Sweeney Todd - Vanemuine

Mida me teeksime tänasel päeval ilma Vanemuiseta? Ükski teine teater ei tundu enam kallite muusikaliõiguste ostmisega riskivat... Selles mõttes tuleks juba eoses suhtuda järgnevasse teatrielamuse peegeldusse, sh. eriti kriitikasse, läbi teatava prisma - mul on tegelikult väga hea meel, et vähemalt 1 eesti teater korralikke maailmakuulsaid ja üle maailma mängitavaid muusikale koju kätte toob ja veel emakeeles! Aitäh!

Sissejuhatuseks võin öelda, et minu läbi aegade 3 eestikeelset lemmikmuusikali on endiselt Vanemuise "Evita" (Tiit Ojasoo lavastus) Tartu Raekoja platsil, Smithbridge Productions'i "Vampiiride tants" Tallinna Linnahallis (Ivo Eensalu lavastus) ja Comedy Productions'i "Chicago" Tallinna Lauluväljakul (Marko Matvere lavastus). Hiljutine Vanemuise "Hüljatud", mis peaaegu esikolmikusse sisse murdis, andis lootust, et kohe-kohe tuleb veel kõvem pauk, mis ometi ühe nendest (praeguseks ilmselt juba teatavate ajaloolisusest tingitud romantiseeritud mälestuste tõttu  eriliselt tugevaks on südames muutnud) tipplavastustest troonilt lükkab. Ei juhtunud seda veel Hüljatutega, ega juhtunud seda ka Sweeney Todd'iga. Võib-olla see polegi enam võimalik? Võimalik oleks see ehk vaid juhul kui tuleks mingi muusikal, millel on sisu, muusika, lavastaja, karakterid näitlejad, koreograafia, kunstniketööd ning kõige tipuks kogu atmosfäär nii tugev, et lihtsalt tuleb see muusikalide kuldne trio vähemalt kuldseks kvartetiks muuta. Kas ehk saab Vanemuise järgmine muusikal - "Kaunitar ja koletis" sellega hakkama... seda näitab aeg. Endiselt ootan ja loodan, et keegi kunagi Moulin Rouge'i filmi teatrimuusikaliks, koos kõigi trikkide ja eestikeelsete versioonidega popklassikalauludest ära teeb - see oleks vast üks võidu valem!

Kui nüüd võtta need eelloetletud olulisimad komponendid, siis Sweeney puhul olid paigas 8st 5 - lavastaja, kunstnik, huvitavad karakterid, koreograafia ja atmosfäär. Ülejäänud kolmes oli pisut arenguruumi...

Praeguseks peaaegu 90 aastane helilooja Stephen Sondheim on muuhulgas ka näiteks West Side Story muusikali üks autoritest. Usun, et ta on koos Andrew Lloyd Webberiga maailma tuntumaid muusikalide heliloojaid. Ühtlasi on ta ka Oscari võitja - Madonna Dick Tracey filmis esitatud laulu eest. Sweeney Todd'i muusikal nägi esimest korda ilmavalgust aastal 1979, kuid vähemalt sama kuulus on ka selle muusikali põhjal 2007. aastal valminud mängufilm (Johnny Depp'iga peaosas). Paratamatult mõjutab see kui filmi oled näinud ka muusikali suhtumist - lugu on ju teada ja seega sisulisi üllatusi vähem. Ette on teada ka karakterid ja nende surmad ning muidugi "lihapirukad". Mõned sisulised keerdkäigud tulevad filmis paremini välja, aga muusikalilaval toimuval on jällegi palju suurem mõjuvus koos elava muusika ning otse silme all lahtihargneva looga.

Üheks muusikali nõrgemaks küljeks peangi selle lugu. Kuigi muusikalidele kohaselt trafaretselt lihtne - paralleelsena jooksevad kättemaksu- ja armastuslugu, mis oma keerdkäikudega teineteisega ajuti ristuvad, ainult, et neid "keerdkäike" polegi eriti. Lisaks kättemaksule ei saa unustada ka "lihapirukaid", mis kogu loole markantset vürtsi lisavad. Olemuslikult "õuduslugu", kuigi pigem "südame-pahaksajamise-lugu". Huvitava ääremärkusena ajas kellegi juuksetuttide või sõrmeküünte leidmise jutt lihapirukatest südame ehk isegi vähem pahaks kui vanamehe intsestlik soov abielluda oma kasutütrega... Kuid seda vast eelkõige Lauri Saatpalu rolli täistabamuse tõttu.

Sisu mõttes tuli filmis natuke paremini esile see inimeste hull himu nende pirukate järele, mis omakorda lisaõõvastust tekitas. Oli seda ju ka teatrilaval, kuid vähem. Teatris tuli jällegi see kohtunik Turpini nilbus paremini välja (kuigi ka filmis Alan Rickman kehastas seda väga mõjuvalt). Ega need suured maailmanimega staarid muidu nii armastatud ja kuulsad poleks kui nende rolliloome tase nii vinge poleks. Selles mõttes ongi raske võrdluses peale jääda, ent oli ometi mõningaid täiesti võrdväärseid tipprolle ka teatrilaval, mis stseeniti isegi ületasid oma välismaalastest ametivendi ja -õdesid. Juba mainitud Lauri Saatpalu teeb üldse ühe oma parimatest rollidest - tõsine, kuri, armujanus, vastik, nilbe, krobeline ja kandiline vanamees, kes on kogu kurjuse kehastus selles lavaloos. Nii, et kättemaksu ja õiglust janunev Sweeney ja lihtsalt ärikasumi ja armastuse peale väljas olev proua Lovett oma mõrvarlike kalduvustega on kui õigustatud tegutsemisega tavakodanikud. Lauri tegelane on tõeliselt vastik, kuid seda mitte ainult sisuliselt, vaid need tema kehahoiakud, ülioluline täpne tempo mõnedes misanstseenides (näiteks üks põnevamaid hetki on lavastuses siis kui ta Sweeneyle külla läheb ning Sweeney napilt äsjamõrvatud kerjusnaise habeajamistoolilt kõrvaldada jõuab - Lauri ei aeglusta hetkekski sammu, samas kui Rasmusel tooliga on mingid probleemid - väga ehedalt mõlemalt poolelt mängitud ning lavastaja Tanel Jonasel filigraanselt õnnestunud pingeline misantseen), aga ka dramaatilisus ning noaga lõigatav pinge, mille ta iga kord lavale endaga kaasa toob! Vapustavalt hea roll! Ja väga mõnusalt ehtsa ja usutava dramaatilisusega ülesehitades kohtuniku laulud. Ükski tema laul ei olnud hetkekski tasapaks, kõik olid kui miniteekonnad kusagilt kuhugi erinevate tõusude ja mõõnadega. Ja selles suhtes oli ta tegelikult ainuke laulja laval (teine Lauri, ehk Lauri Liiv natuke kasutas seda ka), kes sellist dramaatilist jutustamist lauldes valdas. Mitte pingutades piinliku täpsusega noodis olla ning pingutada hästi ja selgelt laulda, see tuli nagunii kaasa professionaalsusega. Pöörasin sellele eraldi tähelepanu ning lausa ootasin ja vaatasin kuidas ja kas keegi teine ka sellise laulmismaneeriga oma rolli lahendab, aga ei, ainult Laurid oskasid seda trikki (Priit ilmselt proovis, aga see otsus mängis talle hoopis vastu Tobiase-karakteri olemuslikkuse tõttu).

Teine, kelle muusikalipeaosa on saanud pikalt oodata, ometi kui tegemist on lausa suurepärase lauljaga - Maria Annus! Olen ühe oma lemmiknaisnäitleja kallal viimasel ajal natuke nurisenud, et rollid on muutunud kuidagi sarnasteks ja laval on jäänud üllatusi väheseks. Kuid proua Lovett'i mahlane karakter on ka Maria mängule sära silma toonud. Milline segadust sees kandev naine, naljakas ja seeläbi ju ka hirmus karakter tal õnnestus luua. Kuigi teda pole peaosalisele kohaselt piisavalt pidevalt laval, mängib ta oma karakteri sama suureks kui nimitegelane. See roll on kuidagi nii õigel ajal Mariale tulnud (või no täpsemalt ikka juba tükk aega - loe:"liiga kaua" ootame ju tema suurt muusikalirolli!). Ja tema kehastus proua Lovett'iks on vaatajale-kuulajale puhas nauding!

Ja muidugi Sweeney ise, ehk Rasmus Kull. Olen tema mängu kahest eelmainitust vähem näinud ja võib-olla seda suurem avastuslik üllatus seostus just temaga. Päris suures osas natuke altkulmu vaadates mängides, annab ta sellega oma Sweeneyle teatava hirmsa efekti karakterile juurde, mis sobib ja mõjub. Kuid eriti imeline oli ta hetkedel kui ta laulab. Millegipärast mõjus tema laul nagu vanad-head-tipplauljad - selge diktsioon, häälelt ilmselt tenor, on Sweeney partii tegelikult rohkem baritoni või isegi bassi oma, kuid Rasmuse häälele sobib see valatult või on ta lihtsalt nii osav häälekasutaja. Vaimustav! Ilmselt muusikali parim lauluhääl. Ja just see diktsioon sinna juurde, mida on muusikateatris kerge kaotada. Lihtsalt vaimustav roll!

Ära tahaks ka märkida, et Lauri Liiv annab igale muusikalile nii palju juurde. Seekord ebameeldivaks ja kõhukaks kohtuniku abiliseks tehtud, aga no tema muusikalilauludele sobilik häälematerjal oli igas tema väiksemas või suuremas laulus imeline. Lisaks teatav karikatuursus, mis ta oma rollile annab, sobib väga hästi ja loob temast arvestatava tegelase, kuigi otseselt seda tegelast seal väga vaja polegi. Pirjo Jonas, inglihäälse Johannana, mõjus eriti hästi kui ta poisiks oli maskeeritud, see andis talle võimaluse natuke karakterit mängida ka, muidu Johanna roll on kõrvalisem ning selline hädine roosamanna-tütarlaps, kellel polegi nagu erilist sisu. Pirjo sopran on imeline ja konkureerib Rasmusega parima lauluhääle tiitlile. Kuna see laulupartii ning roll ise ei ole nii sisukas, siis kahjuks jääb karakter ebahuvitavamate sekka. Valter Soosalu oli kahtlemata esietenduse publiku suurim lemmik. Eks muidugi see tema võlts-itaallasest Pirelli on ka üks humoorikamaid ja karikatuursemaid karaktereid kogu loos ja sellepärast on publiku poolehoidu ka lihtsam endale saada selliste lihtsamate vahenditega. Aga tuleb arvestada, et midagi ei saa Vanemuise tipptasemel muusikalidega ärahellitatud muusikalidepublikult lihtsalt "niisama" - eks see publikulembus oli igati väljateenitud osava ja märkitabava mänguga. Eriti filmi näinud inimeste jaoks, sest Boratina tuntud Sacha Baron Cohen'i kingad on ühed suurimad täitmiseks. Minu jaoks võib-olla õige pisut selle võrdluse tõttu jäigi nagu Valteril üks tasand puudu. Filmi Pirelli oli pikk ja Tobiase vastu karm ning temas oli sellist sobivat kõrkust, mis Valteril on puudu. Valter Soosalul on liiga heasüdamlik olek (silmad?) mida ta pole tahtnud mingite hoiakute või nõksudega muuta. Eks muidugi see teeb tema Pirellist jällegi temaliku, aga lõppkokkuvõttes mõjus ta ehk natuke kellegi teise kui Pirellina - teatava klounina nii Sweeney kui publiku jaoks, aga oleks tahtnud veel mingit tasandit juurde - seda "õudusele ja kurjusele" viitavat pahalasekihti. Kerjusnaisega oleks võinud sisulises mõttes olla vastupidi, et teda ei tunnistaks ilusa Lucyna ning ta poleks varajatud kerjusnaisena, sisu mitteteadvate jaoks jääb see "üllatus" sedapidi arusaamatuks. Mul on küll ülimalt hea meel, et Laura Kalle on muusikali kaasatud. Tema heast lauluhäälest sai aimu eelmise aasta vaimustavast kupleest lavastuses "Siuru õhtu 100". Lavakas rohkem minu teada dramaturgiks õppinud Laura on tegelikult üks huvitavamaid Ugala lavajõude, aga siin etenduses on ta liiga kõrvaline ning ei eristu mitmetest teistest, väiksematestki taustategelastest. On ka kaks tegelast, kelle asemel ma ilmselt oleksin eelistanud dublante. Priit Strandbergi draamatekstid ja karakteriloome oli küll igati paigas - seda nii allasurutud abilisena Pirellile kui ka hiljem surmahirmus lihapirukate tegeliku liha päritolu avastajana keldris, aga tal oli ilmselgelt püüd ka oma karakteri lauluhääl muuta selliseks hädiseks ja karakterile vastavaks, kuid millegipärast selline lahendus ei toiminud. Võib-olla sellepärast, et teiste lauluhääled on üks võimsam kui teine? Ma pole ka Priidu laulmisega muidu eriti kursis, kuigi tean, et musikaalne ta on, aga tema Toby lauluhääl üllatas ning mitte positiivses mõttes. Samas oli ilmselt tema taotlus karakteriseerida seda Toby jaoks kuid kahjuks ei mõjunud see ei usutavalt ega ka nauditavalt. Vastupidiselt Priidule oli mu arvamus Kalle Sepp'a suhtes. Tema laulmine oli okei, aga karakteriloome jällegi tunduvalt kõigist teistest näitlejatest vähem professionaalsem. Ma ei ole kunagi varem teda teadlikult ei laval mängimas ega ka laulmas näinud-kuulnud (tean, et ta mingis telesaates on kuulsust niitnud, kuid ma pole vaadanud eesti laulusaateid juba aastaid), võib-olla lihtsalt oli ta stiil võõras minu jaoks (ma ei tea põhjust, kuid ka karakter sellisena ei mõjunud usutavalt). Kahtlen, kas ta on kunagi saanud näitlemiskoolitust, sest mingi baas oleks nagu olnud puudu ja loomulikkusest seda ka ei tulnud. Temale oli usaldatud ka minu lemmiklaul selles muusikalis, ehk "Johanna sind viin siit"... ja selles kohati tulid mingid dramaatilised noodid sisse väikse mõnusa käreda värinaga, mis sobis hästi, kuid tegelane ise oli üheplaaniline, ilma igasuguse sisuta. Lisaks näitlejana täiesti ebausutav nö. "esimese armastajana". Selles suhtes ma arvan, et tema puhul on rollijaotuses viga tehtud. Kuigi võib loota, et kui see roll rohkem sisse mängida ning esikanärvi pole, siis asi paraneb ning tal õnnestub mingeid nüansse tuua ka oma mängu. Samas oma tüpaažilt ei anna ta kuidagi "armunud poisikese" mõõtu välja. Tema olek laval lihtsalt ei sobi Anthonyks ja selles pole Kalle ise süüdi. Pean ka üles tunnistama (kuigi sellel siinsele arvamusele pole vähimatki mõju), et kuna seda rolli mängib ka Jaanus Tepomees, siis see oli minu jaoks ainuke roll, mida juba enne esietenduse nägemist lootsin, et mängiks teise koosseisu näitleja.

Iir Hermeliin, kes on loonud väga tabava viktoriaanliku lava-atmosfääri, särab oma kunstnikutööga veel mitmete, nii suuremate kui väiksemate detailidega. Tabav leid oli lihunik-habemeajaja Sweeney tool, millest on mööda liumäge mugav oma mõrvaohvreid keldrisse lasta ja efektne lavalt vaatamiseks ka. KOSTÜÜMID! Wow! Ainuke silmiriivav kummalisus oli Lauri Liiv-i kohtuniku abi paljad sääred... miks? Imelikuna mõjus, nagu tõrvatilk meepotis, sest kõik ülejäänu koos kostüümidega on ilmselt üks aasta parimaid kunstnikutöid. Hea koostöö ka videokunstnik Taavi Varmiga, kelle aknatagused elemendid tihti atmosfääri aitasid luua. Jällegi viktoriaanlikkust rõhutavad suured hammasrattad või siis "veri" - ehk kogu videokunst oli veelgi üks oluline hüpe lavastusliku täiuslikkuse suunas.

Esietendusel olid mõned kummalised valguseviperused, mis küll kogupilti ei rikkunud, aga silma torkasid sellegipoolest ja ei lasknud mõjule pääseda täpsel ja teraval valgusrežiil, kuigi hämarad ja pahaendelised toonid töötasid hästi kaasa. Janek Savolainen'i koreograafiat oleks tahtnud veel ja veel. Eriti mõnusad olid tantsude finaalid, kui tekkisid ilusad kujundkombinatsioonid. Milline lahe pikem lõik üldse igas mõttes, nii lavastuslikult, muusikaliselt, laulu mõttes, kunstiliselt ja eriti tänu liikumisele oli see erinevate meeslaipade ülevalt tasandilt ükshaaval lihapiruka materjaliks alla tulemine ning jällegi lahe finaal (mida võib näha siinse teksti algusfotol).

Ma ei tea kui palju Pirjo Jonas varem on tõlkeid teinud, aga kuna juba kõrva jäi, siis mingid laulusõnad olid imelikult pikkade ridadega, mida justkui tuli tegelasel suruda ühte lausesse või veel samasse nooti. Lisaks mingist professionaalsest kretinismist ja kuna originaaltekst jooksis inglise keeles üleval tablool, siis paratamatult lugesin aeg-aegalt ka seda teksti toetuseks ning saateks ning isegi selle vähese lugemise peale jäid silma mõned sõnamängud, mida inglise keelest ilmselt ei andnud kuidagi eesti keelde üle tuua. Samas mõned nendest sõnamängudest on õnnestunud tõlkida ka ja publiku reaktsioon nendele oli ka kohe ilmne (tavaliselt oli see seotud naerupahvakutega), näiteks surmale viitavad väiksed kalambuurid.

Tanel Jonas, kes selle kõik sidus üheks võimsaks, põnevaks ja eriliseks vaatemänguliseks muusikalilavastuseks on loorbereid väärt. Tantsud, laulud, draama-osad, ajastatud stseenid ning toimivad pisemad misanstseenid sellises suures masinavärgis ja sujuv voolavus - kõik toimis kõrgtasemel. Põnevuspinge ja armastuse segamine nii, et see ei läheks läägeks, vaid säiliks kergete koomiliste kalduvustega ajastu-õuduka joon, see kõik on väga hästi õnnestunud. Mitmed väiksed lahendused, nagu proua Lovett'i ahju jõudmine - vajavad kindlasti natuke rohkem mõtlemist ning leiutamist, kuidas neid sättida, et asi toimiks ja Tanel on nii mitmeski kohas need põnevalt ja hoogu või elevust lisades huvitavalt lahendanud.

Eraldi tahaks kiita Vanemuise koori, kes mitu korda pakkusid külmavärinaid, kui nad võimsa hooga mõnesse rahulikku ja vaiksemasse stseeni sisse sõitsid. Eks natuke läheb see kiidulaul ka muusikajuhi kapsaaeda, aga no muusikaline taust ja orkestratsioonide võim ja ägedus valitsesid mitmetel kordadel läbi etenduse. Kuigi minu meelest selle muusikali jällegi üks nõrgemaid külgi on selle muusika. Ei saa ka öelda, et Sondheimi muusika minule ei meeldiks, aga Sweeneys ei ole ei kuulsaid laule ega ka muidu erilisi emotsiooneäratavaid muusikapalu. Ainult tänu Vanemuise Sweeney Todd'i muusikalistele jõududele on need emotsioonid siia suudetud sisse tuua.

Hinnang: 4 (Publiku elav kaasaelamine aitas luua veel omakorda atmosfääri. Üldselt ma arvan, et ega väga palju kõrgemat hinnangut ma sellele materjalile ei saakski anda. Tanel Jonas on selles mõttes suutnud sellest ikka väga palju lavale pigistada. Mitmed laulvad näitlejad näitasid enda kõrgvormi ja Iir on teinud tabava ja viktoriaanlikku ajastuatmosfääri edastava kunstnikutöö. Kõik need eelmainitud võnked ideaalist on tervikut mitte eriliselt mõjutavad pisidetailid. Kindlasti ei jäta see lavastus külmaks, aga mis mind mõnevõrra ikkagi rohkem häirima jäi oli see sisuline lihtsus. Sisu tugevust on hea hinnata näiteks sellega, kas pärast etendust Tartust Tallinnasse sõites on autos midagi teatrikaaslasega arutada, vaielda või järelmõtiskleda. Seda Sweeney ei paku. Sweeney pakub hetkes olemist ja selle hetke nautimist - puhast ja kõrgeklassilist meelelahutust. Ent kui sisu on vähevõitu, siis hakkab toolipeal pikalt istumine tekitama nihelemist ja väsimust ning minu jaoks oligi see 3 tundi antud kontekstis liiast. Ma väsisin selle vaatamisest ära, ju oma roll sellel oli mängida ka faktil, et sisu oli juba tuttav. Samas on seda kõike eelmainitud "head" kolme tunni pikkuses niiöelda kogu raha eest!)

