What I talk about when I talk about running - Haruki Murakami

Olen juba käesoleva aasta aprillist vahelduva eduga käinud jooksmas. Siiani kokku umbes 50 korda. Korra sügisel sai isegi 10 km distantsil jõudu katsutud võistlusrajal Saksamaal. Eriti hästi ei läinud, aga kogemus oli huvitav. Sellest tiivustust saanud, olen terve sügise paar kolm korda nädalas jooksmas käinud. Vormiga veel päris rahul ei ole, aga uuest aastast võtan korralikumalt ette. Eesmärgiks mai lõpus Stockholmi maraton läbi joosta. Siiani on mu pikim ühte jutti joostud maa 20 km. Sellega läks natuke alla 2 tunni. Aga nagu Murakami oma jooksmishobi-memuaarides ütleb - distants, mis algab pärast seda, mis siiani olnud pikim, on tundmatu piirkond. Jah, tunnistan, mida lähemale tuleb maraton, seda rohkem ma kardan...

Tegelikult ei vaja ma jooksmiseks inspiratsiooni. Ma tahan joosta. Alguses sundisin ennast, nüüdseks lausa naudin kui saan oma lemmikmuusika kõrva sättida, vinged - naise kingitud - jooksupüksid jalga tõmmata, USAst leitud jooksusärgi selga, vingeimast vingemate (extra special sisetaldadega) jooksutossud jalga tõmmata ning jooksma minna. Ütleme nii, et tegelikult see vinge varustus jookseb minu eest. Mina pean lihtsalt nad "välja viima" :) Kuigi ma iga kell eelistan looduses jooksmist (teen seda ka praegu talvel, kui maal käin), aga linnas koristamata lumistel tänavatel, ei saa seda tegevust eńam "jooksmiseks" kutsuda. Sellepärast võtan oma tossud ja natuke teistsuguse varustuse ning jooksen soojas, armsas, puhtas ja mugavas spordiklubis. Muusika möllab ikkagi kõrvades, aga silme ees ei ole mitte mööduv maastik vaid parajasti telekas jooksev telesari. Ka see on tegelikult mõnus, sest jooksmine ja sellest tulenev väsimus ununeb kohati sootuks ning tund jooksmist möödub kui lennates.

Jah, inspiratsiooni ma "ei vaja", kuid kui see juhuslikult ette satub, nagu näiteks see klipp youtubest: http://www.youtube.com/watch?v=l7smBb_dA5Y siis ega ma sellest ei keeldu...

Suureks inspiratsiooniallikaks on ka raamatud nagu Haruki Murakami "What I talk about when I talk about running". Pikk pealkiri, aga pikk on ka maratonijooks, millest see peamiselt jutustab :) Raamat ise on lühike ja saab liiga kiiresti läbi! See on tõeline jooksuisuärataja. Murakami-sensei räägib enda jooksuharrastamisest, maratonijooksmisest, raamatutekirjutamisest, triatlonist, erinevatest linnadest, inimestest ja kõige selle kõrval ka vananemisest, arenemisest ja pühendumisest.

Vanaduses on tegelikult vähemalt 1 hea asi, see et lepib elama sellega, mis on olemas. Praegu ma ilmselt veel siis "vana" ei ole, sest mu hing on täitmatu. Tahan pidevalt juurde (muidugi mitte kilosid :)), tahan pidevalt saada paremaks, näha ja kogeda uusi elamusi, täita end emotsioonidega. Selleks on muidugi vaja ka raha, mida Haruki oma raamatus ei puuduta... tema on endale andega selle kõik saavutanud, et saab lubada harjutamist Havail, paar maratoni aastas erinevates maailma paikades... Aga kes tahab see saab, tuleb ainult unistada ja töötada selle nimel.

Muidugi ei puudu "jooksuraamatust" teemad, mis puudutavad kõiki jooksjaid, nagu näiteks see kuidas jooksja on ülitundlik jalanõude detailide kohalt. Kuidas jooksjad vaatavad neid, kellest nad iga päev joostes mööduvad. Seda teen ka mina... eriti teised jooksjad, kes jooksevad samal kellaajal (mina jooksen hommikuhämaras). Nendega tekib nagu hõlmamatu sõprusside. Ja ma ei väsi kordamast, et jooksjad on "ilus" rahvas, sõna otseses mõttes!

Noored kiired tüdrukud, kes jooksevad keskpikkusega maad, jooksevad kiiresti Murakamist mööda, aga "nad polegi mõeldud pikamaajooksjateks". See annab minusugusele aeglasele jooksjale mingisugust lohutust. Ehk olen mina oma aeglasema sammuga siis just "pikamaajooksja"? Veel lohutab mind see, et Murakami tippvorm jooksmisel oli "neljakümnendate" teisel poolel. Pärast seda kui tahes kõvasti pingutada, ikkagi lähevad maratoni ajad kehvemaks.

Murakami jooksis oma esimese maratoni 33 aastaselt ja raamatus viimane kord 56 aastaselt (aga muidugi ta jätkab ka praegu). Maratoni joostes ei võistle ta mitte teistega vaid iseendaga. usun, et see on minuga samuti. ka 10 km ei jooksnud ma võidu teistega, vaid ikka iseenda parima ajaga. Ega ma võita ei suudaks nagunii neid tõsiseid sportlaseid, miks siis üldse nende järgi end seada :) Ka Stockholmi maratonile olen seadnud eesmärgi - see läbi joosta ja just nimelt joosta, st. mitte kõndida ühtki sammu. Ka Murakamil on sama reegel, mis minul - kui jooksed, siis tuleb joosta. Mina ka ei suuda sammugi kõndida, isegi väga väsinuna, kui ma tegelen "jooksmisega". pärast kõndimist ma ei suuda enam joosta. Siis mu jooksmine muutubki vaheldumisi kõndimisega jooksuks - ei saa enam hoogu sisse. Ehk nagu Murakami tabavalt ütleb - rikud üht reeglit, hakkadki reegleid rikkuma. Noh ja eks ma ju loodaks aega alla 5 tunni :), aga see pole eesmärk omaette - peaasi on lõpuni jõuda!

Söömine, kaal ja jooksmine on kolm teemat, mis justkui eksisteerivad käsikäes. Olen enda jooksmise pealt tähele pannud, et kui kaal on väiksem, on ka aeg parem, aga samas energiat peab ka olema ning seda peab jätkuma. Maratonil on ju teadatuntud krambid pahad kimbutajad - võivad mõne jooksu isegi katkestada. Selleks tuleb magneesiumitabletid ilmselt sisse võtta ning banaan aitavat ka...

Murakami jookseb iga päev keskmiselt 10 km, aga mõni päev jääb vahele. Siis teinekord jookseb jälle topeltpika distantsi (minu rekordnädalad siiani on 40-50 km vahemikus). Suvel soojadel ja vihmavaesematel aegadel jookseb ta rohkem, talvel ja külmaga vähem. Lahe, et poolmaratoni jooksis Murakami (küll nagu ta ise väidab 80% jõuga) minu ajaga.

Nagu mainisin - sama palju kui see raamat on jooksmisest on see ka vananemisest. Lahe viide Rolling Stonesile on lk 18.- kirjutan selle lõigu oma teksti alla. Nagu joostes oleks võimalik ka natuke vananemisese eest ära joosta. Muidugi kui võtta selle "saatuse-teooria" järgi, et meile kõigile on määratud teatud arv südamelööke ja joostes paraneb vorm ning mida parem vorm, seda aeglasemalt ka süda lööb... seega saab ka ettemääratud südamelöökide arv hiljem täis ja elu tuleb pikem.

Ühes loos kirjeldab Murakami üht hoopis ekstreemset ettevõtmist, nimelt 100 km jooks Jaapanis. Seal on vahepeal silt, et kui jookseksid maratoni, siis nüüd saaks jooks läbi. See on juba liig mis liig. Kuigi Murakami jutustab, et kohalikud vanemad prouadki osalesid jooksul, seega kõik on ikkagi vastupidavuses ja treenituses kinni ning inimvõimetel pole piire...

Murakami järgi ka arsti juures käies tunneb üks hea ja korralik arst ära, et Sina oled ilmselt jooksja :)

Üks tavalisemaid küsimusi, mida mitte-jooksjad jookjatelt küsivad, on see, et millest nood nii pika aja jooksul mõtlevad. Murakami muidugi naerab selle peale ja ütleb, et mõnikord jooksjad ei mõtlegi midagi, lihtsalt jooksevad. Minul sellist "mõteteta jooksu küll ette pole tulnud, kuigi ma ju ei jookse ka nii palju. Kui iga päev jookseks, võibolla siis mõnikord tõesti lihtsalt jookseks ka. Samas neid pilla-palla mõtteid ongi raske kirjeldada ja lõiguti mõtlemine siit-sealt ongi justkui mitte millelegi mõtlemine. Mind ajab väsinult joostes kõik närvi ja pahaseks, tihti isegi lemmiklaulud mõjuvad tüütavalt.

Murakami hakkas jooksma 33selt, see on ka aeg millest peale ta ise end tõeliseks kirjanikuks peab. Ta tunneb ja on rääkinud mitmete kuulsate jooksjatega ning nendib, et ka suured kuulsad jooksjad mõtlevad iga päev, et tahaks pigem kodus hommikul voodis põõnata selle asemel, et jooksma minna. Asi on lõppude lõpuks distsipliinis. Natuke ka selles kuidas meie prioriteedid muutuvad ajas.

Räägitakse ju et tõeline mees on see, kes on ehitanud oma kätega maja, kirjutanud raamatu ja jooksnud maratoni. Esimene neist tundub minu jaoks hetkel absoluutselt võimatu, aga kahe ülejäänuga ehk saaks hakkamagi. Igatahes on maraton kindlalt plaanis järgmisel aastal. See on ehk ka kolmest kõige lihtsam?

