Kui ma esimest korda kuulsin, et Kati Kivitar hakkab lavastama Popi ja Huhuud, oli mu esimene mõte - tantsija/koreograafi taustaga Kati'le, kelle lavastajakäekiri on alati fantaasiarikas ning tavaliste draamalavastustega võrreldes tunduvalt mängulisem - milline hea mõte! Vaevalt kui seda olin jõudnud mõelda, kui pähe tungis ka teine mõte - Tuglase "POPI JA HUHUU", halloooooo, kes seda sõnadeta asja viitsib vaatama minna... eriti pärast nii mitmeid Popisid ja Huhuusid, mida nagunii juba tehtud... Sain pojalt teada, et ka neil juba mõni aeg tagasi oli see olnud koolis kohustuslik kirjandus... hmmm... siis peaksid ju koolilapsed jooksma tormi... nii need, kes ise lugeda ei viitsi kui ka need nutikamad, kes tahavad vaadata enda ettekujutatud loo kõrvale kellegi teise nägemust-tõlgendust...
Ise olen selle 1914. aastal kirjutatud loo paar korda elus läbi lugenud ja seda saab klikates siinsele lausele ka netist täitsa tasuta lugeda. Olen näinud ekraani vahendusel kunagist Karusoo lavastust Urmas Kibuspuu ja Lembit Petersoniga (isand - Kalju Orro), Pedajase lavastusena Eesti Draamateatris Tiit Sukk'a ja Taavi Teplenkov'iga (isandaks Ain Lutsepp/Jan Uuspõld)... millest kirjutasin ka siin blogis ning saab vaadata ERR-i arhiivist. Edasi ilmus Arvo Pärdi ja Lepo Sumera muusikaga kaunistatud, auhinnatud, Riho Undi tehtud nukufilm "Isand". Paar aastat tagasi tõi selle lavale Leino Rei Theatrumis enda dramatiseeringu järgi, kus Popiks oli Tarmo Song ning Huhuuks Mirko Rajas ning isandaks Helvin Kaljula. Eelmisel aastal Popitasid ja Huhuutasid Lavakoolis Jüri Naela magistrandid erilise häppeningi vormis ehk aktsioonis Toompeal asuvas Lavakoolismajas... Tõeline Popide ja Huhuude meri ning ma ausalt öelda matsin mõtte maha seda Tartusse vaatama sõita. Kuniks asjade sobiva kokkulangevuse tõttu võtsin siiski selle enda teatrikavva. Tagantjärgi targana ma arvan, et Tallinnast kohalesõitmiseks ainult selle tüki pärast ma otseselt seda vaatama minna ei soovitaks. Kui, siis tartlastele ning veel eriti Karlova-kandi rahvale on seal äratundmist ja suhestumist küllaga... ent minuga sarnase maitsega teatrivaatajatel jääb siiski millestki puudu või on lihtsalt juba selle materjali üleküllus teinud oma töö.
Suhestumist on muidugi kõikidele vaatajatele, mistahes kohast nad seda vaatama ka ei saabuks. Sümbolistlik lugu annab võimaluse kõikvõimalikeks tõlgendusteks, allegooriate ja paralleelide tegemiseks. Kuid nagu mind ei huvitaks eriti teiste isiklikud paralleelid antud olukorras, siis ei hakka ma enda omasid ka jagama. Tegemist on sellise ajatu klassikaga, mida kõlbab lavastada mistahes ajas, sest nagunii on võimalik neid võrdusmärke joonistada nii siia kui sinna... poliitikast iga inimese privaatelude/suheteni välja.
Karlova Teatri/Kati Kivitari versioon on üks leebemaid ja sõbralikumaid Popisid ja Huhuusid. Siin pole plahvatust, mis loomad tapaks ja ka isand ei kao igaveseks. Ja kuna otselt "pauku" ei käi ja võiks ka arvata, et need loomakesed jäävad ellu... siis Kati on toonud selle kõik ikkagi suure traumeeriva draama tasandile... meie jaoks on ju nö. maailmalõpuks ka kodu kaotamine... Nimelt selles lavaversioonis tungib Karlovas asuvasse majja sisse lammutusmasina konks... ja nõnda tuleb kunstnikust isandal (antud juhul siiski emandal) minna võitlema oma kodu püsimajäämise eest. Ja sellega saab ka see nö. isanda kadumine selge põhjenduse. Kuigi lavamaailma loomad seda ei tea, siis vaatajad teavad oodata isanda tagasitulekut... Kui ma nüüd enda mõttearendust ja tundeid välja toon, siis tegelikult jõudsin küll nii kaugele, et järsku ikkagi selle isandaga midagi seal õues juhtus... ja tekkis kahtlus, et kas ta ikka tuleb tagasi või mitte. Loomade jaoks hull hirm ja piin...
