Rait Avestik on koostanud raamatu kokku arhiivimaterjalidest ning värsketest esseedest Aarne õpilastelt, töökaaslastelt ja perekonnaliikmetelt. Läbivaks jooneks on ajaline telg. Sissejuhatuseks Aarne lapsepõlvest ja teatrisse jõudmisest, edasi liiguvad leheküljed rollide ja tööde läbi, Sest nagu ühele eestlasele kohane, oli tema töö tema elu ning just tema töö ning elus koos temaga kokkupuutunud inimeste kaudu saab ka pildi Aarne elust ja temast kui inimesest.
Lugesin raamatut esialgu lühikeste tükkide kaupa, et selle lugemise naudingut pikendada. Nõnda ka mitmed korduvad teemad ei hakanud häirima, vaid pigem kinnistasid ja kinnitasid, et need teemad olid õiged ning Aarne elu osad ning olulised just Aarnega seoses. Jõudes umbes 400nda leheni, ei suutnud enam vastu panna ja lugesin jutti lõpuni välja. Kokku on lehekülgi üle kolmveerand tuhande. Korralik "telliskivi". Väärikas ja väärt eepos väärikale ja väärt näitlejale. Heale, andekale ja targale inimesele.
Kunagi 7.Keskkoolis õppides oli meil ka üks autahvel kuulsatest kooli vilistlastest... ja seal olid nad kõik reas - Heino Mandri, Jüri Krjukov ning muiduga ka Aarne. Küll oli uhke tunne - minu 3 lemmikut ja kõik minu enda koolist (tegelikult tuleks seda laiendada viieks lemmikuks, aga Rein Aren ja Rein Malmsten on mujalt... Lisaks lõpetas veel üks meie Aarnega ühine lemmiknäitleja meiega sama kooli - Anu Lamp)! Aarne enda lemmiknäitleja oli Ants Eskola (Jüri ja teiste lisaks), aga Eskolat minul polegi õnnestunud teatris mängimas näha... Küll aga oli üheks minu suureks lemmikuks Eldor Valter, kes oli Aarne parim sõber. Esimene teater kuhu Aarne pärast Lavakooli 1.lennu lõpetamist suunati oli Rakvere Teater. Seal neil Eldoriga keemiad klappisid ning nõnda saidki neist parimad sõbrad kogu eluks. Eldor lahkus küll juba 90ndate alguses... Minu jaoks oli neis kahes ka laval mingit olemuslikku sarnasust, ainult et Aarne läks mööda erinevaid teatreid rändama - mängima siin ja seal, aga Eldor püsis ja jäi Rakvere Teatrisse.
Üks avastus, mida raamat minu jaoks pakkus oli Aarne otsekohesus. Minu jaoks on alati umbmäärasus inimestes natuke ärritanud. Seega näitlejad, kes ei julge otse asju välja öelda oma intervjuudes, näiteks mis nende enda lemmikud on, see näitab inimesena nende ebakindlust ja ebakindlus näitleja juures madaldab (minu jaoks) teda. Enesekindlus aitab teha näitlejat eriliseks, täheks ja kättesaamatuks ning imetlusväärseks. Näiteks lajatab Aarne raamatus otse välja, et ta Anu Lamp'i oma lemmikõpilaseks pidas. Nii aus ja otsekohene... ja no minu kui Aarne austaja jaoks ka arusaadav. Anu ongi imeliselt hea. Ega ta sellepärast ainult Anu ei armastanud - mitmed tema õpilastest olid talle armsad ning ta imetles neid. Näiteks Raivo Tamm'e kohta imetles tolle suutlikkust päevikut pidada. Samuti õppis ta nendelt. Raamatust kumavad läbi ka Aarne teised "lemmikud" igapäevaelus. Samuti sellised pisifaktid, et tema lemmiktoiduks näiteks oli hernesupp ning et ta sõitis alati ühistranspordis ja talle meeldis see, sest siis sai inimesi jälgida.
