Viimasel ajal justkui taasavastan Nukuteatrit uuesti ja päris tihti hämmastun kui mitmekülgsed ja sisukad lavastused selles majas on mängukavas. Kõik neist polegi kaugeltki lastele või isegi lapsemeelsetele.... Muidugi mõned neist on ka täiesti tavalised "draamatükid" kus näitlejad mängivad oma kehaga karaktereid... Aga ka nukkudega tüki võib teha täiskavanutele väga fantaasiarikkaks teatrielamuseks ja pakkuda nii lavastuslikke trikke kui ka kunstiliselt kõrget taset ja mis peamine - head lugu!
Sedapuhku on Mirko Rajas ja Kristiina Jalasto dramatiseerinud Ameerika klassiku Nathaniel West'i romaani "A Cool Million" (originaalis avaldatud 1934. Eesti keeles on LR-is ilmunud West'i 2 teist raamatut - "Rändtirtsu päev" ja "Preili Südamevalu"), mille eestinduse pealkirjaks on otsustatud panna mõnevõrra lahtiseletuslikum ja sisu kirjeldavam originaalteose alapealkiri "Lemuel Pitkini demonteerimine".
Tegemist on üsna karmi satiiriga "ameerika unistusest", kuhu võib inimene oma sinilinnu püüdmisega jõuda... Voltaire'i Candide toodud 20nda sajandi alguse Ameerikasse. Suure majanduskrahhi vaesusest väljarabeleda üritava noormehe õnnetud enese- ja rikkuseotsingud, mille käigus ta kehaosa kehaosa järel kaotab, ehk nö. "demonteeritakse". Alguses silm, siis hambad jne., aga inimene on ju visa hingega ning muudkui müttab edasi kuni süda tuksub... Täiesti huvitav oleks teada, kas lavastaja või dramaturg seda raamatu lugedes tuli ideele Lemueli lugu lavastada või kus kohast ja kes sellisele mõttele tuli? Lugu ise on üsna lootusetu ning tumedates toonides, julm, aga samas ka natuke buratiinolik ja ideaalselt sobib just seega nukuteatrisse. Lisaks veel kamaluga Vonnegut'likku teravmeelsust.
Kunstnik Rosita Raud on loonud tabava lavakujunduse, mille taustaks on justkui üks räpane ja räämas peldikusein, millel on osalt keraamilisi seinaplaate alla kukkunud. Samas kompaktne, koos vajaliku metallkonstruktsiooniga, millel näitlejad saavad turnida ning tekitada dünaamikat tegelaste liikumisse. Kogu kunstnikutöö tervik aitab sobiliku atmosfääri tekkimiseks kaasa - ameerika, vaesus, mahajäetus - "lagunemine" koos peategelesega. Lisaks kaasamängiv ja samuti tunnetega mängiv valguskaart Madis Kirkmannilt. Peamiselt pruunikat tooni rõhutav, sest eks see mustus ja vaesus ole ka just seda värvi. Vahele ka sinist, sest tegemist on ju ikkagi nö. "blues"-iga.
Eraldi väärib esiletoomist ka muusika. See süvendab kõiki lavastuse emotsioone veel omakorda kuid lisaks on selle kuulamine ka nauding täiesti omaette. Markus Robam-ist on saanud märkamatult (läbi koostööde Tõstamaa Suveteatri ja Nukuteatriga) üks parimaid Eesti teatri-heliloojaid (V.Tubini, A.Varrese, P.Konovalovi, O.Ehala ja veel mõnede teiste meistrite kõrvale). Tema muusika on ilus, selle kõige otsesemas mõttes. Mitmeski stseenis täiest lavastuse lahutamatu osa, sobides sinna kui valatult.
Näitlejad teevad väga hea trupitunnetusega seda tükki ning eraldi kedagi esile tõsta ei oskagi - kõik olid "omal kohal". Alati on muidugi tore oma lemmikuid näha (Tõnisson, Kobin, Pekri, Tõnis ja Tikerpalu), aga tore oli ka sellel aastal Nukuteatriga liitunud Getter Meresmaa esimeste sammudega kursis olla. Ja päris hästi oli ta selles sees. Ning kiired rollivahetused ja toetused nukuliigutamisele - nagu vana proff! Ja kõik mis kõikide näitlejate poolt tehti, see meeldis. Mul on mõnikord raske leida vajalikku fookust, et vaadata nukku ning ikka hakkan näitlejaid vaatama kui nad koos nukuga laval näha on. Taavi ja Katri, kes peamiselt seekord nukku liigutasid tegid seda imeliselt hästi, et unustasin nad päris tihti ja jälgisin nuku ning teiste näitlejate vahelist mängu. Mis ühest küljest oli omakorda õõvastav, ent teisalt nii see pidigi ju olema. Üsna värvilised ja mahlakad kõrvalkarakterid sellel Lemuel Pitkinil seal teele satuvadki... Ja nukk ise on omamoodi emotsioonitu ja plass puhtalt füüsilise kujuna. Talle nagu ei saagi kaasa tunda. Selline, kes saabki iga nurga peal ja kõigi käest kolki... ja elu kolgib teda omalt poolt tõesti korralikult. Suur ja tühi silmaauk või hambutu suu.... ja siis ühest hetkest alates tema teekonnal minu meelest kõige mõjuvam detail, mis on ühtlasi naljakas ja hirmus üheaegselt - puukulp käe asemikuks... Aga see distantseeritus Lemueli kaastundest laseb ka lihtsamalt tunda neid muid imelikke tundeid, mida selle tüki ja Lemueli teekonna jälgimine tekitab. Tükis on üldse raske leida üles mõnda meeldivat karakterit. Kõik nad on korrumpeerunud, pätid, vargad, sahkerdajad või kui ei ole, siis neist saavad litsid jms...
Ainus kriitikanool, mille seekord õhku saadan on dramatiseeringu pihta. Sealt oleks võinud mõned kontekstiga mitteseotud lõigud välja jätta.... Näiteks tänavakoete lõik - millel sellega midagi pistmist oli selles tükis? Oleks veel mõistnud kui ka koerad oleks mõne kehaosa Lemuelilt ära võtnud... Lisaks ka teises vaatuses üks pikem lõik indiaanlasega, mille peale teatrikaaslaseks olnud vanema tütrega seost ei leidnud. 22 aastase meelest oli see nii "random". Kuigi õigustada võiks ju, et üldise tunnetuse lisamiseks või loo täiustamiseks olid need lõigud vajalikud. Või siis koerte puhul Orwellilik jätiste projitseerimine kodutute koertena, ent minu meelest polnud siin vaja mingeid lisandeid, mille seotuse üle vaatajana pärast seost mitte leides või ringiga otsides õlgu kehitama peab või nuputama kas endal läks midagi seostest kaduma. Samas kui raamatu lõpust on jäetud üks oluline teema dramatiseeringust välja, mis minu jaoks selle loo puhul tekitaks veelgi mõjuvama loo, ehk kuhu see maailm just "sellel ajal" edasi liikus pärast kõike Lemueliga juhtunut ehk 1930ndatel ja kuhu see Ameerika on tänapäeval jõudnud - tegelikult ju kahtlaselt sarnasse kohta kuhu West'i kirjutatud raamat. Kuid jah, ma oleks selle laval toimunud Lemueli teekonna täiuslikumaks tegemisel jätnud ära need mittevajalikud lõigud vahelt, aga pannud selle fašismi ja isegi rõhutatult Donald Trump-i valitsemisele viite sisse. See oleks tõstnud kogu tüki väärtust veelgi... Sedasi oleks see toiminud ka "hoiatava" tükina Eesti kontekstis. Päris hirmuäratavaid paralleele võiks ju tõmmata ka meie poliitikamaastikuga... sest ka siin meie maailmanurgas tõstab (teatud erakonna näol) fašism ja natsism vaikselt pead... Tasapisi, aga kahjuks väga jõuliselt. Ja teater juba ajalooliselt on ju selliste asjade väljatooja ning rahva kaval "õpetaja". Nukuteatri tegijad on otsustanud siiski sellest võimalusest loobuda ning lavalugu on sellise dramatiseeringuga mõnevõrra lihtsam versioon West'i loost, kuid toimib ka sellisena, ehk ühe õnnetu inimese eluloona - pilt sellest kui kehvasti kellelgi minna võib kui ta on naiivne, ehk maalt ja hobusega, aga läheb suurde maailma õnne otsima...
Hinnang: 4- (Kunstiliselt igati kõrgel tasemel. Klassika kumab läbi ja selle ajastu lugudele sobiva atmosfääritunnetusega. Väga hea muusika ja helikujundusega! Kuigi karakterid olid kõik ebameeldivad ja lugu ise läbi ja lõhki masendav, oli tervikelamus siiski mitte ainult läbinisti kurb, vaid tänu huvitavale lavastuslikule küljele väga elav ning üldse mitte klassikale omaselt kuiv. Tugev trupp loob omalt poolt mitmete värvikate karakteritega kogu Lemuel Pitkini eluloo kaasakiskuvaks. Nukud ja inimesed võivad küll üheskoos laval tegutseda kui nii osavalt mängitakse. Lisaks eri suuruses Lemueli kasutamine ja nende kehaosade kadumiste või väljavahetamistega saavutati midagi, mida päris inimesega ei olekski olnud võimalik! Ainult dramaturgias oli minu jaoks mõningaid konarusi ja oleks soovinud teistsugust, ehk pigem raamatusugust lõppu, sest see oli kogu asja point... Alguses ju hakatigi kaugelt pihta enne Lemueli sündi, lõpus oleks võinud ka olla pikemalt, mis on Lemueli pärand... Kõnetas ka sellisena, aga siiski oleks võinud veelgi rohkem kõnetada.)
------------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on päris internerilehelt "Noor tegija"):
Lemuel Pitkini demonteerimine
2,5 h | TÄISKASVANU | VÄIKE SAAL
Miski ei kuulu minule vähem kui ma ise.
Lemuel Pitkin on noormees, kellel on kõik eeldused korralikuks tulevikuks. Ta elab koos oma eaka emaga tagasihoidlikult, kuid edasipüüdlikult majas, mis on nende ainus vara. Ühel päeval ilmub Pitkinite ukse taha advokaat, kes nõuab, et makstaks ära laen, mis on võetud Lemueli hariduse toetuseks ning mille tagatiseks on nende kodu. Kui laenu kolme kuu jooksul ära ei maksta, tõstetakse Lemuel ja tema ema tänavale. Ainus võimalus hukatuslikust olukorrast pääseda on minna „laia maailma”, et leida tee varanduseni, mis aitaks laenu tagasi maksta. „Varandus” ise jääb kiirustades ja suure hooga läheneva tähtaja tõttu kahjuks või õnneks sõnastamata. Küllap selgub see teekonna käigus.
Kuid nüüd satub Lemuel hoopis uude maailma, kohtub „teistsuguste” inimestega, kellel kõigil on talle midagi anda või pigem – temalt midagi võtta. Eluspüsimiseks ja oma armastuse, vaimu ning füüsise säilitamiseks on vaja asuda armutusse võitlusse, kus mängitakse inimese vabaduse, eneseväärikuse ja hingepuhtusega.
Lavastus on vormilt keskendunud loo jutustamisele elutu objektiga – nukuga, millele koos vaatajatega luuakse tähendus ja mängureeglid. Elutu saab elusaks vaatajate silme all.
Lavastuse tugev sõnaline pool on segatud leidliku koreograafia ja uudse nukumängu-tehnikaga, kus mängupinnaks on nii inimeste kehad kui kõik muu, mis laval on. Ruum muutub pidevalt, kuue näitlejaga mängitakse enam kui kahtekümmet viit tegelast. Luuakse hulgaliselt tegevuspaiku, väljendusvahenditeks loo jutustamisel on teatrinukud, originaal-helilooming, täpne valguskujundus, näitlejate rollilahendused ning innovaatiline lavakujundus. Lavastuses kasutatakse visuaalteatri, nukuteatri ning klassikalise sõnateatri vorme.
Mängivad
Taavi Tõnisson, Katri Pekri, Tiina Tõnis, Getter Meresmaa, Anti Kobin, Mihkel Tikerpalu
Autor: Nathanael West
Dramatiseerija ja tõlkija: Kristiina Jalasto (Tallinna Linnateater)
Dramatiseerija ja lavastaja: Mirko Rajas
Kunstnik: Rosita Raud
Helilooja: Markus Robam
Koreograaf: Maria-Netti Nüganen
Valguskujundaja: Madis Kirkmann
Kestus: 2,5 h koos vaheajaga
Esietendus: 4. oktoober 2015
Vanusele: noortele alates 16 a ja täiskasvanutele
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar