Teisest silmapilgust - Tallinna Linnateater

Kõigepealt pean hoiatama, et lavastusest kirjutada ilma suurte spoileriteta on praktiliselt võimatu. Kui Sul on plaanis minna tükki vaatama ja Sa ei tea midagi selle vormist ja sisust, siis palun iseenda huvides, ära loe järgnevat teksti...

Kuigi praeguseks hetkeks vist pole enam eriti palju neid, kes ei teaks, et etendus sisaldab ka bussisõitu. Ka mina olin seda kusagilt juba ette kuulnud, seega ei tulnud see üllatusena (teatrikaugetele sõpradele, kelle kaasa lohistad seda vaatama, pole samuti mõtet üllatust rikkuda). Kuigi pole ju tegemist esmakordse bussisõiduga teatrietenduse raames. Ka näiteks eelmisel suvel sai seda teha Tartu Uue Teatri Odysseia rännakutel osaledes... tookord muidugi mööda Tartut. Linnateatri ja Vene Teatri ühisprojektis oli see küll vaid üks sõit punktist A punkti B, mitte vahepeatustega, nagu Odysseia puhul ja ajalises mõttes oli see napp kolmandik kogu "lavastusest". 

"Teisest silmapilgust" -tüki parim osa minu jaoks oligi selle esimene osa, ehk bussisõit. 4 Vene Teatri näitlejat (need, kes alustavad oma teatrielamust Vene Teatrist, nemad sõidavad koos Linnateatri näitlejatega) pidasid monolooge samal ajal kui tavaline liinibuss sõitis mööda Tallinna tänavaid. Näitelejad rääkisid (eestis elavate venelastena) lahti oma esimesed kokkupuuted mõiste ja mõttega Eestimaa, eestlased, eesti keel ja eestlus. Kõik 4 monoloogi olid huvitavad ning head, aga kõik omalt pinnalt, nagu isiklikud kogemused ikka, aga seega ka erinevaid emotsioone ja tundeid tekitavad. Ühe puhul tuli heldimus (Saša), ühe puhul ärritus (Tanja), ühele elasin kaasa (Sergei) ja ühega samastusin ehk leidsin mingeid paralleele (Dima), muidugi lisaks nendele siinmainitud tunnetele, oli neid tundeid märgatavalt rohkem erinevate juhtumuste ja aspektide ja suhtumiste kohta....  Ent mis peamine, kõik monoloogid olid huvitavad ja mõtlemapanevad ning kuigi ma ei tea, kas need olid väljamõeldud või mitte, siis mõjusid ehtsatena ning ma jäin uskuma, et nad tõesti jutustasid enda kogemust (heade näitlejatega ju muidugi ei või alati kindel olla :) ). 

Kui kohale jõudsime ja algas teine osa, olin meelestatud millekski tõsisemaks ja huvitavamaks, aga lahti läks kahjuks rohkem komejandi valda liigitatav komöödia, kus anekdootlikud lühilood meie kahe rahvustaustaga inimeste kooselamise kohta siin ühises riigis järgnesid ridamisi üksteisele, nagu Baskini anekdoodinurk päevalehes. Suurem osa neist anekdootidest mind eriti sügavalt ei puudutanud, eriti midagi uut teada sealt ei saanud, ainult näitlejate mängu sai nautida. Anu taevalikku diktsiooni, Liisi siirust ja suuri säravaid silmi, Märdi hoogu ja Veiko omapäraselt lahedat komöödilist olekut ma tundsin/teadsin juba varasemast, aga kummalisel kombel läks Vene Teatri näitlejate puhul tööle see alatajuline hinnanguliste suhtumiste paralleelistamine, ehk millisena nad inimestena mõjusid oma monoloogidega varasemalt bussisõidu ajal, nii meeldisid nad ka näitlejatena. Kuna bussis meeldis mulle Saša jutt ja olek ja suhtumine kõige rohkem, siis meeldis ka tema mäng laval minule lausa mäekõrguselt huvitavamana kui tema kolleegide oma. Tabasin end mõtteliselt küsimuselt, et kas sellel on ehk midagi pistmist sellega, et ta oli ainus neljast Vene Teatri näitlejast, kes oli sisserännanud. Teised näitlejad olid Eestis sündinud, aga ometi oli just Saša see, kelle eesti keel on teiste omast parem ja ilusam... Kui, siis ainult alatajulise mõjuna, millele loogilist seotust ma teadlikult küll ei oska tuua. 

Pean tunnistama, et minul pole oma elu jooksul venelaste Eestis elamise vastu kunagi midagi otseselt olnud. Lapsena olid emal venelannadest paar sõbrannat, kes olid küll hoopis teistsuguse kultuuriga kui suurem osa meie peretuttavatest, aga nad olid sellepärast erilised ning minule meeldis alati nende juures külas käia ja nende pere lastega mängida. Lisaks on mul venekeelsete seas ka muidu sõpru ja kolleege olnud. Ja kuigi jah mingit pidi on nad minu jaoks „venelased“, on need siinelavad venelased siiski ka eestlased. Tegelikult Tanja, kelle jutt natuke mingitest kohtadest bussis ärritas, tegelikult jutustaski kõige avameelsema ja julgema loo (see isegi lõikas valusalt hinge, kuigi lapse aruga öeldud - kui ta 4 aastasena ütles oma emale, et kahju, et Eesti on nii ilus. Aga kahju, et eestlased Eestis elavad... noor stalinistlk mõtleja, olgugi, et ju ta praegu vist enam nii ei mõtle...) Meeste jutud olid ikkagi rohkem sellised nunnumad ja eriliste teravate nurkadeta. 

Ühe ärritava faktor tahan veel eraldi siinkohal ära mainida, et kui venelased räägivad, et neile meeldib eesti kultuur ning toovad sellest näiteid, siis ei maksa ikka mainida kirjanik Andrei Hvostovi selle näitena. See pole puhas eesti kultuur mida Hvostov esindab. Temaa kirjutised ja ütlused on samuti olnud tihti lausa provotseerivalt anti-eestlaslikult ärritavad.

Kuna mu enda vene keel on täitsa okei, siis need laval mängitu pidevad tõlkimised häirisid, kuigi seda tõlkimist oli igati üritatud lavastada tegevuse sisse, aga minu jaoks panid teksti voolavuse kõigest hoolimata natuke lonkama. Naljad minu jaoks nii eriti naljakad ei olnud, kuigi kuna neid anekdoote oli tõesti palju, siis muidugi mõnede sketšide peale muigasin küll. Samas, tundus olevat palju inimesi, kellele näis see kõik vägagi nalja tegevat ning ajuti saal lausa rõkkas naerust. Kaldun küll arvama, et naerjate puhul oli tegemist noorema vaatajaskonnaga või nendega, kelle kokkupuuted vene keelt rääkivate inimestega on olnud vähesemad. Kuna läbivat joont lavastusel ei olnud (peale üldisema integratsiooni-teema enda), siis karaktereid ka ei olnud/tekkinud või noh, olid ju muidugi tegelased, aga nendega jäi kontakt saamata. Erinevaid karaktereid oli lihtsalt nii palju ja iga karakter sai vaid lühiajalise tähelepanu.

Ühele intrigeerivale küsimusele, mille tegijad lavastuse kodulehel tõstatasid ning mille vastust läksin otsima/kuulama, sellele ei saanudki vastust: Kui kõik vene emakeelega inimesed homme ära sõidaksid, kas siis oleks Eesti parem paik? Iseenesest tobe küsimus, aga huvitav mõttemäng ja mõttemänge ühte või teistpidi oleks ju antud teemal terve pikk nimekiri ja minu jaoks olekski tükk olnud palju parem kui oleks mindud seda teed, et neid küsimusi tõstatada ja üritada erinevaid vastuseid kõrvutada ning leida vastu ja pooltargumente ning need tervikuks siduda. Aga see oleks olnud juba hoopis teine ja hoopis teistsugune etendus. Sedapuhku siis jäi peale selline lihtsake naljamäng.

Kui mõni aasta tagasi oma venekeele-suhtuskursuse õpetajalt (kes oli venekeelne) küsisin, et miks kõik Eesti vene juurtega inimesed Savisaart austavad ja fännivad, siis ta ütles, et Savisaar on lihtsalt ainuke arvestatav jõud Reformierakonna (ta ütles küll konkreetselt toona Andrus Ansipi) vastu. Vene erakondadel pole lihtsalt Eestis piisavalt mõjujõudu. Eesti venekeelseid solvas hinge põhjani nende meelest "Ansipi" ainuisikuline pronkssõduri eemaldamine. Võrrelduna eestikeelsetega, kes ju ei näe seda mitte eemaldamisena, vaid lihtsalt kesklinnast kujule sobilikumasse kohta toimetamisena. Venelased peavad pronkssõdurit fašistide vastu võidu tunnuseks ja nad ei mõista, ega austa eestlaseid, sest me ei tunnista seda kuidas nemad, ehk venelased meie riigi "vabastasid" fašistidest ja päästsid meid fašistide küüsist ja meie ei suuda seda näha läbi nende silmade. Samas kuidas see Eesti ikkagi Nõukogude Liiduga liideti?! Ja kas mitte Stalini soov teha eestlastest venelased ning hävitada eesti keel maamunalt polnud just nimelt see fašism, mida me eestlased oma pealinna kesklinnas pühitseda lasta ei soovi? Õnneks on nüüd paljud siin elavad venekeelsed eestlased ka jõudnud nii kaugele, et mõistavad, mis meid eestlaseid selle kogu asja juures kõige rohkem ärritab. Samas on nemad, suure rahvuse osana tõesti, nagu ka Tanja tükis ütles, harjunud tundma end suure, targema ja tugevamana, aga praeguses Eestis on nad hoopis vastupidises olukorras ja see võib muidugi tunduda inimeste sisemaailmas segadust tekitav ja iseenda sisemisi konflikte on ju raske mõista ja veel raskem aktsepteerida. Ka sellele oleks tahtnud juttu juurde või mõttearendusi.

Huvitav nüanss või mõttearendus oli ka see, et Eesti venekeelsed eestlased tänapäeval tahavad, et siin oleks Eestimaa ja mitte, et me oleksime osa Venemaast. Kaugeltki mitte kõik nad ei ole Putini-kummardajad, see on jällegi eestlastepoolne madalalaubalisus nii arvata. Kusjuures neid peetakse Eestis venelasteks "keele pärast", aga Venemaal eestlasteks "keelest hoolimata"...

Võibolla üks naljakamaid argumente, mis tekstis esitati oli see, et venelasteta oleks Eesti „igav nagu Soome“... jälle üks endast heal arvamusel ja paremaks pidava inimese lause... muidugi kelle jaoks mis "igavus" tähendab... usun, et ükski eestlane ei taha seda vihameelt ja konflikte, mida kogu olukord on aastakümneid tekitanud... Sellelt pinnalt oleks võinud jätkata mõtet, et Soomes kõlaks see lause, et ilma eestlasteta, oleks Soome igavam kui mõni kolmas riik... Usun, et nii mõnigi soomlane ärrituks sellest ütlusest tundes, et eestlased on nende maal nii mõnegi töökoha ära võtnud või joovad, laaberdavad ja varastavad seal... Millest selline „syntax error“ kolme riigi jadasuhtumises? Või miks me oleme nii eraldatud ühes riigis? Kõik 4 Vene Teatri näitlejat andsid ka mõista, et ega neil eestlastega kokkupuudet eriti ei ole, elavad ikkagi oma venekeelses kogukonnas, kuigi näiteks Saša mainis eraldi, et tema küll tahaks eestlastest sõpru... Noh, Saša – siin oleks Sulle üks J Samuti ju eestlased elavad oma kogukonnas ja on lihtsalt mõned erandid mõlema kultuuritaustaga inimeste seas, kes ka teist keelt väga hästi valdavad ning seega ka segunevad. See tuli bussijutust selgelt välja, et see keelebarjäär ongi kõige suuremaks takistuseks. Mugav on ju ikka öelda midagi kui tead, et see, mida teine kuuleb on ühetimõistetav ja kui ongi kahetimõistetav, siis see ongi taotluslik ja teine saab sellest aru kas siis naljana või nii kuidas see arusaamiseks on mõeldud ütleja poolt... Oh kuidas oleks tahtnud selliseid sügavamaid mõttearendusi sellest tükist saada...