Raamat liigub ka Aarne rollepidi ning kõikide nende rollide kohta on toodud ära omaaegseid arvustusi kriitikutelt ja arvamusi teistelt teatriinimestelt. Juba enne raamatu lugemist oli teada Aarne kriitilisus oma enda tööde suhtes ning see, et ainus roll, mille kohta ta ise arvas, et see tal enamvähem välja tuli oli Endla Albee "Kes kardab Virginia Woolfi?" George. Kui ma ise peaksin oma läbi elu 2 lemmikut näitlejarolli välja tooma, siis oleks samuti see tema George üks neist kahest! (teine on 90ndate keskelt - Malviuse psühholoogilise draama võtmes lavastatud Jüri Krjukovi Draamateatri väikse saali "Äbliknaise suudluse" homost kommunisti Malina-roll). Ühtselt kiidetakse igat Aarne rolli. Mitte ühtki halba sõna ei kostu tema töö kohta. Ja ühtviisi kriitikutega olid vaimustuses ju ka publik. Ta lihtsalt oli nii hea, mida iganes ta ka ei mänginud.
Aarnest kui mängupartnerist maaliti juba tema eluajal pilt kui sellest kõige paremast partnerist läbi Eesti teatriloo, kes üldse võib teise näitleja jaoks laval olla. Räägitakse temast kui väga isetust mängijast, kes mängiks justkui partnerile alla ja tõstaks tolle esile. Ühtlasi Aarne puhul töötas see ka nii, et tema ise ei jäänud samuti varju. Huvitav kui Aarne pidas Krjukovit enda jaoks lemmikpartneriks, kas siis tema jaoks tegi Jüri seda ning ta õppis temalt selle nõksu või mida Aarne Jüri kaasmängus hindas?
Minu arvates peaks see raamat olema lava- ja eriti näitlejakoolitusel kohustuslikuks kirjanduseks. Siin on niivõrd palju ridade vahele peidetud, rääkimata otse välja kirjutatud olulisi õpetusi, mida näiteks praeguseid lavakooliõpilasi vaadates võib sõrmega näidata peale, et nad ei mõtle sellistele asjadele. Võib-olla ongi võimatu mõelda või sundida end mõtlema juba mängides teatud nõksudele, ent ometi oleks vaja, et inimesed teaksid, millele tähelepanu pöörata. Eeldades muidugi, et lugeja ise pole nii suure egoga ning ei tunnista ega tea, et tal mõni just selline asi õppida oleks vaja, mille kohta raamatust aimu saab. See on juba lugeja intelligentsuse ning avatuse ja vastuvõtlikkuse küsimus. Kui seda raamatut käsitletakse lavakoolis, siis oleks jällegi võimalik õppejõududel neid teemasid välja tuua ning haavamata kellegi tundeid pakkuda eneseavastuslikku (ja seeläbi eriti tugevalt kinnistuvat) võimalust pöörata õigete inimeste tähelepanu õigetele kohtadele raamatus. Samuti tuleks kõigil teatrikriitikutel see raamat läbi lugeda. Usun näiteks, et ma enam kunagi ei kasuta sõnu "mängis oma tuntud headuses" :)
Jõudsin peaaegu kõik Aarne rollid ära näha pärast 1980ndat aastat. On siiski 2 lavastust, mida ka raamatu lugemine uuesti meelde tuletas, mida oleksin tahtnud tema mängitud tükkidest eriti näha - üks enne ja üks pärast 1980ndat esietendunud - Kaarin Raidi lavastatud Vallak/Unt "Epp Pillapardi Punjaba potitehas" ja "Ja anna meile varjud". Müstiline, kuidas mul see Mikk Mikiveri lavastatud Noren'i tükk, kus lisaks Aarnele mängisid teiste seas ka Ita Ever ja Jüri Krjukov omal ajal nägemata jäi. Mõnusat meenutust nii ühe kui teise lavastuse ja Aarne rolli kohta nende kaante vaheline pakub veel kõigele lisaks.
