"Perekond Linden"-i vaatamist varjutab minu jaoks vahetult kohe pärast saalist lahkumist saabunud teade Aarne Üksküla surma kohta. Mõtlesin kas üldse kirjutada sellest tükist... Mõtlesin, et huvitav, kas näitlejad teadsid juba mängides, mis on juhtunud... Raivo E.Tamm lahkus vahetult enne algust saalist - ei tea, kas ka just sellepärast või läks ta lihtsalt korraks välja. Lisaks minu suur lemmik Külliki Saldre oli harukordselt eemalolev seda rolli mängides, isegi puterdades sõnadega. Ma pole kunagi sellist rabedat mängu temalt varem näinud. Ka Hannes Kaljujärv käis tunnetuslikult natuke sisse ja välja rollist. Kui seda teevad noored ja rohelised näitlejad, siis on see ju seletatav, aga sellised vanad proffid... Muidugi põhjused võivad ka miljonis muus kohas olla. See viis omakorda jälle mõtted näitlejaameti juurde, kui raske võib ikkagi olla mängida nö. "iga ilmaga"... iga tujuga, igas eluolukorras, mis tahes inimeste oma päris elus toimumas on. Me oleme ju kõik ikkagi vaid inimesed ning kui tobe siis kui minusugune oma elamuste-arvamuste jagaja satub just sellel korral saali ning ei saa oma elamust kätte või näeb seda "rabedat" või "100% mitte-kohalolevat-mängu" ning teeb siis oma kaugeleulatuvamad järeldused sellest või kasvõi paneb ka ainult siin blogis märgi maha negatiivse arvustusega... Samas kriitika loomus on kritiseerimine... Ei pea ennast küll kriitikuks, vaid pigem "elamuste kogujaks ning -peegeldajaks" ja kuna seekordse teatrikülastuse kogemuse summas olid ka sellised "liidetavad", siis tuleb lihtsalt need kõik arvesse võtta ning kirjutada mõttevool "Perekond Linden"i nimelise lavastusega seotust siia üles just selliselt pinnalt.
Huvi selle tüki vastu tekkis eelkõige tänu näitekirjanik Priestley'le. Mõni aasta tagasi Tallinna Linnateatris sama mehe kirjutatud "Aeg ja perekond Conway" on üks ilusamaid ja mõjuvamaid viimaste aastate lavastusi. Natuke ootasin seetõttu ka seekord sellist "ajaga" mängimist, sest millegipärast tundsin seda "õhus"... ent seekordne näitemäng leiab aset üsna lühikese aja jooksul ning mingit ajas hüppamist edasi ega tagasi ei toimu (nagu Linnateatri lavaloo puhul).
Põhimõtteliselt jutustatakse meile lugu ühest Briti perekonnast, mille lagunemise juured on juba näidendieelses ajas. Kõik kulmineerub selleks hetkeks, kui perepeaks olev ülikooli professor on pidamas oma 65ndat sünnipäeva ning on samaaegselt kaotamas oma töökohta, kuna ta ei saa hästi läbi uue koolijuhiga.
Elatakse 2. maailmasõjajärgset aega ning päris huvitav oli seda tunnetust sealt aduda, kuidas inimesed, kes olid ka 1.maailmasõja üle elanud, neid mõlemaid sõdasid endaga kaasas kandsid. Kuigi sõjad on sisulises mõttes vaid karakterite pagasis, lugu ise keskendub ikka rohkem inimsuhetele ja olulistele elulistele valikutele. Valikutele, mis võib-olla sõda on vaid nö. edasi lükanud ja kui kogu see väline segadus on möödas, tuleb ka sisemised segadused "ära koristada".
Esialgu olin kergelt pettunud selles, mida nägin. Kuidagi lihtsake tundus kõik ja mõtted, millele olen juba varem ammu ning korduvalt mõelnud - peamine neist kompromisside tegemine armastatu huvide ning temaga kooselamise ja oma elu elamise kaalukaussidel. Kuid lisaks veel terve rida küsimusi ja karakterite valikuid, näiteks - kuidas vanemana võtta vastu lapse abi; kuidas õpetajana toime tulla teadmisega, et need keda Sa õpetad, otseselt ei vajagi sind (teadmisi võib ju edasi anda ka keegi teine), kuigi ise õpetajana tahad olla olulisem ning investeerid ju kogu oma hinge sellesse; olla olemas ka vanematele, samas kui Su oma elukaaslane ja lapsed ju muidugi on prioriteediks jne.
Eks igaüks tunnetab ise, mis on tema sisemised vastused nendele küsimustele ning seega ka siis mõistab neid karaktereid või vastavalt hoopis mõistab hukka.
Seega mida lugu edasi ja eriti pärast terviku nägemist veel neid mõtteid kokku ja lahku pannes kasvab saadud elamuse väärtus.
Lavastuslikust küljest ei saanud ma algusest peale kuni lõpuni aru, miks ei võinud toa keskmes olnud laud olla 2 meetrit publikule lähemal? Vahepeal kui külgedel tegelased natuke publikule lähemale tulevad, ehk lavaaugu seest saali, tekib nendega parem kontakt, karakterid mõjuvad tugevamalt ning isegi hääl kostub paremini saali. Muidu oli selline tegevuste voolavus mõnus. Stseenide üleminekud kohati täpsust vajavad (ja täpsed nad ka olid) ning lavastaja Peeter Raudsepp'a poolt hästi komponeeritud.
Oma siinse jutu alguses väikseid kriitikanooli saates õhku näitlejate suunal oli mõnevõrra eksitav. Kuigi Hannes Kaljujärv tõesti oma rolliga mängu sisenedes mõjub väga osavalt omanäoliseks mängitud karakterina, hoides justkui oma keha teataval moel ja füüsiliselt professor Lindenile oma nägu andes, siis tüki käigus vahepeal kaob see omamoodi jutkui armas sellele tegelasele näitleja poolt kehahoiak käte-hoidmisega. Kuid õnneks leidis ta mängu käigus selle uuesti üles. Mingis mõttes meisterlik, sest see muutis minu poolehoiu temale... eriti olukorras, kus naine, kes on pidanud oma elu sättima mehe järele ning justkui nõuab, et nüüd mees annaks naise soovile järele ning sellest väikelinnast koos temaga ära koliks... oleks ju ausmeestemäng, kui mees seda ka antud olukorras teeks... oma armastatu nimel... Aga kuidas ta teisalt saab... ta on oma elu pühendanud ajaloole, ülikoolile ning õpetamisele... ta ei saa muutuda enam... ta ei saa elada selleta, mida ta teeb... ja see Hannese mängitud omapära oma tegelasele aitab sellele mõistmisele kummalisel kombel kaasa. Külliki Saldre tema naisena on tõesti väsinud sellest kohast ja sellest elust... on ta ju elanud selle kõigile teistele ning tunneb, et ta vajab midagi muud... on kaua juba vajanud, ent olude sunnil on ta oma elu mehe ja laste eludele alla vandunud. Ennast ohverdanud... Nüüd kus sõjad on läbi ning on tekib võimalus isegi mõjutada oma elu edasist käekäiku, siis haarab ta sellest võimalusest kahe käega. Arvates, et koos elatud elu ning enda tehtud ohverdused on vähemalt seda väärt, et mees tuleb temaga kaasa ning jätab selle pooliku kohaga töötegemise ülikoolis... Ta on ju seda väärt... ja armastus on seda väärt... Külliki roll on kurb ja tema endast väljaminemine on tabavalt britilikult allasurutud sisemise vihaga põleng... Külliki ajas minu nähtud korral ühes kohas natuke sassi, aga kuna see oli sellise "purske" sees, siis inimesed ju lähevadki segi natuke emotsioonide kütkes...
Tütreid mänginud Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa ja Linda Kolde olid küll üpris erinevad, ent nad kõik mängivad siin ühe oma parimatest rollidest. Marika pinge, mis on maetud sügavale sõdadejärgse halli ning mitte eriti ilutsevast riidest pintsaku ja seeliku varju, lisaks veel prillid ning taha tihedalt seotud juuksed mõjusid vanatüdrukulikult, konkreetse ning varjatud tunnetega naisena, mida ta on kerge vihameelse käitumise, ent ometigi mingi salajase armastuspilguga silmis elavaks karakteriks mängis. Piret Laurimaa tegelane on kui öö ja päev oma õega. Samuti tõsimeelne, kuigi juba aimu andev, et ka tema kõnnib oma ema tehtud vigade rajal. Rõõmsameelsem tšellomängijast noorem tütar on vajalikku kergemat tooni andev vanemate õdede ja vanemate probleemide vahel. Tundis temas ära enda poja, kes oskab näha maailma enda silmadega, tegeleb millegi konkreetsega, milles tal on annet ning oskuseid. Mulle eriti meeldis see helgus, millega ta oma isasse suhtus... Võib-olla kõik isad heldivad sellise peale... ja Linda mängib selle just nii nagu vaja välja - otse minusuguste papside südamesse :) Poega mänginud Kuntsel teeb tema kohta tavapäraselt hea rolli, aga see karakter on ka rohkem taustamängija oma. Samuti on taustamängijateks Jüri Lumiste, Karl Laumets ja Marian Heinat. Karl teeb iga oma rolli hingega ning millegipärast on väga lihtne tal saada vaatajalt kaastunnet. Aga Marian Heinat pole mulle veel kunagi nii meeldinud kui siin. Selline karikatuursem karakter, kuigi üsna pisike roll, õnnestus tal naelapea pihta. Jäi just vajalik soov õhku, ehk mis temast ja perepojast edasi saab... Ning muidugi kõige krooniks Merle Jäägeri koomiline koduteenija roll. Pisikeste vuntsikestega, madalamast ühiskonnaklassist pärit karakterile sobiva käredama oleku ning otsekohesema ja peenutsemisteta ütlemisega tegelast mängib Merle täie mõnuga. Seda on lausa lust vaadata. Ja lust vaadata ju seda lugu tegelikult pole... Aga jällegi üks vajalik kontrast, et üks oluline nõks tervikule juurde tuleks.
Mõnusa väikse lisa annavad professori huvitavad ülesanded oma õpilastele. Väike detail, kuid mõnusalt "kastist välja" ja "mõtlemist arendavad" -ülesanded. Kujutan ette kuidas näitekirjanik nende väljamõtlemist nautis ning kirjutas need teades kuidas need vaatajatele mõjuvad :)
Hinnang: 4- (nagu öeldud, siis esialgu see lugu ei mõjunud, aga kui kõik need kihid välja joonistuvad ning sellest tervik tekib, siis hakkab see üha rohkem ja rohkem mõjuma. Minu sisemine probleem tükiga seoses seisneb ehk selles, et otseselt ühegi tegelase poolt ei saanudki olla. Neil kõigil oli omamoodi õigus ning sellepärast jäi see minu jaoks ikkagi natuke kaugeks emotsionaalses mõttes. Kuigi see vahetu maailmasõjadejärgne ajastu meeldis ning ühe perekonna elu-olu, mis esmapilgul päris eriline ei tundugi, siis ometi sellisest argisest loost kooruvad tegelikult päris mitmed hingestatumad teemad välja. Vaadates tuleb kindlasti meeled erksad hoida ning looga kaasa minna, et neist tunnetest aru saada ning kõik nüansid kohale jõuaksid. Imeilus kunstnikutöö annab väärtust juurde ja trupp on tugev. Lisaks tuleb ära märkida, et minu kahele teatrikaaslasele meeldis see tükk rohkem kui minule. Ilmselt naised resoneeruvad veelgi rohkem selle loo tõstatatud teemadega.)
----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka ülevalkasutatud Alan Proosa pildistatud foto):
Perekond Linden
DRAAMA
VÄIKESES MAJAS
KESTUS: 03:00
Tõlkija Liisi Erepuu
Lavastaja Peeter Raudsepp
Kunstnik Lilja Blumenfeld
Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres
Valguskujundaja Imbi Mälk
Osades Hannes Kaljujärv, Külliki Saldre, Karol Kuntsel, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Linda Kolde, Jüri Lumiste, Merle Jääger, Marian Heinat, Karl Laumets
John B. Priestley peredraama
Heas realistlikus laadis peredraama räägib laiemas mõttes aegade muutumisest, minevikuga leppimisest ja tuleviku määramise võimalustest.
Priestleyle iseloomulikult viib tegevus Inglise keskklassi perekonnaringi, seekord väikese ülikoolilinna ajalooprofessori Robert Lindeni koju. Nädalalõpuks isa 65. sünnipäeva tähistama kogunenud perekonnaliikmed toovad tahtmatult kaasa oma lahendamist vajavad mured ja probleemid, mis puudutavad ühiskonna valupunkte laiemalt. Teise Maailmasõja lõpp on süstinud kõikidesse põlvkondadesse uut teotahet, uusi mõtteid ja kavatsusi, kuid ka hirmu ja vajadust oma väärtushinnanguid muuta. Nagu see on ka tänapäeval.
Briti kirjandusklassiku John B. Priestley (1894-1994) romaanid ja näidendid on ammust aega ulatunud ka Eesti kultuuripilti. Vanemuise laval oli see autor viimati 1991. aastal, mil Jaan Tooming tõi lavale tema näidendi „Ma olen siin varem olnud“. Käesolev draama kuulub Priestley mahuka loomingu viimasesse perioodi (1947) ja jõuab Eesti lavale esimest korda.
Esietendus 1. oktoobril 2016 Vanemuise väikeses majas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar