Don Juan - Vanemuine

Kui öelda ühele minusugusele tavalisele eesti mehele sõnapaar ehk nimi Don Juan, siis esimeseks tuleb meelde Arvo Kruusement'i film "Don Juan Tallinnas". Teiseks tuleb meelde 9nda klassi lõpuekskursioon Veneetsiasse, kus käisime vaatamas ka Casanova vangikongi... "Ohete Sild" ja muu sinna juurde kuuluvaga... Aga Casanovat ja Don Juan'i ei maksa segi ajada. Don Juan on fiktiivne tegelane, kes pärineb Hispaania kirjandusest, kuigi seda "naistevallutaja" arhetüüpi on kasutanud (ka Don Juan'i nime kasutades) paljude riikide kirjanikud ja muud loomeinimesed. Casanova on päriselt elanud inimene. Vahet tehakse ka selles, et Casanoval olid ka tunded, aga Don Juan oli lihtsalt võimu peale väljas - rikas mees, kes vallutas naisi vasakult ja paremalt, lihtsalt lõbu pärast ja naiste tunnetega mängides, neist tegelikult vähimatki hoolimata. Kuigi eks neid teooriaid ole palju ja erisuguseid, see siin on minu oma.

Tundub, et itaallasest lavastaja Giorgio Madia on andnud Vanemuise Don Juanile oma itaallase "touch"-i juurde, ehk teinud temast küll natuke inimlikuma, ent ometi võrgutaja, kes ühelt südamevallutuselt teisele liigub. Saatanlik Diavolo on kui Don Juan'i sisemine deemon, kes teda halbadele tegudele lükkab, samas ka kui eradiseisev kõrvaltegelane - saatan ise, kes teda kimbutab ja põrgusse kisub. Huvitav duaalsus ja annab igale vaatajale võimaluse tõlgendusteks.

Don Juan lendabki liblikana naiselt naisele - mida võimatum vallutus, seda väljakutsuvam ja põnevam mehe jaoks... isegi nunnakloostris õnnestub tal üks pattude lunastaja, oma sarmiga uuesti eksiteele meelitada. Valimata vanust, valimata seisust, mõtlemata naiste hingelisele seisundile või olukorrale... Võim nii naiste üle kui ka võim seeläbi nende naiste meeste üle - Don Juan on "võitja" - võidab nii naiste südamed kui mehi, kelle naised teda oma meestele eelistavad. Jahti pidada pole eriti vajagi, sest naised kukuvad juba lihtsalt tema maine ees selili pikali jalad harki oma "vallutajat" vastu võtma... labane liialdus? Ei, nii see ka selles balletis toimub...

Lavastuslikult on see minu nähtud ballettidest üks fantaasiarikkamalt mängulisemaid. Hiigelpeegli kaudu lavastatud "majaseinal ja akendel turnimise stseen" on alguses päris efektne kui ühel hetkel siiski enam ei allu gravitatsioonseadustele ja tekib väike segadus (võib-olla oli see ainult Estonia külalisetendusel nii?). Kuigi sellel pole tegelikult eriti palju vahet, sest teostusest tähtsamaks tõuseb idee... Peeglit kasutatakse ka siis kui saatan maa alt maa peale tuleb ning oma "musta võimu" musta kangana levitab, et sellesse vangitseda patused, kes on vaja maa alla kaasa viia... Peegelfiltri läbi saab see kõik maagilise võimsusenoodi juurde. Ja kogu stseen (nagu mõni teinegi veel) mõjub nagu õudusfilm!

Saatan - Diavolo, kes tõusebki vast ehk olulisimaks tegelaseks kogu lavastuses... igatahes varastab Brandon Alexander kogu show peaaegu endale (ka hiljem teatrist lahkudes kahisesid inimesed garderoobis riideid oodates, et just tema oli laval kõige tähelepanuväärsem) - lisaks temaga kaasaskäiv imeilus viiuldaja Linda-Anette Verte moodustasid efektse power-duo - kaunitar ja koletis (Diavolo on kui "koletis" oma grotsesksete, kuid samas jällegi fantaasiarikaste kostüümide tõttu) - inimeste hingedega viiuldaja ja viiuliga viiuldaja, määravad koos muusika - ideaalne paar - väga hea leid ja lahendus lavastajal! Kuid neid show-varastajaid oli teisigi. Brandon haaras endale tähelenu kui tema oli laval, ent huvitavaid tantsijaid oli veelgi. Ma pole eriti tuttav Vanemuise balletitrupiga (veel), aga varasematest kogemustest ootasin Matteo Tonolo ja Mirell Sork'i etteasteid. Mirell oli seekord taustategija, aga Matteo üks peaosalistest - Don Juan'i teenijapoiss (Don Juan Tallinnas filmis oli selle tegelase nimeks Florestino ja mängis Lembit Ulfsak). Matteo tantsus on olemas see x-factor, mis samuti tähelepanu endale tõmbab. Kuigi tantsutase oli kõigil põhitegelastel peaaegu ühtlaselt hea. Don Juan'i rolli Alain Divoux tantsis ju teistega võrdselt, võib-olla oli isegi tehniliselt üks võimekamaid ja perfektsemaid, aga ometi jäi Don Juan'i rollitäitmine kuidagi tagasihoidlikumaks ja mõjus vähema sisemise põlemisega. Sümpatiseerisid väga kõik Don Juan'i "vallutused" ja eriti neist Elisat mänginud Yukiko Yanagi. Kuigi tal on ilmselt balletitantsijana sama mure, nagu äsja Estonia esitantsijana lõpetanud Eve Andrel, ehk pikkus, kuid täpselt nagu Evegi - omades karakterit ja karismat võib paljugi sellega tasa teha. Minu jaoks oli just Yukiko selle etenduse huvitavaim naistest. Veel üks minu Vanemuise suurematest balletilemmikutest - Maria Engel, kelle kanda oli Donna Elvira roll, ei pääsenud seekord üldse mõjule. Kui ma poleks teadnud kava järgi, et see on tema, poleks ma ilmselt (8ndast reast) arugi saanud. Küll aga üllatas Tarasina Masi Donna Isabellana. Üllatas selles mõttes, et ma pole temale varem eriti tähelepanu pööranudki, aga siin Don Juanis ta puhkes õide ja tantsis end mällu. Donna Anna, ehk Amy Bowring'u tants oli ilus, kuid nagu Maria Engel, seekord Estonia laval ta esitus ei mõjunud nii, et tema partiist midagi eraldi välja tuua. Janek Savolainen'ile on draamades näitlemine tulnud ilmselgelt kasuks, sest Komtuurina mõjus ta ekspressiivsemalt ning oli üks väheseid, keda minusugune balletti kahetsusväärselt harva külastav inimene laval ka ära tundis. Koreograafilises mõttes polnud tema roll küll huvitavamate seas.

Solistid olid kõik väga tasemel, nende tantsudest tehnilisi apsakaid otsida on lausa mõttetu (maandumine siin ja toetav lisasamm seal - las need jäävad tantsijate enda südametunnistusele, oli ka üks nähtavam äpardus, aga tervikut see ei mõjutanud). Esietendus oli ka juba 2 aastat tagasi, seega on see lihvitud viimase peale ideaalseks. Küll oli alguses veidi hüplikkust (võib-olla režii tõttu), tantsud või õigemini lavastus ei voolanud ja kogu tegevustik oli umbes 10 minutit lavastuse algusest konarlik. Ei tea, kas midagi oli valesti lava taga või juhtus midagi, millest tegelikult lavale paistis ainult teatav segadus ja ärevus lavastuse kulgemises. Ma ei saanud ka tantsijate-tegelastega kontakti enne kui alles tasapisi alates pärast "seinalronimise" stseeni, Diavolo mängu sisenemisest... riburada ka teistega.

