Intervjuu Raivo E.Tamm'ega - 2.osa

Jätkame siit kus eile pooleli jäi...

Kas on endiselt mingitpidi teistmoodi tunne ka, kui mängid mõne oma lavakaaegse kursakaaslasega või on praeguseks juba nii palju vett ookeani voolanud, et kõikide heade kolleegidega, kellega kunagi koos oled mänginud on samamoodi nostalgiline või armas uuesti koos mängida?

• Eks ikka ole… näinud seda kõike... seda sündi ja esimesi hetki... teiste omasid... ja tead ja mäletad ja midagi tuleb meelde ja midagi on muutunud ja midagi ei ole muutunud ja eks ikka ole teistmoodi. Mul suvel on ees ootamas koostöö Rain Simmuliga.. mind kutsuti sinna “Julie ja tähed” Kristjan Sarve asemele. Ja praegu on see “Papad mammad”. Piret Kaldaga oleme seal koos. Ja tegelikult ma tunnen, et ma väga tahaks Toomperega midagi koos teha. Ma olen tema lavastustes paar korda teinud. Üks oli see Mrožeki “Suvepäev” ja Ulmani “Kajakamägi” Draamas ja Ugalas “Sada aastat…”. Ma vaatasin seda, mis ta oma juubeliks tegi, seda… seda Võigemastiga...

“Pangalaen”?

• Pangalaen jah… ma vaatasin, et Toompere, et kuradi kõva vend. Et see roll, mis ta seal teeb, et see teksti maht, mis seal on... Me käisime vaatmas, see oli selline kinnine etendus juubeli puhul, et ma olin täitsa vapustatud. Sellepealt ma ka mõtlesin, et tahaks temaga isegi sellist kahemehe-tükki teha. Ma isegi viskasin selle ka välja, aga see vist kuidagi ei jõudnud kuhugile see mõte, et võiks äkki teha uuesti selle Mrožeki “Immigrandid”. Mida kunagi mängisid Lutsepp ja Roman Baskin. Mõtlesin, et äkki… See oli siis Vanalinnastuudio all. Ma väga hästi ei mäleta seda materjali, aga mõtlesin, et äkki praegu siis selle suure pagulaste laine sees, et äkki oleks hea sihukest etendust teha. Et äkki Toomperega koos mängida seda. Aga see oli praegu vist selline hetkeline uitmõte...

Sa mainisid seda Matthew McConaughy’t ja selliseid suuri muutusi, mis ta on endaga teinud, et võtnud kaalust alla ja mänginud igasuguseid rolle. Kas Sul on endal ka midagi sellist drastilist vaja olnud rolli jaoks teha. Kas siis välimuses muuta midagi või iseennast sundida täiesti teistsuguseks?

• Ei ole. Aga mu kehakaal on elu jooksul mänginud üpris palju Ma olen vahepeal natuke tüsedam, siis ma olen jälle mingil hetkel ennast mingil põhjusel kätte võtnud. Mis ma olen mõelnud, et no nüüd ma nagu näen natuke sportlikum välja, aga see mu töös küll ei kajastu. Ei hakka mingeid hoopis paremaid rolle tulema või hoopis teistsuguseid rolle. Nüüd ma tegin ju veel selles “Kõntsa” prooviperioodis kaasa, aga siis ma jäin haigeks. Ma olen väga kerge külmetaja ja esimest korda kui see Kõnts sinna maha pandi proovis - ma jäingi haigeks. Ma olin ikka nädal aega haige ja siis kui ma tagasi tulin, siis nad olid hoopis teise suunda läinud ja oli hoopis teine asi ja siis otsustati, et neil ei ole nagu mõtet mind seal enam piinata… Millest on tegelikult natuke kahju ka… aga ju ta siis… ma ei tea… Lõppkokkuvõttes jah, tuli ta natuke teistsugune tükk kui alguses… meil oli materjal, mille põhjal me üritasime seda teha. Ja siis seal oli Jüri Nael ja mingid tantsuharjutused ja värgid... siis ma küll tundsin... see oli just see periood, et ma oli füüsiliselt nii vormist väljas, et mul oli raske kõike seda seal teha. Ma arvan, et kui ma praegu läheks, oleks hoopis midagi muud. Ma suudaks neid tantsusamme seal palju paremini hüpata ja karata. Seal ma tundsin küll, et ma ei jaksa ja mul oli raske.

Kas on olemas selline exceli fail ka, kuhu kirjutad üles rollid ja ka need tööd, mis Sul pooleli jäävad?

• Ei excelit ei ole. Mul on ikka vanakooli pastakas ja kaustik. Ja mul on kõik kirjas küll jah.

Vanakooli-mehena või mitte, aga miks Sul Facebooki pole?

• Ei tea.

Kas Sul libakontot ka pole ja naise oma ka ei kasuta?

• Ütleme, midagi ma olen kuskil tahtnud vaadata, näiteks telefonis... Ja vahest midagi nagu annab vaadata ja siis ma vaatan. Aga tihtipeale tuleb see kiri ette, et sa pead sisse logima, siis ma lõpetan selle asja ära. Kuskile logima ma siin küll ei hakka. Ma ei tea, ma ei oska öelda, sest näiteks mingi asja ma olen teinud. See on Stage32, see näitlejate oma. Sellele tuli mul mingi pakkumine Seenelkäigu ajal, kui ma käisin hästi palju festivalidel. Ja siis nad ise kuidagi leidsid mu üles ja kusagil listis ma olin sees. Siis ma tegin selle. Aga ma näen, et see on nii Ameerika ja Kanada keskne - nende mingid üritused, nende mingid asjad, nende mingid koolitused - no mis ma neist uurin ja loen. Ja mul on see Facebook ka kuidagi niimoodi… Mul abikaasa vaatab seda, aga ta on ka selline passiivne, et ta ei pane sinna toidupilte ja lapsepilte. Aga ta vaatab mis teised on pannud, aga ka mitte teiste laste- ja toidupilte, vaid mingeid lahedaid asju youtube’ist...

Ja siis näitab Sulle ka?

• Ja. Kes kuskil jube kihvtilt tantsib või kes kuskil jube kihvtilt laulab või… sihukseid asju ma küll vaatan. Aga ma ei ole nii kaugele jõudnud, et see mind nii palju mõjutaks, et ma nüüd tunnen, et ma pean ka nüüd endale selle keskkonna looma. Ei tunne nagu mitte mingit vajadust.

Rääkisime sellest esimesest rollist, aga kas Sulle meenub mõni roll, mida nüüd tagantjärgi mõtled, et kui oleks oma praeguste kogemustega seda võimalik teha, siis teeksid seda hoopis paremini või hoopis teisiti?

• Ma ikka tahan kogu aeg edasi minna. Ma olen oma loomu poolest vist selline, et ka näiteks reisimise suhtes kui on kuskil käidud ja vahest on peres tulnud jutuks, et äkki läheks uuesti sinna, siis mul on selline tunne, et ei… Seal võis olla väga tore, aga ma tahan järgmine kord kuhugile mujale. Ma arvan, et nende rollidega on ka niimoodi, et need mis on tehtud, need on tehtud, ei ma tahaks enam midagi uuesti mängida. Kogu aeg tahaks jälle midagi ikka uut teha.

Kas Sul on näitlemises veel midagi sellist, mida Sul oleks õppida?

• See mulle väga meeldib ja see on minu hirmus soov, et tuua sellist filmilikku stiili teatrilavale. Nappi stiili. Aga ma kardan, et ma ikkagi ise ka ei suuda seda lõpuni välja kannatada. Ma lähen ikkagi seda libedat teed, et olen liiga teatraalne. Äkki… ma ei tea… Ka filmis ma mõtlen, et võiks olla veel napim ja veel rohkem kivinägu.

Vähemaga anda rohkem edasi?

• Jaa, jaa. Teatraalsust vähemaks võtta. Võib-olla võib ka rahul olla, aga äkki võiks veel selles suhtes kaugemale jõuda. Julgem olla! Ikkagi näitlejal tekib see hirm, et äkki muidu ei saada aru või äkki ei panda tähele või ikka on vaja “näidata” midagi. Suudaks olla nii rahul ja nii relaxed, et ei kuku näitama, vaid oledki lihtsalt. Mulle nii hirmsasti meeldis see - üks parimaid komplimente, mis kadunud Jaan Ruus mulle ütles, et ta oli nii vaimustatud Seenelkäigu -filmist ja siis Pöffil, pärast peol tuli minu juurde ja võttis mul kõvasti käevarrest kinni ja pigistas ja ütles “kõige kohta on midagi öeldud, et see on Eesti see ja see on Eesti see - meie näitlejad. Aga ma olen kogu aeg mõelnud, et Eesti Jean Gabin’i pole olemas. Nüüd ma ütlen, et on. Seenelkäigu filmis. Ja mul on selline tunne, et kunagi noored režissöörid hakkavad Sind niimoodi kasutama, et toimub mingi tegevus, aga sina istud kuskil nurgas ja ei tee mitte midagi. Istud ja oled lihtsalt. Ja ongi nii, sina oled Eesti Jean Gabin.”

Aga see on ikkagi selline oskus, mis tulebki tegelikult või selleni jõutakse alles tüki aja pärast…

• Küllap vist.

Sest kui võtta noori näitlejaid, siis nendel on hirmus tahe teha ja näidata end… Aga see tegemistahe paneb neil jällegi silmad omamoodi särama ja paneb neid jälgima… aga just see teine pool, et jõuda just selle “olemiseni”…

• Mina mäletan, et üks minu esimesi filmirolle oli Toomas Hussari režissöörikäe all “Mis juhtus, Waldemar?” (1990). Filmiandmebaasis tituleeritud kui tugengifilm. Ma ei mäleta seda nime, aga keegi, kes lõpetas GIK-i, oli operaator. Ja Hussar oli režissööriks võetud ja siis seal mängisin mina, Mati Klooren ja Emil Rutiku. Ja ma olin mingi põetaja. See on Edgar Allan Poe novelli järgi. Ja ma mäletan, et filmivõtted olid nii lahedad. Seal Raekoja platsis, mingis vanas majas tegime ja mitu päeva filmisime. Mulle hirmsasti meeldib filmis olla… küllap kõigil näitlejatel. Ja pärast kunagi hiljem-hiljem kui ma nägin seda... Ma sain täieliku šoki. Mida ma seal teen, seal ekraanil (Raivo energiliselt raputab oma pead ja liigutab nägu) Mingi sihuke asi. Ma vaatasin ja olin täiesti šokis. Mõtlesin, et mis toimub? Vat see ongi see, et vasikas lasti esimesel aprillil välja esimest korda aedikust ja pani nii, et ei jõua järgi. Seal ma arvan ka, et saad sinna kaamera ette ja ei tea mis kõik ära teeks. Ma arvan, et tookord Hussar, kes oli äsja lavakast välja heidetud ja noor mees, ei olnud ka temast sel hetkel seal minu ohjajat nii palju, et oleks öelnud, et kuule, võta maha-võta maha…

Filmitegemisel Sind need ootepausid ei häiri?

• Ikka häirivad, see on raske, see on raske jah. Ütleme, et teleseriaalide puhul ka. “Papad Mammad” on üsna filmilik, see kuidas me seda üles võtame, ongi nagu filmivõtted. Aga need päevad on sellised 10-12 tunnised, vahest isegi 14 tunnised. Me oleme seal neljakesi, aga igas stseenis ei ole. Ja seal on ka vahest niimoodi, et tund aega on vahepeal pausi. Puhka… no Sa ei puhka. Seal maamajas on ka isegi voodi. No Sa ei suuda tund aega magada vahepeal. Ikkagi mõtled järgmist asja juba ja tegelikult ka see vahepeal tund tegevusetust väsitab. Isegi kui Sa õpid tekste. See ka väsitab. Vahepeal ongi juba selline tunne, et siis kütaks juba kogu aeg. Pole vaja sihukesi auke sinna sisse.

Motivatsioon on näitleja ametis sama tähtis kui mistahes teises ametis. Mis on Sinu hetke suurim motivaator? Mis paneb mängima üha uuesti ja uuesti?

• Nii nagu meil koolis seda räägiti, pidime päevikut pidama - Näitlejapäevikut.. Jälgida inimesi...

See on nii põnev! Tahaks nii kõikide näitlejate päevikuid lugeda…

• Eks ta tuleb sealt Stanislavskist alates, nii nad on kõik rääkinud. Panso on niimoodi õpetanud ja Komissarov meile. Jälgida inimesi, jälgida, jälgida, jälgida, kogu aeg. Ja mulle seda hirmsasti meeldib ka teha. Ma kogu aeg vaatan, ükskõik kus ma olen. Ja nii nagu Panso õpetas, et näitleja peab käima igal pool - peab sõitma trollibussiga, peab sõitma elektrirongiga, peab sõitma lennukiga, peab käima kinos, peab käima teatris, peab käima restoranis, peab käima Balti Jaama õllekas… et näha inimesi. Ja mina teen ka seda. See on üks minu hobisid. Ma jälgin inimesi ja ma selle kõik siia kuhugi endale talletan. Nagu käsn, imen seda kõike endasse. Inimeste reaktsioone või ka seda kui inimene üldse ei reageeri. See on võib-olla veel huvitavam. Midagi juhtub ja inimene üldse ei reageeri. Vaatad, et miks ta ei reageeri. Kummaline.

See räägib võib-olla rohkemgi…

• Ja seda kõike ma tahan... tekib kohe kibelus, et kus ma võin seda kohe kõike omalt poolt siis edasi anda ja välja näidata, ehk siis tagasi tuua inimesteni. Ja ütleme teatris ka, etendustel... kui ma ikkagi kuulen reaktsiooni saalist ja naeru. Ma arvan, et inimesed siis tunnevad ära selle ja on nemadki midagi sellist näinud ja need kummalised kohandumised ja ütleme, et kõik on õige ja sealt tuleb see rahva heakskiit ja reaktsioon ja see ongi see suurim tasu ja rõõm selle eest.

See teatritöö ise oma loomult on juba selline, et ikkagi mängitakse ühte asja õhtust õhtusse. Kuidas seda rolli värskena hoida. Mis käivitab jälle ja jälle tegemaks seda sama ägedalt kui eelmine õhtu?

• Püüad rahva pealt saavutada sama õhustiku, mis oli eelmine kord. Ja kui oli hea etendus, siis püüad seda uuesti taastada. Ega see igakord ei õnnestu. See ongi selline õnnemäng. Publikud on nii erinevad. Vahest mängid iga õhtu järjest ja iga õhtu on nii erinev. Vahest on sihuke tunne, et kas ma täna siis nii sitasti mängisin, et kohe mingisugust reaktsiooni ei tule. Näitlejad omavahel arutavad ka - mis täna on, et kas kohe mitte midagi ei saada aru või… pärast on jube võimas aplaus… ei saa aru...

Partnerid ka käivitavad?

• Muidugi

Milline on hea partner?

• Oleneb olukorrast, aga ma arvan, et võib-olla selline isetu, kes ei püüa ennast esile pressida.

Kas on selliseid?

• No Aarne Üksküla oli selline. See oli täpselt selline tunne, et ta paneb kühvli alla ja tõstab nagu sind esile. See oli selline vapustav kogemus - temaga koos mängida. Ma sain temaga 5 aastat Vanalinnastuudios erinevates etendustes koos olla. See oli nagu õppetunnid iga etendus. Ja samas, ega ta ise sellepärast kuhugi varju ei jäänud. Seda ei ole, et umbes inimesed pärast küsivad, et “Aarne Üksküla, ta mängis seal või?” Keegi ei küsi nii. Kõik mäletavad Aarne Ükskülat väga hästi. Väga lahe, et näitlejana serveerid oma partnerit, aga ise ei kaota sellega mitte midagi. Selline julge maneer.

Kas on mõned sellised endised Eesti näitlejad, kellega Sa tahaksid koos mängida?

• Eks ikka, ma arvan, et kõik need vanad korüfeed - Jüri Järvetid ja kõik kelle kohta nüüd tagantjärgi vaadatakse, et nad olid ikka tõelised ässad. Aga kui me nüüd hiljuti tegime seda Gurmee-teatrit, siis küsiti minu käest - kellega üle maailma, et ta ei pruugi enam siin elavate kirjaski olla, et kellega Sa tahaksid õhtustada? Ja siis ma ütlesin, et Leonhard Mezin. Sest tema on minu äi, aga ma ei ole teda näinud oma elus kordagi...ihusilmas. Ja mu abikaasa arvab, et mina oleksin Leonhard Merzinile väga meeldinud. Ta oli väga eestimeelne, tema tahtis väga, et Helenast saaks sõjaväelendur. Millegipärast tal oli nihuke soov. No mina olen lendur. Mul on lenduri paberid ja ma olen ohvitser ja ka ”eesti mees”. Viimasel ajal oleme saanud palju näha vene filme, kus Merzin mängib ja ta oli ikka võimas. Temaga tahaks ka filmis koos mängida kui see oleks võimalik. See oleks võimas. Meil on üks selline tore tutvus - Hussari kursavend - Paul Kuldkepp, kes õppis ka lavakas, aga visati sealt välja. Need kõik pudenesid seal minema. Meie nooremalt kursuselt, lõpuks ei jäänud ju sinna kedagi praktiliselt - Rosberg ja Tätte ja Matvere ja… A tema oli ka seal, aga siis läks ta sinna Ameerikasse ära. Ja nüüd ta ongi Ameerikas, praegu töötab ÜRO juures, aga varem ta oli selle Gussinski telekanalis. Peakontor oli New Yorgis ja tema töö oli monteerida kokku saateid- ja filme tutvustavaid treilereid ja siis ta neid seal järjest monteeris ja nüüd peale seda… eriti viimastel aastatel oleme hakanud hästi tihedalt suhtlema… kooliajal isegi mitte, aga nüüd me oleme nii suurteks sõpradeks saanud. Ja peale seda kui ma hakkasin Helenaga koos elama, siis ta on nii palju leidnud mingeid filme, millest ta ka ise kunagi polnud kuulnud ja kus näeb Merzinit. Ja siis ta võttis neid plaate ja saatis meile ja me oleme saanud ka vaadata, millest ka Helenal polnud aimugi, kus noor Merzin mängib mingis Vene vanas Mosfilmis.

Millist filmi ja millist teatrit Sa viimati vaatasid?

• Teater oli see viimane, kuhu kutsuti - NOs, see Lauri Lagle lavastus.

(Ettekandja tuleb meie laua juurde ja teatab, et nad kohe sulgevad kohviku ja minul tekib paanika, sest nii palju tahaks veel küsida ja teada saada…)

Kas Sul on oma lemmik telesari, mida jälgid iga nädal?

• Sai natuke vaadatud seda Kaardimaja ja see sama McConaughey mängis uurijat - True detective’is. See oli lahe. See meeldis. Ja esimene Riigimeeste hooaeg meeldis mulle ka väga. Mulle hirmsasti meeldis kuidas Teplenkov mängis. See oli ka midagi sellist hästi filmilikku ja hästi lahe oli. Ja mulle hirmsasti meeldis Külliki Saldre seal. Aga teine hooaeg, seda kui ma vaatasin, siis tundsin, et enam ei taha. Aga see esimene hooaeg oli väga lahe!

-------------------

Kui nüüd teatriteemadest natuke kaugemale liikuda, siis millised päevapoliitilised teemad Sind hetkel kõige rohkem kõnetavad? Kas Sul on väljakujunenud kindel arvamus Rail Baltica, metsade lageraite või pagulasteemade kohta?

• Rail Baltica kohta mitte. Ma pole süvenenud. Pagulaste kohta - see oli vahepeal nii üle paisutatud, mulle tundus. Tegelikult nagu pole ju nii väga siia Eestisse neid tulnud ja see ka ei… Aga see metsade raie, see on küll. Ütleme, et ma olen siin palju autoga ringi sõitnud ja nüüd ka jalgrattaga ringi sõitnud. Piisab isegi jalgrattaga sõitmisest, et jällejälle vaatad kuidas tee ääred on tühjaks raiutud. See on midagi nii ehmatavat ja nii ootamatut. Ma ju tean, et mets väga ruttu tagasi ei kasva, see võtab ikka väga palju aega… sihukest asja ma ei osanud oodata… Metsaveoautod on kogu aeg siin ringi kihutanud ju, juba tükk aega tagasi kui oli see hirmus õnnetus Pala koolibussiga. Aga see mis nüüd järsku toimuma on hakanud, et see nii massiliseks läheb....

Kas Sulle meeldib vaielda nende teemade üle?

• Pigem mitte.

Ja kuidas Su treeningud lähevad?

• Nooo, koormused kasvavad kogu aeg. Ja seda nüüd küll ei saa öelda, et kerge oleks. Kerge mul ei ole.

Treeneri ettemääratud kava täidad?

• Teen kõik ära. Jaa.

Jooksed ka ettemääratud pulsiga nii kiiresti ja nii kauge kui vaja?

• See on eriti raske, sest mul on ülesanne hästi madala pulsiga joosta ja see tundub veel raskem kui kiiresti joosta. Seda pulssi madalal hoida on maru keeruline. Pulss tahab väga kõrgeks minna, aga ma pean väga aeglaselt jooksma.

Kas Sul on seal Ironmanil eesmärk lihtsalt läbida või on juba oma peas tekkinud ka mingi ajaline eesmärk?

• Ei, ei. Nii nagu Ain-Alar (Juhanson) selle ka alguses välja ütles - minu läbimisaeg jääb ilmselt 7-8 tunni kanti. Ju ta siis nii on kui mitte veel rohkem. Aga tore on kui võib-olla peab kohtunike meeskondi vahepeal vahetama ja tore on kui nad mu ikka ära ootavad ja varem kinni ei pane. Aga ma olen rõõmus selle üle, et olen nii palju kuulnud, et ma olen niivõrd suureks eeskujuks väga paljudele inimestele.

Mis siin salata, mina mõtlesin ka, et kuigi ma pole üldse triatloni kunagi teinud, aga kui Raivo juba läheb, et võib-olla peaks ka proovima…

• Ma olen ka väga palju kuulnud... mitte, et nüüd keegi hakkab kohe triatloni tegema, aga lihtsalt inimesed on hakanud trenni tegema. Ja kui minu tiitel on “Hea eeskuju persoon”, siis ma arvan...

Väga hästi töötab! Eriti selliste minuvanuste meeste koha pealt.

• No naiste ka… Enne välist jalgratta-hooaega ma käisin Hiltoni Spas ja seal töötavad sellised noored ilusad neiukesed. Ja siis, iga kord kui ma läksin kapivõtit võtma, siis ikka (kõrgendatud häälega) “Teie olete meie suur eeskuju”... Niiet ma olen ka 25-aastaste neidude suur eeskuju (naerab)... ja mitte ainult õllekõhuga meeste eeskuju. See oli nagu eriti üllatav...

Öeldakse, et Sa olevat Eesti kõige hõivatum näitleja. Kui kaugele kalendris Sul on juba märge sees, et kusagil on vaja mängida?

• Ei, kalender ei ole väga täis. Järgmise kevadeni enam-vähem on etendusi teada. Aga eks neid tuleb kindlasti juurde. Mitte väga pikalt.

Kui keegi mängiks Raivo E.Tamme eluloost tehtavas filmis praegustest näitlejatest Sind, siis kes see oleks?

• No kellele ma sellist nuhtlust ikka määraksin… ega seda lihtne ei ole teha, sellepärast, et ma ise ju ei arva, et minus midagi nii erilist oleks. Ma olen näinud kui meil kooliajal kui me pidime kursusekaaslaseid järgi tegema, siis (Andres) Dvinjaninov läks lavale ja (räägib Dvinjaninovi häälega midagi arusaamatut) keegi ei saanud aru, et keda ta teeb. Mina ei saanud aru. Pärast ütles, et tema tegi Raivo Tamme järgi . Siis ma mõtlesin, et mis?? Mul on selline tunne, et mind ei ole sugugi lihtne järgi teha. Mul on sihuke tunne, et minus ei ole midagi erilist, millest kinni võtta, mida järgi teha. Arvan, et ega see ei ole näitleja jaoks lihtne ülesanne, hakata mind mängima. Aga see, mismoodi ma kodus näen, kuidas Helena mind järgi teeb… Ma niimoodi naeran! Igakord pühin pisaraid. See kuidas ta oskab mind järgi teha, see on midagi nii vaimustavat, et ma arvan, et...

Helena olekski kõige õigem…

• Helena oleks. Nii nagu ta Lumekuningannas lõigati kiilakaks, lõigatagu talle nüüd Raivo E.Tamme soeng. Ta saaks sellega väga hästi hakkama.

Ja viimane küsimus, olgu see “klassikaline”... Kus ja kes on Raivo E.Tamm 10 aasta pärast?

• Ma loodan, et kusagil väga ootamatus kohas, lisaks sellele, et ma ikkagi olen teatris ja televisioonis edasi. Mul on sihuke tunne, et minu elus tuleb midagi väga suurt. Mul oli enne see tunne, mingi aeg tagasi. Olin mingi 45 või niimoodi… midagi ei olnud nagu halvasti elus, aga mul oli niisugune tunne, et nii vist see ju ei jää. Midagi vist tuleb. Ja tegelikult on tulnud. Tuli mulle veel poeg, eks. Saab varsti 2 aastaseks. See on nii suur asi. Me enam ei lootnud. Me ootasime teda kaua ja me enam ei lootnud. Aga ta tuli. Aga mul on niisugune tunne, et see ei ole veel kõik. Olen valmis uuteks väljakutseteks ja mida iganes. Ma olen unistanud, seda võib naljaga pooleks võtta, nagu see vastus esimesele küsimusele, aga mulle näiteks meeldiks olla Eesti suursaadik kusagil või kuna ma olen ohvitser, siis võib-olla Eesti sõjaväeatašee kusagil. Midagi sellist, et midagi tuleb…

Midagi ka teatrist kaugemal…

• Jah. Teatris, ma ei usu. Kuhu ma ikka teatris kaugemale saan minna. Teatrit tuleb lihtsalt rahulikult edasi teha ja oleks vaid tervist, eks. Ma tunnen puudust eesti teatris vanadest meestest. Mulle see ei meeldi, et noored mehed - pannakse hall habe ette ja peavad vana tudi mängima. Ma ikkagi tahaks näha seda päris vana meest laval. Ma usun, et mida vanemaks ma jään seda seda lahedamaid võimalusi tuleb.

Kindlasti! Aitäh Sulle!

(foto on pärit Rakvere Teatri FB lehelt ja autoriks on Alan Proosa)