Nagu tema ise nii ka mina imestan, et kuidas üldse on võimalik jooksuvõistlust nii läbi teha, et ei anna endast parimat - meelega? Raamatus on selgelt tunda, et justkui põhisihina kirjaniku jaoks raamatus olev New Yorgi maraton, et mida lähemale see tuleb, seda olulisemaks see Murakami jaoks muutub. Paarkümmend päeva enne jooksu polegi ta jaoks enam midagi tähtsamat. Jõuda finišisse, kordagi kõndimata ja nautida jooksu - need kolm ja sellises järjekorras ongi eesmärkideks. Sobivad imehästi ka minule!

Raamatut lugema hakates ma ei teadnudki, et suur osa sellest toimub ka Bostonis, kuhu ka mina vahetult pärast raamatu lugemist teel olin. Vaatasin Charles Riverit hoopis teise pilguga kui ma oleks seda teinud raamatut lugemata. Muidugi käisin ka seal jooksmas! Nägin ja kogesin mitmeid asju, millest Murakami kirjutab. Ja kui hea ning mõnus oli seda raamatut meenutades seal joosta - sõnul kirjeldamatu! Olin ja olen õnnelik sellise võimaluse üle. Ühtlasi sai ka linna avastada ning tunda ära mõned kohad näiteks "The town" nimelisest selle aasta filmist, mis samuti toimub Bostonis. Ka minu jooks viis Charlestown-i poolele üle silla, jooksin võidu Charles Riveril sõitvate paatide ja purjekatega. Charlestownis see õhkkond, mille annab Harvardi ülikool ja MIT... need inimesed "Boston" ja "Harvard" kirjutatud rinnale või seljale... ning otse loomulikult ka ponisabaliste juustega ülikoolitüdrukud, kes seal samuti jooksevad (muideks facebook-i jooksufänid teavad, et sellel nädalal on Bostoni maratonini jäänud vaid 16 nädalat!!!)

Jutt kulgeb raamatus tihti mitmes ajastus, üks selles mis on parajasti käsil ning teine selles, millest Murakami jutustab. Ka peatükkide algused annavad aimu, millal ja kus ta oma memuaare kirja paneb. Mingil hetkel tunneb Murakami, et lihtsalt jooksmisest enam ei piisa ja vahelduse mõttes ta laiendab ka oma treeningprogrammi - hakkab tegelema triatloniga. Veel 1 iseloomuomadus, mis mulle Murakami juures meeldib on see, et ta võttis endale noore ujumistreeneri. Näidates sellega oma avatud meelt ja (minu meelest ka) kõrget IQ-d. Noored võivad olla teatud asjades ka vanadest targemad. Suurem osa inimestest on liiga uhked ja tegelikult rumalad suutmaks endas seda uhkust alla suruda, et võtta noorema inimese nõu kuulda.

Kõrva taha tuleb panna ka sake, mida Murakami soovitab - Shinehari Tsuru.

Raamatu lõpus saab ka ülevaate triatloniläbijate muredest ja rõõmudest. Huvitav tõsiasi on ka see, et inimene on rahul kui ta annab endast parima, isegi kui ei saavuta midagi erilist. Aga just see rahu iseendaga, et on omalt poolt kõik teinud. Minuga on vist tegelikult teisiti, sest minu sisemised vitsad laksuvad nii ehk naa, sest alati oleks justkui saanud veelgi paremini. Täitmatu hing on vist selle nimi?

Ja lõpuks veel see pühendus, mis kirjutatud raamatu järelsõna lõppu, tegi mu hinge hellaks. Mis sellest, et mina just nende hulka ei kuulu, keda ta silmas peab, aga kõik see äratundmisrõõm mida raamat pakkus tekitas tunde, nagu tõesti tunneks Murakami-san-i isiklikult.

Naljakas, lõpetasin selle raamatu lugemise lennukis ning minu taga istuv mees tutvustas just sedasama raamatut oma sõbrale (ka tema just luges seda). Tema kirjelduse järgi võis aimata, et ta oli sama vaimustuses nagu minagi :)

Hinnang: 5 (ülimalt soovitatav kõigile, kes jooksmisega tegelevad või on mõelnud hakata sellega tegelema, aga huvitav lugemine ka kõigile teistele! Nii põnev on päris elu ja need on ju ühe maailma kuulsaima kirjaniku mõtted ja teod. Ta on nii tubli, aga sama tubliks võib saada meist igaüks! Ja kes teab, võibolla veelgi tublimaks - peab olema pealehakkamist, tahet, püsivust ja pühendumist ning kõik on võimalik! Igatahes on ta vähemalt kahe punktiga minust ees tõeliseks meheks saamisel - kuigi kes teab, võibolla on tal ka juba maja ehitatud :))

Sometimes taking time is actually a shortcut.

lk 18. - Mick Jagger once boasted that "I'd rather be dead than still singing "Satisfaction" when I'm forty-five." But now he's over sixty and still singing "Satisfaction".

lk 115. - Usually when I approach the end of a marathon, all I want to do is get it over with, and finish the race as soon as possible. That's all I can think of. But as I drew near the end of this ultramarathon, I wasn't really thinking about this. The end of the race is just a temporary marker without much significance. It's the same with our lives. Just because there's an end doesn't mean existence has meaning. An end point is simply set up as a temporary marker, or perhaps as an indirect metaphor for the fleeting nature of existence.