Kogu kunstiline kujundus (stsenograaf Cordelia Matthes) ning eriti kostüümikunstnik Bruno Schwengl'i commedia dell'arte'likud suure ninaga maskid, mis nii nais- kui meestantsijatel nii üht kui teistpidi ninad üles ja alla "strateegilises kohas" olid, et ma alguses vaatasin, nagu tegemist oleks meessuguelunditega - kellel püsti kõva ja teistel jällegi longus. Ma pole nii palju "neid" kunagi elus näinud... muidu ju ei vaata "sinna kohta"... Ühes stseenis tundus, nagu Diavolo tantsiks ja olekski päriselt alasti! Lisaks tema paljad tagumikukannikad kui tal saatana kikkis sabaga kostüüm seljas oli, mille jalaosad jätsid kitselike reite mulje. Provokatiivne oma grotesksuses, aga samas ikkagi kunstiline ja "teistmoodi". Paljuski ilmselt nende kostüümide pärast seda "farss"-balletiks on nimetatudki... Kui just seda, et moderntantsulikke liigutusi oli siin-seal sisse toodud ei võiks ka natuke farsilikuks komponendiks pidada... Muide, lisaks sarnastele tegelaste nimedele, oli ka siin, nagu Don Juan Tallinnas-filmis "liikuv raudrüü" :)

Koreograafilises mõttes on palju tantsudele lisaks olevale liikumisele rõhku pandud. Seda põnevam muidugi ja tunduvalt mitmekülgsem tavalise klassikalise balletiga võrreldes, ent selle hinnaga muidugi, et see natuke aitab kaasa mõnevõrra häirivale hakitusele. Kuid just näiteks nö. pesuehtsa "põneviku" poolele kandudes olid mõned huvitavad liigutused abiks - näiteks lõpu eel seinal rippudes värisemine-tõmblemine - efektne!

Veel panin tähele, et kui tavaliselt meeldivad minule rohkem soolod ja Pas de Deux'd, sest nendes saab rohkem karakterile keskenduda, siis Don Juani nö. "trupi-osad" olid koomilised ja lahedalt lavastatud ning märkimisväärselt põnevad, neile sekundeerisid ainult tantsud kus Brandon Alexander osales ja mõned Matteo, Tarasina ja Yukiko lõigud.

Valgusrežii oli tase täiesti omaette, värvidest pääses võidule donžuaanlik roosakas lilla ja deemonlikult pahaendelised musta-hallid toonid, kõike katmas igatsuslik sinine - Don Juan ju murdis südameid - kahju nii naistest, keda ta vallutas kui ka meestest, kelle elu ta rikkus nende armastatute pea segiajamisega. Oli hetki kui suur lava andis vajalikku võimsust, aga oli hetki kui oleks tahtnud, barokkteaterlikku ja lopsakalt sisustatud buduaari-efekti, ehk kui seda väiksust ja intiimsust oleks kuidagi suudetud ka tekitada. Lavastus on väga dünaamiline ja ega kõik muidugi ei saagi ühele lavale.

"Unexpected!" ütles välismaalasest härrasmees etenduse lõppedes minu selja taga ja just "ootamatus" lavastuslikus mõttes oligi Madia balleti kõige suurem tugevus, millele andsid tiivad naljakalt huvitavad kostüümid ja Brandon Alexander'i Diavolo ning Linda Anette Verte viiulimäng.

Hinnang: 3-4 ("3" üldisele tervik teatrielamusele võrdluses aasta lõikes nähtud lavastustega, kriitika rabeda alguse ja vähestele koreograafilistele wow-hetkedele, ehk siis just ahhetamapanevaid allegrosid oli vähe, "5" lavastuslikele efektidele - peegel, Diavolo/viiuldaja mittetantsulised liikumised, Brandonile, Matteole, Linda-Anette'e, trupile, kostüümidele ja valguskunstnikule ning "4" tervikule balletina. Tundub, et minus siiski elab väike balletomaan, kes vajab ka selliseid elamusi, rikastamaks draamavõidulist teatripilti. Lavastaja on hellitanud vaatajat väga mitmete põnevate lavastuslike (mitte koreograafiliste) tipphetkedega, aga see jättis vahe-üleminekud kas just igavaks, ent segavalt tühjaks. Stseenide üleminekutes oli takerdumisi, eriti etenduse esimeses pooles, aga see oli ilmselt tingitud "külalisetendusena" mängitud etenduse tõttu. Igal juhul soovitaks seda vaadata ka balletikaugematel inimestel, sest tugeva, kaasakiskuva ja selge süžee tõttu oli tantsust aru saada lihtne ning sellest naudingu saamine mitmete lavastuslike efektide abil garanteeritud. Huvitavalt ja kas just farsilikult, aga pigem commedia dell'arte'likult koomiline, kuid üllatusena sinna vahele ka trillerlikult põnevad stseenid. Esteetiliselt ilus, ent seda groteskselt muigamaajavate kostüümide kaasabil. Vaataks veel teinegi kord!)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed, Alan Proosa tehtud fotod):

Don Juan

• BALLETT
• SUURES MAJAS
• KESTUS: 01:40

Helilooja Christoph Willibald Gluck
Lavastaja–koreograaf Giorgio Madia (Itaalia)
Dramaturg Annegret Gertz (Saksamaa)
Kunstnik Cordelia Matthes (Saksamaa)
Kostüümikunstnik Bruno Schwengl (Austria)
Valguskujundajad Giorgio Madia (Itaalia), Tõnis Järs

Osades Alain Divoux (Don Juan), Matteo Tonolo (Zanni), Brandon Alexander (Diavolo), Maria Engel (Donna Elvira), Amy Bowring (Donna Anna), Tarasina Masi (Donna Isabella), Yukiko Yanagi (Elisa), Lawrence Massie (Don Ottavio), Janek Savolainen (Komtuur), Matthieu Quincy (Carino) jt.

Giorgio Madia ballett-farss

Don Juan on Euroopa kultuuriajaloo ilukirjanduslikest tegelastest üks silmapaistvamaid.
Giorgio Madia jaoks on don Juan teatraalne kuju, kelle müüt sisaldab hetke kaduvuse mõistmist – don Juan on andekas mängur ja erootilise maagia meister, tema liiderlikkus, mis põlastab moraali, sotsiaalseid ja religioosseid reegleid, on ligitõmbav.
Silmapaistvalt isikupärase kunstilise käekirjaga Giorgio Madia näitab meile legendi nüüdisaegses vormis – vastupandamatult võrgutava ja intiimse barokkteatrist mõjutatud lavastusena. Ta on saanud inspiratsiooni Christoph Willibald Glucki (1714 – 1787) ballett-pantomiimist „Don Juan” (1761), esimesest lavastusest, kus loo sisu kandis põhiliselt tants. Madia „Don Juan” on täiendatud Glucki kaasaegsete heliloominguga ja katkenditega Glucki enda ooperist „Orpheus ja Euridice“.
Lavastusel on külluslikud, isegi provokatiivsed kostüümid ja kujundus. Suur trupp laval muudab võrgutamise kauni kunsti vastupandamatuks balletikogemuseks. Elujõuline ja humoorikas commedia dell’arte traditsioon mängib pealiskaudsuse, iha ja ajalisusega ning peab ütlema, et kirest ja hetke kaduvusest kantud barokivaimu saaks vaevalt täpsemini väljendada.

Annegret Gertz, dramaturg

Maria Engel on Eesti teatri aastaauhindade balletipreemia laureaat 2017 – osatäitmiste eest lavastustes „Klaver“, „Don Juan“ ja „Lumekuninganna“ (Teater Vanemuine)

Esietendus 29. oktoobril 2016 Vanemuise suures majas
Maailmaesietendus 21. juunil 2014, Staatsballett Berlin, Komische Oper Berlin