Sattusin antud tüki esietendusele ning järjekordselt sain õppetunni, et oleksin pidanud natuke aega laskma sellel kavas olla ning siis maad kuulama, enne kui ise vaatama lähen...
Haltuura on esimene sõna, mis meelde tuleb sellel tükile tagasi mõeldes. Teine sõna on: igav. Kolmas: sisutu. Võibolla ma olen ülekohtune, sest mõned üksikud komponendid ju meeldisid ka - näiteks nagu fotode näitamine Taalmaa kõhule. Kuid kui nüüd täpsemalt järele mõelda, siis see ehk ongi ainus...
Ma ei mõista, et kui Taalmaal oli seal juba arvuti ees, siis miks ei võinud nad lasta lindistatud teksti selle kõvakettalt või tõesti keegi oleks skype-i kaudu olnud ühendusest vms. Miks pidi Taalmaa koogutama arvuti taha ja sealt midagi "teise häälega" endast justkui välja pigistama. Ma istusin üpris keset saali, kuid ka sealt oli näha alati kui Taalmaa arvuti taha kummardus ja sealt kummalist nägu tehes "häält tegi". See tundus lõppude lõpuks naeruväärselt tobe.
Ehitada üles üle tunni kestev tükk sellele, et kellegi koka pearoog mingitele tähtsatele külalistele on "pilli roog"... ehk vana Stradivariuse sisse serveeritud toit... loomulikult mitte see pilliroog, mis rannas kasvab. Mage ja mõttetu. Kogu ülejäänud tekst oli häirivalt igav ning tiirles kõik ühe ja sama asja ümber. Taalmaa luges tegelikult ka mitmeid kordi lihtsalt paberilt tekste (mingid kirjad, artiklid). Kõige kurbnaljakam oli koht üpris tüki alguses, millega oligi kohe selge, et kogu tükk kujuneb igavaks... nimelt Taalmaa karakter loeb paberilt mingit teksti. Siis peatub ja ütleb: "igav"... aga siis loeb ikkagi seda edasi. Kui tal endal on igav, miks siis vaatajatelgi põnev peaks olema.
Kuidagi pressitult mõjusid ka viited riigipeadele, kes justkui ka sellest suurest õhtusöögist justkui peaks saabuma osa saama ning eriti pastakast imetult viide "Sõnajalgadele" ja nende helikopterile. Tegelikult kokkuvõtvalt mõjuski kogu tükk just nimelt "pastakast imetult". Õunapuu on ometi ka kirjanikuna raamatuidki kirjutanud... mingil tasemel peaks ju selliste kogemustega inimene suutma ka midagi "imeda" valja... ei saa aru.
Minule jäi mulje, et paarist inimesest hoolimata, kes paaris kohas naersid, ei jäänud ka publik tükiga rahule. Etenduse lõppedes aplodeeriti näitleja tagasi lavale vaid korra. Taalmaa mängul iseenesest polnudki viga, tal lihtsalt polnud materjali. Aga sellist šedöövrit, nagu ta mõni aasta tagasi Adolfiga pakkus, seda seekord ei tasu oodata. Tegelikult seesama monotükk "Adolf" oligi põhjuseks, miks ma tormasin Kuuendat maitset kohe vaatama. Ehk olid ka ootused sellepärast mõnevõrra kõrged ning pettumus veel eriti lihtne tulema. Kuid aasta ühe kehvema teatritükiga on tegemist küll.
Hinnang: 1 (Täielik ajaraisk. Tekstiliselt ühe sketši pikkune lugu oli venitatud rohkem kui tunniseks tükiks. Lavastaja on küll teinud ühtkomateist, ent sellest hoolimata oli andeksandmatuid apsakaid ja lõpuni mõtlematust natuke liiga palju. Kõigele lisaks on ka etenduse reklaamtekst tobe ning ühtlasi samale valele üles ehitatud kavaleht. See lihtsalt on TOBE. Oleksin tegelikult võinud siinse pika teksti asemel kirjutada vaid ühe sõna - JAMA - ja sellega olekski kõik öeldud. Absoluutselt ei soovita.)
-----------------------------
Tekst lavastuse kodulehelt:
R.A.A.A.M.:
ERVIN ÕUNAPUU „KUUES MAITSE"
--------------------------------------------------------------------------------
Indrek Taalmaa monoetenduses "KUUES MAITSE".
Pantvangidraama aluseks on reaalne sündmus, mis leidis aset 8. augustil 2008. aastal Radisson SAS hotellis, Tallinnas, Eestis. Juhtum on olematuks kuulutatud vastavalt 136 riigi salajasele Genfi kokkuleppele, mis puudutab erinevaid inimsusevastaseid kuritegusid seoses tsivilisatsiooni kultuuripärandi rikkumise või hävitamisega mis tahes kujul.
--------------------------------------------------------------------------------
Autor: Ervin Õunapuu
Esitus: Indrek Taalmaa
Foto: Ervin Õunapuu
Toetaja: Eesti Kultuurkapital
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar