{Sajandi lugu}: Puudutada kuud - Rakvere Teater/Fine5

Eesti teatrite "Sajandi lugu" -sarja teatepulk on jõudnud Rakvere Teatri ja Fine5 Tantsuteatri ühise lavastuseni ning ajalises mõttes 1990ndateni.

See teatepulk muide antakse väga ilusti üle. Teadlikult või mitte teadlikult... kaldun arvama, et "mitte", vaid pigem saatuse tahtel - nimelt kui 80ndatest rääkiv NUKU ja Vaba Lava ühislavastus lõppeski juba otsapidi 90ndate alguses, ühe noore blondi tüdruku (esitajaks Amanda-Hermiine Künnapas) tantsuga, siis Peeter Raudsepp'a lavastuses võtab selle teatepulga vastu üks teine blond tütarlaps - Jaune Kimmeli esituses... ning elutants saab jätkuda...

Lavastus keskendubki pigem 1990ndate alguspoolele. Siis kui noore ja vastiseseisvunud riigi omapärad eriti tugevalt välja joonistusid ja mõned kajad kostusid veel sealt vabaduse-eelsest ajast (näiteks väljamaakultus, aga ka nõuka-nõmeduste viha jm). 90ndate teine pool oli juba rohkem praegusele ajale sarnasem...

Lugu ise on (loe: oleks tantsuta) üsna lihtsakoeline ja üldsegi mitte minu Lennuki lemmikute seas. On ühes väikses Eesti alevis üks rahvatantsuga tegelev tüdruk, kelle tädi on kohalikus kultuurimajas rahvatantsurühma juhendaja. Rahvatants kogu selle vabaduse ja välismaise uudsuse ja värvilisuse virrvarris muutub noorte jaoks ebahuvitavaks. Tüdruk kohtub juhuslikult alevisse tulnud poisiga, kes tantsib hoopis moderntantsu. Tüdruk armub nii uude tantsustiili kui ka sellesse poissi. Kodus jällegi on probleemid - keegi ei oska tegelikult peaaegu, et üleöö saabunud uue ajaga päriselt ümber käia - vend läheb linna pätiks - narkoärikaks; isa ja ema vahelised suhted on külmenenud, kumbki neist ei leia päriselt oma kohta selles segases "uue aja" puzzles, kõik vana laguneb (kodumasinad sealhulgas); tädi on niimoodi kogu oma hingega sees rahvatantsus, et tema jaoks pole üldse vahet mis aeg või mis tuuled puhuvad - peaasi, et rahvatants kestaks edasi... ja kestabki, sest see on elanud läbi kõik erinevad ajad ja tuuled.

Näidendi tekst, kõikide oma filosofeerimiste ja "kuu puudutuse ihaga", mõjub poeetiliselt ja ilusalt. Sellest aimub mitmete kaasosaliste panust ja isiklikke kogemusi. Näiteks vaimustavalt koomiline Anneli Rakema roll rahvatantsuõpetajana - olles ise mitme tantsuõpetajaga elus kokku puutunud, riivasid suisa kõrva tema "Kurat!" hüüded, mida ma ei usu, et ükski tantsuõpetaja (eriti laste või juhendatavate juuresolekul) kasutaks. Aga ju Annelil, Urmasel või kellelgi teisel on teistsuguseid kogemusi. Kuid Anneli roll ja karakter oli tõesti vaimustav! Minu jaoks terve lavastuse tugevaim, oma pingestatuse ja koomilisusega. Hallide juustega - selgelt temast endast vanem, kuid ometi särtsakas kui mitte öelda "käre" - ehtne "vana aja pedagoog", kes pani "prääniku(Kanada-reis) ja vitsaga(vihased ja teravad ütlused)" lapsed tantsima. Selle oma käredusega ta karjus nii kõvasti, et jäi mulje, nagu ta karjuks niimoodi ka oma hääle ära. Paratamatult viis mõtted sellele, et näitleja töövahend on ju ennekõike tema hääl ja milline risk on ikkagi niimoodi karjuda... aga ju näitleja häälepaelad on ka treenitumad ja vastupidavamad :) Mõnusalt mõjusid nad ka duett-duellina õde mänginud Silja Miks'iga. Kuigi Silja pikem "elus pettumise"monoloog kippus natuke venima ning kuigi taheti läbi tema karakteri ilmselt näidata kõigile tuttavat, vinguva pereema tüüpi, siis terviku mõttes andis see ka teatava psühholoogilise draama elemendi tantsulisele küljele vastukaaluks. Psühholoogilise draama elementideks võib lugeda ka "endise küüditaja poja" -teemat või linnas pätistunud venna käekäiku.

Pärast Anneli kärtsmürts-tanstuõpetajat, hakkas tükk tõeliselt elama minu jaoks teise vaatuse tantsudes. Teises vaatuse oli ka (viimasel ajal draamaetendustel tõeliselt harva juhtuv) stseen, mis kutsus keset etendust esile publiku impulsiivse aplausi!

Kuid need tantsud! Erilise wow pakkusid Nele ja Fine5 trupi "Marguse-otsimise-tants" ning Nele ja Marguse modertantsu pas de deux. Koreograafideks kaks Fine5 trupi asutajatest - Renee Nõmmik ja Tiina Olesk. Raudsepp tegi nendega koostööd ka Eesti Draamateatri lavastuses Saraband, kus Renee oli koreograafiks ja Tiina tantsib (seal on seda tantsu siiski tunduvalt vähem ja sellel on üldse teine funktsioon). Kuid tundub, et see koostöö kannab vilja, sest minu meelest pole pikemat aega (niivõrd võrdselt) draama- ja tantsuteater õnnestunult suudetud kokku sobitada. Lavastaja Raudsepp on küll üsna häälekalt kuulutanud, et ta ei usu sellisesse "poolvägisi kokkusurutud projektidesse"... ja eks tal ju ole õigus - parim kunst sünnib ikka "vabalt" - tehes seda just siis kui, ja just sedasi, nagu looja soovib ning kuidas tal parajasti looming tuleb. Kuid sellest hoolimata on tulemus igati väärt elamus ning kindlasti üks õnnestunumaid "Sajandi loo" koostööprojekte.

Juba kiidetud Anneli Rahkema ja Silja Miks'ile lisaks meenutas Tarvo Sõmer minule Lääne-Viru maavanemat Einar Vallbaumi :) Ei tea, kas oli taotluslik või mitte... Helgi Annast'i "tuvitädi" oli küll veel üks nö. ajastu märk, kuid tänamatult pisike roll. Siiski näitas suuremas plaanis ära, et kui kellelgi on kusagil midagi jamasti, siis ikka tuleb ei-tea-kus-kohast mõni hea inimene või "lahendus", mis jälle rajale tagasi aitab. Margus Grosnõi "vanem vend", kes on tüki ebameeldivamaid karaktereid mängibki oma tegelase sobivalt vastikuks - närviliseks ja väga tuttavaks "nähtuseks" just 90ndatest. Tema abilist mänginud Tarmo Tagamets on just selline peapahalase käsilane või niiöelda "sidekick", nagu need kambajõmmid neil põhijõmmidel tollel ajal olid. Eduard Salmistu osa on pisitilluke, samuti nagu Märten Matsu ja tantsijate omad.

Kuid eraldi tahaks rääkida peategelastest - Margusest ja Nelest - esitajateks Madis Mäeorg ja Jaune Kimmel. Mõlemad tantsisid väga hästi! Hingega ja hingestatult - panid uskuma seda kõike mängleva lihtsusega. Kiskusid kaasa oma teekonnale ning oli vahet, kas neil läheb hästi, kas nad jõuavad teineteiseni, kas nad saavad puudutada kuud...
Kahe noore tantsija-karakteri duett mõjus, nagu näiteks mitmetes filmides olnud baleriinist tüdruk ja hiphopparist poiss või mitte-tantsija ja tantsija teineteise leidmine vms (näiteks "Step up", "Dirty dancing"), aga seda erilises eesti kastmes, 90ndatest tuttavate nostalgiliste maitseainetega (laevadel tantsimised, ööklubides tantsimised jne). Erinevad maailmad, mis teineteist puudutades - mõjutavad, tõmbavad ja segunevad. Armastus on ju ilus ning kõik, kes kunagi tantsuga on tegelenud teavad, et eriti lihtne on see tekkima läbi tantsu või tantsu kaasabil. Antud juhul tüdruku huvi ja soov poisi tantsustiilis tantsida, teisest küljest poisil oma oskuste edasiandmine, õpetamine-juhendamine - kokku ja võrdseteks-võrdväärseteks saamine. Tõeliste tantsijate jaoks on tants elulise tähtsusega. Seda vajatakse nagu õhku, vett või... vabadust. Milline õnn kui seda saab teha koos oma armastatuga!

Madis mängib oma tegelase jõuliseks tantsulaval, ent ometi nõrgaks elulaval - nõrgaks mõnuainete suhtes. Tants on tema tee sellest välja. Tants on võimalus elada päriselt, olla ise, olla üle kõigest. Teha midagi endale ja samaga anda. Samas (ka omast kogemusest võin öelda, et) lihtsalt tantsust selleks ei piisa - vaja on ka teist inimest, isegi kui seda endale ei teadvusta seal "põhjas" olles (ja selleks on Margusele Nele). Raha pole Marguse jaoks tähtis (kas pole see mitte ka tõelistele kunstnikele omane!). Tegelikult võib-olla miski peale tantsu pole temale tegelikult tähtis... usun, et ka see tüdruk on tema jaoks alles teisel kohal...

Teisalt kui Nele avastab enda jaoks midagi täiesti uut. Okei, ka see on ju "tants", kuid siiski hoopis midagi muud - emotsioonide ja lugude väljendamine läbi tantsukeele ning mitte ilusate kombinatsioonide ning hoogsate liigutustega ülev ja toredemeelne rahvatants. Tema jaoks (ma usun), tuleb ikkagi poiss kõigepealt ja teisena või parimal juhul võrdselt olulisena - tants. Nii on see ju ka tihti elus - prioriteedid ei kattu ja on pidevas liikumises - kõik otsivad õnne, aga alati ja kogu aeg ei saa kahe inimese õnn seisneda kõiges ja samaaegselt samas... Jaune sõnalisest mängust aimub samasugust pingutust, mis tantsulise pingutusena on usutav, aga draamas enam mitte päris. Samas noortel näitlejatel on minu arvates just liikumine ja kehaline usutav ekspressiivsus raskem tulema ning sõnaline tuleb tavaliselt kiiremini... Jaunega tundub olevat just vastupidi.

Mõnus oli märgata, et ka lavastajale mõjuvad Silja ja Jaune sarnased ning nende ema-tütre sobivuses pole väikseimatki kahtust. Nii Madise kui Jaune füüsiline näitlemine ja näiteks liigutuste arenemine mõne tantsulõigu harjutamisel on kahtlemata raskesti väljamängitavad kuid õnnestunud. Madis on tõsine ning täiesti teistsugune oma varasematest rollidest (milline kameeleon - muudkui näeb temalt uusi ja uusi nüansse!). Ka Jaune on väga tõsine, aga tüdrukulikult. Mõlema näitleja enda rolli nautimine kandus üle publikusse ja seda oli tõesti (eriti tantsulõikudes) imeline jälgida-vaadata. Tegelased on kui realistlikust elust ja seega ei saa neisse süstida karikatuursemaid karakteristikuid, mis on kõrvaosaliste luksus. Nende rollide karakterid tuleb realistlikus võtmes välja mängida lavale ja see on palju raskem. Mõlemad noored näitlejad siiski suudavad seda. Madist usub veel eriti, Jaune mängus on grammivõrra märgata "mängimist", aga see võib muidugi olla ka esietenduse ärevus ja/või sõnaliste osade ja tantsude koreograafia vaheldumisest tingitud. Kuigi veelgi suurema tõenäosusega hoopis vaataja silmade/kõrvade viga...

Valgusega on saanud Arne Maasi korralikult mängida - see aitab luua nii mõneski stseenis õige atmosfääri. Päris palju on ka hämarapoolset ja selles mõttes tundus see valguskaart eriti väljakutseid pakkuvana. Kuid Arne on need tõeliselt eriliselt hästi suutnud lahendada! Lilja Blumenfeldi kunstnikutöö on tagasihoidlikum, ent kuna silma ei häirinud, siis midagi valesti ka ei olnud (ka see koostöö Peetri ja Lilja vahel on saanud siin Sarabandile jätku). Laval oli veel teinegi "lava", mida vastavalt stseenile ühe või teise lavana ära kasutati. Kostüümide, meigi ja parukatega anti natuke ühes lõigus värvi, muidu võidutsevalt ja läbivalt pruunidele ja tumedatele toonidele.

Lõppkokkuvõttes tekkis isu veelgi näha selliseid draama ja tantsu võrdseid sümbioose. Tantsijad on ju inimesed ning kuigi tantsijate elu on tants, siis sinna tantsu vahele, ette ja taha ning tantsu endasse sekkub ju ka elu ja inimesed, kes ei ole tantsijad... vist otseselt sellele mõtlematagi, siis just sellist tükki olen ma juba pikemat aega oodanud. Tantsunautlejatele ja tantsuga tegelenud inimestele kõvasti äratundmisi pakkuv huvitav lavastus. Kuid mu tantsukauge teatrikaaslane näitas ka silmade särades teise vaatuse keskel (vilkuvate tuledega Marguse otsimise tantsu peale) pöialt ja tundus, et tema sai sellest vähemalt sama palju kui minagi!

Hinnang: 4 (Lavastuse tugevaimad küljed on tantsu ja draama kombineerimine väga sujuvalt ning sisuliselt orgaaniliselt, Anneli Rahkema käre, aga koomiline tantsuõpeja/tädi roll, peategelaste tantsupühendumus ja tants üldse! Päris nõrku külgi polegi. Kuigi lugu ise oligi selline lihtsamat sorti, siis sõnadesse pandud ilu ning mõnede mõtteliste- või ka otse lauseliste kalambuuridega tehti see tasa mitmekordselt. Kuigi esietenduse publik tõusis lahkelt seisma, siis päris sellist vaimustust ma ei jaganud. Küll oleksin seisma tõusnud neile eelmainitud kahele tantsule, kahele tantsijast draamanäitlejale ning Annelile, Renele, Tiinale ja Peetrile.)

PS. Isiklikus plaanis oli üks lahe äratundmine... 90ndatel tantsisin Reet Kriegeri juures (mõnda aega ka Ants Taela juures ning ka Dance Act'is poiste rühmas) ja laulja Nancy taustatrupis. Ja ikka viidati ja räägiti nii ühes kui teises kohas "tantsupoistest"... Sellest tulenevalt on siinse blogigi nimi "Danzumees." Lavastuses kutsuti Margust mitu korda "tantsupoisiks"... ja no kes 90ndatel oli tantsuPOISS, see on ju nüüdseks "meheks" saanud :)
Mitmeid muidki sisulisi paralleele sai tõmmata...

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Urmas Lennuk, Peeter Raudsepp

{SAJANDI LUGU}: PUUDUTADA KUUD

Uue vabaduse lugu

Rakvere Teatri ja Fine5 Tantsuteatri ühisprojekt sarjas „Sajandi lugu”, mis on teatrite ühiskingitus Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks.

Lavastaja Peeter Raudsepp
Koreograafid Rene Nõmmik, Tiina Ollesk
Kunstnik Lilja Blumenfeld
Valgus Arne Maasi
Osades Helgi Annast, Richard Beljohin, Margus Grosnõi, Jaune Kimmel, Simo Kruusement, Kristo Kruusman, Märten Matsu, Silja Miks, Madis Mäeorg, Olga Privis, Anneli Rahkema, Helen Reitsnik, Eduard Salmistu, Triinu Sikk, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets

90ndate algus Eesti külas. On üks pere, kus tütar tahab tantsida, vend ajab linnas äri, isa nutab taga sovhoosi, ema igatseb uut pliiti ja tädi on rahvatantsurühmaga esimese välisreisi ootel. Külla saabub poiss, kes tantsib teisiti, kes on teisiti. Uus aeg toob uued unistused, mille täitumine näib olevat nii lähedal nagu kuu, mis selgel ööl akna taga ärkvelolijaid oma lummusesse püüab. Aga kuu poole sirutuva käe ette jääb klaas ja see on aastatega määrdunud. Uus raha, uued mõnuained, uued arusaamad ja väga vanad vaenud katavad akna aina paksema saastakorraga, nii et lõpuks tuleb see klaas puruks lüüa.

Esietendus 13. aprillil 2018 Rakvere Teatri suures saalis