Esietenduse publik tõusis heldelt aplodeerides seisma. Eriti ei oodatudki, vaid inimesed olid kõik kohe peaaegu püsti (minu ees istunud Nele-Liis Vaiksoo oli vist saalis teine tõusja - ja tema teab ilmselt väga hästi, mis sellise töö tegelik väärtus on). Muusikalide esietenduste omapära - on ju lauljad ja muusikud nii pika etteastega ühele poole saanud, andnud endast palju ning enam-vähem ju igati õnnestunult - ikka tõustakse lõpus püsti... Mina olen otsustanud püsti tõusta vaid sellisel juhul kui olen tõesti midagi harukordset kogenud (selle istumajäämisega mitte austusetust välja näidata soovides, vaid pigem kui tõusen, siis oleks sellel mingi eriline väärtus, kasvõi siis ainult minu enda jaoks). Käesoleva aasta siiani 79 teatrietenduse kohta on seda juhtunud 3 korral. See on iga 25 teatrikülastuse kohta 1 kord (ja neist kolmest korrast 1 on selline kui ma tegelikult seesmiselt tõusin, aga keha ei kuulanud meele sõna, seega füüsiliselt jäi istuma). Jätkan seda liini. Minu reas oli siiski veel ka üksikuid teisi, kes päris seisvate ovatsioonide vääriliseks seda Sweeneyt ei pidanud. Kuigi võimas ja uhke elamus oli see nii ehk naa ja Tanel Jonaselt (ning mitmelt teiseltki trupist) üks tippklassi töö.

Muide aplaus võis olla üks Eesti teatrite aplausipikkuse rekordeid. See muudkui kestis ja ei tahtnudki lõppeda! Ka sellisel asjal on oma väike elamuslik lisaefekt! ;)

Tekst lavastuse kodulehelt (siinset fotod on Maris Savik'u tehtud):

Sweeney Todd

• SUURES MAJAS

Muusikal

Helilooja ja laulusõnade autor Stephen Sondheim
Näidendi autor Patrick Quentin
Tõlge eesti keelde Pirjo Jonas
Lavastaja Tanel Jonas
Muusikajuht ja dirigent Martin Sildos
Dirigent Taavi Kull
Kunstnik Iir Hermeliin
Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla Teater)
Videokunstnik Taavi Varm
Koreograaf Janek Savolainen

OsadesRasmus Kull või Priit Volmer (RO Estonia), Maria Annus või Hele Kõrve (Tallinna Linnateater), Pirjo Jonas või Maria Listra, Jaanus Tepomees või Kalle Sepp (ETA revüüteater „Starlight Cabaret”), Sepo Seeman või Lauri Saatpalu, Priit Strandberg või Kaarel Targo (Must Kast), Lauri Liiv või Peeter Veltmann, Valter Soosalu, Laura Kalle (Teater Ugala) või Merili Johanson, Simo Breede, Artur Nagel ja Oliver Timmusk

Ooperikoor ja balletirühm

„Sweeney Todd“ ei ole nunnu lugu lihapirukatest. „Sweeney Todd“ on lugu taevani kisendavast ebaõiglusest ja sellele järgnevast kättemaksust. Algul küll õiglane ja ilus, mürgitab kättemaks lõpuks mõistuse ja inimesed, kes sellega kokku puutuvad, mattuvad lõpuks vere, hulluse ja laipade alla. Aga siis laibad kaovad ja proua Lovetti poest hakkab tulema meeldivat pirukalõhna…

Habemeajaja Benjamin Barkeril oli armastav naine ja kena tütar. Kuni päevani, mil ta mõisteti süüdi kuriteos, mida mees polnud toime pannud, ning pagendati igaveseks. 15 aastat hiljem naaseb ta Londonisse Sweeney Toddi, meisterliku pardurina, kelle suurimaks sooviks on maksta kätte tema kannatused põhjustanud kohtunik Turpinile ning tolle ustavale käsilasele Beadle Bamfordile.

„Sweeney Todd: Fleet Streeti põrgulik pardur“ on ohjeldamatult iseäralik ja sünge muusikaline põnevik aastast 1979, millele on muusika ja laulusõnad kirjutanud Stephen Sondheim. Muusikali esietendus toimus 1979 Broadwayl ja 1980 West Endis, see on võitnud Tony auhinna parima muusikali kategoorias ja Olivier’ auhinna parima uue muusikali kategoorias.

Ekraniseering aastast 2007, mille peaosades Johnny Depp ja Helena Bonham Carter, pärineb Tim Burtonilt. See tõi filmile kaasa parima kunstnikutöö Oscari, Deppile komöödia- või muusikaližanri parima meesnäitleja Kuldgloobuse ning Burtonile sama žanri parima filmi priisi.

Esietendus 2.06.2018 Vanemuise suures majas

Muusikali “Sweeney Todd” litsents kuulub Music Theatre Internationalile (MTI).

Muusikal? Ohjeldamatult iseäralik muusikaline triller. Soovitame vaadata.

Esituskeel: eesti
Tablool: inglise, soome
Nutiseadmes: inglise, soome, vene