Vargamäe voonake - Albu projekt

Indrek, Andres, Karin, Mari ja Tiina on jälle Vargamäel kokku saanud ja Urmas Lennuk on kirjutanud nad seal ringi liikuma Tammsaare Tõe ja õiguse 2-5. osa alusel. Natuke ummamuudu - ülelennates, huvitavaid seoseid rõhutades ning Tammsaare kui kirjaniku - Indreku alter egoks muutes. Tõde ja õigus on küll täiesti loos olemas, kuid tekst on Lennuki oma. Ja veel milline tekst - täis mahlakaid ütluseid ("lükkis ilusaid lauseid kõrre otsa") ja mõnusat keelemängu ("ahmis pahna"). Julgeid kunstilise vabaduse võimaluse ära kasutades (Indrek loeb Tiinale hoopis GUSTAV SUITSu luuletust "Ühele lapsele") ning luues seeläbi veel uusi seoseid (Kui Anton ise oli Indrek, siis kes tegelikult oli Tiina?) Ja nagu ikka Tammsaare Tõde ja õigus - kõnetab ja kõnetab ka järgmisi sugupõlvi ja nendest järgnevaid. Eriti kui seda kõike pakutakse autentses kohas ning uute vaatenurkade kaudu. Lennuk muidugi on hekseldanud seda materjali juba aastaid läbi ja lõhki, tehes varem koostööd nendel radadel Elmo Nüganeniga ning eelmisel suvel tuues ka oma enda autoriteatriversiooni Mari, Jussi, Andrese ja Pearu lugudest "Vargamäe varjus" lavastusena. Alusmaterjal ju ongi nii ülikõva, et see kannatab sellist lüpsi välja küll (ja ma mõtlen seda kõige paremas mõttes). Eks muidugi tegijad peavad ka head ja tasemel olema. Ega igaüks ei saaks kindlasti selliste julgustükkidega hakkama, nagu nüüd järjekordselt Urmas Lennuk on saanud.

Mitte ainult tekst ei ole tasemel. Lennuk on selle just täpselt nii seadnud ise ka lavale, nagu ta täpselt on tahtnud. Nagu laulja, kes oma laulu laulab ja seeläbi oskab just niimoodi rõhuasetusi nootidesse ja sõnadesse panna, et tema laul just täpselt niimoodi kuulajateni jõuaks, et tegija mõte kanduks üle - samamoodi on ka Urmas Lennuk luues Tammsaare klassikast oma "Tõde ja õigust" hulgaliselt nüansirikkust oma lavastusse saanud juurde panna. Kõik tundub justkui ideaalse versioonini läbi komponeeritud. Seda on näha näiteks tegelaste liikumisest - nii lavale kui lavalt ära. Tegelaste igast võimalikust küljest ja kohast lavale saabumine aitab muuta kogu lavastust elavaks ning orgaaniliseks. Või näiteks kui tegelased lavakonstruktsiooni ülimal astmel seisavad ja seal, suur taevalaotus taustal ning puude tipud madalamal kui näitleja - sellised stseenid saavad oma võimsa vaate seisukohalt sobivalt kaasamängiva tunde. Rääkimata muidugi üldse mängukoha eripärast, mis mängib igas mõttes lavastuse olmestikule kaasa - lehmad ja hobused taamal ning muidugi need rookatusega talumajad ning ajastukohased puitaiad jne jne jne. Kuid tegelikult ju ka see puidust, tõusuga lavakonstruktsioon ise. (Kusjuures see nägi välja, nagu oleks seal juba aastaid olnud. Ega muidugi ei tea, võibolla ongi?)

Lavastaja on pannud ka tegelased vahelduma laval nii, et lõppkokkuvõttes puudubki peategelane (kuigi ilmselt peaks Indrekut selleks pidama), sest kõik saavad mängida ühe palju. Eriti teises vaatuses (esimeses vist Indrek ei lahkunud laval, aga teised vahetusid pidevalt). Eks lavastuslik trikk oli ka see, et Indrekut mängis Toomas Suuman, kes on ju vanem isa Andrest mänginud Peeter Rästast. Kuigi ma alguses vaatasin, et Suuman ei mängi seda rolli välja - temas lihtsalt ei ole "noort" Indrekut sees, siis mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin aru saama, et tegelikult on see taotluslik auteur-i mõte - Indrek oligi ju oma olemuselt "vanamees". Mõtlik, "aeglase põlemisega", endassesulgunud, "vana hing". Lennuk on vastandanud teda ka isa Andresele, kes justkui oleks olnud "noor hing" (isegi seda otse läbi Indreku suu välja öeldes. Aga ka näiteks Indrekule armastuse-loengut/manitsust rääkima pannes - BRAAVO Peeter Rästasele selle stseeni eest!), kes justkui ise oleks osanud "armastada". Kuid see on ju tegelikkuses vaid tõlgendaja järjekordne "kunstiline vabadus", sest Andres ju polnud selline - ta ei mõistnud ju ka ise armastada. Kuid põigates veel korraks tagasi autor-Lennuk-i kapsaaeda, siis näiteks seos, mille ta loob kui Indrek Karinit kogemata Miralda-Ramildaks kutsub - see paneb mõtlema, et kui inimene vaid korra oma elus tõeliselt armastab, siis võibolla oligi nende koosoelu hukule määratud juba sellepärast, et Indrek lootis leida Karinis Ramilda? Või on siis järjekordselt mängus hoopis viide autori poolt, et tegemist ongi sama naisega? Võibolla ka Anton Hansen Tammsaar-e abikaasa Käthe (kes olevat Karini prototüüp) oli alguses "teistsugune", aga pärast mõningast kooselu selgus tema tõeline pale/olemus või siis ta lihtsalt ajapikku muutus? On ju teada, et Tammsaare tahtis rahulikku ja tagasihoidlikku elu, võibolla ka õrna ja mitte sellist plakatlikku armastust, nagu Karin/Käthe seda avaldas, vaid pigem poeetilist ja tundeerka armastust, nagu Ramilda pakkus? Võibolla oli ka päriselus olemas see Ramilda?

Ja muidugi klassikaline "kirjaniku naisetapmine"... ehk siis "mõtetes/raamatulehtedel" - Käthe ilmselt oli ajanud Antoni endast välja oma elava meelega ning too kirjutas raamatusse "trammi-surma"... Ma kaldun arvama, et kogu "tõeliselt hea kirjandus" on kirjaniku enda elust võetud. Ja ma ei pea silmas ainult Tammsaaret, vaid üleüldse.

Lavastuslikke trikke võiks loetleda hulgi üles, nagu näiteks Tiina lonkamine - Liisa Aibel kõndis üks jalg laval, teine maas või Karin oma "lillekimbuga", kuid kõigil huvilistel tasub neid siiski minna ise Vargamäelt üles noppima (ja "kõrre otsa lükkima" :)).

