Sest tõesti - Põrgupõhjat on tehtud juba korduvalt nii teatris kui filmis - legendaarsed näitlejad on seda võrreldamatult hästi reaalsuseks muutnud ja materjali on ju maailmas palju, ka Eesti oma klassikat, mida pole siiani lavale toodud. Ehk kui juba minna uuesti Põrgupõhja kallale siis igal juhul oma erilise nägemuse ning lähenemisega. Kahtlemata on ilmselge ka teemade aktuaalsus just nimelt tänapäeva kontekstis ja seda vastuvõetam see klassika ju on. Kuigi klassika peamiseks tunnuseks ongi ajatus - ehk teemade ja/või loo kõnetamine mistahes ajastul. Muidugi on lihtne nuriseda, et mõned huvitavad ideed on jäänud ka lõpuni kasutamata, aga mis siis, Dvinjaninov saab sedasi ka teinekord neid lõpuni arendada mõne teise lavastusega seoses ning siis need mõjuksid uuesti värske ja originaalsena.

Lugu siis Vanapagana maale tulemisest, et siin oma õndakssaamise läbi kindlustada tulevikus ka kindel folkflow põrgusse. Allegoorilises mõttes võib muidugi pidada seda vastupidiselt just nimelt jumalapoolseks inimeste pattude lunastamiseks. Ei tea, kas Tammsaare sellest idee saigi algselt? Igatahes pole minu meelest teoloogilised teemad kogu loo sees pooltki nii olulised kui just ametnike-laenuandjate ja finantsasutuste saatanlikkusest. Kes tegelikult on kuri ja kes hea? Jah, meid inimesi peetakse väikseks kuraditeks, kes on ainult oma kasu peale väljas ning nuputame pidevalt kuidas endale kraami ja muud mammonat kokku ajada. Kuid tegelikult suurem osa inimesi tahavad lihtsalt endale head ja ilusat kodu, kus kohast oleks hea hommikul tööle minna ja kuhu jälle pärast raske ja väsitavat tööpäeva tagasi tulla ning elu koos oma armastava perega nautida. Leida sisemist rahu ning heaolu, õndsat olemist niiöelda. Seevastu finantsasutuste ainukeseks eesmärgiks on raha kokku ajada. Kas siis väiksemaid sutsakaid välja laenates ja pärast seeläbi inimesi orjastades ning nende töö pealt teenides või lihtsalt vara kokku kuhjamist oma valdustesse. Kõik mis kulutatakse peab igatahes kuhjaga tagasi tooma. Muidu lihtsalt pole tegevusel mõtet. Sama eredalt vastandatakse "Põrgupõhja uues vanapaganas" inimene ja süsteem. Üks pool, millel on hing, ambitsioonid, ootused ja lootused ja teine pool, mille ainsaks eesmärgiks on rikastumine. Üle laipade. Vahendeid valimata. Kasutades nii kavalust kui ka valesid kui ka kõike võimalikke trikke. Sest kui keegi sellesse lõksu jääb, seda sügavamale ta seal sees hakkab vajuma. Ja kui alguses kõik on korras, koorem ei ole veel liiga raske kanda ja probleeme pole ka tagasimaksmisega - tavapärasest tööpäevast piisab selleks, siis üritatakse inimene veel sügavamale ja kindlamalt endaga siduda, läbi uute laenude. Kuni lõpuks tuleb valulävi ette ning sellest hetkest muutub ka sõprusside inimese ja süsteemi vahel. Süsteem hakkab võimu tundma, sest inimene on orjastatud. Enam pole vaja teda isegi inimesena kohelda. C'est la vie. Tammsaare on selle kõik seadnud märgilisse keelde. Nutikalt. Ja sama nutikalt on Dvinajaninov selle sealt välja muukinud ja lavale seadnud. Kõige vahel on ju muidugi ka kirik, kes siiski on inimese poolt kuid ei saa midagi parata ka faktidele. Ja kas lõppude lõpuks kirik kah ei ole eelkõige iseenda eest väljas ja alles siis inimese?!


Minnes nüüd selle käesoleva tüki nendesse eelmainitud komponentide kallale täpsemalt, siis kõigepealt muidugi see stiilsus, mille Dvinjaninov on valgete ja mustade vastandamisega saavutanud. Valge ei ole ju ka säravpuhas valge vaid maalähedane, inimlik ning soe ning mahe puuvillane valge. Ja must on karm, kriipiv, isegi läikivalt libe. Ühesõnaga kontrastlikult vastik. Märkimisväärne muidugi on ka see, et kirikuõpetaja on ka mustas... aga seal polegi vist varianti. Tükki vaadates ma sellele ei mõelnudki, sest ilmselgelt olid Hannes Kaljujärve isikus usumehel head kavatsused ning ta oli vanapagana "pool". Kuid kõige ehtsam stiilinäide on see ametnike viisik, kelle juhiks olekski justkui Kaval-Ants. Nad justkui oleks komplektis. "Mustade jõudude komplekt". Parajad maffioosnikud. Natuke italiaanode moodi kah oma mustade juuste ning mustvalgete kostüümidega :) Seda kõike ilmestamas omakorda väikesed sisulised detailid, näiteks see, kui Jürka tütar hakkab Antsu poega kiikama ja kuidas ta samm sammu haaval muutub Antsu perega sarnasemaks... igal käigul ikka natuke rohkem musta värvi kostüümile lisades. Väga lahe detail. Samuti meeldis mulle vanapagana üha suuremasse võlga jäädes, Antsu üha kõrgemalt Toomemäe kiriku korruselt temale alla vaatamine. Mõtlesin küll, et ühel hetkel jõuab ta katuseluugini välja - sealt nimelt oli paista üks "luuk", kuid nii kõrgele siiski mitte. Vastaspool olevates varemetes on stseen kus kirikuõpetaja peab monoloogi ja see kõrgus on siiski kõrgem ka Antsu omast. Sellelgi ehk mingi märgiline tähendus... Kusjuures otse tekstina on ju ka sees see, et inimestel on lihtsam abi saada õpetajalt kui seadusemeestelt. Seadus on konkreetse paberi poolt, süsteemi poolt, mitte inimese poolt. Õpetaja võimuses on aga tunda ja mõelda kaasa ning võibolla kujundada oma hinnang ka mingite kõrvaliste põhjuste või taustsüsteemi abiga, mida konkreetsetes seadustes polegi kirjas.

Stseenidest oli mu lemmikuks vist see, kui Ants õpetab Jürkat valetama. Kuigi mulle ei meeldi kui jälle vaeseid venelasi materdatakse, aga no mis Sa teed kui materjal on selline ja ajastu samuti. Raivo E.Tamm-e Ants võrdleb ju Venemaad põrguga :) Päris huvitav oleks see vana film üle vaadata, kas tõesti tsensuur kunagi ka selle läbi lasi. Sest lapsepõlves esitati seda filmi ja tegelikult erinevaid versiooni sellest tükist palju kordi. Ja kuidas see koht tegelikult raamatus on, ka selle peaks järgi uurima :) Igatahes on see lõik selles lavastuses üks mahlakamalt koomilisemaid.

Lahedalt on Iir Hermeliin lahendanud kunstiliselt ka selle lava. Nimelt mängitakse inimeste vahel, justkui pikas koridoris. Mõned hädaldavad, et seda tükki peab nagu jalgpalli vaatama, kord ühte otsa kord teise. Mind isiklikult see üldse ei häirinud. Oligi nagu mõnus vaheldus. Samasugune mäng oli ju ka Toompere lavastatud Rakvere Teatri Toatüdrukutes ning just sellesse "mänguruumi" sobis ideaalselt. Ning muidugi see liiv... ooojaaa, paljajalu või ka kingades liivas sumbates - võib ette kujutada, et see oli näitlejatele kindlasti midagi erilist. Kuid tegelikult näiteks põllu harimine ja vagudesse istutatud asjad - need andsid väga kavala ja tegelikult ka päris ehedalt originaalse võimaluse muutmaks kogu lava üheks suureks põlluks :) Tükk ju algabki sellega kuidas Vanapagan alles puhastab põllumaad, harimiseni jõutakse alles hiljem. Täpselt nii nagu see elu käib. Ja samamoodi märgiliselt - inimene laenab ja ehitab asja üles ning kui enam maksta ei jõua, siis tuleb ja võtab pank ära hoopis teises väärtuses oleva maa ja selle juurde kuuluva. Isegi kui laen on juba kordades tasutud. Sest saatanlikud intressid ei ole inimest vabaks lasknud... (Ma räägin siin nagu mul endal oleks mingid probleemid pankade või võlgadega... ei ole... kuigi autoliising, krediitkaart ja pangalaen muidugi on...lihtsalt nii olen kuulnud ja kogenud üsna lähedalt ümberkaudsete muredest.)

