Intervjuu Raivo E.Tamm'ega - 1.osa

Sellel nädalal esietendub minu arvates käesoleva suve kõige põnevama materjali järgi tehtud lavastus. Rakvere Teatri kutsel oli mul au teha intervjuu "lõpuks" Rakvere Teatrisse oma tee leidnud, Eesti komöödianäitlejate lipukandja - Raivo E.Tamm'ega, ajalehe Postimees RT suveteatri lisasse.

Ajaleheruum on teadagi väga piiratud ning lisaks oli ju trükitud intervjuus kõige olulisem ära tuua just nimelt suveteatriga seotud küsimused-vastused, ent meie intervjuu kestis peaaegu poolteist tundi, mille käigus saime Raivoga nii hea kontakti, et oleks kahju kõik see muu jutt jätta igaveseks kadunuks ühe teatriarmastaja kõvakettale. Seega teatri ja intervjueeritava loal toon selle jutuajamise siin terves mahus ära. Ilma ilustamata, ilma poliitiliselt- või grammatiliselt korrektseks muutmata. Just nii ehedalt nagu see tollel maikuu õhtul kõlas.

Leheartikli maksimaalne lubatud tähemärkide arv oli 15000 ning ma ei tea, kas üldse kõik need 15000ki ära trükiti. Terves mahus on see lugu pea 45 000 tähemärki (jah, intervjuu tegemise kõige ajamahukam osa on selle puhtakskirjutamine... ja sellise pikkusega loo jaoks läks selleks peaaegu 8 tundi... Kuid see oli seda väärt, eriti kui nüüd tuua see põnev vestlus ja meenutamine ära tervikuna. Kusjuures lisaks "Viimase võllamehe" tegemise juttudele oligi kõige põnevam minu jaoks just see meenutamiste ja tuleviku osa. Lood Aarne Üksküla, Hendrik Toompere jt kohta.... hmmm... see ongi ju siis terve intervjuu :) Kuna jutt on tõesti pikk, aga hiiglama põnev ka, siis toon selle ära kahes osas :)

Inimestele, kes pole kunagi Raivoga kohtunud, lisan omalt poolt, et kogu selle esimese kohtumisega, jättis ta endast väga südamliku ja armsa inimese mulje, kes väga oma naist Helenat austab ja armastab ning tundub, et just praegu on ta väga rahul ja õnnelik üldse oma eluga. Ja põnevil sporditegemisetuhinast ning uutest ja vanadest teatri- ja teletöödest... aga hing kripeldab ka millegi suure ja võimsa järele... Ehk aitab ka see "Viimane võllamees" teed selle suure värgi juurde sillutada... eks näis... sporditegemine ju kindlasti!

Siin siis see artikkel-intervjuu 1.osa. Head lugemist:

On 18.mai õhtupoolik... kohtume Raivoga E. Tammega ühes kohvikus, et ajada mõni sõna juttu Rakvere Teatri suvelavastusest „Viimane võllamees“ (mille on kirjutanud iiri näitekirjanik ja filmirežissöör Martin McDonagh ning lavastajaks Üllar Saaremäe), näitlemisest ja muustki, mis ellu just praegu kütet annab. Raivo on just eelmisel päeval võitnud auhinna “Aasta telesarjanäitleja 2017” ning saabub loomulikult ka meie kohtumisele otse telekaamerate eest. Kui ma teda näen, siis natuke isegi ehmatan... „Oi, Sa oled nii kõhna! Näed välja nagu poisike!“ (Raivo on minust 8 aastat vanem, aga oma viimase aja trennidega teinud läbi korraliku muutumise ja ma ei tundnud küll, et endast vanemale inimesele otsa vaatan). Eriti kuna just päeval kui tööjuures ütlesin, et õhtul Raivot intervjueerin, sain kuulda kommentaare a la „Raivo E.Tamm on nii paksuks läinud!“ Aga võta näpust... sport teeb imesid! Kuid selle spordi sees on ikkagi inimene ja selliseks saavutuseks peab olema erilist tahtejõudu. Tänavuaastane Ironman 70.3 „Hea Eeskuju“ saadik on oma tiitlit igati väärt! Kuid alustame algusest...