Eelmine kord, kui ma Anneli Rahkemat "Tões ja õiguses" nägin, mängis ta Ellit. Ta oli üks eredamaid karaktereid juba tookordses mammutlavastuses paljude näitlejatega ning ma pidasin teda täiuslikuks Elli kehastajaks. Ta tõesti OLI ELLI! Ja seekord... ma mitte ei söö oma sõnu, vaid tahan lisada, et Anneli OLI KARIN! Esimest korda sellel aastal tekkis tunne näitlejatööga seonduvalt, et "millal ükskord Teatriliit märkab ja austab tema annet". Toatüdrukutes meeldis ta minule täpselt sama palju kui teised naised - oli see vast alles vinge trio! Creepsi ülbikust telestaariks soovija või tegelikult mis tahes tema roll, alati on tugeva sisemise põlemisega ja ennastohverdavalt tõsiselt tehtud. Ka lastelavastuses. Ja nüüd siis see Karin. Ei, see pole üldse selline Karin, nagu Hele Kõrve Linnateatri versioonis. Arvestades tüpaaži, pole see ka legendaarse Lisl Lindau Karini moodi. Katrin Saukase, Ita Everi ja Raine Loo Karineid ma pole ka näinud, kuigi viimase versioon peaks kusagil kassetil vist isegi olemas olema. Siiski ma arvan, et Anneli on leidnud täiesti omamoodi Karini enda seest. Eks muidugi paljud karakterikillud on ju Tammsaare paika pannud ning Lennuk ei võta ka selle karakteri sellekohaseks muutmiseks midagi ette. Võibolla see on ka piir, mille ületamine oleks nagu pühaduse rõvetamine ja olekski asja ära rikkunud. Karin peab ikka olema selline ehtne linnaplika ja hiljem neuroosides siplev naine, muidu poleks ta ju üldse see. Ja Rahkema tabab väga omasel moel, kuid stambivabalt Karinit mõnusalt uuest küljest. Võibolla tõesti on tema Karin natuke rahvalikum ja pinnapealsem, aga seda pigem sellepärast, et terve tükk ei keskendu ainult Tõe ja õiguse 4.osale. Ja see on oluline vahe. Tema vahendid rolli loomiseks on selles suhtes märgatavalt kasinamad... kuid tal õnnestub see siiski. Mida ma näiteks Hele Kõrve Karinit ja Anneli Rahkema Karinit võrreldes võin väita, siis Hele mängis (ja väga hästi mängis), aga Anneli oli. Võibolla on Annelis rohkem seda tegelast endas sees olemas? Mõnus, et ka purjus Karinit mängides ei paku tegelikult Rahkema üle, vaid teeb seda just piisavalt niimoodi, et on aru saada, et tegelane on purjus. Tema hoog ei rauge üheski stseenis ega ühegi partneriga. Mõtlesin seda Vargamäel vaadates, et mingis mõttes ongi just nimelt naisnäitlejad seekordse tüki mootoriks...

Sest Liisa Aibeli Tiina on samuti täistabamus. Süütuke, isegi natuke ullike tütarlaps, kes on oma isandasse armunud... Läheb tollele järele kasvõi maailma otsa. Too ju vandus talle kunagi armastust. Nüüd on ta tulnud seda tõotust välja nõudma. Liisa-Tiina on hea südamega tüdruk. Õige pisut rohmakam, kui mina teda ette kujutasin lugedes, õige pisut ülemängitud, kuid seda kutsub tasakaalustamiseks esile ka võibolla Karini karakter. Sest Rahkema laseb ju ka oma Karinil olla 110% Karin. Olen seda vist eelmistelgi Aibeli mängitud tükkidega ühenduses tõdenud, et ma olen üsna kriitiline olnud tema karjääri suhtes, kuid viimased 3 rolli - 39 astmes, Pipi Pikksukas ja nüüd siin Vargamäe voonakeses on olnud kõik eranditult head rollid. Eks kõigil on ju omad maitse-eelistused, kuid minu jaoks on tema Tiina minu kogemustest parim (eelmised olid K.Tammaru ja U.Ratasepp - Evelin Pange Tiinat olen näinud ainult teleekraanil ja see ei lähe selles suhtes arvesse). Liisa Aibeli Tiinas on palju särtsu ja isegi kummalises mõttes bravuuri ja oma mustade tiibadega peaks ta olema nagu mingi "halva ilma lind", kuid kaugeltki mitte. Samas pole välistatud, et ma lihtsalt ei saanud aru.

Tüki mehed saavad palju kaarte kätte juba äraspidises rollidejaotuses. Toomas Suumani Indrek on igas mõttes vanamees. Seda nii Mauruse juures õppides; Karinit kosides, kui hiljem "tagasi Vargamäel" kraavi kaevates. Isegi isa Andresega elust vesteldes, kus kontrast vaatet kõige selgepiirilisem. Noorem näitleja mängib isa ja vanem poega. esialgu mind lausa ärritas see, et mis mõttes lavastaja on lasknud sellise prohmaka läbi - Suuman ei mängi ju noort meest välja. Isegi kui Rästas ei ole üldse Indreku tüüpi ("pikk" näiteks), siis ta suudaks Suumanist palju usutavam olla. Tegelikult oli see lavastuslik trikk hoopis üks kogu lavastuse põnevamaid "mänge". Lisaks sellele mängib ju Peeter Rästas (habemega) (üldsegi mitte koomilises võtmes) ema Mari-t. Ja kas mitte selline töörügaja naine ei võinudki olla natuke mehine? Peeter on muutumas kiiresti üheks oma teatri esinäitlejaks. Kuigi tihti koomilise auraga, on temas sügavat traagilist nukrust, millega mängib ideaalselt usutavalt ka sügavaimad karakterid ära. See power ja hoog, mille ta endas veel eriti tuliseks üles kütab pojale armastuse-epistlit lugedes ning siis kontrastina see kurbus, millega ta pealt kuulab, kuidas ta poeg tema kohta teistele räägib - see on piltlikult kadestamisväärne skaala! Minu jaoks oli kummaline seegi, et suutsin samastuda Lennuki kirjutatud Andresega (küll aga mitte Tammsaare omaga). Ei, minu jaoks pole naljakas näiteks "naabri-Peru" munade pigistamine, küll aga suudan ka mina näha soos rukist kasvamas.

Hinnang: 4+ (nii originaalne lähenemine Tõele ja õigusele kui võimalik. Lennuk tabab märki nii näitekirjaniku kui ka lavastajana. Terve näitetrupp on tasemel. Kui selgitada 5-tärnist ilmajätmist, siis mõned lõigud olid minu jaoks natuke üleliigsed, nagu näiteks see, et vägisi oli sisse topitud midagi 3.osast - nagu näiteks "revolutsioon"... aga ju see pidi seal siis autori meelest täiendamaks tervikut siiski olema. Minule isiklikult ei meeldinud ka see Indrekust Antoni tegemine, kuigi eks selleski mingil määral tõde võib olla. Lõpus kogu teemade sidumine lohises kergelt ning need põhjused võtsidki tükilt viienda tärni minu jaoks ära. Ma ei mõistnud ka seda, et miks Karin oli vaimuna "jämedate puusadega mammi". Kas sellepärast, et aeg läheb ka taevas-põrgus edasi? Oli see autor-jumala karmasaatuse määramine sellisele pinnapealsele ilu-hullule tegelasele? Nagu mu tekstist on näha, jäi tegelikult palju küsimusi õhku ja see on ju teatri puhul väga teretulnud ning veel eriti sellise klassika puhul. Niimoodi sai vana lugu uusi küsimärke juurde ja sellega ongi Eesti klassikale uuesti elu sisse puhutud. Suvel 2011, on kõik need teemad sama kõnetavad kui toona ja vana lugu on endiselt võimalik ellu äratada uute küsimärkidega. Väga õnnestunud tervik ja tõeline suveteatrinauding. Isegi vihmaga...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Neljapäeval, 28. juulil kell 19 esietendub A.H.Tammsaare muuseumis Vargamäel

A.H.Tammsaare /U.Lennuk lavastus „Vargamäe Voonake“.

Seekordne etenduse paik asub saunikute juures.
Seekord otsib autor ja lavastaja Urmas Lennuk pidet A. H. Tammsaare isiksusest ja lähikondlaste mõjudest autori loomingus, laiendades seda suhestumist eestlusega üldisemalt:
"Üks USK vajab tapmist. Üks NAINE vajab armastust. Üks MEES ootab ja loodab.
Üks suur KÜSIMUS aga jääb – kes on INIMENE?"

Lavastaja Urmas Lennuk, lavastusdramaturg Anne-Ly Sova, lavastuskunstnikud Liisa Soolepp ja Urmas Lennuk, muusikaline kujundaja Tarmo Kesküll.
Osades: Toomas Suuman, Peeter Rästas, Anneli Rahkema, Liisa Aibel.

Kokku mängitakse lavastust 11 korral 28. juulist kuni 21.augustini.

Kestab 2h 20 min.