Ja näitlejate töö on selles tükis täiesti esmaklassiline. Näitlejast lavastajaks muutumine ja näitlemisega kontakti hoidmise läbi tunneb Dvinjaninov ilmselgelt näitlemise orgaanikat ja ma ei tea kui vabad käed ta näitlejatele seeläbi on andnud, kuid lavastaja isikus näitejuhina on ta väga hästi õnnestunud! Ma ei tea kui raske dilemma ees võis Uku Uusberg üldse olla seda rolli vastuvõttes. Risky business, kui seda sama rolli on teinud väga vinged ja rahva mällu end mänginud näitlejad. Võrdlused on paratamatud. Uku veel noor ka ja lihtne on saada turmtule osaliseks. Aga Uusberg on võimas! Temas on kaks poolust. Üks, millest õhkub seda võimsust ja jõudu ja ägedust. Teisest küljest ei kujuta ma teda ette kurja tegelase rollis, ehk selline headus ning mingi sõnulseletamatu sügavus (viimane karakteristika võib muidugi olla mõjutatud minu teamisest, mida endaga peas kaasas kannan, et tema oli ju see, kes kirjutas "Pea vahetuse"). Igatahes just need omadused, mis on justkui loodud Jürka rolli sobimiseks. Kuigi eks ta kindlasti inimesena oskab ka kuratlik olla, kes ei oskaks, ei tahaks temast tekkinud kuvandi järgi seda kuidagi uskuda :) Aga täpselt nagu Dvinjaninov, ei tohiks kindlasti ka Uusberg kaotada kontakti näitlemisega. Seda tagasi saada on raske ja see tunnetus on minu meelest lavastajale väga hea lisaväärtus. Kuigi võibolla lavastamisel ka paras sisemine kiusupunn.

Jürka naist mängib alguses Merle Palmiste, kes teeb ühe oma viimaste aastate minu lemmikrollidest. Pahaks muutuv naine, kelles on seda vanapaganat sees vaatet enamgi kui Jürkas. See kuidas ta vihast mörises otse mu ees, ei tea, kas see kõikideni publiku hulgas jõudiski. Pisike detail, kuid minule mõjus väga tugevalt. Ta oli niimoodi rollis, et seda oli lust jälgida. Ja tema ilge naer kui ta "tagasi tuleb"... Lahe, et nad Ukuga mõjusid väga eheda abielupaarina alguses... kuigi Merle parukas oli küll tsipa kummaline... ma saan ju aru, et pidid olema "valged juuksed"... aga see tundus siiski natuke võlts... Aga see polnud vist Merle enda süü...

Kaval-Ants on Raivo E.Tamm, või peaks ütlema Raivo E.Tamm on Kaval-Ants... no ikka tõeline näitlejameisterlikkuse tippklass. Raivo hääl on üks Eesti parimaid - kõlav, madal. Nüansirikas Ants, kes vahetab kasukat hetkega - kord on Jürka ärgitaja, siis tema kohtusse kaebaja, siis jälle libekeelne sõber. Vastiku tüübi kehastus. Ja "pahad tüübid" on ju näitlejatele kompvekid. Sellistes rollides saab ennast täiega mängu panna ja nautida seda karakteri tõelise loomuse väljaelamist. Ja kui sellised kurikaela rollid õnnestuvad, siis on need parimad, kuid konks ongi selles, et selleks peab olema VÄGA osav näitleja. Ja seda tõestas Raivo jälle kord. Ta on nagu multikategelane, kuid samas vägagi kohal ja omas rollis. Jälgisin tema reakstiooni hetkel kui rahvas irvitas tema karakteri sõnade üle. Ta ei teinud hetkekski pausi, ükski närv ei liikunud ta näos, ta oli nii oma rollis ja tõsimeeli, isegi sigar sõrmedevahel, mõjus kui ehtne Ants. Kaval-Ants. Tegeliku kurjuse kehastus.

