See asi - Endla

Endla Teatri „See asi“ on globaalse mastaabiga logistiline ime, ehk rännak mööda teatri erinevaid saale, koridore, tubasid ja nurgataguseid ja samaga rännatakse mööda inimese salajasimaid hingesoppe. Viimasel ajal tundub, nagu Eesti teatris teeksid praegu kõige erilisemaid ja põnevamaid lavastusi millegipärast noored huvitavad naislavastajad (Kertu Moppel, Diana Leesalu kui nimetada paar esimest, kes meelde tulevad...) Endlas on selleks oma maja tüdruk – Laura Mets. Kui nüüd nimetada tema mõned (praguseks ju veel üsna lühikese karjääri) šedöövrid – 45399km2 raba (lisaväärtuseks, et eluks ajaks jääb Eesti pindaala meelde!), Titanic, Eedeni aed... ja nüüd siis „See asi“, siis võib olla üsna kindel, et sellest püssist tuleb alati pauku ning tundub, et iga korraga üha kõvemat... Ta on lavastaja, kelle tegemistel tasub kahtlemata silma peal hoida! 

See lavastus on tõesti uskumatult sujuv, kuigi publik jagatakse 4 gruppi ning risti-rästi mööda teatrimaja käies saadakse vahepeal mõned stseenid kammerlikumalt vaid oma grupile, mõnikord vaatab mõnda stseeni koos 2 gruppi või hoopis terve publik.

Loo mastaapsusele annab geograafilistele mõõtmetele lisaefekti ka selle ajaline diapasoon. Alguse saab kõik Magalhaesi ja kuninga kohtumisest, enne maadeavastaja „ümbermaaimareisi“, siis hüpatakse tänasesse päeva, milles käiakse ära Hiina masstööstuses ja Ladina-Ameerikas puuvillakasvanduses, mängitakse Aafrika püssidega ning „rännatakse“ mööda Euroopat ja Aasiat ning lõpuks muidugi jooksevad kõik niidiotsad sümboolselt alguspunkti, ehk Endla „Küüni“ kokku. Tegelikult on tegu justkui puzzlega, milles tükk tüki haaval pilt 2-5 minutiliste stseenide läbi hakkab moodustama. Midagi saab ette aimata, midagi tuleb üllatusena juurde ja hargnevad kõrvalliinid. Vaimustav!

Pärnusse sõites ütlesin oma teatrikaaslasele, et oleks ainult, et ei peaks iga väikse hetke tagant jälle püsti tõusma ja edasi liikuma, see oleks nii tüütu... Esimene pikem stseen ära olnud ja mängureeglid tegijate poolt lahti seletatud, oligi püsti ja oma rohelist värvi grupile teade „Roheline – rändame“ (siinkohal soovitus, et kui kellegagi koos seda vaatate ja tahate ka koos rännata, siis on mõistlik saali siseneda ka koos)... ja kuna veel esimese, ega ka veel mitte teise stseeniga päris kokku ei pannud, millega tegemist saab olema, siis jõudsin juba teatrikaaslasele vinguda, et mu hirm osustuski tõeks... Kolmandas stseenis vist ka veel mingeid seoseid ei loonud ja hakkasin juba mõtlema, et millesse ma end seganud olen – 4 tundi selist seosetuid ministseene... ja siis järsku käis ülakorrusel (ajusagarate vahel) plahvatus ja hakkasid tekkima seosed... lugu oli risti-rästi peidetud nende stseenide sisse, aga kuna need on nii eri otstest alustatud, siis seda põnevam hakkas – kuidas see asi kõik kokku hakkab voolama... Tundus, et publikule läks kõige rohkem peale naljakate hiinlaste sagimised ja tegemised. Mind huvitas, aga kõige rohkem tülitseva paari teema – „armastus“ (või selle puudumine) ju ikkagi... lisaks on kogu asja segatud mööda maakera rändav ja enda tehtud, terve maailma kunsti-inimesi vaimustavat fotot tutvustav fotograaf... ja nende kõigi ning mitmete teiste tegelaste saatus hakkas tükk tüki haaval selgeks saama. Absoluutselt kõigel oli oma koht ja oma seletus ning justkui autasuna siis lõpuks muidugi saab kogu loo oma saatuse keerdkäikudega selgeks. Eks me ju olemegi kõik omavahel seotud (meenus kunagine mäng „Six degrees of separation“, mille teooria seisneb selles, et iga maailmas elava 2 inimese vahel on maksimaalselt 6 inimest, a la, mina olen kohtunud kellegagi, kes on kohtunud kellegagi, kes omakorda on kohtunud kellegagi ja selliste kettide abil oleme kõik kõigiga seotud. Panin näiteks enda nime ja Madonna sinna ning meie vahel on vaid 2 inimest või siis Meryl Streepiga on meil 3 inimest vahel: https://oracleofbacon.org/ Selle otsingubaasiks on vist küll internet movie database, seega kui selles enda nime pole, siis tuleb teiste inimeste nimedega mängida.)

Kusjuures inimlikud psühholoogilised teemad, millest räägitakse, lisaks globaalsetele ja üldisematele teemadele, on hingeminevad ning valusadki. Lõpuks läks 4 tundi kui linnutiivul. Selle käigus tuli neid Endla treppe üles-alla kõndida tubli mitu korda (teater väidab, et kokku 2 kilomeetrit, mis ma arvan hinnanguliselt on päris täpne), aga mina ei pannudki seda üldse tähele, sest jalas olid mugavad kingad ning meeled erksad ja mõte kogu selle puzzle lahendamise juures. Üks vanem inimene ühel hetkel küll hädaldas, et tüki juures peaks olema vanusepiirang, ehk üle mingi vanuse võib see raskeks minna ja märgata oli, et üks rase naine loobuski vaheajal sellest rändamisest. Samas oli meie grupis üsna korpulentseid vanemaid daame, kes ilma mingi viginata kogu reisimise kaasa tegid, seega erilist spordivormi muidugi kaasarändamine ei eelda.

Ja kui sujuv see kõik oli. Täiesti geniaalne, kuidas vaid korra kogu etenduse jooksul tuli meil pool minutit ukse taga oodata eelmise grupi lahkumist ja kui arvestada, et neid „stseene“ oli seal kümneid, võibolla 100 J ja kogu kestvus oli peaaegu 4 tundi, siis see tõesti oli hämmastavalt täpselt paika lavastatud. Ühel korral oli lavastusse ka sisse pandud nö. „tutvumine“ grupijuhiga ja meie tütarlaps rääkis oma hirmudest ning sellest kuidas ta Magalhaesi kohta tausta kunagi uuris (olgu öeldud, et see oli lihtsalt mõnus vahepala ning tegelikult eelteadmisi selle kohta tüki mõistes vaja ei läinud).

Kogu selle lavastuse keerukuse juures muutusid näitlejad puhtalt vahenditeks, ehk piltideks puzzletükkidel, mis siis kokkusobitusid (või mitte). Seega kellegi rolliehitusse väga keskenduda ei jõuagi, lisaks ilmuvad nad mitmetes rollides vaatajate ette. Tahaks siiski eraldi mõnigaid asju ära mainida.

Kõigepealt mul on niiiiiii hea meel, et Liis Karpov on pärast 4 aastast pausi Endlas tagasi (mäletate teda Imetegijas või eriti Ballettmeistris?) Olen teda juba pikalt igatsenud Endla tükkidesse, sest ta ei jõudnudki teab mis palju mängida peale teatrikooli (4-5 aastat) kui ta juba pausile läks. Aga juba enne meeldis ta mulle väga ja tundub, et nüüd tagasitulles on ta veelgi parem, sest eks elukogemus annab ka näitlejale sügavust ning taustateadmisi-oskuseid. Selles lavastuses on tema kanda 3 intervjueerija rolli. Kõik täiesti erinevalt lahendatud, sest kõik need on ka erinevad inimtüübid. Esimene on tagasihoidlik, justkui tudeng, kes veel hästi ei oska. Teine suure haardega, ilmselt ise mingi kuusus, keda tegelikult võib-olla ei huvitagi tema intervjueeritav nii väga kui võrd tema ise ja tema enda arvamus. Kolmas karakter -  vana proff, kes justkui piltlikustas veelgi enam seda inimeste imelikku suhtumist asjadesse... antud juhul üks poiss on teinud mingi foto, millele inimesed on hakanud igasuguseid lugusid ja mõtteid juurde pookima, kuigi poiss lihtsalt tegi oma õe toast ühe foto (olete kuulnud Hemigway intervjuud tema „Vanamees ja meri“ kohta? Sama fenomen, et inimesed mõtlevad maad ja ilmad filosoofiat asjale juurde, kuigi Hemingway lihtsalt kirjutas loo ühe vanamehe kalapüügist).

Minu meelest Sander Rebane teeb selles tükis oma siiani parima rolli. Korraks esimese intervjuu ajal mõtlesin, et ta läheb jälle „üle“, aga õnneks tõmbus ta tagasi ning kogu ülejäänud tüki oli tema „mängimine“ sügav ning kaasaelama panev ning usutav – ka vaatajana teadsid/tundsid, mida ta karakter läbi elab. Sellise tunde tekitamine vaatajas on üks hea näitejatöö tunnus.

Ja liskas paarid – Priit Loog ja Kadri Rämmeld – seal sõdimises oli keemiat ning lausa ootasin, et rännak tagasi nende juurde viiks, sest see osa puzzlest oli minu jaoks kõige huvitavam. Armukadedus, andestamine ja enda kehtestamine – justkui püha kolmainsus ühe suhte anatoomia lahkamiseks ning samas ju mistahes suhtes teatud olukordades tuttavaks nähtuseks –eri vormis, eri põhjustel, aga me kõik oleme ju inimesed.  Ning teine paar – ehk vähemalt minu etenduse „rahva lemmikud“ – hiinlased – Meelis Rämmeld ja Sten Karpov. Natuke naljakad, natuke imelikud, natuke vinksti peast, aga võibolla lihtsalt teise kultuuritaustaga. Eelkõige oluline, sest tõi natuke koomikat sekka tõsisematele lõikudele tasakaaluks, aga ka nemad igati kogu supi koostisosad.

Ja kuigi kokkusattumised tunduvad mulle alati võltsid ja imelikud (a la Remaque’i „Triumfikaar“ – täiesti ebausutav bordellilõik, millel kogu lõpetus baseerub ja seega kogu raamat oli minu jaoks jama), aga selles tükis on need kuidagi usutavad ja võimalikud... ja need polnudki võibolla kokkusattumused, vaid pigem eri otsest kokkujooksvad tegevusliinid.

Hinnang: 5- (juba lihtsalt selle lavastuse erilisuse pärast tasub sellest rännakust ja puzzle-kokkupanemisest osa saada. Ja kuigi üsna kiirest saab aru, mis „see asi“ on, siis näiteks esimese vihje peale ma arvasin, et tegemist on kibuvitsapõõsaga J Head näitlejad teenindavad tervikut ja kõik see masinavärk toimib sekundilise täpsusega. Natuke mõtlemisainet ka, kuigi teel Pärnust ära sõites keerlesid vestlusteemad siiski rohkem ikkagi selle teostuse eri tahkude üle. Näiteks läks teisele mu teatrikaaslasele korda see, kuidas Kadri Rämmeldi tegelane oma venna, ehk Sander Rebase tegelase peale päriselt sülitas, niiet ila oli suure lärakane särgil näha. Mind hämmastas ikka kõige rohkem see kuidas kõik need tegelased ikkagi omavahel seotud olid ja see arusaamise hetk on üks järjekordne teatriime. Vaimustav! Soovitan võtta see 4 tundi ja tutvuda „tõeliselt“ Endla teatriga... ma näiteks oskan nüüd Küüni minna ka teist kaudu ja veelgi olulisem – sealt garderoobi minna on palju lühem ja mugavam olenevalt istekohast J Kes teab, võibolla lähen Pärnusse ka Laura lavastatud lastekat - „Alice imedemaal“ vaatama.... lihtsalt Laura pärast.)

------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt:

SEE ASI

reis ümber maailmaRännak kestab koos liikumise ja peatustega umbes 4 tundi.
NB! Lavastust mängitakse Endla teatrimaja eri ruumides ning publikul tuleb etenduse jooksul läbida paari kilomeetri jagu treppe ja koridore. Valige mugavad jalanõud ja riietus.

autor Philipp Löhle
tõlkija Mihkel Seeder
lavastaja Laura Mets
kunstnik Illimar Vihmarmuusikaline kujundaja Feliks Kütt
videokunstnik Terina Tikka

mängivad Sten Karpov, Liis Karpov, Priit Loog, Sander Rebane, Kadri Rämmeld,  Meelis Rämmeld, Arabella Anderson ja teised

Kõik on omavahel seotud. Portugali maadeavastaja Fernão de Magalhãesi sajanditetagune ümbermaailmareis ja rumeenia sealihalõigud. Aafrikas toimunud kodusõjas kõveraks keeratud revolver ja Argentiinas kasvatatud sojaoad. Vana Agfa Clacki kaameraga tehtud foto ühest lastetoast ja hiinlaste koristusbisnis. Umbes saja-aastase koikala Euroopa-reis ja värske saksa abielupaari armuheitlused.
Kõik on omavahel seotud. Aga kuidas? On see maagia? Üksindus? Või armastus? 

Saksa näitekirjaniku Philipp Löhle „See asi“ viib vaatajad rännakule, kus ülemaailmne kriis kinnitub sügavalt isiklike probleemide külge. Kaelamurdvalt ja koomiliselt valgustab Löhle meie globaliseerunud, tehnologiseeritud ja kiireltmuutuva maailma ilu, valu ja elu.

Esietendus 30. septembril 2016.
NB! Lavastust mängitakse Endla teatrimaja eri ruumides ning publikul tuleb etenduse jooksul läbida paari kilomeetri jagu treppe ja koridore. Valige mugavad jalanõud ja riietus.