On Teater tõusis minu jaoks Eesti teatrimaastiku "kaardile" kui vaatasin eelmisel sügisel selle suhteliselt noore teatri (loodud 2015) eelmist lavastust "Maailma ilusaim tüdruk". Sain isiklike seoste ja huvitava lavastusliku ülesehituse, hea mängu ning põneva ja liigutava loo pärast puudutatud. Vahelduva eduga jälgides tegijate (Kaisa Roover ja Siim Maaten) teekonda nende uue lavastuseni läbi On Teatri FB seina ja sealsete blogiviidete, sai natuke aimu, mis järgmiseks tulemas on. Ilmselgelt on tehtud palju taustatööd materjalidega, et neist inspireerituna kirjutada oma lugu. Lugu, mis omakorda inspireeriks kaasamõtlejaid, kaassüdantvalutavaid ja keskkonnateemadest huvituvaid inimesi. Ilmselgelt puudutab teema tegijaid südame- ja hingepõhjani. Tegelikult peaks puudutama igaüht meid siin pisikesel planeedil, mida katastroofilise kiirusega hävitame. Saeme oksa, millel istume, teadmata ja oleme ausad - ka huvitumata, mis siis saab kui ühel hetkel tõesti see oks raksatab ja meie koos sellega alla prantsatame... Aga kuhu me kukume? Kas jääme ellu? Vaevalt...
"Manjana" epideemia on juba nii sügaval geenides, et noored muutuvad üha pohhuistlikumaks, räägitakse Y-generatsioonist, keda ei huvita enam miski, on ainult nemad ja nende nabaümbrus... näiteks ei tahetagi enam tööd teha, vaid ainult lõbutseda, kohustused või tegelikult kõik visatakse homse varna, küll kuidagi ikka asjad laabuvad... Z-generatsioon on muidugi lootus uus ja lootus on On Teatril, et kui asjadest rääkida ja inimeste südametunnistusele koputada, siis ehk midagigi on võimalik veel ära teha. Kui kasvõi ühte inimest selle lavastusega suudetakse mõjutada, on juba kogu ettevõtmisel väärtus meie kõigi jaoks!
Lavastuse kõige positiivsemaks teguriks osutubki see, et ei räägita ainult probleemidest ja sellest kui suures jamas me oleme, vaid tuuakse ära ka konkreetseid lahendusettepanekuid! Seda selliste lugude puhul tavaliselt ei juhtu. Ikka on lihtsam piirduda näpuga näitamise juures ja ajada vahtu ning hirmujutte. On Teatri lähenemine on selles mõttes positiivselt teistsugune, et eks hirmutada on ka natuke (kasvõi läbi lillede) vaja, see on ju kogu teema mõjuvuse eelduseks, sest kui kohe nüüd ja praegu reageerida, on ehk veel võimalik tõesti miskit ära teha - saastumisprotsessi pidurdada või vähemalt aeglustada. Mure ongi ju selles, et loodus aitaks ka kaasa kui me oleksime normaalsed. Võtame kasvõi CO2... probleem ongi ju selles, et seda liiga palju toodetakse...
Kahtlemata oluline tekst ja on väga hea, et keskkonnna-teemat tõstatakse ka teatris - kõikjal peakski see meile vastu vaatama, sest ainult nii võib inimestele kohale jõuda kui oluline see ikkagi on. Olen kindel, et kui keegi kuuleb ka Siimu sellel etendusel ütlemas, et kas oleme tähele pannud kuidas meie aastaajad on viimasel ajal segasemaks muutumas, siis keegi oma peas ütleb talle vastu, et kas polnud siis ometi üks hea talv sellel aastal - sai lund ja suusatada ning ebameeldivalt liiga külm ka ei olnud. Eks loll on see, kes endale õigustust ei leia. Paraku on see vaid lühinägelik. Ega kliimamuutused ei toimugi üle öö või märgatavalt iga aasta. Keskmised temperatuurid ja sagenenud kliimakatastroofid räägivad siiski enda eest. Rääkimata sellest, et näiteks viimase 60 aastaga on maakeralt hävinud 50% üks tundlikumaid organisme - korallrahnud. Praeguseks peetakse juba üsna kindlaks, et seda protsessi ei olegi enam võimalik peatada, ega tagasi pöörata. Aeglustada küll, aga peatada enam mitte. Ilmselt veel meie või meie laste eluajal on korallrahnud muutunud värvituks halliks surnud massiks. Mõni võib mõelda, et korallid on kaugel ja mis meil neist... Aga kui Eestist rääkida, siis alles see oli kui meilgi uputas Pärnumaal, inimesed olid sunnitud kodudest lahkuma... kui peaks käima mingi tõsisem asi meist üle, alles siis hakkavad inimesed mõtlema. Kahjuks võib siis olla juba liiga hilja, nagu korallrahnudegagi...
