Pilgatud pimedus - VAT Teater

Sügis ei ole alanud just eriti heade emotsioonidega teatrimaastikul ja seda mõnusam oli ometi saada üks positiivne laks eelmisel neljapäeval Rahvusraamatukogu keldrisaalist. Ehk sealt kus tegutseb VAT Teater. Võrdlemisi noore Saksa näitekirjaniku - Wolfram Lotz'i, esialgu kuuldemänguks (2013.aastal) kirjutatud lava-vormi-instseneering, mis on edukalt ka auhindu oma kodumaal niitnud. Teiste seas näiteks 2015 "aasta saksakeelne näidend" ja muidki. Kuigi Mihkel Seeder, kes on teksti tõlkijaks ning VATi lavaversiooni dramaturgiks, on muutnud kaks džunglisse ekspeditsioonile paadiga sõitvat peategelast eestlasteks ning see annab kogu loole täiesti oma varjundi. Nii on nad ju ka Eesti vaatajale lähedasemad ning puudutab ehk rohkemgi, kui sõdurid oleksid misatahes teise riigi omad. Antud juhul keerab see teatavaid vinte ka sisse, sest etenduse alguses jutustatakse (pimedas) lugu kahest somaallasest, kes maailma "seiklema" lähevad (immigratsiooni-teema)... Kuid eestlaste seiklused Afganistani jõel päädivad kokkupõrkega somaallase seisklustega eesti vetel - absurd missugune. Ja sellist mõnuga üle vindi keeratud absurdi leidub selles tükis küllaga, seega žanri mõttes määratlekski seda eelkõige komöödiana... isegi action-komöödiana, kuigi märulit niiväga polegi, on see pahaendeline džunglitunnetus vastavast kujundamatusest hoolimata õhus.

Kuid kõigepealt alustaksin hoopis lavastajast, tänu kellele arvatavasti kogu tekst eestlasteni seekord jõuab - Christian Römer'ist. Saksa lavastaja, kes nüüdseks juba mitme VAT Teatri lavastajatööga on enda nägemusi eestlastele tutvustanud. Siit blogist võib pikemalt või lühemalt lugeda näiteks tema järgnevate lavastuste kohta: Meeste varjupaik,  The Black Rider, Masohhisti pihtimus. Liidame siia ka tema "Jumal oli DJ" lavastuse ning lihtsa matemaatilise tehte järgi jõuame järelduseni, et sedapuhku on tema lavastustöö järjekorranumbriks VAT-is juba viies! Juubel! :) Loodan, et mõnda oma teadmatusest siin ei ole jätnud arvestamata :)

Pigem kammerlikumat laadi lavastus keskendubki rohkem tekstile ning näitlejate mängudele, kuivõrd kunstiline taust (kunstnik Iir Hermeliin) on pigem kontseptuaalne kui atmosfääriloov (samas mõned elemendid on kavalalt siiski sisse toodud - näiteks vesi, mis pigem jällegi kontseptuaalsest lähenemisest on pandud paadi sisse. Lava ülesehituselt on selline kus ühel poolel on paat, milles ja mille ümber toimub suurem osa etendusest. Teist poolt lavast katab pool etendust kardin, et fokusseerida publiku pilgud tegelastele ning veelgi kitsamale lavaruumile - tegevustikku omakorda veelgi kammerlikumaks ajades. Istudes teises otsas jäi mõne tegelase nägu kohati kardina varju ja pidevalt lootsin, et lisaks kohapeal keerlemisele, millega markeeriti paadi liikumist jõel, oleks see paat ühel hetkel ka teisele poole lava liikunud, aga ei - mäng jääb peamiselt ühele küljele. Otseselt sellise väikse saali puhul see tegelikult ei hakka eriti häirima ning eks mäng liigub ikka keskele ja hetkedel kui kardinad on avatud, siis teise äärde ka.

VATi saali väiksus mängib seekord kaasa ka pinge loomise edukusele. Piinlikud olukorrad ja pinnaalused pilked (kuigi kas oleks olnud parem tõlge pealkirjale ingliskeelsete riikide oma, ehk "Naeruväärne pimedus", seda ei oskagi hinnata hetkel... "pilgatud" tekitab vast ehk rohkemgi küsimusi ja mõtteainest), mis sõdurite omavahelisel suhtlusel tekivad jõuavad kõik kohale ning muudavad mängu veelgi nauditavamaks. Römer on lavastanud just piisavalt märgatavaks kõik need magusalt kohmakad machodest alfaisaste sõdurite "pehmete hetkede" väljapaistmised, sest seal džunglis ei ole nendel meestel kedagi teist suhtlemiseks võtta kui nad kahekesi (harvadest juhtudest hoolimata kui teel kohatakse mõningaid pärismaalasi või teisi džunglielanikke)  ning inimestel teadupärast on suhtlemisvajadus. Nõnda saab üks teise üle natuke võimu, samas ise provotseerides teda rohkemgi ennast avama ja jagama oma mõtteid, valades seejärel ta üle mõnitustega. 

