Tühermaa - R.A.A.A.M.

Mis suvi see oleks, kui Viinistus ei oleks ühtki uut teatrietendust :) Ka minu teatrikaaslane hakkas juuli keskel muretsema, et kas tänavu polegi sinna asja? Otse loomulikult on! Katlamaja kutsub jälle! Külalislavastaja, huvitav näitlejate kooslus ja reklaamtekst kah veel nii põnev - ma lähen kohe liimile, kui pakutakse puänte ja "ootamatuid pöördeid" :) Kergemeelne reklaamiohver... tean...

Juba enne etendust, sissepääsujärjekorras, hakkas kostma rahva seast kahinaid, et tegemist on millegi raskestiseeditava ja sügavaga, millest arusaamiseks peab kõvasti ajusid ragistama. Kavalehele on Loone Ots kirjutanud sissejuhatusse, et tulemas on palju sümbolismi ning erinevaid kihte, mille lahtimõtestamisega saab kõvasti jännata. Hõõrusin käsi ja mõtlesin: "bring it on!"

Kuid saali sisenedes hakkas asi viltu kiskuma... olin küll üks esimesi sisenejaid, kuid kõik normaalsed istekohad eespool keskel olid varustatud sildiga "reserveeritud"... Ok, kuna istumisega on üldse selle tüki puhul natuke "teistmoodi", sest publiku toolid on põranda külge kinnitatud suurte vahedega ja õnneks sai vähemalt teatrikaaslasega kõrvuti istuda, siis pole midagi... isegi natuke põnevust seeläbi juurde...

Kuid kui kell jõudis juba etenduse algusaega ning rahvas endiselt alles saabus saali (eriti need reserveeritud kohtade omanikud), siis põnevus hajus... tukk tikkus peale tulema... Tükk aga ei hakka ega hakka pihta...

Ja siis saabus pimedus... selles mõttes ju mõnus, et midagi teistmoodi, kui mul poleks juba uni peale tulnud... Näitlejad hakkavad mängima pimeduses - kostuvad hääled... Etteruttavalt võib öelda, et lavastus kulgebki palju hämaras valgustuses ning palju on mängitud heli peale.

Üsna minu jalgade juurde, oli inimeste vahele pandud madrats, millel magas üks pisike poiss... Selgus, et tegemist on Margus Prangeli tegelase pojaga, kes "ärgates" ka lavale mängima läheb. Katlamajas räägitav tekst, aga kõmiseb - näitlejate edastataval tekstil pole häda midagi, aga koolitamata häälega lapse tekst läks küll praktiliselt terves mahus kaduma... kuigi tegelikult ega sellel tekstil ilmselt palju tähtsust polnudki...

Lugu oli minu jaoks üpris lihtne "võõrutus-lugu", otse tõlgendades justkui skisofreeniku ravimine, kuid allegooriana võiks tõlgendada ka näiteks mistahes pahest võõrutamisena. Kusjuures koomika seisnes selles, et "appi tõttas stiilne viisik" :) Nimelt 5 meest, kes justkui teevad mingit umbluud, aga nagu lõpuks selgub, siis mida iganes nad ka tegid, see töötas. Kusjuures lõpupuänt on küll olemas, aga pigem see pole mitte puänt, vaid üks tabav lause...
Kuigi "chances are", et ma lihtsalt mingit suuremat puänti lihtsalt ei osanud välja lugeda.

Muidugi võib neid sisu sümbolistlike märkide tõlgendusi teha mustmiljon, näiteks, et kogu see saal on ühe mehe peas - seal on praktiliselt tühermaa... seal on ka naine ja laps ning siis mingist peasolevast lahtrist kaevab mees üles Vana-Rooma väejuhi kostüümi ning ettekujutus, et tema ongi tegelikult leegionär saab täied tuurid sisse. Kui peas on selline "tühermaa", siis on ilmselt lihtne "ära keerata"... Sama hästi võib tõlgendada seda lugu sümboolselt, kui inimese kaitsemehhanismi - alati tuleb olla valvel - kaitsta nii ennast kui oma pere. Ja kindlasti ka järgnevale sugupõlvele oma tarkused-teadmised-kombed edasi anda... Kusjuures selles maailmas naised on "naised" ja mehed on "mehed"... naised peavad oma mehi kaitsma iseenda lolluste eest, lisaks ravima ja hooldama jne (naiskirjanik(!))...

Üks, teine, kolmas või neljas tõlgendus - kokkuvõttes minu meelest vahet polnud. Minu jaoks see polnudki "loo jutustamise" teater. Pigem mängis siin rolli atmosfäär - see ruum, kujundus, hämar valgustus ning eelkõige helid. Kuna lavastaja kahjuks ei arvestanud, et alati satub publikusse mõni idioot, kes seda matsu välja ei jaga - köhib pool etendust, unustab mobiili "värina" peale või laseb oma taskutest kolinal kraami välja kukkuda, siis kahjuks sai see idee mõrva osaliseks ning minu jaoks ei mänginud hea mõte end välja. Kuigi kopikate loopimise heli pääses õnneks siiski mõjule :)

Margus Prangel ja Elina Reinold teevad mõlemad head tööd, aga paraku mõjuvad nagu moe-etenduses ilusad modellid, kes on küll imeilusad, stiilsed ja kõnnivad catwalkil vingelt, täpselt nagu tippmodellid peavad olema, kuid on siiski kohal vaid selleks, et "moodi näidata". Ehk siis siinses kontekstis lavastaja vahendid, et tema nägemust elustada. Kuid kui ma veel midagi peale selle "kopikaviskamise helikaja" sellest tükist endaga kaasa võtan, siis on see just Marguse ja Elina hämaras valguses kostuvad hääled - mõlemal on tõeliselt hea häälematerjal. Peaaegu oleks unustanud, aga Nero Urke kuju - "stiilse viisiku" ninamehena, ehk võõrutajate rühma bossina, on väga tabav näitlejavalik! Teda tundub olevat alati põnev vaadata. Raimo Pass-i roll on marginaalne, rääkimata Marko Lehe ja Jüri Tiiduse omadest. kõik nad on vähem või rohkem malenupud (etturid) lavastaja "tühermaal".

Hinnang: 2 (tüüpiline lavastus mis paneb teatrikriitikud mõnust nurru lööma - huvitavalt lavastatud, ehk midagi tavapärasest erinevat inimesele, kes on juba "kõike" teatris näinud. Kuid minu maitse see tükk siiski polnud. Oli asju, mis oleks palju rohkem meeldinud, kui oleks saanud seda üksinduses vaadata. Võibolla siit veel üks tõlgendus juurde sellele lavastusele - "Tühermaa" panebki unistama "tühermaast" :) Kunstnikutöö oli päris põnev, sest see mängis tervikule väga hästi kaasa. Plekk, kilakola ja pruunid - rembrandtlikud värvitoonid... askeetlik... tolmune katlamaja oli justkui osa kujunduslikku elementi. Kui kõik oleks korras olnud, oleks see atmosfäär ja tunnetus, mille tükk tekitas mõnevõrra kõrgema hinnangu minust välja pigistanud. Kui ma vahepeal seal pimeduses silmad kinni panin, siis millegipärast tundsin midagi lapsepõlvest ära. Ei oska sõrmega osutada, millepärast või mida... võibolla oli see lihtsalt mingi tunne?)

-------------------------------------------------

“Tühermaa” (ПУСТОШЬ)

Lavastaja Marat Gatsalov (Venemaa)
Kunstnik Oksana Peretruhhina (Venemaa)
Kostüümikunstnik Lesha Lobanov (Venemaa)
Helilooja Dmitri Vlassik (Venemaa)
Näitlejad Elina Reinold (vabakutseline), Margus Prangel (Draamateater), Nero Urke (vabakutseline), Raimo Pass (Draamateater), Marko Leht (vabakutseline), Jüri Tiidus (vabakutseline), Rain Sammelselg jt.

LAVASTAJAST
Marat Gatsalov sündis 17.01.1978 Kirishis Venemaal. Näitlejahariduse sai Gerassimovi-nimelisest teatrikoolist 2002). Lavastajadiplom tuli GITISe teatrikateedrist 2008. Moskva Majakovski-nimelise teatri näitleja 2005 2008. Aastast 2008 vabakutseline. Lavastanud teatrites üle kogu Venemaa. Mänginud paljudes filmides ja seriaalides.
Lavastusega „Elu läks korda” pälvis „Kuldse Maski“ laureaadi tiitli „julguse ja täpse kunstilise diagnoosi eest keelelisele reaalsusele, milles Venemaa praegu elab”. „Kuldse maski“ kriitikute eripreemia lavastuse „Eksponaadid“ eest.

AUTORIST
Anna Jablonskaja (ukrainapäraselt Hanna Jablonska, kodanikunimi Anna Mašutina) sündis 20.07.1981 Odessas. Tema paarikümnest näidendist on mitmed lavastatud Venemaal. Aastast 2004 sai AJ mitmeid mainekaid kirjandusauhindu nii draamade kui lüürika eest. Moskva Meierholdi keskuse direktor Pavel Rudnevin pidas teda noorema põlvkonna üheks väljapaistvamaks andeks. AJ oli Uue Draama liikumine vaimne juht.
Viimane auhind sai kirjanikule saatuslikuks. Tulles Moskvasse preemiat kätte saama, hukkus Jablonskaja 24.01.2011 Domodedovo lennujaama pommiplahvatuses.

NÄIDENDIST
„Tühermaa“ on võrratu mitmekihiline ja kahel ajatasandil mängiv filosoofiline suhtedraama. Tükk on täis põnevust, ootamatuid pöördeid, traagikat ja enam või vähem musta huumorit. Pealtnäha tavaliselt alanud lugu saab täiesti erilise puändi. Kõiki tüki probleeme võib leida ka tänases Eestis. Mõnedki lahendused jätab autor vaataja otsida.

Esietendus 22. juulil 2011 Viinistu Kunstimuuseumi katlamaja rõdul.
Kestvus 1 tund 30 minutit ilma vaheajata.