Unenäokohvik - Rakvere Teater

Aasta viimaseks teatrietenduseks jäi Jaanika Juhansoni lavastatud Doris Kareva luulega täidetud unenäoline kohvikukülastus. Rakvere pangahoone saal (see sama, kus mängitakse ka Toatüdrukuid) on muudetud restoraniks, lokaaliks mille laudade vahel ja seinte ääres, saaliotsas asuvas baaris ning vastaseinas asuval laval liiguvad ringi nii mineviku(kaduviku)vaimud kui ka praeguse aegruumi inimesed. Vaatajaid kutsutakse unenäomaailma - "unistustemaale". Seal on kõik hea ja ideaalne. Ettepanek on väga ahvatlev, kellele ei meeldiks olla kohas, kus unistustest saab reaalsus, kus kõik on lihtne, kõikjal on armastus ja keegi ei saa kunagi haiget.

Ülle Lichtfeldt-i tegelane on naine, kelle vanemate armastuslugu elustub läbisegi tema enda armastuseotsingutega. Isa ja ema on aastaid elanud koos. Naine armastab meest, aga meest kisub teise juurde. Nagu ikka selleks, et aru saada, kas teine armastab, tuleb tal lasta vabalt lennata - kui ta tuleb tagasi, tähendab armastab, kui mitte, tähendab ju see pole siis nii loodud. Unenäokohvikus valu ei tunta. Unenäokohvikus lastakse teisel minna. Unenäokohvikus ei tehta skandaale, ei solvata teist, ei elata edasi valus ja armastusetuses. Unenäokohvikus minnakse eluga edasi ja leitakse uued armastused - veelgi paremad, veelgi ilusamad, veelgi kuumemad.

Õige kuumaks läheb tänapäevalikumates armastusleekides. Kavalalt moderntantsulikult seatud suhtlemine "kahe mehega" korraga ja/või vaheldumisi; katsetused oma sugupoolega - kuum naistevaheline suudlus - unenäos ei saa ju kontrollida seda, kellega suudled... naistevaheline võitlus, sisemised pained ja pinged, ahvatlused ja hirmud. Ja unenäokohvikus tulevad need tunnetepuhangud teineteisele tihedalt jätkuvate lainetena.


Doris Kareva on olnud juba aastaid minu lemmikluuletaja, olen sellest ka siin blogis korduvalt kirjutanud. Kui alguses tundus, et väga palju etenduses minu lemmikluuletusi temalt ei kõla, siis mida etendus edasi, seda paremaks need luuletused ka läksid, seda rohkem neid lemmikuid pudenes näitlejate suudelt. Ka paar kõige-kõigemate seast kanti sisu sees ette - "Lõpp", ehk "ma ootasin sind sellel külmal päeval..." ja "Oli tuul, suur tuul sel päeval" - kuigi see luuletus oli mixitud veel ühe kolmanda lemmikuga, nimelt "Üle kuristiku" luuletusega kokku ning osa luuletusest oli ära jäetud. Kuid tervik toimis ka nii ja ehk sisule mõeldes sobivamaltki.

Olen luulet "kuulates" tavaliselt ülikriitline. Luule on minu jaoks peaaegu ainult ise lugedes mõistetav ja suhestumiseks vastuvõetav. Harvadel juhtudel nagu näiteks siis, kui Mikk Mikiver loeb Walt Whitmani, Anu Lamp või Kersti Kreismann mõnd lemmikut või kui keegi esitab ühe luuletuse eraldi - näiteks Silvi Laidla "Siin ja praegu" saates lugedes Betti Alveri Tähetundi - see mõjus ja läks hinge... Unenäokohviku näitlejate sekstetist, kes laval olid, meeldis minule kõige rohkem kui luuletusi luges Volli Käro. Ent ometi ei suuda ma tegijate otsust andestada, et just tema luges "Lõpp"-u. Jah, sisuliselt sobisid need sõnad ka tema tegelasele, kuid minu jaoks peaks seda luuletust lugema naine (kas poleks olnud palju kurvem, kui Helgi Annast seda oleks lugenud? Või veel parem Ülle Lichtfeldt ühele mustadest unenäomeestest? Kärol tuli see teisele lõigule otsa ja kiiresti rutates ettevuristades. Olin hetke nii solvunud, nagu see oleks tähendanud kogu etendust minu jaoks... Teatrikaaslasega vesteldes tõi ta välja tõsiasja, et põhjamaa inimesed ongi sellised, kes ei saa sõna suust ja siis ise vaikselt kodus mossitavad - ootavad ja igatsevad ning lõpuks imestavad, et miks nad armastust ei leia. Ja ega palju vahet pole, nii naised kui mehed... ja mehed vaatet veel eriti. Mina olen seda luuletust võtnud alati just naise sõnadena, naiselikkuse olemuse kehastusena ja mul on ikkagi raske leppida, et etenduses seda esitas mees. Ja mis siis, et Ivo Linna seda ka kunagi laulis. Minu jaoks oli, on ja jääb see "naise luuletuseks"!

Teine asi, millega rahule ei jäänud, et ikka ja jälle on see nii, et vanem mees läheb noorema naisega. Ju see on tõsi, et tavaliselt juhtub sedapidi, aga ma ei taha, et alati on nii nagu "tavaliselt"... kas siis Unenäokohvikus ei võiks olla eriliselt kuidagi... Jah, see võib kõlada jonnimise või juuksekarva lõhki ajamisena, kuid oleks tahtnud mingit teistusugust lahendit...

Sisulises mõttes ma ei saa aru, miks ma samastusin selle naisega, kes maha jäeti. Ma olen ju mees. Tahaksin küll loota, et ka minus sellises olukorras oleks piisavalt närvi lasta teisel minna. Kui teine ei armasta, siis ei saa teda ka armastama sundida. Ja parem kui läheb, kuiet tekivad valed ja vassimised, mis rikub lõpuks mõlema elu pikkadeks aastateks. Nii on võimalus edasi minna ja uus armastuski leida. Kuid ma ei saa aru, miks ma alati samastun haiget saajaga sellistes olukordades, rõhk sõnal alati(!). See oleks justkui saatus, mis kuulutab ka minu kurbust ette. Naisele sellest rääkides, sain teada, et ka tema kujutab alati end just sellesse rolli, kes peab laskma teisel minna. Kummaline. Ju me siis väärime teineteist ja kumbki ei pea lõpuks narrinina ette panema...

Väga meeldis muusikaline kujundus. Üks aasta parimaid. Eriti teise vaatuse Ülle Lichtfeldti romanss, aga ka siin-seal akordioni kasutamine tõi mingit huvitavat balkanlikku efekti, killuke slaavilikku, kuid tegelikult ei midagi konkreetset. Kokku vist päris "eesti" siiski. Mingi viis oli õrnalt tuttav ka (võibolla mulle ainult näis nii) aga lõppude lõpuks vist suurem osa siiski originaalmuusika. Igatahes toetas tükki ja atmosfääri teket väga hästi. Samuti meeldisid kostüümid ja üldse Erki Kasemetsa kunstnikutöö ning ilmselt hetkel vabariigi üks parimaid valgustuse loojaid - Linnateatrist kaasatud Priidu Adlase koostatud valguskaart.

Lauri Kaldoja on nii vinge täiendus Rakvere Teatrisse, et lausa ootan, et ta igas tükis osaleks. Õnneks tiirles ta just minu laua poolel saali rohkem. Võimas hääl, kergelt paheline karakter ja muidugi oma klahvpilliga pani ka paar korda vaatama, et kes seda just sobilikku nooti parajasti mängib, isegi kui tegevus toimus teisel pool. Samas originaalmuusika heliloojaks ju hoopis Tarmo Kesküll, kes moodustas ka koos Lauri Kaldoja ja Margus Grosnõiga taustamuusika-kohvikutrio.

Hea leid oli Rakvere Teatrile ka Natali Lohk. Tema võõramaapärane olek; pikad, võimsad ja lopsakad tumedad juuksed. Väga sobiv häälematerjal - kergelt kare ja kahisev - paha tüdruk(?), veetleja ja võrgutaja (?) Või lihtsalt armunud? Jõuline ja võimas esitus!

Etendus tõesti tiirleb siin ja sealpool - lavadel, vannis, kirstus ja kappides. Baaris, kohvikus ja magamistoas...

Mõned ilusaimad hetked lavastusest, mis mõni päev hiljemgi veel meenuvad - Helgi Annasti ning Ülle Lichtfeldti ema-tütre stseen, Volli Käro narrina Ülle süles hellas kallistuses, Ülle kahe mehega "trikke" tegemas, see kuidas Ülle Natalile käe ulatab, kui too ei saa üles, et oma mehe, ehk Ülle isaga minna - see on märgilise tähendusega! Ülle teise vaatuse laul. (Kõlab nagu Ülle, Ülle, Ülle :) Tegelikult ikka sama palju Volli, Natali, Lauri, Helgi, Margus ja Tarmo ka.) Ning muidugi kogu see argipäevahall ning armastusetusest siiski pidevalt kohalolev kurbus Helgi Annasti ja Volli Käro stseenides (veel üks luuletus, millest ma Volli lugemisel aru ei saanud - et miks just tema tegelane ja miks Helgile, nimelt:

Ja ma armastan Sind
sest ma armastan Sind.
Milleks kohtuda -
Sa oled minu jaoks õhk.
Kõikjal kohal.

Ta ju armastas teist naist... kas see oli mõeldud iroonilise või ilkuva repliigina? Aga seda ju see luuletus ei tähenda!!!

Samas see üks pilk Volli Käro näos, mida oli läbi kogu teatri(panga)saali õhu tunda (ja muidugi näha), kuidas ta tahab tegelikult teise naise juurde (see kõik oli tõesti näha tema näos! ja mul tulid külmavärinad, milleks üks näitleja võimeline on)... see oli teatriime. Volli on imeline näitleja!

Lisaks pakuti "lokaalile" sobilikult ka juua-süüa. Head ja mõnusalt juusturikast quiche-i moodi soolast plaadikooki ja mitte "nii" head - hästi vahukoorerikast - magusat kooki. Kõrvale maitsvat ingveri ning teiste maitsetega maitsestatud teed ja need kes autota olid tulnud, said ka pitsi Vana Tallinnat... või noh, autoga inimeste kaaslased ka kaks pitsi :) Baar oli ka avatud, niiet kohvi sai koogi kõrvale (ja minusugune janune pudeli vett).

Hinnang: 3+ (minu lauas istunud vanem paar uuris kavalehte ning arutles omavahel, et ei tea, kes selle lavastanud on, et ilmselt on diplomitöö. Karm hinnang, kuigi just diplomitöödes ongi vajalikku armastust oma töö vastu palju rohkem kui realavastustes. Juhanson on minu meelest päris hästi saanud sellise raske mänguruumi loomisega hakkama. Sisu on luuletuste vahelt leitav ning täiesti olemas. Meeldiski see, et polnud väga selgepiiriliselt välja toodud, ehk andis igale vaatajale võimaluse ise suhestuda sellega... täpselt nagu luulegagi ju iga inimene suhestub erinevalt. Nii esmamuljena tundub, et päris palju oli ka Kareva raamatut "Mandragora" kasutatud, millest Linnateater mõni aasta tagasi tegi juba lavastuse. Selles suhtes ju midagi väga "eriist" polegi. Tegelikult eriliseks tegi kogu see kooslus - valgus, koht, tekst, muusika ja näitlejad - unenäolisus. Hinnang peaks tegelikult olema palju kõrgem, arvestades seda kui palju ikkagi Kareva mulle meeldib, kuid just need mõned ja ma pean rõhutatult silmas "minu jaoks" tehtud valed valikud ei lase mul seda tükki kõrgemalt hinnata. See polnud justkui päris Kareva. Sest sügav luule pääseb ikka kõige paremini mõjule ise oma pea sees seda lugedes ning vajadusel mõttepauseidele ruumi andes. Etendamise jaoks vajalik jätkuv luulevool seda võimalust ei anna, kuigi õnneks enamvähem kõik luuletused olid juba eelnevalt tuttavad ja sellepärast laskis keskmisest kiirem kuulatu läbitunnetamine nende taustaks olevale loole raamid luua. Palju oli ju ka õigeid valikud, nagu näiteks luuletus "oli suur tuul sel päeval".... Jah, mulle meeldis selle tüki sisukus, meeldis luule, meeldisid need kõik komponendid eraldi. Tervikuna siiski soovitatav eelkõige just atmosfääri, heade näitlejate ning Kareva luuletuste pärast.)


Tekst etenduse kodulehelt:

Doris Kareva / Jaanika Juhanson / Tarmo Kesküll
UNENÄOKOHVIK

Lavastaja Jaanika Juhanson (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia)
Originaalmuusika autor Tarmo Kesküll
Kunstnik Erki Kasemets
Valguskunstnik Priidu Adlas (Tallinna Linnateater)
Unenäolises lokaalis rändavad Ülle Lichtfeldt, Natali Lohk, Volli Käro, Helgi Annast, Margus Grosnõi, Lauri Kaldoja ja Tarmo Kesküll.

Rakvere Pangamajas võõrustab teatrikülastajaid Doris Kareva luulest inspireeritud unenäoline kabaree-kohvik, kus kõlab elav mõrumuusika ning laudadel ootavad kuumad joogid, koogid ja naps. Kohvikumelus istub üks naine vastamisi mineviku ja olevikuga. Unenäosündmused hargnevad, aeg kiireneb ja peatub.

Esietendus 10. detsembril Rakvere Pangamajas.

----
Need paar luuletust, mis olid kokku miksitud, mõtlesin, et kirjutan eraldi siia üles. Lisaks veel ühel lemmiku, mida üle pika aja etendus jälle meelde tuletas.

Oli tuul, suur tuul sel päeval.
Ta lahti ei lasknud mu kätt,
kui tahtsin tõmmata ära.
Ma mõtlesin: teised näevad.

Ma kartsin ta silmade sära,
kui ta mind vaatas.
See pätt,
see võllaroog, kelm ja lurjus,
keda igaüks häbistas.

Ei kurjus, ei pilge,
vaid kurbus
ta pilgus mind läbistas.
Tule, ta ütles.
Tuled?

Mu jalad ei liikunud maast.
Ta silmade õitsituled
mus loitsid kui põlev laast..

Jaa, ta noogutas, võlla!
Ja naeris.
See tume maa,
need kaledad inimesed
teisiti tahta ei saa.
Kes ise ei julge olla,
see teise valgust ei salli.

Tuul tõstis ta punase salli
See loitis kui tulehaav.
Tagasi, tüdruk, kuuled!
meile majadest kisati.
Ta kuumad ja kurvad huuled
veriseks visati.

Tagasi, tüdruk, kuuled!
Ega me tea, mis on taga,
rohkem kui seda, mis ees
ta lausus:
Jää jumalaga.

Mu hinge hakkas see mees,
ta troostitus tões ja vaimus,
ta minek viimseni vaba.
Oota, ma kisendasin.
Sina, meeletu, ainus, Oota!

Oli tuul, suur tuul sel päeval.
Me läksime üle mäe
ja teadsin, et neid, kes jäävad,
ma elu sees enam ei
näe...
----------

"Üle kuristiku"

Ma ütlen: armastus. See pole vale.
Kui tahad kuulda, tule lähemale.
Kui tahad tunda, tule päris ligi.
Kuid rohkem ma ei ütle ometigi.

Ma ütlen: armastus. Ja kõik on öeldud.
Mis? Ma ei kuule hästi, mis sa küsid.
Jah, kõik võib olla. Jah. Võib-olla möödub.
Kuid imelik, et ta nii kaua püsib.
----------

"Me elu on me elu ainus mõte"

Me elu on me elu ainus mõte.
See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.

Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
mis kuiva säsi õgivad me seest.
Kord kukud kokku oma kõval toolil.
Sa tead, ei päästa miski selle eest.

Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.
----------

Lõpetuseks paar lemmikut Doris Karevalt veel, mis meelde tulid, aga mida etenduses pole:

Sa läksid, hajudes sääl lumesattu...
Öös laternate sõõre väreleb.
Ja mina, kahetsedes kirgast pattu -
Suurt Vaikimist -, Sul vaatan järele.

Mu veetlev hirm, Sind tuhat korda tundnud
ma olen - tumeda vee peegeldust.
Musttuhat korda tuksatades murdnud
end olen - kust?

Mis seos? Mis truudus?
Veider mõte.
Ent mälu tõrgub meenutamast: kus?

Kaod üle silla, mustavate vete.
Lund keerleb, vaikus paisub
karjeks mus.
----------

"Kui kõnelda üksainus kord"

Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.

Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.
----------

"Ei jõua kirjutada puhtandit"

Ei jõua kirjutada puhtandit
me selles elus.
Nagu on, nii jääb
see paranduste mitmekordne räga.

Ei, silm ei seleta,
mis süda näeb.

Ja viimast selgust
ära igatsegi -
see puudub elavas.

Vaid puudutus,
pelk värin, aimus
aimulisest imest

saab hinguse
su surelikus suus.