Neid kahte eesti sõdurit ja mitmeski mõttes väga erinevat meest mängivad Jaak Prints ja Tanel Saar. Mõlemad küll "sõdurid", kuid erinevast mastist. Üks natuke kaval, teine kuidagi lihtsakoelisem. Jaak tegemas nii mõnelgi korral oma kaubamärgina kunagisest varasemast ajast tuttavaid "üllatusest suuri ümmargusi silmi" ja selle äratundmine ning tema mängustiili segunemine seekordsesse karakterisse oli üldse kuidagi südantsoojendavalt mõnus (kevadel nähtud Richard 3ndas saab näha tunduvalt võõramat Jaaku). Neid "ümmargusi silmi" ei oska ka Eesti Teatris keegi nii hästi teha (kui ehk vaid Anu ja Sulev). Kuid see kavala rebase moega macholikkus on hoopis teistsugune Taneli otsesemast sõdurliku mehisuse rõhutamisest ning nõnda tekib dialoogidesse ning karakteritevahelisse mängu dünaamika. Jaak saab mängida nii leitnant Nahkurit kui ka kapten Tähte, kuid Tanel on läbi etenduse reamees Tursk. Taneli Tursas on sealjuures teatavat "ürgeestlaslikku meest" paras annus - palju rääkida ei taha ning kui peab või juhtub, siis on see tuttavalt kohmakas ja aeglane. Karm sõdurlik kivinägu. Jaak seevastu kasutas ekspressiivsemat miimikat. Seda võimumängu, koos eneseupitusega ühelt poolt ja allaheitlikkusega teiselt poolt oli nende kahe esituses põnev jälgida, sest tegelikult võiksid või peaksid sellised mehed loodusseaduste järgi pigem vastupidises positsioonis olema, ent elus on ju alati mingid teerajad teatud kohta jõudmisel... Kui Tursk on ehtne alfa, siis Nahkur mõjub kohati jällegi koomiliselt nö.alfa wannabe'na. Ka see jutustaja-roll Jaagu Nahkuril paneb näitleja pakutabamise proovile, sest situatsioonikoomika töötab ainult kui seda mängitakse väga täpselt ning Jaagul tuleb see lausa meisterlikult välja... ning publik hirnub naerda :)

Ago Soots ning Margo Teder saavad mängida kõiki kummalisi teekonnal vastutulevaid, veelgi absurdi rõhutavamaid kõrvalosi. Ago natuke vähem, kuid tema energia vallutab terve lava kui mängu siseneb. Margo jällegi on nii itaallasest sõdur, somaallasest piraat, pärismaalasest neiu, papagoi ja kes kõik veel - üks imelikum (ja naljakam) kui teine.

Lugu ise on küll olemuslikult lihtne, ehk põhimõtteliselt sõidetakse paadiga ning tehakse ka peatuseid teel, et missiooni täita, milleks on kapten Tähe leidmine. Kuid kapten olla mõistuse kaotanud ning oma kaaslased maha nottinud. See "teekond" pole kaugeltki lihtsamate killast. Ning lõpus paljastuv absurdne kokkupõrge somaallasega on kui kirss tordil. 

Römeri lavastatud stseenidest meeldisidki kõik need nö. "kohtumised". Lahedalt koomiliselt mõjub leitnant Nahkuri jutustav vorm, kuidas ta mõnikord juhtumeid ette ära seletab ja siis vahetult need asjad juhtuvadki. Ning kõik need sõdurite "pehmed" ja sotsiaalselt kohmakad hetked, mis piinlikkust tegelastele endale tekitavad. Oleks neid veelgi rohkem soovinud!

Jäi mulje, nagu oleks tahetud parodeerida kõiki neid sõjafilme ja raamatuid, kus sõdurid kahekesi või suurema kambaga džunglis vihmametsa läbi viival teekonnal mingit ülesannet täidavad. Ka autor ise on öelnud, et tegemist olla Joseph Conradi romaani "Pimeduse süda" tänapäevastatud versiooniga. Ehk sama romaan, mis andis inspiratsiooni ka Francis Ford Coppolale oscareid võitnud sõjavastasele filmile "Apocalypse now". Kui Coppola viis Conradi Kongo-loo Vietnamisse, siis Lotz veeb selle Afganistaani. Inspiratsiooni sai autor ka 2010. aastal toimunud Somaalia piraatide kohtuprotsessist Hamburgis (esimene selline kohtuprotsess piraatide üle, üle 400 aasta).

Natuke külastatakse ka hea maitse piire mõned korrad, kuid teema, ehk sõda annab sellele õigustuse. Kõik on ju lubatud armastuses ja sõjas! Armastust selles tükis eriti ei kohta, küll selle puudumist, ehk läheduse igatsusust. Mida sügavamale vihmametsa teekond viib, seda kummalisemaks kõik muutub. Kapten Tähe juurde jõudes hakkab ka tekst muutuma kahtlaseks ning võib väga kummalisi allegooriaid ning assotsiatsioone luua endale. Riietusega antakse veel sellele tiibu juurde ja no 1+1 on tavaliselt 2, kuid siinses tükis ei pruugi see nii olla :)  

Peamine, mis ma sellelt teatrielamuselt kaasa võtsin oli meelelahutus ja see isemoodi huumor, kuigi tegelikult, kes tahab, saab siin näha ka globaalseid probleeme ja teemasid sisse kodeeritud - sõda, pagulased ning lähemas plaanis ka manipulatsioon ja psühholoogilised mängud ning sõjaväelaste omavahelised suhted, humaansus, tsivilisatsiooni sissetung ja pealesurumine ehk kuidas me suhtume nendesse, kes ei ela läänelike standaride järgi, sildistamine jne. 

Leidsin juhuslikult ka ühe intervjuu autoriga, kus ta ütleb oma näidendi kohta: "Näidend räägib sellest, kuidas paremini leida üles, mis on jäänud pimedusse endast, mida lihtsalt ei saa endale sobitada läbi arusaamise. Seda pimedust peab aktsepteerima. "Pilgatud pimeduses" mängitakse see välja globaalselt tasandilt rohkem käekatsutavamaks inimestevaheliseks tasandiks. Ja lõppude lõpuks on see suhtest iseendaga. Me tihti tundume ka iseendale "võõrad".

Hinnang: 4 (julge satiirilise joonega absurdikomöödia, mis ajab kohati naerma, kuigi on ju tegelikult samaaegselt ka traagiline ning kahtlemata ka kaasakiskuv lugu kahest teekonnast ning kuidas need omavahel kokku põrkavad. Keskendudes küll peamiselt ühele "teekonnale", on raamistuseks alguses ja lõpus ka teine olemas... Hästi mängitud ja täis naljakaid üllatusi. Sander Põllu valguskujundusel oleks nagu veel üks roll tükile lisaks. Harva kui sõja-teemat teatrilaval saab näha ning veel eriti harv läbi džungli paadiga seilavate sõdurite oma. Mina küll soovitaksin vaadata, sest see on kui sõõm värsket õhku, aga samas jätkab VAT-teatri filmižanrite hommage-sarja... spagetti-western, eesti ja vene multikad, 60ndate triller ning muidugi tummfilm "Faust"i näol on juba tehtud, nüüd siis ka sõjafilm :) Ja sellises tavatus võtmes, nagu seda on satiiriline absurdikomöödia. Samas kui mõtlema hakata, siis on ju ka sõda olemuslikult absurdne - täiskasvanud inimesed ei saa nüüd sõnadega tüli lahendatud... ja sellised absurdsed tegelased on ka "Pilgatud pimeduses" laval. Üks absurdsem kui teine, kuid tervikuna kokku läbi sõjast tingitud kõverpeegli vägagi realistlik.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

PILGATUD PIMEDUS

Enesetapumissioon ühes vaatuses

Kaks eesti sõdurit saadetakse ohtlikule missioonile. Nad peavad vihmametsast üles leidma koloneli, kes juttude põhjal kaotas ürgses looduses mõistuse ja tappis oma kamraadid.

Viimaste aastate üks edukamaid saksa näitekirjanikke Wolfram Lotz lasi end inspireerida Joseph Conradi romaanil „Pimeduse süda” ja Francis Ford Coppola filmil „Apocalypse Now” ning kirjutas skandaalse näidendi, kuhu on kokku segatud põgenikekriis, NATO missioonid ja valge inimese päästjakompleks. See on pime maailm, kus on peaaegu võimatu orienteeruda. Nii pime ja hirmus, et vaikselt hakkab juba naljakas. Need kaks eesti sõdurit loodavad oma missioonilt ühes tükis tagasi jõuda, kuigi, jah, see teekond pole määratud nii roosiliselt lõppema...

See ei ole lugu lootusetusest. Hoopis vastupidi – Lotzil on teatrisse väga palju usku. Ja just seepärast esitab ta oma näidendi ebatavalise vormiga paraja väljakutse kõigile, kes sellesse pimedusse sukelduda julgevad.

Esietendus: 20. septembril 2018 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis

Etendus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ja 30 minutit  

Autor:	Wolfram Lotz
Lavastaja:	Christian Römer (Saksamaa)
Tõlkija ja dramaturg:	Mihkel Seeder
Kunstnik:	Iir Hermeliin
Valguskunstnik:	Sander Põllu
Videokunstnik:	Arne Vogelgesang (Saksamaa)
Koreograaf:	Marge Ehrenbusch
Osades:	Jaak Prints, Tanel Saar, Margo Teder, Ago Soots
Fotograaf (ka siinsete fotode autor):	Siim Vahur (Tallinna Linnateater)