Kui rääkida lavastusest endast, siis pean tunnistama, et minule jäi selline mulje, et esietenduseks ei olnud see lavastus veel päris valmis. Jah, tegijate hea tahe ning sügav soov kõnetada oma teksti ning mängulise loenguga oli olemas, kuid näiteks Siimu mäng oli veel liiga rabe. Sellest andis aimu tahe väga täpselt teksti edastada - tegemist on ju paljuski numbrite ja teaduslike näidete, väidete ja tõdedega, aga siis nende sõnade otsa korduvalt komistades või neid parandades-täpsustades. Nii teaduslikud faktid kui ka mängulised võrdlused baseeruvad siiski millelgi ning seega ongi ülioluline iga sõna edastada täpselt - just nii, nagu see näidendiks uuritud-kirjutatud on. Vastasel juhul võib kogu teooria osutuda vale numbri või väljendusega blufiks või segaseks. Ning kui sellise teksti edastus ei ole päris 101% kindlameelne, selge ja täpne, siis hajub kohe ka vaataja tähelepanu ning on oht, et kuulaja ei usugi enam neid huvitavaid populaarteaduslikke allegooriaid. Sellest tulenevalt võib asja point, ehk vaataja harimine, mõjutamine ja/või keskkonnateadlikumaks muutmine luhtuda.
Pean tunnistama ka seda, et pärast pikka ja väsitavat tööpäeva ei suutnud ma sellist faktiderohket teksti vastu võtta. Puht mentaalselt pole nii palju faktipõhist teksti võimalik selliselt, just nagu kuulipildujast vaataja-kuulaja pihta lastes lihtsalt omastada. Selle mille kõrvad kinni püüdsid ei jõudnud kõrvade vahelisse sisemisse protsessimisse veel siseneda kui juba tuli järgmine ja järgmine ja järgmine ja järgmine informatsioonikild... Kui ma oleksin koolis ja kuulaksin värske peaga hommikul sellist läbimõeldud ja inforohket keskkonnateemalist loengut, siis võiksin suure tõenäosusega vaimustuda ning nautida veel eriti tabavaid ja huvitavaid võrdluseid ning selgitusi maailma hetkeseisust ja sellest kuhu oleme teel. Näiteks fikseerisin küll näitleja tekstis ära, et ta pakkus välja, mida me tegema peaksime ühe või teise teemaga, aga mitte midagi meelde ei jäänud. Kui päris aus olla, siis ei mäleta ka milliste keskkonnaprobleemidega tegelemiseks neid lahendusi pakuti. Kusjuures ma pingsalt keskendusin ja kuulasin kogu loeng-etendust.
Kaks ülestunnistust ei saa jääda kolmandata - huvitavast ning originaalsest kontseptsioonist ja ülesehitusest hoolimata selline lavastuslik vorm minu arvates ei tööta seekord päris nii, nagu tegijad seda ilmselt soovisid realiseerida. Kogu lavastus sai tegelikult alguse juba On Teatri FB-lehel jagatud YouTube videotega. 3 meest - Aivo, Kalju ja Raivo (kujutan elavalt ette kuidas soome juurtega tüki dramaturg Kaisa nautis nende nimede valikut tegelasteks, sest soome keeles tähendavad need sõnad vastavalt - aju, kiilakas ja raev), kes on erineva taustaga ja kõik natuke ummamuudu - neid kõiki kolme kehastab nendes videotes Siim Maaten. Lavastuses on need 3 meest justkui komisjon või kuulajad või publik. Nähtamatud tegelased, kes istuvad lava eesnurka asetatud laua taga. Peategelane (antud juhul ainuke lihast ja luust tegelane laval), ehk Maakera kehastus Gaia - Siim Maaten esineb ja räägib kogu seda monolavastuse juttu nendele kolmele ettekujutatavale kaastegelasele. Pealtvaatajad on justkui kõrvalised. Kuna näitleja praktiliselt ei esine publikule ja vaatab väga harva publiku suunas, siis jääb ka tema kui tegelasega kontakt saamata. Teatripublik ju eeldab, et lugu peaks jutustatama kohale tulnud vaatajatele, mitte nähtamatutele, kõrvalistuvatele tegelastele, kellest ilmselt On Teatri sotsiaalmeediaga mittekursis olevad inimesed midagi ei tea. Samas võib muidugi olla ka keeruline lugeda epistlit inimestele, kes on vaatama tulnud, sest paljud meist on võib-olla vägagi keskkonnateadlikud. Niimoodi on turvaline, sest need 3 pealtvaatajat pretensioone ei esita ja kui midagi peakski mõjuma pealesunnitult, siis nemad seda ju ei tunne. Kuid selline riski tuleb ikkagi tegijatel võtta ning ikkagi publikule seda asja esitada. Pealtvaataja reeglina tunnetab neljanda seina toetavat kaitset kui otseselt kedagi lavale ei kaasata, ega sõrmega ei osutata. Plusspunktid lähevad tagaseinas läbi terve etenduse jooksvale filmile, sest sellise monoetenduse puhul ei pea jälgima tegelast ning võib ju ka näiteks kuulates vaadata hoopis veealust maailma ning luua mõttelisi assotsiatsioone - nõnda on ka laval killuke seda "hävitatavat looduskeskkonda", millega tekst on seotud. Olgugi, et kinolina vahendusel.
Lavastus on lühike - napp tund aega. Pärast lavastust toimub kohtumine ja arutelu teadlastega. Esietendusele kutsutud teadlane oli haigestunud ja minul kahjuks polnud võimalik jääda vestlusringi nagunii, seega tunnen end just sellise "oravarattas" oleva indiviidina, kelle jaoks see tükk oleks pidanud olema see mõjutaja.
Seoses "Mitteinimesega" tuli mulle meelde eelmisel aastal Teatris Kelm nähtud "Minu India", mis samuti tegeles otsapidi keskkonnateemaga ja ökoloogilise krahhiga (prügi üleküllusega), mis maailmas üha rohkem levib. Seal oli Kristjan Sarv kehastunud jumalikuks olendiks Šivaks (vs Siim Maateni Gaia - kusjuures Kreeka mütoloogias on Gaia "maajumalanna"... kuigi siin pole ilmselgelt see otseseks kontekstiks, lihtsalt imelik kokkusattumus. Siin on Gaia maa kehastus, vahet pole siis mis sugupoolt.. on ju ka loodus nö."emake"... Gaia ongi see "Mitteinimene") ning sisu ja mõtteid, dramaatikat ja dramaatilisust ning jälgitavat "lugu" palju rohkem. Mul on aimdus, et läbi allegoorilisemate lugude on võimalik inimhingele lähemale jõuda kui otse puust ja punaseks asjadest rääkides, nagu need mõlemad etendused tegid, kuigi "Minu India" kasuks räägib see, et selle ümber oli rohkem lugu, ehk tegelikult oli see teema suurema loo osaks. Raskem on seda nö. hingepuudutavaks looks muuta läbi loengulaadse teatri. Tänapäeva infoühiskonnas oleme küll üldisemas plaanis ju teadlikud nendest teemadest, aga vaja olekski just nimelt mõjutada läbi kavalate prismade - näiteks lugude ning teiste emotsioonitekitajate abil, et jõuda inimese hinge liigutamiseni ja seeläbi ka neid nii enda kui meie kõigi maailma muuta.
Samas on ka Siimu ja Kaisa maailmamuutmisplaan igati teretulnud ja loodan, et võimalikult paljud just teemaga mitte eriti kursis olevad inimesed selle lavastuse üles leiaksid. See võib nii mõnegi faktiga üllatada ning mõtlema panna. Kaldun küll arvama, et seda lähevad peamiselt vaatama ikkagi need, kes ise ka teemast huvitatud on ja juba vähemalt mingeid samme keskkonnasõbralikuma maailma suunas astuvad.
Isiklikust seisukohast võin tuua ära, et ise olen juurutanud oma igapäevaellu prügisorteerimise, kohaliku toodangu eelistamise, looduse hoidmise (reostamist võimalikult palju vältides - jah ma olen autojuht... aga kohe kui ilmad lubavad, hakkan kesklinnast TTÜsse tööle käima jalgrattaga), ennast ümbritseva keskkonna (vajadusel ka ühiskondliku ruumi) koristamise ja mesilastepidamise (just sellel nädalavahetusel selgus, et mu mesilaspered on edukalt talve üle elanud ja esimesed tulid tarust välja end tuulutama päikse kätte!), ehk mõned väikesed sammud selles suunas on juba tehtud ja jätkan pidevalt uute keskkonda säästvate ideede rakendamist.. Kõik me saame midagi ära teha!
Hinnang: 2 (Kahjuks esietenduse põhjal jäi nii esitus kui ka teostus veel natuke ebaküpseks. Lisaks oleks tahtnud, et seda oleks esitatud minule, mitte kellelegi, kes istub kusagil "kõrval". Nii teksti teaduslike viidetega ambitsioonikusest kui ka esituse hingega esitamisest oli selgelt näha, et Kaisa ja Siim ajavad õiget asja ja jagavad ka teistele mõtteid, mis neile endale väga korda lähevad. Ainult sellises meeleseisundis inimesed võivad ja suudavadki oma head tahet levitada ja inimeste paksu peakolba läbi kusagile sügavamale tungida. Minule hea teatrina mõjumiseks oleks pidanud selles olema veel palju lisandeid ning tekst mitte nii karmilt teaduslik ja isegi selles mõttes loengulik. Oleks tahtnud ka mingit "lugu". Kes mida teatrist otsib, eks. Maitsed on muidugi erinevad. Soovin igal juhul Kaisale ja Siimule edu selle väärt teema kajastamisel teatrilavadel ning loodan, et see äratab võimalikult palju inimesi mõtlema, märkama ning hindama keskkonnasõbralikkust.)
----------------------------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit On Teatri FB-lehelt ning on tehtud tund enne esietendust):
ON teatri monolavastus „Mitteinimene“
Planeet Maa kehastub Gaiaks ning astub inimeste ette, et päästa nad nende elustiiliga kaasneva iseenda väljasuretamise eest. Ta räägib neile selle ajastu kõige dramaatilisema loo ja alustab inimeste otsingut, kes suudaksid välja mõelda, kuidas inimliiki kui loodusjõudu ära kasutada, et päästa meri. Kes päästaksid selle sinise, selle eluhoidmise süsteemi, sest kui päästetakse meri, mis tundub olevat pöördumatult rikutud, siis pääseb ka inimene.
Universum on 14 miljardit aastat vana. Kui kujutame seda ette kui üht kalendriaastat, siis planeet Maa sündis kusagil septembris. Esimesed eluvormid tekkisid sama kuu lõpus. 31. detsembril kell 23:59 tehti Euroopa koobastesse esimesed koopamaalingud. Kogu inimtsivilisatsioon mahub aasta viimase minuti sisse. Selle minuti jooksul on kannatatud näljahädade, nakkushaiguste ja sõdade käes ning selle sama minuti jooksul on need ka võidetud. Esimest korda ajaloos sureb inimesi rohkem ülesöömise kui nälja kätte. Rohkem inimesi sureb vanadusse kui nakkushaigustesse ja rohkem inimesi sooritab enesetapu kui sureb sõduri, terroristi või kurjategija käe läbi. Kõik on saavutatud tänu pidevale majanduskasvule, millega koos on inimliik muutnud planeedi Maa toimimist nii võimsalt, et praegust ajastut kutsutakse inimvõimu ajastuks ehk Antropotseeniks.
Ent suure edu taga varjab end suur oht. Aastal 1992 allkirjastas 1 700 teadlast avaliku hoiatuskirja, milles prooviti tähelepanu juhtida aina süvenevale keskkonnakriisile ning inimkonna senisele tagasihoidlikule reaktsioonile. 25 aastat hiljem (november 2017) allkirjastas samasuguse avaliku hoiatuskirja 15 364 teadlast. "Peagi on hukatuseni viivalt suunalt ära keeramiseks juba liiga hilja," hoiatab teadlaste kiri. "Peame tunnistama nii poliitika kui ka argielu tasemel, et Maa koos kõige eluga, mis siin elab, on meile ainus kodu."
ON teatri monolavastus “Mitteinimene” vaatleb, kuidas inimliik käib ringi planeediga Maa ja kui võimsaks on ta selle käigus muutunud. Võim on läinud üle käte ja elu rikastamise asemel kahaneb liigirohkus hirmuäratavas tempos. ON teater tahab pakkuda teadjatele hääletoru. Tunnustatud autorite ja teadlaste tekstid on monolavastuseks seadnud Kaisa Roover ja Siim Maaten. Laval Siim Maaten. Lavastuse teaduslikul tõel hoiavad silma peal PhD Aveliina Helm ja PhD Lauri Laanisto.
Esietendus 15.03.2018 Teoteateris, Tallinnas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar