Kalevipoeg - Vanemuine

Sõitsime Tartusse teatrikaaslasega ja arutasime, et mida me "Kalevipojast" ootame...
Mina arvasin, et hea kui see oleks selline võimas - eeposele kohane, pikk, muinasjutuline ja elavate karakterite, lavastuslike leidudega ning väärikas. Teatrikaaslane raputas pead ja ütles, et tema ootab naljakat lähenemist, Kivirähklikke vinte vanale, kulunud loole.

Etteruttavalt võib ära öelda, et mina sain kõik mis soovisin ja rohkem veel. Ei jäänud ka teatrikaaslane tühjade pihkudega - sai 2.vaatuses seda, mida ootas, aga lõppkokkuvõttes olin mina rahul, isegi väga rahul ja teatrikaaslane võttis ühe sõnaga oma elamuse kokku - "tüütu". Lisas vaid, et oleks tahtnud rohkem seda, mis teises vaatuses oli.

Ühest küljest ma ei saa vastu vaielda. Ka mina oleksin tahtnud seda keskmise vaatuse (vaatuseid on kokku 3) nalja tunduvalt rohkem, aga võimsalt väärikaks adaptsiooniks poleks see jällegi sellisel juhul kujunenud. See oleks olnud midagi muud. Võib-olla tõesti lahedam ja uudsem, aga minu meelest just Eesti Vabariik 100ga sobib ideaalselt just selline - ehedam, eeposele truum lahendus.

Üsna julgelt võib juba praegu väita, et tänu mänguliselt fantaasiarikkale kunstnikutööle, võrratult ägedatele, läbimõeldud ja -tunnetatud näitlejatöödele ning ansamblimängule ja muidugi ka muinasjutulisele eeposele sobivale Karl Laumetsa lavastustööle üldisemalt mõeldes, kujuneb sellest kahtlemata üks suurimaid teatrialamusi terve teatriaasta lõikes ... kuigi praegu on ju alles märtsikuu...

Etenduse alguses kui Anu Lamp tuleb lavale sõnadega: "Laena mulle kannelt, Vanemuine! Kaunis lugu mõlgub meeles..." - tulidki esimesed külmavärinad... Meie oma eepos, meie oma lugu, Vanemuises Vanemuine ja nii see Anu Lamp seda "kaunist lugu" jutustama hakkaski! Regivärsis... 3 tundi... kordagi sõnade otsa koperdamata (vaid ühes kohas oli hetkeline kummastav paus, aga see on juba heinakuhjast nõela leidmine... ideaalselt tempostatult... Eesti teatri diktsiooni meistriklass... selline nauding kui näitleja ise iga sõna läbi tunnetab seda välja öeldes, nagu täpselt mõeldes just seda, mida ta öelda tahab ja mida ka ütleb. Mis sellest, et Kreutzwaldi tekst - sellel õhtul oli see Anu Lambi oma!

Külmavärinad tulid ka veel järgmises stseenis ning rohkem polnudki vaja - olin vaatajana lavapealses Muinas-Eestis sees - neljas vend Linda poegade seas. Lavastaja Laumets on ise teinud ka dramatiseeringu, küll kärpinud ühtkomateist, kuid jätnud alles suurema osa seikluslikust loost. Näiteks Kalevi surma järel Linda nutust Ülemiste järve tekkimisest, ega ka Toompea tekkimisest kivide hauaks tassimisel, pole siin juttu. Eks seda teavad kõik niigi. Küll tuuakse välja, et Linda on sündinud tedremunast ja see kuidas Piret Laurimaa mängitud Lindas on omajagu tetre (eriti pealiigutustes), on tabav, oluline ning õnnestunud pisidetail. Üldse on liikumisel täiesti omaette väärtus selles lavastuses. See on eriliselt hästi seatud ning üks lavastuse ohoo-esilekutsujaid. Samuti nagu kunstnikutöö. Seda eriti parukates, sest draamalavastustes näeb viimasel ajal parukaid harva. Lisaks veel ka natuke grimmi. Kuid kogu lava on omamoodi lahendatud. Kahel tasandil kõrguse mõttes, aga kahes dimensioonis ka alumisel laval - püstiste puulattide ees ja nende taga/vahel. Eeslava on kaetud kui kuivanud lehtede sarnase puruga (kiletükid) ja need tõusevad kergelt ka õhku kui keegi jalaga lööb või kogu keha katvate kostüümidega sarvik ja/või tema sõdalased sellel keerutavad. Veel üks muinasjutuline efekt... eriti veel kui sinna natuke udulikku tossu lastakse... Kostüümid on jutustajal ja Kalevipojal ning tema semudel lihtsamat sorti, aga kõigil teistel - "muinasjutulisematel" tegelastel -  fantaasiarikkad ja "ilusad" ning jällegi muinasjututegelastele kohaselt põnevad. Lava tagaseinal on suurema osa etendusese ajast juba mainitud püstised puidust latid ja nendele lastakse pidevalt videot, mis muutis terve lavaruumi liikuvaks, tuuliseks või jällegi rahulikuks, vastavalt sellele, kas fookuses oli see videopilt või intensiivsem valgus, mis staatilisemat hetke/kohta hoidis. Minu arvates selline Kristjan Suitsu loodud Muinas-Eesti atmosfäär läbi kunstnikutöö koos video- ja valguskujundusega kokku on lausa vapustavalt hea!

Ja siis need karakterid! Kõige vähem karikatuurseks ning mingis mõttes tavalisemaks, samas vaidlusiäratavamaks kujunes Kalevipoeg ise. Norida nimelt tahaks sellepärast, et minu ettekujutus Kalevipojast ei vasta päris sellisele õblukesele ja tumedate juustega tegelasele. Kalevipoeg oleks minu arvates pidanud olema see kõige suurem, kõige tugevam, valgete juustega  ja võimas - pigem ehk Kalevipoja venda ja sõpra mänginud Tanel Jonas'e moodi. Tanel on teine, kellele teiste trupiliikmetega võrdselt mängulisi karakterrolle ei jagunud. Ka tema on tõsisem ning teineteisega sarnasemates kõrvaltegelastes. Kuigi tema hääl on võimas ja kõlav, nagu alati. Justkui ooperilaulja kõlaga. Karl Laumetsa mäng on iseenesest toodud lavale kogu hingega ja füüsiliselt hoogsalt ning ta loob Kalevipojast omamoodi (temamoodi) karakteri. See, miks ema Linda just teda tundub kõige rohkem hoidvat kui oma pesamuna, see läheb jällegi Karli kujuga kokku, samas kui see vendadest tugevamaks kasvamine jääb õige pisut küsimärgiliseks. Samuti seega kiviviskevõistluse võit ning seeläbi kuningaks saamine...

Esimene naermaajav hetk saabub siis kui Karol Kuntsel Soome tuuslarina lavale tuiskab. Käbedalt liikuv ja väikse vanapagana moodi tegelane kimbutab Lindat, kes Kalevi naisena on uhke ja minu arvates Piret Laurimaa üks kõige õnnestunumaid tegelasi viimastel aastatel. Samas kui Karoli tähtkarakteriks jääbki tuuslar, siis Piret teeb lisaks Lindale veel vähemalt sama mahlakad rollid vana raugana ja vanima põrgupiigana. See linnulikult liikuv ja uhke peakattega Linda on ikka tõeline vaatepilt!

Olid mõned hetked kui tekib ka tunne (näiteks kui tuuslar minestab, kuigi võiks arvata, et ta seal sureb ja see jääb visuaalis natuke selgusetuks. Ja see, et Linda muutub kivikujuks...), et hea kui on Kalevipoja tekstiga kursis ning seetõttu saab paremini aru, mis tegelikult toimub. Kuid see kes teksti ei tea, selle jaoks on ka kõik arusaadav, lihtsalt teatud nüansid jäävad ühildamata ning lugu jookseb just nii, nagu see on dramatiseeritud ja laval ettemängitud.

Kalevipoeg ujub saarele ning kohtub seal Piret Krummi esitatava saarepiigaga. Mõnus oli üle pika aja jälle Piretit uues rollis näha. Tema esimeses ülesastumises haldjalik, valge, kurvameelne. Parukas ja meik on Pireti tundmatuseni ära moonutanud, ainult häälest tunneb ta ära. Samas mängib ta täiesti arusaadavaks, miks Kalevipoeg temast huvitub. Ja milline kontrast tema teise tippstseeni-karakteri, ehk noorima põrgupiigaga... oh need põrgupiigad ja Piret Krumm veel neist eriti!

Tallinna ja Tartu loomine läks mul kõrvust, võib-olla jäid needki dramatiseeringust välja, aga sama hästi võisin ma mõnesse lummavasse stseeni lihtsalt mõtetega kinni jääda ning Anu Lamp tulistas oma jutustavat teksti sellise tempostatusega, et ka selle kuulamise imetlus võis hägustada tegeliku sõnumi vastuvõtu mingites kohtades. Anu Lamp on väärt mingit erilist auhinda oma rolli eest. Selline teksti maht ning väiksed kõrvalekalded näiteks lindudena, mille ta tikib oma muu tekstikanga sisse on täiesti imeline. Ma võiksin tema jutustamist kuulama jäädagi. Mis ime läbi (ta enda õpilane) Karl on oma õpetaja sellist rolli ja veel Tartusse tegema meelitanud, on ilmselt nende omavaheline teema, millest tahaks küll täpsemalt teada. Ma ei kujutaks kedagi Eesti teatrites seda rolli paremini tegemas. Ju Anu ilmselgelt hindab ja armastab/austab Karli väga. Üldse huvitav, et viimasel ajal on Vanemuine kutsunud ja saanud oma draamatükkidele mitmeid Tallinna teatrite tippnäitlejaid või lavastajaid - Ivo Uukkivi Laineid murdes, Tõnu Oja Teineteiseta, Hendrik Toompere Faust ja nüüd siis ka Anu... ma leian, et selline vere-segamine toob nii teatrile kui näitlejatele ainult head! Kohe on oodata ka Pepeljajevit Taaralinna - Eesti vanimas teatris, toob maestro lavale just nimelt eelmainitud Kivirähki, ehk "Mees, kes teadis ussisõnu".

Edasi tulevad Kalevipojas mängu mõned nö. "näota" tegelased - sorts ja mõõk. Ning üks etenduse tipphetki - kohtumine siiliga. Möödus tegelikult lühike hetk enne kui sai aru, keda "häbelik" Marika Barabanštšikova esitab (kuniks hakkasid siit-sealt saalist kostuma naeruturtsatused ja siis juba laginal naer)... piidlemas Kalevipoega, kaitsvaks põõsaks olevate puulattide vahelt. Julgemata nähtavale ilmuda, soovitab ta Kalevipojal ikka "serviti lüüa" ning Kalevipoeg kingib loomale selle eest okkalise kasuka. See kuidas kunstnik on "siili" lahendanud on jällegi üks eriline lahendus. Ja see kuidas Marika oma siilipoisi mängimist täie naudinguga on võtnud - fantastiline! Pisikene siiliroll muuta selliseks meeldejäävaks karakteriks, nagu ju ka tundub, et see on rahvale eeposes mõjunud - ikka teatakse vähemalt seda Kalevipojast, et too siililt nõu sai, isegi need, kes palju midagi muud eeposest ei teagi :) Marikal tulevad ka kõik need tema väiksemad ja suuremad, nähtavamad ja kostüümi mattunud rollid väga eriilmelised ja huvitavad välja, nagu tervel trupil, kuid lisaks siilile on tal teine tõeline tähtroll ka keskmise põrgupiigana!

Ma siin järjest kiidan kõiki "põrgupiigasid" - mõlemad Piretid ja Marika... terve lavastuse tõeline nael ning üks meeldejäävamaid ning koomilisemaid stseene! Oleksin etenduse lõppedes tahtnud püsti seista eriti lavastuse neljale naisnäitlejale ja just eriti sellele stseenile, kus 3 neist säravad eriliselt heledalt. Tegelikult olekski see lavastus olnud väärt seisvaid ovatsioone, kuid sellest mõne hetke pärast... Niisiis põrgupiigad - hädaldamas oma meestenäljas... samas sarvikut kartes ja üht ainsat mehepoegagi näha ihates ning ühtlasi sealt põrgust minema pääsemisest unistades... ent kes see ikka põrgusse vabatahtlikult tuleb - no muidugi - Kalevipoeg! Hiljem saavad Sulevipoeg, Alevipoeg ja Olevipoeg neist kolmest neiust veel lisanaljade saatel endale naised... Kuid vahepeal siseneb mängu ka Riho Kütsari karakteritest seekord parim - sarvik! Kuigi teda ennast selle kostüümi alt näha polegi, on ta selles võimas põrguline ja mängib oma häälega, moonutades seda õige pisut, mis muudab sellest tema elukast veelgi ägedama ja muinasjutulisema. Ma isegi üllatusin, et selline täiesti teistmoodi ja mingis mõttes isegi ootamatu karakter Kütsarilt! Sellised üllatused näitavad, et näitleja leiab endast üha uusi külgi ja talle ilmselgelt ka endale meeldib see, mida ta mängib. Ning see omakorda jõuab ka publikuni.

Vahemärkusena kiidan ka efektirikast, väga tabavat ja õnnestunult toetavat dramaatilist heliriba, mille loojaks on Robert Jürjendal.

Kolmas vaatus kisub liiga tõsiseks. Ega midagi ju teha pole kui tekst on selline (ja kahjuks on ka vaatused just sellises järjekorras), aga paratamatult kisub see ka hoo ning kogu tüki sisemise põlemise alla. Justkui lavastuslikult ei lase ka Laumets enam fantaasial siin sõjakas vaatuses nii palju lennata. Tundub, et ta on proovinud seda lavaruumi muutes lahendada ning huvitavamaks teha, kuid millegipärast sellest ei piisa. Kas ehk penilastega või murutütardega oleks nende tõsiste sõdade vahele saanud kuidagigi mingit tuuslari, siili ja põrgupiigadega võrdset kui mitte tekstilist, siis visuaalset koomikat sisse tuua? Takkaotsa tulid ju veel ka surmad lõpetuseks... Mina ei saa kogu selle fantaasirikka lavastuse kahe esimese vaatuse otsa hakata enam vinguma, sest minu jaoks on ka siiani juba ühe lavastuse kohta piisavalt kõike, ent ometi just see tagasi tõsiseks ja algusest veelgi tõsisemaks muutumine, ei lasknud minul etenduse lõppedes toolilt aplodeerima tõusta, kuigi tervikelamus seda olekski väärinud.

Hinnang: 5- (see on lavastus, mis kindlasti jagab inimesed kaheks, ühed kelle jaoks kogu regivärsis tekst ja tuttav Kalevipoja-eepos on tüütu... kuigi usun, et ka nende jaoks kindlasti on need lahedad koomilised pärlid siin sees mõnusalt elavad ja särtsuvad stseenid, aga on ka minusuguseid, kelle jaoks oli see igati vääriline suurteose laval elustamine, kogu oma muinasjutulises fantaasiarikkuses igati põnevalt ja kunstiliselt väga kõrgel tasemel suudetud nii dünaamiliselt sellisesse staatilisse ruumi elama panna, nagu seda on üks teatrilava. Minu teada peaks kõige lisaks olema tegemist Karl Laumetsa debüütlavastusega! See on väga paljulubav ning paneb lausa ootama tema järgmisi lavastusi! Eriliselt mõnusaks osutusid kõik need põnevad karakterrollid ja võimsuselt ei jäänud see raamatukaante vahel olevale tekstile kuidagi alla. Jah, natuke kärbitud, aga selleks, et mahuks 3 tunni sisse ning püsiks võimalikult põneva rännakuna, milles igal sammul ja pidevalt midagi üllatavat toimuks, kas sisuliselt, lavastuslikult või mänguliselt - peaaegu, et ideaalne dramatiseering. Kui veel kolmas vaatus oleks teise vaatusega võrdne olnud, olekski see olnud täiesti ideaalne. Minu enda teatrikaaslane ja taga istunud paar selgelt ootasid lõppu, kuid osa saalist ja mina (küll tagantjärgi kahju, et ainult oma hinges koos nendega), tõusime esietendusel püsti aplodeerima. Oh milline trupp - milline tuuslar, millised põrgupiigad, milline Linda, milline siil, milline sarvik ja milline jutustaja!!! Kunstnikut ja lavastajatööd kiitmast väsimata! Julgeksin igatahes soovitada!)

------------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Liivamägi tehtud fotod):

Kalevipoeg

• DRAAMA
• SADAMATEATRIS
• KESTUS: 02:50

Fr. R. Kreutzwaldi kangelaseepos

Lavastaja ja dramatiseeringu autor Karl Laumets
Kunstnik ning video- ja valguskujunduse autor Kristjan Suits
Helilooja Robert Jürjendal

Osades Karl Laumets, Anu Lamp (Tallinna Linnateater), Piret Laurimaa, Marika Barabanštšikova, Piret Krumm, Riho Kütsar, Tanel Jonas, Karol Kuntsel

Laena mulle kannelt, Vanemuine! 
Kaunis lugu mõlgub meeles.
Muistse põlve pärandusest
Ihkan laulu ilmutada.

Laval rullub lahti regivärss ja pajatab meile loo vana Kalevi ja tedremunast sündinud Linda noorimast lapsest Kalevipojast, kes pikima kiviheitega saab riigi valitsejaks. Mis valu ja rahutus on selles võimsas kangelases, kes alatasa käib isa haual nõu küsimas? Mis ajab ühe mehe maailma äärt otsima? On temas midagi ürg-eestlaslikku, äratuntavat, meile kõigile omast – oleme ehk tõesti kõik Kalevite järeltulijad?

Rahvuseepos „Kalevipoeg“ on meie kultuuripärandis nagu paekivi Eesti kaldapealsel – igiomane, igiammune, tuntud ja tundmatu üheaegselt. See eesti rahva jaoks erilise tähendusega teos, mis on tihedalt seotud meie rahvusliku identiteedi, keele ja kodutundega, jõuab Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval Vanemuise lavale.

Esietendus 10. märtsil 2018 Sadamateatris