Ja siis see "stiilne viisik" :) Üks ägedam kui teine. Minu jaoks torkasid eriliselt silma Rein Pakk, oma paipoisiliku näolapi ja esitusega, endal sees kuripaha ise. Kui mõnus kontrast - pisikeste intelligentsete vahenditega loodud karakter. Janek Joost-i hääl sekundeerib Raivo E.Tamme omale. Ta oma karakterit nii mahlakaks ei mänginud, kuid tema hääl on võimas iga väikse sõna lausumisel. Ning mu seekordne lemmik neist kavalatest jõududest - Leino Rei. Oi ta nägu oleks väärt eraldi foto ülesriputamist, aga kahjuks ei õnnestunud leida sobivat. Tuli jälle libe ja vastik, lepingupaber alusel ning pastakas näpuvahel, endal just selline ülepaisutatud nõmeda ametniku lõust ees - bingo!!!

Huvitav kas see, et Ugala mehed Soro ja Mill osalevad, kas see on eelsoojendus väljakuulutatud Ugala Põrgupõhja uue vanapagana eelsoojendus või tähendab see hoopistükkis seda, et Tammearu on loobunud oma lavastamisplaanist? Ühest küljest oleks huvitav näha teistsugust lahendust, kuid teisalt seekordne oli ju nii hästi õnnestunud, et kas on ikka mõtet nii lähestikku uut Põrgupõhjat teha? Noh, mina Tammsaare austajana oleksin küll kindlasti kohal... Ja Kes kardab Virginia Woolfi ju on samuti samaaegselt kahes eri teatris justkui toetavaks huvitekitajaks teineteisele. Iseasi, kas Põrgupõhja on piisavalt kõva materjal masside liigutamiseks, mis teatrile vaja on.. eks seda nad seal Ugalas otsustavad ise...

Hannes Kaljujärv teeb samuti hea rolli, kuigi tema karakter ei anna võimalusi bravuuritsemiseks nagu mitmetel teistel. Kuid see rahu, mis temast õhkub ja selline mõtlikkus, see on heaks balansiks sellele actionile, mis muidu pidevalt toimumas.

Ühest näitlejast olen meelega siiani kaarega mööda läinus, sest tahtsin oma seekordse lemmiku jätta viimaseks. Dämit, Eesti Teater on saanud endale tõesti ühe uue vinge näitlejanna. See ju tema esimene päris-teatri roll pärast kooli lõpetamist ning kui selliseid rolle nagu ta kooli ajal ja nüüd esimese profirollina pakub, hakkab ka edaspidi järjepanu lavale tooma... no siis mul ei piisa varsti enam sõnu kiidulauludeks... Sandra Üksküla Uusberg on täielik TÄHT! Nii andekas mehelik kolliplika alguses. Hiljem (päriselus endavanuse) Merilin Kirbitsa kõrval tema ema mängides. Kord keskpunkti ja tähelepanu nõudev kord jällegi malbe ja kurvameelne ning muretsev ema. Neid toone ja pooltoone, markantsust ja realismi, bravuuritsemist ja taustategelast ja kõike seda ühe rolli ja ühe etenduse jooksul - VAPUSTAV! Mina olen igatahes fän! See mängukoht ja selline käegakatsutavas kauguses mängimine andis võimaluse jälgida ka näitlejate nägusid hästi lähedalt ja Sandra näod olid ridamisi erilised ja pidevat tähelepanu väärt!
Kusjuures sellest hoolimata, et ta endast kõik andis ja oli väga hea, on mul tunne, et temas on peidus veel palju rohkem. Sellelt lähtekohalt tahaks nüüdsest kõik tema tulevased rollid ära näha! Täpselt nagu tema abikaasa Uku Uusbergi lavastusedki! :)

Mainimata ei saa jätta ka kahte pisikest inglit, kes Jürka pisitütart lõpus mängivad. Nii sorav esitus, selge hääl ja pikk tekst peas. Kui vanad nad on? No mitte rohkem kui 6sed, aga ilmselt alles 5sed. Nunnumeeter oli igatahes laes ning eks see oli ka eesmärk, sest kurbade nootidega, nagu lugu lõpeb, jätabki hinge helisema selle mõnusa tunde kogu etendusest.

