Klaaskuppel - Sylvia Plath

Hakkasin Sylvia Plath-i Klaaskuplit lugema kolmel põhjusel: 1. See on praeguseks hetkeks juba tituleeritud modernseks klassikaks; 2. Plath on pärit Bostonist ja ka raamatu tegevus toimub suuremas osas Bostonis ning selle lähiümbruses. Mina aga käisin seal oktoobris. Tegelikult lõpetasingi raamatu Frankfurt-Bostoni lennul. Kuid peamiseks põhjuseks on ikkagi 3. K soovitas seda mulle.

Hirmus mõelda, aga leidsin raamatu peategelase mõtetest päris palju oma enda mõttemaailmaga sarnast. Ka mina olen kõndinud neid depressiivsuse radu, ehk on olnud aegu, mil tundub, et suurem osa asju, mida inimesed teevad, näivad nii tobedad, sest lõpuks tuleb ju ikka ainult surra. Veelgi detailsemalt leidsin oma mineviku üles näiteks kohast, kus peategelane peab minema suusatama, teades ette, et see lõpeb halvasti. Kui ma olin u. 12-13 aastane olin ka sunnitud ühe sõbra(nna)ga minema mustakale suusatama. Mäkke. Ma ei tahtnud, aga kuna ta käis peale, et midagi ei juhtu ja et ma saan tema suusad laenuks ning ta õpetab ja kui korra saan "mäge tunda", siis ainult mäest alla slaalomit suusatada tahangi jne jne jne. Ma tundsin pidevalt mingit tõrget. Ja muidugi suutsingi tema suusakepi ära lõhkuda ning ei mäleta küll mis imekombel, aga ta suutis mind tervelt 2 korda sundida seda mäge alla laskma. Mõlemad korrad lõppesid olukorraga, mil nägin surma silme ees... hädapätakas nagu ma tollel ajal olin :) Praeguseks juba naljakas, aga sellel hetkel oli tõesti kiirabi kutsumine lähedal. Kõik me pole siiski mäele loodud. Samas hiljemas elus olen suuskadel mäest edukalt alla ka tulnud :) Anyway, see siin ei pidanud tulema jutt minust, vaid Sylviast ja tema alter egolikust Klaaskupli protagonistist - Estherist.

Kahekümneaastaselt inimene ei pruugi veel teada oma kohta elus ja kui siis teed oma valiku ning tahad sellel rajal kõndida, kuid see võimalus võetakse Sinult ära, võib kogu maailm kokku variseda. Täpselt nii juhtubki Estheriga. Paljulubav kirjanikukarjäär jääb juba enne selle algust katki, kuna soovitud ülikooli uks jääb suletuks.

Nagu ikka, on ka armumised ja armastus elus kesksel kohal. Selles vanuses võib maailm puruneda kildudeks kui kõik armastuses ei lähe nii nagu peaks. Koos maailmaavastamine ning seeläbi kokku kasvamine on tihti terve elu kestva suhte vundamendiks. Niivõrd oluline on armastavale inimesele koos teisega maailma avastamine. Teisalt kui üks on kogenud seksuaalselt, aga teine mitte. Kuivõrd on see suhte edu valem, kui armastuses valitseb võrdsus kahe inimese vahel?

Raamatus on kõik nii ehe ja usutav, võib eeldada, et just nii paarikümneaastane hingestatud tütarlaps elabki oma eluvalu läbi. Piir hulluse ja normaalsuse vahel on väga õhuke. Ka siin raamatus on väga raske määratleda, millisel hetkel tüdruku maailm hullusse variseb? Kuigi ilmselt polegi see teatud "hetk", vaid pigem protsess. Allaminek läbi depressiivsust äratavate sündmuste ja ka juhuste, mis sellele kaasa aitavad. Depressiivsus kui ta muudkui on vabalangemises, siis varem või hiljem tulevad ette suitsiidsed mõtted. Küll on ilmselt Estheri viimaseks kirstunaelaks armastusobjektiks olev Buddy. Suitsiidi-katsetused igatahes algavad pärast Buddy kirja, kus too väidab, et ta olevat armunud oma tuberkuloosihaigla põetajasse. Seeläbi sünnib justkui lõplik arusaamine, et kõik ta ümber on võlts ja mõttetu. Nii inimesed kui mistahes tegevused. Enesetapp on aga ülim isekus, kuigi läbi peategelase silmade on see pigem isetu tegu. Ta ei taha enam olla vaevaks ja edasielamiseks põhjused tunduvad justkui puuduvat.

Huvitava syntaxi on kirjanik raamatusse sisse kirjutanud - peategelane Esther kirjutab raamatut, valib peategelase nimeks Elaine, mõlemas on 6 tähte, nagu Sylvia-ski. Seegi viitab väga tugevatele autobiograafilistele sugemetele. Ka Estheri raamatu ning Klaaskupli avalaused on natuke sarnased. Mis hetkest aga ükski neist naistest ära pöörab, seda ei tea.

Ja nagu ikka, vanematel jääb tunne, et nemad on süüdi... et kasvatuses on tehtud viga. Aga inimene, kes on hakanud end tõsiselt tapma, tahab seda iga hinnaga lõpule viia. Minule meeldis see kiht, kus kirjanik jätab lahti seletamata, miks dr. Nolanile meeldis see, et Esther tõsiselt sügavalt oma ema vihkab - tugevad emotsioonid mõjuvad ju elujaatavalt, isegi kui need on negatiivsed. Sellest saab iga kaasamõtlev lugeja isegi aru. Kõige hullem, ma usun, on apaatia ja täielik huvipuudus elu ja emotsioonide vastu.

Mida aga võib üks naine teisele naisele pakkuda, mida mees ei suuda - naiselikku õrnust? Hämmastav, et on olemas nii rumalaid mehi, kes arvavad, et nad naistest aru saavad. Juba see väide iseenesest on pradoksaalne ja tõestab vastupidist. Nii tunnetan seda mina. Naisest saab aru ehk ainult sellevõrra, kui palju naine ise otsustab jagada oma sisemust mehele, ehk niiöelda teha talle giidituur oma hingesoppidesse. Kuid ükski naine mitte kunagi ei avalda kõiki oma salasoppe. Nii palju peaks iga mees teadma ja aru saama küll.

See raamat on ilmselgelt rohkem naistele kui meestele. Naised tunnevad neid teemasid ja mõttekäike paremini, mis Estheri peas liiguvad. Tegelikult ehk näibki nii, et Buddy variserlikkus on üks peamisi põhjuseid, mis ajab Estheri enesetapulainele. Buddys on seda niinimetatud tüüpilist meest päris palju. Kõik väiksed detailid loovad seda tunnetust. Näiteks enesekeskne uskumus, et just temas on miskit, mis ajab temaga suhtlevad naised hulluks (ehk ongi nii, sest mees on ju jobu). Samuti see kui ta kutsub Estheri appi autot lumest vabastama ning seejärel tegelikult teebki Esther suurema osa tööst... jne jne jne. Esther pole minu meelest tegelikult üldsegi keskmisest tundlikum, vaid lihtsalt neid asju kuhjus tema jaoks liiga palju, et eluga edasi minna.

Kui nii noor tüdruk, nagu Esther enam ei leia elamiseks piisavalt väärilisi põhjuseid, siis on see kuidagi eriliselt kurb. Ja lugeja saab tema depressioonist isegi mingil kummalisel tasandil aru või pigem aimu. Vähemalt mina tunnetasin küll mingil imlikul tasandil tema valu ja ängi täis mõttetuna tunuvat elu. Kuid üksteisele järgnevad enesetapukatsed ning selleks võimaluste otsimine ja kirjaniku enda elusaatus kõige selle valguses, teeb sellest ühe kurvematest raamatutest, mida ma oma elus kunagi lugenud olen. Samas see pole selline Coelho "Veronica otsustab surra" stiilis igav ja konstrueeritud lugu, vaid igas hetkes on nii palju ehedust, et lugeja saab tõesti mõttekäikudega kaasas käia ning see muudab justkui loo intiimsemaks, usutavamaks. Ja kui kõik on nii mõttetu, siis paratamatult tunned ka seda, et oled pidevalt vales kohas. Ja siis on ka kõik ümbritsev kuidagi vale ja nihkes. Sellises olukorras leiad kõiksugust negatiivset veel, mis polekski muidu olulised, aga tõusevad esile ja just seetõttu võimendatult.

Sylvia Plath ise võttiski endalt elu kui ta oli 31 aastane (samal ajal kui 2 väikest last kõrvaltoas olid... kusjuures aasta paar tagasi tegi enesetapu ka tema poeg). See annab mingi imeliku tausta temale kui inimesele ja loomulikult nii Klaaskuplile kui ka tema luuletustele. On ju teada, et Klaaskupliga on tegemist tugevalt autobiograafilise materjaliga, kuid kui palju tegelikult selles loos tõtt on? Pakuks, et päris palju, arvestades kõiki neid Sylvia ja Estheri elukäikude sarnasusi. See väljendubki kogu loo eheduses ning selles kui lihtsa kergusega Plath nii raskel teemal jutustava loo tegevustikku lugeja kaasa haarab. Klaaskuppel jäigi tema ainsaks romaaniks. Olles kirjutanud selle paar aastat enne oma enesetappu. Lisaks Klaaskuplile on temalt (ka eesti keeles) ilmunud luulekogu (postuumselt Pulitzeriga pärjatud "Kogutud luuletused"). Ka need luuletused olevat ta peamiselt kirjutanud kuue viimase elukuu jooksul. Midagi väga eluliselt õõvastavat on kõiges selles. Kas keegi tõesti tema lähedastest ei lugenud märke ohust?

Tekib küsimus, kas hullumaja üldse suudab kedagi suitsiidset tegelikult ravida? Millegipärast peetakse romaani teist poolt meeleheitekuristikust väljatulekuks.... Mina kaldun arvama, et see kõik oli vaid mäng, et saada võimalus ikkagi otsustatud tehing lõpule viia.

Kuigi on teada, et Sylvia abiellus ja sellest kujunes üks probleemne ning uut sügavamat depressioonilainet esilekutsuv negatiivne üle-elamine, mida Sylvia lõppude lõpuks üle ju ei elanudki. Keegi ei ole selle põhjuse reaalsust tõestada suutnud, aga minu meelest on ülimalt kahtlane see, et tema abikaasa (Ted Hughes) hävitas koos Sylvia Plathi elulõpu päevikutega ka tema teise, pooliku romaanikäsikirja. Ehk annab valgustust ja lisa-aimu tema luulekogu ning mitu filmi, mis temast on tehtud. (Ühes kuulsaimatest mängib Sylviat Gwyneth Paltrow). Olen kusagil ka Plath-i fotot näinud ning kujutasingi lugedes Estherit Sylviana. Varrakul on ilmunud ka "Sylvia talv" nimeline fiktsioon, ehk annab seegi lisamõtteid tema, kui huvitava isiksuse avamisele ning ühtlasi Klaaskupli loo varjunditesse.

Hinnang: 5 (vapustav lugemiselamus - sõna otseses mõttes. Palju mõtteainet ning arvatavasti ka emotsionaalset intelligentsust. Loodetavasti ise ei ole kunagi nii pime, et ei märkaks enda ümber sellist kurba inimest. Üks väga kurb raamat ja kurb elusaatus.)

Stiilinäide (lisaks raamatu pealkirja-seletusele, meenutab minule Bostonit ja sealset Charles River-it oma purjekatega, mida mööda ma hommikuti seal jooksmas käisin. Jooksin ka üle silla Cambridge-i poolele... sinna kus asuvad Harvardi Ülikool ja MIT):
Ma teadsin, et pean olema pr.Guineale tänulik, ainult, et ma ei suutnud midagi tunda. Kui pr.Guinea oleks andnud mulle Euroopa- või ümbermaailmareisi pileti, poleks mul sellest olnud sooja ega külma, sest kus ma ka ei istunud - laevalael, Pariisi või Bangkoki tänavakohvikus - istusin ma ikka sellesama klaaskupli all ning hingasin sisse oma kopsude sumbunud õhku.
Jõele lähemal avanes pilgule sinine taevakuppel ning jõgi oli täis purjekatäppe. Ma seadsin end valmis, kuid samal hetkel panid nii ema kui vend käe autoukse lingile. Rehvid lõid silla metallsõrestikul korraks undama. Vesi, purjed, taevasina ja õhus rippuvad kajakad vilksatasid mööda nagu ebausutav klantspilt ja üle me olimegi.
Ma vajusin tagasi hallile sametistmele ja sulgesin silmad. Klaaskuplialune õhk mähkis mind endasse ja ma ei saanud liigutada.