Sisulises mõttes jäi veel kõlama kuidas Aarnet kõik tema õpilased austasid. Ja kuivõrd erinev oli ta Komissarovist ja Karusoost nii õpetaja kui loomulikult ka inimesena. Aarne kaitses ka mitut õpilast, seda nii sisseastumiskomisjonis kui ka hiljem koolis, kui keegi sattus olema mõnel teisel õppejõul hambus või ise oma ebakindluse küüsis. Kindlasti jäi meelde tema tehniliste nikeradmiste hobi - ikka meeldis talle selliseid "projekte" teha. Käed oli tal ka muidu kuldsed, sest joonistama oli ta mihkel - kõik osaraamatud sirgeldas väikseid mehikesi täis, keda ise kutsus lõustadeks. Ta joonistas ikka väga hästi! Naised olid Aarne jaoks müstika. Ta eelistas ikka meestega asju ajada. Aarne paljudega pikka juttu ei vestnud, ega lähedaseks ei saanud. Samas kui need, kelle ta enda jaoks välja valis, nemad väidavad vastupidist. Rakvere Teatri Eldor Valteriga oli tal hea klapp - käisid koos kalal ja muidu ka olid nagu parimad sõbrad. Aga hiljem oli ka näiteks Ivo Linna temale oluline inimene ja sõber ja Iff räägib, et temaga koos Aarne olla olnud väga jutukas. Aarne üldse armastas "Reekviem"-i võttegruppi. Vaatasin hiljuti seda filmi ning sundisin lapsi ka vaatama. No peale minu ei suutnud keegi lõpuni vastu pidada - film oli ka minu arvates väga ebaõnnestunud, kuigi Aarnes ega ka teistes näitlejates polnud viga - lugu oli (minu jaoks) igav ja jama ning Ivo Linna roll oli peale loetud, mis tekitas võõristust. Aga ju siis neil seal ilmselgelt oli seda "tegemisrõõmu" :) Seda saab ka raamatust teada, mida noor Andrus Vaarik oma õpetajaga koos selles filmis mängimisest arvas :)
Palju oli ka kurvemaid teemasid - eriti valus oli ilmselt tema lavakoolist "kõrvale lükkamine" peale 40 kirjale allakirjutamist. Oluline oli tema vanemate surm kui Aarne oli alles laps ning see, et onu Priit tema kasvatamise üle võttis. Onu Priidust jäi mulje kui sama armsast inimesest kui Aarne ise ja võib-olla sellepärast ongi Aarnest just selline kujunenud ,nagu ta oli ehk onu teda inimesena kõige rohkem mõjutanud. Oluline on muidugi ka esimene abielu - alles lavakooli ajal sõlmitud Siina Ükskülaga. Kuigi Panso sellist asja ei sallinud... Lapselapsed sellest abielust on ju ka teatrisse jõudnud ja vähemat minu jaoks on see positiivseks plussiks nii Sandra kui Kristjani juures. Mõlemad saavad ka raamatus sõna.
Lähedased olid nad ka kursavend Mikk Mikiveriga ja Vanalinnastuudio asutaja Eino Baskiniga. Ükskülat kasutati teatrites selgelt üle ja üldsegi mitte temale väärilistes rollides ja lavastustes. Aarne muidugi mängis kõik auga ära. Tekkis loogiline sild, miks ta pensionieaks nii ära tüdines teatrist. Läbi kõlas ka see, et ta ise austas sisukaid ja tõsiseid tükke, kuigi ei-d öelda ei osanud ta eriti kellelegi. Isegi karjääri lõpus ta nö. lõpetas mitu korda mängimise ära, aga siis ei saanud Einole ära öelda või siis ei saanud Elmole ära öelda jne... Kui ta oma näitlejateed alustas Rakvere Teatris, ehk toonases väiketeatris, siis väiketeatris ehk VATis ta ka oma karjääri lõpetas (Nürnberg oli küll väga hea - eriti Aarne ja Katariina rollid selles). Väga armastas ta partnerina Leila Säälikut... Ka Katariina Unt oli väga hea näitleja tema jaoks (no eks meie teiste - Katariina fännide jaoks ka), aga seda sai ehk veelgi enam kuulda veel sellel ajal kui nad koos Nürnbergi tegid kui nüüd sellest raamatust. Aga Leilaga tegid nad Ugalas näiteks Albee "Kõik aias", mis on ka üks minu suuri lemmikuid ning seda "mängimas käia" Viljandis talle meeldis. Seda paljuski ka Leila pärast. Leila ongi imeline. Palun lavastajad, meelitage teda ikka mängima (hetkel näeb teda vist ainult Vanemuise "Suluseisus"). Aarne tegi vahest ka napsu, aga kui laval mängis siis ei saanud sellest keegi kunagi aru. Näitles igas olekus ka suurepärase ja hea näitleja rolli ära :)
Ja muidugi tema armastus Maša vastu. Muidu talle eriti kellegi arvamus peale lavastaja korda ei läinud, aga Maria Klenskaja - tema naine, tema oli Aarne jaoks oluline. Mariat ta vist ikka natuke kartis ka... aga samas arvestas ja armastas kindlasti... Ega Marial alati vist päris lihtne temaga ka ei olnud, aga ega ta seda ise raamatus ei kurda, sellest saab lugeja aimu läbi mitmete erinevate teiste lugude :) Läbi ja lõhki armas inimene ja armas raamat. Pakatab headusest, nagu selle peategelane.
Kui raamatut üldse milleski kritiseerida, siis olid need kellegi "mälupildid", mida mõnede Aarne rollide juures oli ära toodud. Selgelt ei olnud näiteks "Kontrabassi" rolli juures tegemist "mälupildiga", sest lihtsalt nii täpne ei saa kellegi inimese mälu olla. Selleks peaks olema masin :) Või vaatas kirjutaja videosalvestust ning kirjeldas oma nähtut või jagas pärast etendust üleskirjutatud lugu vms. Aga lugejana tunned kohe ära, et Sulle aetakse puru silma. Lisaks olid need raamatu kõige igavamad lõigud ka - ümberkirjutus lihtsalt ei toimi. Üldse oli kõige huvitavam raamatust lugeda Aarne enda ütluseid, intervjuusid ja arvamusi. Teiseks huvitavam teiste tema lähedaste lugusid ning teiste näitlejate meenutusi ja tema õpilaste omi. Ja alles lõpuks arvamusi, mida teised tema rollide kohta arvasid, ehk kriitikute lugusid. Kuidagi mõttetu tundub see, mida ikkagi keegi inimene arvab kellestki. Huvitavam on ju mida keegi tegi - see räägib temast palju rohkem kui see, kuidas ta seda tegi. See "kuidas" on nagunii väga erinev erinevate inimeste jaoks. Sama on ju minu endaga siin blogis - kellel ikka vahet on peale minu enda, et mida mina arvan. Aga eks siin tulebki välja siis lavastuste ja näitlejatööde peegeldaja roll, üldistusvõime või oluliste osiste ülestähendamine - nende läbi säilib midagi igavikku kaduvatest etendustest ja lavastustest ja töödest. Siis on võimalik anda seda vastukaalu meenutustele ka just õiges ajas tekkinud arvamustega. Peaaegu kõikide rollide kohta, mida raamatus käsitletakse, nende kohta on toodud erinevate inimeste nägemusi, seega annavad need laiema pildi ja kõlapinna. Erinevatest kildudest tekib kokku mosaiikpilt, mis mingi kujutuse võib kuidagigi edasi anda. Eks igal lugejal lähtuvalt tema eelnevatest teadmistest tekib mingi oma piltja seosed ning pusle kokkupandud kujutis. Aarne oli, on ja jääb Eesti teatri ja Eesti rahva jaoks erandlikuks, eriliseks ja tähtsaks.
Antud juhul on see täiesti tähtsusetu ning kõvasti kallutatud kuna subjekt oli minu jaoks nii huvitav ja hea... aga kuna selline komme siin blogis juba kord on, siis hinnang raamatule: 5
Nagu klassikud on öelnud - "saab nutta ja saab naerda" ja täpselt nii selle raamatuga ka on. Saab tõesti laginal naerda mingitele elulistele seikadele, juhtumistele... aga saab ka nutta, sest raamatus on kohti, mis tekitavad nii südamliku tunde, et kurku hakkab pitsitama. Lisaks veel saab palju teada, saab mõtlemis- ja arutlemisteemasid.
Kummaline tunne, aga kui ma raamatu lugemise lõpetasin, oli mul uuesti kahju, ehk teist korda tunne, et Aarne on nüüd lahkunud. Inimesed ei saa ju mitu korda lahkuda... seega ei ole ta tegelikult kuhugile "lahkunud"... ta on ja jääb meiega. Olgugi, et ainult oma rollides - meie mälupiltides, tema filmides ja salvestistes ja näiteks selles raamatus... aga ta on meiega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar