Timm Thaler ehk Müüdud naer - NUKU

James Krüssi kirjutatud lastekirjanduse maailmaklassika Nukuteatri laval on saanud kõvasti kiita nii lastelt kui täiskasvanutelt. Ühtviisi hääletati see käesoleva aasta kevade lõpus eelmise hooaja publiku lemmiklavastuseks kui ka anti (jagatud) "Lipulaeva", ehk hooaja parima lavastuse kolleegipreemia.

Minu tutvusringkonnas on see samuti tekitanud kõneainet, sest paljudele on lapsepõlevest raamat tuttav ning mantlipärijal on see parajasti ka just praeguses, ehk 5.klassis kohustuslik kirjandus. Ja millise suurepärase võimaluse annab nüüd Nukuteater neid lugemismälestusi elustada või siis hoopis kinnistada visualiseeringuga äsjaloetud raamatut! Või nagu minu puhul - täita see auk harituses, sest kuigi terve elu on see raamat mu teadvuses figureerinud, pole selle lugemiseni millegipärast siiani veel jõudnud.

Timm Thaler'i loo põhi on justkui segu paljudest tuttavatest lugudest ja muinasjuttudest - Tuhkatriinulik algus - ema sureb, isa toob koju kahtlaselt käituva kasuema, kes eelistab oma poega; Väike Merineitsi - Timm müüb oma naeru selle eest, et võita kõik kihlveod, mis ta iganes sõlmib; edasi kõikvõimalikud mereseiklusjutud ning lõpus üldse kõik muinasjutud, sest paha saab palga ning hea leiab lahenduse oma murele. Kõik see segatuna ühte seikluslikku teekonda, kus varitsevad ohud ja põnevus, ent samas leiab ka sõpru ning avastab maailma ja elulisi õppetunde ripub okstel nagu õunu... ainult, et neid pole noppida vajagi, sest need potsatavad ise Sulle pähe :)

Mul oli tekkinud eelarvamus tänu lavastuse reklaamile, et tegemist saab olema väga tugeva kunstilise kujunduse ning uhkete kostüümide ja isegi ajastut rõhutavat kujundust kasutava lavalooga. Sellepärast esialgu tundus lava kuidagi plass ja ilma nukuteatrilike värviliste dekoratsioonideta, ent tegelikult lugu ise on üllataval kombel samuti üsna mustades ja hämarates toonides ("rõõmutu", sest naer on müüdud mehele, kelle suus see naer ei kõlagi eriti "rõõmuna") ning kujunduses on mängitud mobiilsusele - trepid liiguvad ning moodustavad vajalikke konstruktsioone või erinevaid mängukohti- ning tasandeid, kus siis parajasti lugu hargneb. Samuti on osavalt kasutatud videotausta ja seega otsest vajadust värviküllasele ja staatilisele lavakujundusele polegi. Pigem vastupidi - lugu on ju hoogne ja peategelane pidevas liikumises - Timm reisib läbi lavastuse ning seega on selline lahendus ideaalne.

Nukkudega palju tegemist ei ole, näitlejad mängivad oma kehadega... vaid paar korda - korra laval mängitava "nukuteatrina" kuhu Timm satub ja korra on lavastaja Taavi Tõnisson toonud sisse Timm'i kaelast allapoole keha "nukuna", kui Timm on alles pisike jüts. Ja see mõjub mõnusalt koomiliselt. Lavastajatöö ülejäänud kaks tipphetke olid minu jaoks see kuidas oli lahendatud ema surm... lastele natuke mõtlemiseainet ja arusaamist, et "trepp", mida mööda ema lavalt lahkub, on "taevatrepp". Ja üldse kogu lavastuse võimsaim ning atmosfääriküllasem stseen oli "torm merel". Sada lampi, mis erineval kõrgusel õhus hõõgumas - otsene seos justkui tormiga esmapilgul puudub, tormi ajal ju tähed ei sira taevas ega ka muud seletust nendele "tulukestele" ei osanud seal kohapeal leida, siis ometi see õhkkond mis tekib, on maagiline ja "ilus". Ainus natuke imelik lavastuslik komponent, mis häirima jäi, oli Timmi voodi. Kuna pole lugenud, siis ma ei tea, kas raamatus oli kirjutatud kuidagi samamoodi, nagu Harry Potter'i trepialune "kamber", aga kuidagi kohtlasena mõjus selline lahendus ning ei oska täpselt öelda, millepärast... ka see, et hiljem tükis sama koha üle ka liigutakse või siis ei mõjunud see voodi piisavalt "kehvana", igatahes imelik mulje jäi ning riivas õige pisut silma läbi tüki.

Nagu öeldud, siis raamat on mul lugemata ja seega Urmas Lennuki dramatiseeringule otsest hinnangut anda ei oska, aga Lennuk on nii proff, et lavale seatud loo suhtes mingeid etteheiteid küll pole. Kõik on sujuv ja tundub, et see muinasjutt ning "seikluslik teekond" loob lavastajale hunniku nuputamisülesandeid, millele dramatiseeringuga allahindluseid pole küll tehtud :)

Olen kuulnud, et Mihkel Vendel peaosas Timm'ina on pannud Nukuteatrisse samme seadma ka mõned "tüdrukud", kes teevad seda ilmselt pigem rohkem Mihkli pärast kui Nukuteatri lavastuse pärast ;) Ja Mihkel uue lavajõuna Nukuteatris ongi huvitav. Minu jaoks on tema "lavakeel" veel tundmatu maa, sest siiani olen näinud teda ainult "Thijl Ulenspiegel"is kus ta väikses kõrvalosas positiivselt silma jäi ning "Mees, kes ei teinud mitte midagi", kus ta minu jaoks kogenumate tegijate mängu varju jäi ning karakteriloomeni vähemalt minu nähtud etendusel ei jõudnudki. Aga sellel tükil olid palju suuremad probleemid (kõige suurem kivi dramatiseeringu kapsaaeda), seega ma ei hakkagi siinkohal tollesse Mihkli rolli süüvimagi. Ent seda positiivsem üllatus oli teda näha Timm'ina. Selgelt on veel arenguruumi ja psühholoogilist mängutasandit veel väga märgata polnud (näiteks erilist kaastunnet ta tegelane vähemalt minus ei äratanud), kuid positiivselt üllatasid tema ekspressiivsemad misanstseenid, kus ta näo või kehaga mängis või liigutustega just sobivalt üle pakkus, mis sedasi andis hoogu ja elu karakterile juurde. Kogu see ülerõõmulisus, mis oli vaja kontrastiks hilisemale naeruta olekule välja mängida, selle Mihkel ka oma Timmi paneb. Eks kogu trupp mängis oma karakterid natuke elust elavamaks, sest ilmselt selline on lavastaja nägemus, ent ühtlasi sobisidki just siia - seiklusliku ja muinasjutumaigulise mängu konteksti. Ühelt poolt tegi kogu asja veelgi ägedamaks ning ühtlasi lapsesõbralikumaks, karikatuursemaks ning kergemini vastuvõetavamaks, isegi justkui "multifilmilikumaks".

Selles suhtes meeldisid kohe eriti Kuressaare Linnateatrist kaasatud Risto Vaidla ning Von Krahli Teatrist laenatud Ott Kartau kaasamine, et mõlemad tõid natuke omamoodi karikatuursust mängu sisse ja selgelt oli näha ka see mängulust, millega mõlemad mehed oma karaktereid lõid. Risto (naljakas, aga juba lavakast alates olen mõelnud, et huvitav, kas nad on Riho Rosbergiga sugulased... ja siin nad mängivadki koos ning mu arvamus sai endisesti veel rohkem hoogu juurde - võib muidugi olla, et ma olen ainuke, kes neis sarnasust näeb? Nad võiksid väga edukalt mängida mõnes tõsisemaski tükis isa ja poega) põlvpükstes klanitud juustega Timmi kasuvennana teeb ühe eriti koomiliselt laheda karakteri ja Ott on kui loodud merekaruks oma suure punase habemega - piip ka veel suur ja nii ehe ta ongi :) Oti karakteris on mingit sõnulseletamatut soojust ja turvatunnet ja seda ju Timm vajab ka. Nii on tal pärast isa surma vähemalt keegigi, kes tema poolt on. Selline tasakaal on ka dramaatiliselt vajalik, siis ei ole Timm nii naeru ostnud rikkuri kui ka rahaahne kasuema ja seeläbi kogu näitemängu maailma vastu üksi. Ja see on hea tunne.

Riho Rosberg'i "Parun Taruk" - naeru ostnud ilgusena pole ju tegelikult paha inimene - aus kaup - naer kihlveovõitude vastu. Aga ometi mõjub ta pahalasena. Õige pisut (ilmselt naeru pärast) meenutas Jokkerit Batmanist. Kuigi "kloun" ta pole... otse vastupidi, rikkur ja "tähtis" parun.  Samas mis inimene see on, kes ilma teiselt inimeselt naeru ostmata naeru ja rõõmu elust ei leia... eriti kui on sellised rahahunnikud olemas? Järjekordne tõestus, et raha ei too rõõmu ja seeläbi naeru endaga kaasa... Timm'i pealt jäi mulje, et naer ongi rõõmu tundmise algtingimuseks. Ilma naeruta rõõmu tunda polekski nagu võimalik. Samas väidab loo tekst, et naeruoskus inimesi loomadest eristab... seda me kindlalt ei tea... võib-olla oskavad ka loomad (tekstis kasutatud sõna "tõbras") naerda, lihtsalt me ei tea, millisena nende naer avaldub... Rosberg oskab end mõjuvaks mängida ning tekib huvitav dilemma, sest ühest küljest on ta karakter natuke hirmutav, ent samas on ta vaja ju kätte saada, et temalt naer tagasi saada...

Tarmo Männard isana on nunnu. Soe ja poja eest hoolitsev. Kuigi huvitav, et nii pisikesed vanemad nagu Tarmo Männardi ja Tiina Tõnise tegelased on nii pikka kasvu poja saanud ja veelgi imelikum on isa, kes oma poja viib käekõrval hasartmängu mängima hipodroomile. Võib-olla lihtsalt pole meie kultuuris see hipodroomindus nii populaarne... aga lapsele hobuste võiduajamisega hasartmängu õpetamises siiski ma leian on midagi natuke nihkes...

Liivika Hanstini mängitav kasuema pole ka otseselt väga kuri. Aga ülbe ja rahaahne ja oma poega kasupojale eelistav ning lõppude lõpuks eelkõige omakasupeal väljas olev naine on ta küll. Liivika mängib oma karakterit huvitavalt stambivabalt ja mõnusalt sellistest tavalistest "pahadest kasuemadest" teistsuguseks - omanäoliseks. Mihkel Tikerpalu purjus kaptenina ja Tiina Tõnis Timmi emana ning nad mõlemad ka hulgaliselt muudes pisirollides on ka igati omal kohal.

Ettevaatust - siinses lõigus on spoilerid! Hüppa järgmise lõigu juurde kui plaanid ise minna vaatama! Usun, et see tükk oleks minule sisulises mõttes tunduvalt rohkem meeldinud, kui ma poleks kohe algusest peale hakanud mõtlema, et miks Timm küll kihla ei vea, et ta oma naeru kohe tagasi saada. Kahtlesin, et siis tekib mingi sytax ja see pole võimalik... seda tükis lahti ei seletatud ja sellepärast natuke häiris kogu see jantimine ja paruni tagaotsimine ning mõtlesin, et annan andeks kui pärast siiski mingi teine lahendus leitakse... Samuti kohe kui mainiti nime Taruk, mõtlesin, et see on tagurpidi Kurat ja hiljem tehti sellest veel suurem "teema" kuigi see oli arusaadav niigi...

Võib-olla täiskasvanu rikutud ja laste rikkumata meel eristuvadki selliste tähelepanekutega ja endale esitatud või esitamata jäetavate küsimustega loo käigus. Selles mõttes oleks targem ilmselt seda tükki vaadata nii nagu see tuleb ja kuidas seda esitatakse ning mitte väga palju kaasa või veel hullem - ette mõelda... pigem lihtsalt kaasa elada ja samm sammult see teekond Timmiga kaasa teha... Siis on nauding ja elamus suurem!

Arutasime vaheajal lapsega ka teemadel, et kas ise müüks oma naeru ära mingi rahasumma eest. Lapse vastus oli pikemalt mõtlemata kindel ei - sellist summat ei ole olemas... mina mõtlesin, et mingi summaga hinnalipik sellel ilmselt oleks... Ei teagi, kas vastureaktsioonina kõrgideoloogilisele peasurutud nõukaaegsele kasvatusele, tänu tohutule rahaahnusele või lihtsalt täiskasvanulikule pragmaatilisusele.... Usun, et lapsena oleksin minagi olnud kategooriline ei-vastaja... kas seegi eristab lapsi ja täiskasvanuid... või mis hetkel või mis ajendil see moraal niimoogi praguneb ja kildudeks lendab? Aga kui naerul on olemas hind, kas siis ka sõrmel, käelabal või tervel käel ka? Või müüa ära mingi hinna eest oma juuksekasv? Ja kui edasi filosofeerida, siis lisaks sellele, et Sul endal oma naeru on vaja, on seda vaja ju ka teistel, sulle lähedastel ja armsatel inimestel...

Samas miks peaks naeru ära müüma? Miks üldse peaks midagi sellist ära müüma, mis on omane, kallis või hea? Selliste asjadega on ju ikka nii, et ei tea, millal hakkad kahetsema... ja tagasi saada ei pruugi äramüüdud asja enam kunagi... Teisalt inimene kahetseb ikka peamiselt asju, mis ta tegemata jätab... tehtud asju nii naljalt ei kahetse, nendega "lepitakse"... No õnneks naeru müümine otseselt pole ka võimalik... ja kes seda ostakski... kõigil on ju "enda oma" :)

Hinnang: 4- (Lavastusena road-movie'lik ning muinasjutuline seiklusrännak maal ja merel. Dünaamiline ja hoogne lavastus pakub põnevust ja kaasaelamist. 2 ja pool tundi istuvad ka väiksemad lapsed hiirvaikselt ja jälgivad seda teekonda. Klassikaline lugu on omade nõksudega ning huvitava trupi poolt elustatud. Mitte väga emotsionaalne, aga mul on tunne, et tänapäeva lastele just sellised lood meeldivadki. Igatahes minu 11-aastane tütar andis väga kiitva hinnangu. Isegi tunduvalt kõrgema kui paps. Samas ka lastevanematel huvitav jälgida. Ei mingi titekas, ega ka väga lihtne lugu. Piisavalt põnev. Elamuseks muutis selle minu jaoks lõppkokkuvõttes eelkõige lavastajatöö, kaks külalisnäitlejat ning trupi ansamblimäng.)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siin kasutatud foto):


Timm Thaler ehk Müüdud naer

Autor: James Krüss
Dramatiseerija: Urmas Lennuk
Lavastaja: Taavi Tõnisson
Kunstnik: Marion Undusk
Helilooja: Aleksandr Žedeljov (Faershtein)
Valguskujundaja: Priidu Adlas
Videokujundaja: Kristjan Suits
Koreograaf: Olga Privis

Esietendus: 30. aprill 2017
Vanusele 10+
Kahes vaatuses, 2,5 h

Mängivad: Mihkel Vendel, Riho Rosberg, Mihkel Tikerpalu, Liivika Hanstin, Tiina Tõnis, Tarmo Männard, Ott Kartau (Von Krahli teater), Risto Vaidla (külalisena)

Müstiline visuaalpõnevik James Krüssi romaani põhjal vanusele 10+

Mis tõprast eristab meid, naer on see. Nii inimest võid tunda sellest sa, et õigel hetkel naerda suudab ta! – James Krüss „Timm Thaler ehk Müüdud naer”

“Timm Thaler ehk Müüdud naer” on James Krüssi samanimelisel raamatul põhinev lavastus, mille nimitegelane Timm müüb oma naeru salapärasele parun Tarukile. Vastutasuks omandab ta võime võita kõik kihlveod, mille sõlmib. Kas naeru on võimalik müüa? Kas naeru on võimalik osta? Kas raha teeb õnnelikuks? Kas ilma naeruta on võimalik õnnelik olla? Mida teeksite teie, kui kaotaksite ühel päeval võime naerda?
On öeldud, et naerul on inimesi ühendav loomus. Naer vabastab, aitab toime tulla raskustega. Oskan naerda, see tähendab, et suudan mõelda. Kui Timm saab aru, et koos naeruga müüs ta ära ka enda hinge, asub tarmukas poiss teele, et leida parun ning oma naer tagasi saada, maksku mis maksab. 

Kuigi raamat on kirjutatud 1960ndatel, suudab see lugu kõnetada ka täna. Aeg on muutunud, poliitiline maailmakord on teisenenud, aga inimolemuse põhialused on jäänud samaks. See müstiliste sugemetega kriminull, millesse mahub lootust, pettumusi, põgenemist ja tagaajamist, on üks kõige ilusamaid lugusid, mida tean. – Taavi Tõnisson, lavastaja

Kuula helilooja Aleksandr Žedeljovi loodud muusikat lavastustusele siit.