Hinnang 2+ (bussiosale hinnanguks vähemalt 4, lavaosale 2 kandis, kokku seega siis rõhuasetusest johtudes selline hinnang tervikule. Ma ei saanud sellest teisest osast midagi endale kaasa, pigem arvan, et see ununeb üsna pea... juba praegu, paar päeva hiljem ei suuda ma meenutada kui vaid paari-kolme lühisketši. Samas ma arvan vaatajate reaktsioonist lähtudes, et sellel tükil on publik täiesti olemas ja viga võis olla rohkem minus endas ja võib-olla just tolle õhtu vastuvõtlikkuse tasemes. Muide kui saalis paluti käsi tõsta, kes on emakeelena eesti või vene keelt rääkivad inimesed, siis eestikeelseid oli tõstetud käte pealt hinnates umbes 3-4 korda nii palju kui venekeelseid. Huvitav kas see on näitaja, et kumma taustaga inimesi on lihtsalt Eestis rohkem,  Samas kui Vene Teatri saal on ju suurem...  Või see, et kumb pool tahab ja on valmis rohkem integreeruma? Selliste küsimuste tõstatamist oleks tahtnud rohkem näha-kuulda. )

----------------

Tekst lavastuse kodulehelt:

Teisest silmapilgust

Osalised:

Mari-Liis Lill ja Paavo Piik

AUTORID JA LAVASTAJAD

Evi Pärn

KUNSTNIK

Aleksandr Žedeljov (Vene Teater)

HELILOOJA JA MUUSIKALINE KUJUNDAJA

Priidu Adlas (Vaba Lava)

VALGUSKUJUNDAJA

Riina Roose

LAULUÕPETAJA

Maia Soorm

TÕLK

Rauno Zubko

LIIKUMISJUHT

Osades:

Anu Lamp, Liis Lass, Märt Pius, Veiko Tubin, Tatjana Kosmõnina (Vene Teater), Sergei Furmanjuk (Vene Teater), Dmitri Kosjakov (Vene Teater) ja Aleksandr Žilenko (Vene Teater)

Kuidas on võimalik, et ühel terve oma elu Eestis elanud inimesel ei ole vene emakeelega sõpru, ehkki viimased moodustavad meie riigi kodanikest veerandi?

Küsimusele vastust otsides otsustasime koos Vene Teatri näitlejatega katsetada lõimumise võimalikkust iseenese peal. Sündis labor, kus grupp Linnateatri näitlejaid hakkas õppima vene keelt ja grupp Vene Teatri näitlejaid eesti keelt. See oli kaks aastat tagasi.

Lisaks keeleõppele kohtusime umbes 15 olulisema integratsiooniteemalise arvajaga Eestis (sh Andrei Hvostov, Juhan Kivirähk, Nikolai Karajev, Margarita Kornõševa jpt) ning arutasime ühistundides, mida teha, et kahest rahvusest Eesti kodanikke teineteisele lähemale tuua. Teatrilavastuse vormis.

Kui kõik vene emakeelega inimesed homme ära sõidaksid, kas siis oleks Eesti parem paik? Kui kõik nad hakkaksid homme rääkima eesti keeles, kas siis oleksid kõik probleemid lahendatud? Kas integratsioon on midagi, mida saab teha ülevaltpoolt allapoole?

"Teisest silmapilgust" on teatrirännak, mis algab dokumentaalses vormis korraga Tallinna Linnateatrist (eesti keeles) ja Vene Teatrist (vene keeles). Rännaku teiseks pooleks on sotsiaalkriitiline estraadietendus "Kosmos", mida mängitakse Lindakivi kultuurikeskuses ja mis räägib vaatajaga korraga mõlemas keeles. „Kosmos” on lavastuse „Teisest silmapilgust” mõtteline teine osa, kuid täiesti vaadatav ka iseseisva tervikuna.  Piletid lavastusele „Kosmos“ on saadaval siit ja enne algust kohapeal. (Kel taskus "Teisest silmapilgust" pilet, ei pea eraldi "Kosmose" pääset soetama!)

Tegemist on Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi teise ühistööga pärast dokumentaallavastust depressioonist „Varesele valu, harakale haigus...”