Kelleks Sa tahad saada kui suureks saad?

• (vaatab aknast välja kaugusse, muigab kavalalt, aga ütleb tõsiselt) Eesti Vabariigi presidendiks

Kas Sa näitled ka igapäevaelus?

• Eks ikka, eks ikka, ma arvan, et tavalisest teatrist võid veel kuidagi hoiduda, aga eluteatrist ikkagi ei suuda.

Praegu ka näitled? Nö.“intervjueeritavat“? 

• Ma olen kõrgendatud meeleolus küll praegu… jaa.

Kõigepealt palju õnne eile võidetud auhinna eest – Aasta telesarjanäitleja 2017!

• Aitäh!

Mida Sulle üldse tähendavad auhinnad ja tunnustus? Ja millist tunnustust vajad või ootad kõige rohkem?

• Väga palju tähendab. Ma olen tahtnud ja igatsenud tunnustust. Kuidagi mu elus on väga palju ennustatud läbi aegade auhindu. Kui ma olen teinud mingi uue rolli, siis kolleegid on alati öelnud, et “oh, Sa nii lahedalt paned, et siit tuleb kindlasti hooaja parima meesnäitleja preemia”. Ja kui kõik kogu aeg sulle seda räägivad ja sugereerivad, siis see ju ikkagi mõjub. Ja siis kui auhindamisperiood kätte jõuab, siis loodad… Vahest olen nominent olnud, aga vahest isegi mitte nominent. Ja auhindadeni pole jõudnud. Eks see siis ju ikka mõjub. Ma olen ju samasugune inimene, nagu kõik. On olnud mul ka kibestumisi ja lootusetusehetki ja sellist tunnet, nagu Eino Baskinil oli, et ei tulegi mingit tunnustust elu lõpuni. Tema ootas seda ju täiesti aktiivselt ja avalikult andis seda kõigile teada, aga sealt ei tulnud mitte midagi. Mul oli ka sihuke tunne, et äkki siis minu elu saab samasugune olema. Mingi hetk mõtlesingi, et äkki oleks jube uhke ja võimas elu lõpuni eesti teatris vastu pidada kui kõik Sulle ennustavad auhindu, aga Sa ei saagi ühtki auhinda. Lahe oleks. Ja siis kui see esimene tuli - Näitlejate Liidu auraha, siis mu esimene reaktsioon oligi küsimus, et kas sellest loobuda saaks. Mõni teine oleks rohkem seda väärt kui mina. Kindlasti on veel eakamaid näitlejaid, kes ei ole saanud tunnustust, äkki te mõtlete ümber ja võtate mõne eakama kandidaadi... Aga selgus, et see ei ole võimalik. Mulle see väga meeldis, mis Maiken siin hiljaaegu ütles, kui see tohutu skandaal siin oli lauluõpetajatega. Ma arvan, et selle põhjus on see, et Eestis tunnustatakse inimesi vähe. Ja ma arvan, et on selliseid kibestunud inimesi palju, kes võivad olla väga head professionaalid ja väga head tegijad , aga keda ei ole kunagi tunnustatud ja siis tuleb kibestumus ja tekivad ka sellised skandaalikesed.

Ja tihti ei olegi ju inimene prohvet enda maal, vaid siin on ju eestlaseid, kes saavad soomlastelt ja mujalt auhindu…

• Mina sain ka Seenelkäigu eest Tiburoni (USA) festivalil parima meesnäitleja preemia ja samamoodi ka minu abikaasa Helena (Merzin) sai ju parima naisnäitleja preemia Venemaal festivalil. See on jah nii, et mujal hinnatakse võib-olla rohkem kui siin. Ma arvan, et see on kõik kuidas minu teatritegemine on alguse saanud - ikkagi komöödiateatrist. Ja nii nagu nüüd paar aastat tagasi Vanemuine esitas mind 2014. loomingu eest aasta Riiklikule Kultuuripreemiale, siis seal oli ka põhjendatud, et ma olen pikka aega pildis olnud kui üks põhilisemaid komöödia- ja satiiri valdkonna näitlejaid. Aga selliseid kunagi ei tunnustata või ei kiputa sellises valdkonnas inimesi tunnustama. Ja no ega ma ei saanud ka muidugi seda Riiklikku Kultuuripreemiat. See põhjendus oli küll ilus ja tore, aga see ei mõjunud küll kellelegi kuhugi. Ei saanud ma seda preemiat ja samamoodi ju ka Seenelkäiguga olin esitatud Riiklikule Kultuuripreemiale koos produtsendi ja režissöör-operaatoriga, seda me ka ei saanud. Ja võib-olla oli ka liiga naljakas film, et preemiat anda...

Minu meelest oli piisavalt tõsine ja teistmoodi… Aga kus kandis Sa praegu üldse pesa pead, kas Sa oled Tartu või Tallinna inimene…

• Ma olen kogu aeg Tallinnas elanud, ma ei olegi kuskil mujal elanud. Ainult Tallinnas, elu aeg.

(vahepeal saabub ettekandja ja võtab meie tellimuse, aga mõlemad spordimehed pärast kella 18 ju ei söö… Raivo võtab taimetee ja mina mulliga vee).

----------------------

Aga nüüd siis hoopis suveks Rakverre?

• Jaa, jaa.

Mängid ju erinevates meediumites - kinos, teles, teatris ja nende erinevates vormides, mis on Sinu meelest suveteatri plussid?

• Kunagi kui need siin Eestis alguse said, siis ikkagi projektiteatrina. Plussid on see, et tekivad sellised kooslused, mida ei näe muidu. Sellised kolleegid saavad kokku laval, kes muidu üldse kokku ei puutuks. Praegu see on Rakvere Teatri etendus - teatritrupp mängib seal, mind on siis lihtsalt külalisena võetud, aga enamalt jaolt on ikkagi need suveasjad ju sellised, et on kõik projektina võetud nii, et kõik on siit-sealt. Sellistes kooslustes ma olen väga palju mänginud, mille üle mul on ka väga hea. Ma poleks muidu kunagi selle või teise näitlejaga kokku puutunudki laval. Mulle meeldib ka sellepärast just seriaalides mängida, et muidu ma võib-olla poleks elu sees ninapidi kokku saanud ei Kaljo Kiisa ega Lembit Ulfsakiga.

Mis tunne on mängida just Rakvere Teatri trupis? Kas on keegi, kellega on kohe eriliselt hea keemia?

• Jah, ma just mõtlesin selle intervjuu peale, et kui see küsimus tuleb, siis ma kindlasti ütlen, et tõesti lahe, et see materjal on niivõrd hea! Me täitsa pugisesime mõnust ja naerust lugemisproovides. Tõesti imehea materjal ja ma ütleks, et see on täiesti nagu kaasaegne Shakespeare. Seal on kõike, saab nalja, aga seal on ka selliseid ootamatuid pöördeid ja dramaatilisi hetki. Üks selline hetk on - ma ise tunnen niimoodi, partnerilt partnerile - Toomas Suumaniga. Meil on üks hetk, kus me üksteisele silma vaatame. See on nagu sihuke hästi lahe hetk, selline kus ma tunnetan kõikide selliste...

Seda õiget keemiat?

• et see on nagu järsku seal etenduses sees sihuke sügav Shakespeare’lik hetk, kus pilgud kohtuvad. See hetk on praegu küll niimoodi seatud, et Suuman on seljaga saali sellel hetkel, et minu silm on näha, aga mina näen Suumani silma… sellepärast mulle film meeldib, et filmis oleks rohkem silma näha, teatris ei pruugi kuskilt 8ndast reast alates võib-olla enam silma nii hästi näha olla.

Kuidas Sa McDonaghiga suhestud? Oled Sa varem tema kirjutatud materjaliga tuttav? Võib-olla on Sul isegi oma lemmik tema kirjutatud näidendite-filmide seast?

• Filmidest ma ei teagi, aga kunagi… ma olin siis vist ise veel Linnateatris kui tehti “Inishmaani igerikku”. See oli vist üks esimesi. Ega ma rohkem vist ei olegi näinud...Ma mäletan, et minule ikka meeldis...

Teda on näiteks lavastatud veel NO-teatris “Padjamees” ja siis on Rakvere Teatris ja Vanemuises lavastatud “Mägede Iluduskuninganna” ja samuti nii Rakveres kui Tartus tehtud “Connemara. Üksildane lääs”. Ning lisaks veel Draamateatris “Inishmore’i leitnant”

• Aa, vat Padjamees mulle ei meeldinud millegipärast ja see lavastus mulle ei meeldinud. Midagi käis niivõrd vastu seal. “Mägede Iluduskuningannat” ma pole näinud. Connemarat ma vist isegi tean ja olen näinud. Ja Draamateatris jah, seal Uukkivi tulistas kahe püstoliga, seda ma olen näinud... Aga seal ma mäletan... on väga kerge minna publiku naerutamise teed. Temaga peaks olema väga ettevaatlik, kui Sul on juba tekst niivõrd hea, siis ma arvan, et ei ole vaja väga karakteritega üle pakkuda. Võiks olla kõik napim ja minimaalsem.

McDonaghi lood on ikka üht või teistpidi seotud kas füüsilise või psühhilise vägivallaga... kui võtame märksõna „vägivald“, mis see Sinu jaoks tähendab ja kas see võib olla meelelahutuslik?

• Selle “Viimase võllamehe” puhul on nii, et seal juhtub üks väga vägivaldne akt.. ma ei taha seda ära rääkida… aga minu meelest see saab olema üks kõige naljakam hetk selles etenduses. Seal on see nii ära pööratud

Sisulises või lavastuslikus mõttes?

• sisulises ikka… nii ongi kirjutatud. Meie lihtsalt teeme nii nagu kirjutatud on. Meie selles mõttes mingit omapoolset vinti seal ei keera. Aga niimoodi ta siis võib olla küll jah meelelahutuslik… Eks kuskil tuleb meelde midagi ka filmidest nähtust, et võib olla küll, aga… Üldiselt ma ikkagi olen väga vägivalla vastu.

Kas Sul on enda elus mingeid kogemusi või oled midagi lugenud, õppinud mida saad selles McDonaghi tükis ära kasutada?

• Nii konkreetselt ei oska mingit näidet tuua. Lihtsalt ma ka endale proovin sisendada ja mõelda, et ma ei hakkaks ülemängima. Meil on küllaltki palju veel proove ja ma ise kardan, ma ei tea, kas on põhjust või ei ole, aga ma kardan, et sa ju tahad - lavastaja istub ju seal ja sa ju tahad kogu aeg tore ja huvitav olla. See võib lõppeda sellega, et pika prooviperioodi jooksul võid hakata ülemängima.

Kui küsida Su praeguselt lavastajalt Üllar Saaremäelt, et mida Raivo paremini saaks teha, mis Sa arvad, et ta vastaks?

• Ei tea, ma natuke panen tähele seda, et ta mulle nagu ei ütle üldse midagi. Ma arvan, et Üllar on natuke pimestatud sellest, et ta mu lõpuks kätte sai. Ta on mind juba 20 aastat proovinud sinna teatrisse saada külalisena.

Või mis Sa arvad kui temalt küsida, et miks just Raivo on hea sellesse rolli?

• Ma küsisin seda ise ka, et mitmes variant ma siin olin. Ma tean, aeg-ajalt vabakutselise elu on selline, et umbes keegi kukub jooma või etenduste ajad ei klapi või mida iganes ja siis kutsutakse. Ööselgi vahest helistatakse ahastuses, et kuule mis Sa teed praegu. Tule... .

..päästa välja?

• jah… nii mul on olnud ja ma hakkasin mõtlema endamisi, et kui mina oleks lavastaja siis ma ei oleks Raivo E.Tamme kutsunud selle rolli peale. Mina kujutaks ette, et jube hästi sobiks Hannes Kaljujärv selle osa peale. Ja ma küsisin Üllari käest otse, et mitmes variant ma olin ja umbes, et kas keegi jälle ei saanud? Siis ta ütles, et “eieieiei, sellist asja ei ole”. Tema ei ole kunagi kedagi teist sellele mõelnud. Ta teadis, et see tükk on tulemas, ta ootas seda ja kui see tuli, ta kohe sai käpa peale seal Inglismaal ja tellis ja nii kui ta selle läbi luges... Ta oli just mind enne ühe teise tüki peale tahtnud ja helistanud mulle… Mul olid ajad kinni ja siis, nii kui ta selle sai ja luges, siis mõtles, et see on Raivo… Aga Kaljujärv just äsja oli tal seal ka, eksole...

See eelmiste suvede McDonagh - “Üks pealuu Connemaras”...

• jaa…

Mis Sa arvad, millise teatrimaitsega inimestele ”Viimane võllamees” meeldiks?

• ma arvan, et võibki täiesti öelda, et see on just Eesti publikule. Mis võiks tuua näiteks... ütleme Vadi “Nukitsamees 2” või jumala eest inimestele, kellele meeldib Shakespeare. Minu meelest ta on nii tugevalt, ma ütleks “tänapäeva Shakepeare”.. see asi… seal on nihukest rahvalikku laia joont.. aga mitte üle piiri minevat, natuke nalja ja väga ootamatuid pöördeid, ülihea tekst, vaimukas tekst

Niiet inimesed, kes pärast autoga ära sõidavad, siis neil on millest omavahel vestlelda-arutada?

• Ja ütleme, selle tüki lõpp on.. tihti peale ma olen seda kõrvalt ka näinud ja ise tundnud, et võib-olla nagu väga hea asi ja loed või vaatad ja lõpp on sihuke “phhh”... et mis see nüüd siis oli, et lõpp nagu kukub tolksti ära. No sellel tükil on väga uhke lõpp ka. See on midagi nii ootamatut, mis seal lõpuks juhtub ja väga lahe...jah.

Võib-olla oskad ka kirjeldada inimgruppi, kellele Sa seda tükki kohe üldse ei soovitaks?

• no lapsed. Seal mingi vanusepiirang isegi vist pandud...

Alates 12 vist on soovitatav…

• jah, ma arvan küll, et lastele ei ole seal.. tihtipeale ma olen seda nii palju teatris näinud, et emad-isad võtavad oma väikse lapse kaasa, et “oh ta on meil kõike näind, oh ta teab kõike”, aga ma olen näinud küll seda, siis see terve pere istub saalis niimoodi, et kõigil on piinlik ja kõigil on paha...

Kas näitlejatel on ka imelik mängida kui on vastav tekst ja lapsed vaatamas?

• ja, on-on!

Kas on keegi, keda Sa isiklikult tahaksid, et seda tükki kindlasti näeks?

• ma ei tea… tulgu kõik vaatama!

Kas see karakter, keda Sa seal mängid on midagi täiesti uus Sinu jaoks või võid ka paralleele tõmmata kellegagi, keda juba mänginud oled? Ja juhul kui on midagi sarnast, kas Sa üritad teha seda teadlikult teistmoodi?

• ikka kindlasti üritan teistmoodi teha. Ma üritan alati midagi uut pakkuda. Mul on omal mingisugune enesekordamise foobia. Ma ei oska praegu küll paralleeli tuua.

Mis Sulle selles karakteris endale kõige rohkem meeldib või ei meeldi? Mis on kõige töödnõudvaim nüanss selle karakteri juures?

• No ta on sihuke… tegevus toimub 60ndate keskel ja ma arvan, et ta on selline selle aja tüüpiline pereisa, kes ütleb oma abikaasale halvasti ja teised iseloomustavad, et ta on selline käre mees. Aga samas ta on küllaltki vilka ja kiire mõttekäiguga ja küllaltki kiire ja terava ütlemisega... Ja vaimukate ütlemistega.

Peale Sinu enda, mis Sa arvad, milline näitleja üllatab vaatajaid oma rolliga kõige rohkem?

• Ma ei tea niimoodi öelda. Ma just mõtlesin seda, et minu roll on tituleeritud kui peaosaline, aga ma ei tunne, et ma oleks selle tüki peaosaline. Minu meelest võiks ükskõik keda seal peaosaliseks nimetada. Praktiliselt kõik on kogu aeg laval, kõigil on palju tegemist. Kui ei ole ka teksti, nad on kogu aeg aktiivselt sees. Meil ongi nagu üks seltskond, kes istub kõrtsis, omavhel tuttavad. Tuleb üks võõras ja siis hakkab juhtuma. Selles mõttes seal on nagu ühiskonna või universumi mudel. Kellelgi ei ole vaja nahast välja pugeda, kõik peavadki olema - ma arvan võimalikult lihtsad, võimalikult orgaanilised. See seltskond - see üks küla rahvas. Ja ma arvangi, et mida orgaanilisem, mida lihtsam sa oled, seda lahedam see tükk saab olema. Kui keegi hakkab seal midagi väga üritama - nalja teha või karakterit väänama, siis on väga kerge libastuda selle asjaga. Selles mõttes, see on sihuke tükk, et tekst pähe - publik saali, et seal ei ole kellelgi vaja üllatada midagi. Mida lihtsam Sa suudad olla, seda pööraselt naljakamaks see asi läheb.

Aga sellest prooviperioodist veel, et kes teil trupis tüki väliselt kõige rohkem nalja viskab?

• Mina olen selline, kes igast asjast leiab seose, see mul lihtsalt on nii, et ma tahan kogu aeg mingeid lugusid rääkida, aga ma püüan ennast tagasi hoida, sest mul on vahest niisuke tunne, et ma äkki häirin prooviperioodi sellega, et ma kogu aeg mingeid naljalgusid vahele räägin. Kuigi kõik naeravad küll ja on tore. Aga ma olen siin ennast ka natuke tagasi hoidnud, et kui niimoodi võtta, siis minu jaoks veel natuke ikkagi võõras kollektiiv, mis ma seal ikka esinen - teeme tööd parem. Ma olen ennast tagasi hoidnud.

Kui Sul on proovide vahel 5-10 minutit paus, mida Sa sellel ajal teed?

• Enamalt jaolt ma olen rohkem omaette. Paistab, et seal on selline suur suitsetajate seltskond ja nemad lähevad kõik suitsunurka. Ja neil on seal omad jutud rääkida. Mina suitsu ei tee ja no ikka vaatad juba ja mõtled järgmist stseeni ja...

Tükki mängitakse sellises huvitavas kohas, nagu Tapa-Loobu ristis... kas sellel on tükiga sügavam seos?

• Ei, ei ole, see on lihtsalt mingi vanaaegne kuivati. Müürid on sellised suured paekivist..

Aga see “Tapa - Loobu”...

• Aaahaa… ehheii (pugistab naeru) Sellepeale ma ei ole mõelnud… Loobu rist öeldakse muidu… aga Tapa…Loobu… jahh… Aga muidu on ta välja kuulutatud, et Loodi kuivati, et seal seda Tapa - Loobu’t vist ei ole nagu afišeeritud.

Minule jäi see just esimesena silma, et “Tapa-Loobu rist” + McDonagh… selge… tapa või loobu... Kui Sa leiaksid Harry Potteri võlukepi Tapa raudteejaamas perronilt 9 3/4, siis mida Sa võluksid?

• Sõjad võluks ära kõik rahuks, mis siin muud ikka...

Millest tahaksid loobuda? Ja esimene asi, mis meelde tuleb, millest ei loobuks mingi hinna eest?

• Hmmm… (intervjuu kõige pikem mõttepaus…) mitte millestki ei taha loobuda…

Ma tahaks pekist loobuda…

• (muigab) no sellest ma olen juba loobunud… see on ise ära läinud. Aga ma olen tegelt praegu rahul. Elus on väga hästi kõik.

---------------------

Kas on mingit sorti rollid, mida Sa kohe eriti praegu mängida tahaksid?

• Klassikat tahaks mängida. See on nüüd juba üks vana lugu, et kui ma olin Vanalinnastuudios, siis meil seal aeg-ajalt Eino Baskiniga tekkisid mingid arusaamatused. Kuidagi meil lõpuks enam ei klappinud need asjad üldse. Sellepärast ma sealt teatrist ka ära tulin... ise. Tema märkused mulle olid väga kummalised. Ütleme, et kui ma mingi rolli tegin, ükskõik kui ka keegi teine lavastas või tema ise ja ta pärast kas mõnel üldkoosolekul või kuskil siis kommenteeris või rääkis peale esietendust, siis minule oli põhimärkus (Raivo imiteerib Baskinit üks-ühele): “Liiga noor. Liiga noor”... Ma nagu ei kõlband mitte ühtegi rolli, ma olin igal pool liiga noor. Ja no tema jaoks, mulle tundus, et see hetk Aarne Üksküla vanus oli see, kust näitleja vanus algab. Mina olin liiga noor jah… Ja kuidagi üldse see rollide jagamine oli ka - ma jäin tihti ikkagi kuhugile tahaplaanile. Me tegime ühte tükki, see oli “Presidendi sõber”. Aarne Üksküla oli peaosas ja siis pärast esietendust ta rääkis kõigist ja minul oli üks väike suts Aarne Ükskülaga. Tulin ja ma esitasin selle väikse sutsu koos Ükskülaga kahekesi laval niimoodi, et alati ma sain aplausi selle eest. Vaheaplaus, keset etendust, kui ma lavalt ära läksin. Ja räägib siis Eino Baskin ja räägib kõigist. Ja minust mitte sõnagi. Ja oligi kõik, lõpetas ära. Siis Üksküla ütles, et noo, aga Raivo Tamm… Siis kõik hakkasid naerma, et ”no jumal, no tõesti no, et kuidas Sa Raivo ära unustasid, ta ju sai aplausi lausa ja...” Ja siis vana Baskin - polnud ta midagi unustanud - ta nimme ei rääkinud minust. Ja siis (jälle ehtsa Baskini häälega) “Ja, ma pean ütlema, et Raivo Tamm on hea näitleja.”

Kõik?

• Jah, kõik. Terve see trupp oli: “noo, jaa, ja siis…” Siis Aarne Üksküla tõusis püsti… ta andis mulle eriala koolis ka… ja ütles, et ”jah, väga õige! Ja ma arvan, et see tänane asi näitas seda, et oleks aeg hakata Raivo peale repertuaari üles ehitama ja ka klassikat pakkuda”. Ja kõik plaksutasid… vana Baskin oli… (Raivo ainult puhiseb Baskinlikult) no ei tulnud sealt midagi...

Kas Vanalinnastuudio jäigi Sinu jaoks viimaseks koduteatriks?

• Ei. Linnateatris olin ka. Vahepeal olingi aasta vabakutseline, kuna loodi siis Von Krahli Teater ja Jalakas kutsus mind hästi palju sinna. Ja siis ma seal olin ja need tükid läksid maha, sest Von Krahl ei mänginud kunagi midagi kaua. Ja siis Nüganen tuli ja kutsus mind Linnateatrisse. Aga seal ka kuidagi lõppes see asi sellega, et mul seal ka midagi eriti teha ei olnud. Või ma ei olnud rahul vähemalt ja mul jälle tuli igalt poolt mujalt nii palju huvitavaid pakkumisi. Ma siis tundsin, et ma ei taha endale ühtegi ülemust. Tahangi ise otsustada - ise teha.

Vabakutselisena oled ju nö. „ettevõtja“, ehk ise enda boss. Aga igas lavastuses ju boss on ikkagi lavastaja või ei ole nii? Kuidas Sa lavastajale allud?

• See on hoopis teine asi.

Kes on Su enda lemmiknäitleja(d)? Kelle tegemistega Sa tahaksid kursis olla ja kelle töid alati võimalusel näha. Kellele Sa alt-üles vaatad?

• Eesti teatris?

Eestis või välismaal…kuidas Sa tunned…

• Eks välismaal on neid ikkagi rohkem. Kuigi siin Eesti näitlejate kohta midagi halvasti ka ei ütle. Aga jalust rabanud on ikkagi need Hollywoodi staarid rohkem. Viimane oli see.. mul on nimedega nii halvasti… See kus DiCaprio mängis ja nimi umbes nagu ka McDonagh...See Wall Streeti hunt… see hästi kõhna pika näoga, kes on hästi palju kaalus ka alla võtnud ja pärast mängis veel mingis kauboi-filmis… see kes tegi seda - kahekesi istuvad ja söövad ja taob vastu rinda...

Aaaaa… jaaa… Matthew McConaughey!

• Vot tema! Tema oli seal, kuidas ta õpetab seda… See oli midagi nii ogarat, et see oli küll, see kus ma mõtlesin, et ma ei usu oma silmi, et ma midagi nii head praegu näen. Kui meil on ka olnud mingid perioodid kus on Hollywoodi filme arvustatud halvasti, aga tegelikult ma olen ikkagi näinud seal ka väga häid asju. Ja muidugi, kes mind jällegi niimoodi jalust rabas, see oli selles “Vääritud tõprad”...

Christoph Waltz?

• See esimene monoloog seal, see phhh...

võtab sõnatuks?

• jah. Tõesti ma arvan, et see on nii universumi tipptase. Aga no eesti teatris, kus ma ikka täiesti vapustatud sain, see oli see NOdvenatsat.

Aaa… noorte oma…

• see oli mul ikka niimoodi, et ma konkreetselt nutsin rõõmust. Sellest, mis ma nägin. Ja mul oli kohati sihuke tunne, et ma vist pole Eesti teatris üldse midagi nii head näinud. Ja mul on väga hea meel kui sellised noored peale tulevad. Sealt ei ole kedagi ükshaaval välja tuua või noh, samas ütleme jälle, seal see väike tüdruk, kes teeb alguses seda Lenini monoloogi.

Teele Pärn…

• siis ma mõtlesin küll, et kuidas see võimalik on. Kuidas ta suudab midagi sellist teha. Siis kohe nagu mõtled enda peale ja ma olin täiesti veendunud, et mina ei suudaks. Ma ei suudaks sihukest asja esitada. Niimoodi esitada. Selline teksti maht ja sihu-ke-panna-nii-moo-di-et.. et noh… ja ma pärast ütlesin nende kursuse juhendajale Mart Kolditsale vaheajal, et ma olen vapustatud, milline löögirusikas… see kursus on selline löögirusikas, et ülivõimas. Koldits nagu ehmatas ära… ja arvas, et ma teen talle nalja. Aga ma olin tõesti... ma olin nii vaimustuses!

Kas Sa oma esimest rolli ka veel mäletad?

• Minu esimene roll oli Ugala Teatris - ameerika kosmonaut. Dajan Ahmetoviga kahekesi rippusime lae all. Ja no me olime ikka üliuhked selle üle, sest me ju alles õppisime. Ja see et Komissarov… no Dajan oli arusaadav, et kui nõukogude kosmonaut, siis Dajan muidugi, eksole, aga see, et mind valiti ameeriklast mängima, lae alla rippuma, ma olin selle üle väga uhke. Ja ma arvan, et teised kursusel olid ikka väga kadedad, sest teised pidid kolhoosis kartuleid korjama ja meie olime Ugalas proovides. Ja ma nägin kogu prooviperioodi ja laval oli ju vana Malmsten ja Komissarov ise. Noh, ma ikkagi pean seda oma professionaalse näitlejakarjääri alguseks, kuigi ma ei olnud veel näitlejadiplomit saanud. See 15.september 85 - ma loen sealt oma näitejakarjääri. See algas varem kui teistel minu kursusekaaslastel. (muutub mõtlikuks) Dajani enam ei ole.. ja…

Jahh…

• Aga enne seda tegin ma kooliajal veel, Esimesel kursusel kui Riho Rosberg oli veel meie kursusel. Tema mängis siis seal kooliteatris Maret Toomeri juures. Ja sealt üks poiss, Virko Annus, võeti sõjaväkke. Siis oli Moliere’i “Naeruväärsed eputised”. Ma mängisin seal tüdrukute isa. Õppisin sisse. Nendel oli ka oma publik olemas ja me tegime neid etendusi seal Kalevi ujula kõrval, Pioneeride Palees, või mis ta oligi. Sealt ma sain publikut esimest korda tunda. Ja siis tuli see “Sajandist on pikem päev” Ugalas ja siis muidugi järgmine oli juba “Sorry, me oleme tulekul”.

Kas on endiselt mingitpidi teistmoodi tunne ka, kui mängid mõne oma lavakaaegse kursakaaslasega või on praeguseks juba nii palju vett ookeani voolanud, et kõikide heade kolleegidega, kellega kunagi koos oled mänginud on samamoodi nostalgiline või armas uuesti koos mängida? .....

Homme 2. osa...