Hedda Gabler - Vanemuine

Kuna Rakvere on lähemal kui Tartu, siis seadsin seekordse Vanemuise külastuse jaoks hoopis autorattad suunaga Rakvere Teatrisse.

Ibsen - kostüümidraama - inimsuhetedraama - püssilasud - looja ja tema looming.... need on ju ikka need Heddaga seonduvad ootused ja seda kõike ka lavalt loomulikult pakuti. Ent ootustele vastamine sisulises osas, liiatigi veel tuttava materjali osas pole kaugeltki piisav üheks korralikuks teatrielamuseks.

Alles pärast etenduse nägemist lavastuse kodulehte lugedes märkasin, et tegemist on hoopis Brian Frieli ümbertöötlusega. Ümbertöötlust oli seal loo üldises mõttes vähe. Kui, siis minu meelest mitte seda paremaks tehes.

Minu viimane Hedda oli Viljandi Kultuuriakadeemia 8.lennu diplomilavastus. Tookordne, 6 aastat tagasi nähtud lätlanna Mara Kimele lavastus on jäänud meelde kui millegi väga erilisina. Rääkimata sellest, et tegemist oli noorte näitlejate silmadesära ning hooga, oli see klassika muudetud väga põnevaks, kus iga tegelast mängisid samaaeglaselt kaks näitlejat vaheldumisi laval. See lõi mingi huvitava duaalsuse, sest eks inimestel olegi rohkem minasid ning nad on märksa mitmeplaanilisemad kui dramatiseeritud karakterid. Seekordne Vanemuise Mehis Pihla lavastus on väga konventsionaalne, klassikaline lavastus, kus igasugused lavastuslikud nipid ja trikid puuduvad. On lugu, on näitlejad, on lava ja lugu jutustatakse punktist A punkti B ära ja kogu moos. Muidu poleks ju midagi häda kui see kõnetaks sisuliselt kuidagi, aga sedapuhku jääb sellest voolamisest sõrmede vahele kinni väga vähe. Isegi näitlejatööd on väga kõikidele omaste stampidega esitatud. Eraldi elamuse sai ainult külalistena üles astunud Ene Järvise ja Margus Prangeli kaasamisest, sest neid pole lihtsalt mõnda aega laval juhtunud nägema. Ülejäänud trupp koosneb ka eranditult lemmiknäitlejatest, ent keegi neist otseselt ei tee midagi uut. Maria Annusel tuleks suisa keelata selliste naiste, nagu Thea Elvsted'i mängimine ära, et see ei muutuks stambiks. Piret Laurimaa puhul sama - Heddana elustab ta oma kunagise Endlas mängitud Madame Bovary ja see mingis mõttes isegi häiris, kuigi tema mängustiil minule väga meeldib. Külliki Saldre Juliana Tesmanina ehk ainsana natuke liigutab "seda" karakterit kuhugile suunas, mida temalgi on tulnud korduvalt varemgi teistes tükkides teha. Mingit erilist mängu ei tabanud ka teiste  (muidu lemmiknäitlejate) Karol Kuntseli ja Jüri Lumiste rollijoonistes. Ei teagi, kas see materjal ei inspireeri neid mängima ja looma või oli lihtsalt võõras kohas mängimises viga või tollel õhtul midagi valesti või viltu lavataguses elus, aga kõige huvitavam mõttearendus, mis mul tekkis kogu tükiga oli seotud just "igavusega".

Nimelt minul hakkas seda tükki vaadates igav. Tundus, et lavastus oli igavalt ülesehitatud. Tundus, et näitlejatel on igav seda mängida. Ja tagatipuks seekordses Hedda-versioonis näis ka peategelasel oma elus igav olla ja sellepärast ka kogu see draama temaga sünnibki. Sellepärast, et ta elus kunagi midagi erilist ei juhtu, tekitab ta endale viha abikaasa lapsepõlve-hoidja ja teenija vastu. Sellepärast ei suuda ta kellessegi, ega millessegi kiinduda, kuna talle tundub kõik paduigav. Tahes ise (ilmselt ka harjumusest enne abielu) olla kogu tähelepanu keskpunktiks, ent seda siiski suutmata saavutada ning olles aheldatud ühe mehega abiellu ja jäädes sellega ilma kõikidest teistest meestest ning nende ihalusest, on tal igav. Kuna mees on tal selline natuke igav, siis ei paku talle seegi midagi. Mõeldes välja loo rasestumisest, mida talle nii väga igalt poolt peale aetakse, siis terve, pea 3 tundi kestva tüki jooksul toimub korrakski elavnemine kui (vaataja jaoks sellel hetkel isegi natuke võõrastust pakkuvalt) Karol Kuntseli mängitav Hedda abikaasa Jørgen Tesman hüpates ja karates joovastub õnnest. Igav, igav, igav.

Selles mõttes võiks ju võtta, et geniaalselt lavastaja poolt komponeeritud, et vaataja tunneb seda sama igavust, nagu nimitegelane. Aga kes tahab minna teatrisse igavust tundma? Ja üldse tekib küsimus, et miks Friel selle ümber on töötlend kui see originaalist grammiga parem ei ole. Ja kas see tõesti kõnetas lavastajat või miks ta võttis just selle tüki ette, et lavale tuua ja niimoodi? Eriti kuna senised Pihla lavastajatööd on vähemalt minule (vist) eranditult meeldinud ja mõjunud. Kas tegemist on tellimustööga? Jah, Piret Laurimaa oskab seda rolli teha, see oleks justkui temale loodud, aga kuna see on niivõrd ootuspärane, siis see omamoodi töötab hoopis sellest elamuse saamisele vastu. Seda siiski ilmselt teatreid tihti külastavale inimesele ja mitte inimesele, kes käib paar kolm korda aastas teatis ning satub just seda lavastust vaatama.

Muidugi kui Heddat varem pole näinud või materjaliga kokku puutunud, siis saab ju analüüsida, et mida ise oleks teinud nendes olukordades ja kuidas suhtuda järgnevatesse loos tõstatuvatesse teemadesse -
*mida teha olles väsinud oma abielust juba pärast mesinädalaid
*Mida teha, kui oled kade teise inimese kirjutatud teose üle ja selle teose ainuke eksemplar satub Sinu kätesse
*kui oled kaotanud oma kirjutatud teose enne selle väljaandmist ja Sul pole koopiat, kas taastaksid selle mälu järgi, üritades veelgi paremini teha või lööd käega kõigele
*kui naine on ilus ja tark, aga kadedusest muutunud ussiks - ise ei saa, aga teisele ei anna... ehk kas armastuses on kõik lubatud ja kas see on üldse armastus...
*teiste inimestega manipuleerimine, suunates neid enda soovide ja tahtmiste järgi käituma
*suhtumine oma sugulasele või lähedasele armsasse inimesse, kes ilmselgelt on seest mäda ja läbi ja lõhki halb... kuigi ometi su lähedane teda armastab...
*suhtumine oma ülemusse, kes ilmselgelt sind ei salli....
*kas eesmärk ikka pühitseb abinõu ja mistahes abinõu...
*kas loodav teos võib olla inimestest tähtsam
jne,, jne, jne

Päris muljetavaldav teemadenimistu... aga kui Sul on igav ja oled juba Heddat näinud mitu korda ja need teemadki läbi mõelnud, siis mis jääb üle - vaadata huvitavat lavastust või häid rolle... aga sedapuhku minu jaoks ei olnud seekord ei üht, teist ega kolmandatki. Kahju.

Hinnang: 2 (Kõik on ilusti lavale seatud ja kõik sobivad oma rollidesse ja kõik tehakse ju laitmatult ära, ent mõnikord võib ju olla nii, et Sul on tuletegemiseks sobiv koht, on hea ja kuiv puumaterjal, aga ometi säde kivi hõõrudes ei teki ja lõke ei süti.)


----------

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka foto):

Hedda Gabler
DRAAMA
VÄIKESES MAJAS
KESTUS: 02:45

Tõlkija Krista Kaer
Lavastaja Mehis Pihla
Kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits
Kostüümikunstnik Pille Jänes
Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja
Osades Piret Laurimaa, Karol Kuntsel, Margus Prangel, Külliki Saldre, Maria Annus, Jüri Lumiste, Ene Järvis

Henrik Ibseni draama Brian Frieli töötluses

Ilus ja enesekindel abielunaine Hedda saabub koos abikaasaga pulmareisilt ning avastab end keset väikekodanlikku maailma, mis on ärritavalt igav ja lämmatav. Kuuldes, et tema vana armsam Eilert Lovborg on tagasi linnas, armunud teise naisesse ning kirjutanud raamatu, mis ohustab tema abikaasa akadeemilist karjääri, hakkab Hedda ümbritsevate inimestega manipuleerima…

Norra kirjaniku Henrik Ibseni näitekirjanduse maailmaklassika kullafondi kuuluv „Hedda Gabler“ esietendus esmakordselt 1891. aastal Münchenis ning oli 19. sajandi lõpus üks realismi läbimurdenäidendeid. Hedda Gabler on ühtlasi ka üks maailma näitekirjanduse tuntumaid dramaatilisi naisrolle.

Esietendus 13. mail 2017 väikeses majas