Hinnang: 4+ (Väga, väga hea lavastus, hea kunstnikutöö, head näitlejad, hea lugu, no mida Sa veel ühelt healt teatrietenduselt ootad. Minu jaoks senise suve parim. Ja mingis mõttes nagu isegi ootamatult. Tammsaare lugu on ja teada, aga muidugi dramatiseeringu kaudu hästi esile toodud Anton Hanseni irooniline huumor ja terav keel - no tõeliselt nauditav tervik! ning hämmastusega pidi jällegi tõdema, et miks mõni on nagu vanapagan, and on elab nagu inimene ja miks mõni on nagu inimene, aga tegelikult on vanapagan. Ei ole õiglust siin ilmas... Kas selle mõtte taga on ka mingit irooniat, et Lutsepp oli minu meelest see lavastuse alguse Peetruse hääl... ja kui tema on Teatriliidu juht ja teatrit tehakse kirikus, siis kes veel Peetruse hääl peaks olema? :))

Tekst etenduse kodulehelt:

"PÕRGUPÕHJA UUS VANAPAGAN"
A.H.Tammsaare "Põrgupõhja uus vanapagan", Emajõe Suveteatri sellesuvine vabaõhulavastus esietendub 02.juulil.
Eesti kirjandusklassika tähtteos elustub viieteistkümnel õhtul Toomkiriku varemetes, Lossi 25, Tartus.

Peetrus: Sa pead inimesena maa peale minema.Kui elad maa peal inimesena nõnda, et saad õndsaks, siis on sul õigus hingede saamiseks igavesest ajat igavesti.
Vanapagan: Miks mõtlete rüüstata mu koja? Milleks kõrvaldate põrgu maailmamajandusest?
Peetrus: Jumal on hakanud inimeses kahtlema, sellepärast. Ja kui inimese loomine on äpardunud, tuleb see tagasi võtta.
Vanapagan: Mis see tähendab?
Peetrus: See tähendab seda, et inimsugu, nagu ta on, lastakse hävuneda ja olnud inimeste hinged kogutakse taevast ja põrgust kokku ja saadetakse sinna tagasi, kust nad on tulnud. Sa peaksid inimesena tõendama, et mitte jumal oma loomisega pole äpardunud, vaid et inimesed äparduvad oma eluga.
Vanapagan: Siis lähen ma maa peale inimeseks!
Lavastaja: Andres Dvinjaninov
Kunstnik: Iir Hermeliin (Tallinna Linnateater)
Muusikaline kujundaja: Andreas W

Mängivad: Uku Uusberg (Eesti Draamateater), Raivo E. Tamm, Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Sandra Üksküla-Uusberg (Tallinna Linnateater), Hannes Kaljujärv (Vanemuine), Janek Joost, Aarne Soro ja Martin Mill (Ugala), Nero Urke, Rein Pakk, Leino Rei, Merilin Kirbits ja paljud teised.

Vanapagan elab kirikus.
“Põrgupõhja uus vanapagan” kolib 02.-23.juulini Tartu Toomkiriku varemetesse (Lossi 25, Tartu). Kus mujal, kui kiriku varemetes või hoopis maapealses põrgus, peab Põrgupõhja uus vanapagan otsima vastust küsimusele: Kas hingi veel saab? Kas inimene võib õndsaks saada ? Kas inimene tahab õndsaks saada? Kas inimsool on tulevikku?
Eestimaa ühes võimsamas mängukohas etendub Emajõe Suveteati selle suve suurlavastus.

Lavastaja Andres Dvinjaninov
Kunstnik Iir Hermeliin (Tallinna Linnateater)
Helikujundus Andreas W

A .H. Tammsaare 70 .surmaaastapäeval jutustame loo mis ka 71 aastat hiljem tema kirjutamisest pole kaotanud oma aktuaalsust, “sest ajad on uued, inimesed endised” On Antsude ja Jürkade kohtumise aeg. “Küllap vist”.

Etenduse kestus 2 tundi 15 minutit.

Fotod pärinevad www.postimees.ee -st ja teatritasku.nadaline.ee/

Isiklik märkus: Jutt sai seekord väga hüplik, sest kirjutasin seda mitmel eri korral, eelnevalt kirjutatud materjali läbilugemata, vabandan ette ja taha... nii kiire ja nii palju on kirjutamata... ei tea, millal jõuab järje peale... järgmiseks e-mailidega kaks korda soovitud Rakvere Teatri Kadunud tsirkus-e lugu, kuigi mõtlesin vahepeal, et ei kirjuta sellest üldse. Ja teatris järgmine vaatamisplaan - "Iha jalakate all". Neljapäevaõhtused Endla "Algus"-e piletid pean lihtsalt prügikasti viskama, sest töö pärast ei saa minna - kui keegi tuttav tahab ja saab, siis minu käest saab piletid... :((( Dämit, dämit, dämit... vandumine antud kontekstis, kus just olen vanapaganast kirjutanud, on ehk õigustatud :)