Võib-olla just sellepärast minule see "Popi ja Huhuu" pole tegelikult kunagi ega üheski versioonis meeldinud. Ma ei taha vaadata loomade piinlemist või piinamist. Mul on endal valus ning pidev kahjumeel. Muidugi osavalt kirjutatud ja veelgi osavamalt lavale toodud, kui see selliseid tugevaid emotsioone äratab. Seega paljuski loeb mis meeleolus seda vaadata ja kuivõrd vastuvõtlik oled oma emotsionaalsel maastikul just selles ajahetkes tegelema kunstiliselt just nimme selliste võimsate kuigi ebameeldivate tunnete enda sisesüsteemist läbilaskmisel hoopis tegijate pakku-tabamise nautimisega. Mina seekord (taaskord selle loo puhul) ei olnud õiges meeleolus. Kurbus võib olla väga ilus, aga siin, läbi nende loomade valu ning nende igatsust tunnetades, oli see pigem natuke painav ning tõeliselt hakkas neist kahju. Ilma selle olukorrata ei saanud loomulikult tekkida seda võimuvahekordade mängu, mis lõpuks Huhuu majast välja ajas ning viinaga tagasi tõi... hirmud ja allutamine, eluvajadused ning alalhoiuinstinktid... neid leiab siit loost ning saab tõmmata paralleele päris elu ja inimpsüühikatega.
Olen viimasel ajal hakanud märkama Merle Jääger'i rollides huvitavaid uusi nõkse - väiksed pilgud, imepisikesed ja vaevumärgatavad detailid, mida ta viskab kas teadlikult või mõnikord tundub, et suisa teadmata oma rollidesse ning ei mängi justkui nimme neid märgatavaks, vaid laseb jälgijal need ise üles noppida või kui vastuvõtja pole terav, siis jääbki tal need kaasakorjamata (üsna veendunud, et ise ka ei suuda neid kõiki märgata, kuid seda ägedam kui jälle mõne märkab), aga need teevad ta karakteritest üha elavamad ja huvitavamad. Seekordne isand, kes tegelikult on kunstnik ning elakski nagu oma koera ja ahviga ühes suures ateljee-toas, on kunstnikule kohaselt hajameelne, jättes oma loomad suures "võitlusse tormamise tuhinas" omapäi koju. Merlet on tegelikult vähe selle tükis - vaid natuke alguses ja lõpus, aga mul on ikkagi nii hea meel, et talle on tehtud siiski tavalistest Popi ja Huhuu isandatest suurema kandvusega osa. Kuigi minu jaoks tüki üks suurimaid miinuseid oli see kergelt paatoslik lõppasend ukseavas... Loomulikult andes endale aru, et no kuidas muud moodi seda siis teha kui soov oli ikkagi lõpuni välja vedada seda nö. "võitlust".
Mu teatrikaaslane oli suures vaimustuses Helen Rekkor'i Popist... ja ma saan aru ka miks. Ka minule meeldisid väga tema sibavad jalad ning eriti mõjuv oli rõhutatult igatsev pilk, mille ta ikka vahepeal suunas uksele - kuhu see isand ometi jääb... ehk ilmub ta sealt ikka varsti - Helen mängis ja vaataja "tundis", aga ju ma ootasin midagi veelgi koeralikumat või veelgi paremini välja mängimist just selles osas, kus ta ahvi oma uueks isandaks hakkas või oleks võinud hakata pidama, sest see on ju ühel koeral juba loomuses. Keegi peab teda ju välja viima... linnakoerale peab keegi toidunoosi ette andma... Enne etendust kuulatud intervjuu lavastajaga hakkas natuke peas häirivaid signaale saatma... nimelt tõi Kati välja, et neil ei olnudki eesmärk ega taotlus tuua lavale või luua otseselt konkreetseid loomi. Selles mõttes proovisin ka hajutada enda meelest võrdlusotsingud... ent ometi just see meeldis mulle lavastuses võib-olla kõige rohkem kui Helen-Popi, kes ju ikkagi oli "koer", tegi voodis venitusi ning ma tõmbasin hetkega paralleeli joogale ning sealhulgas ajas mõnusalt muigama just nimelt "allavaatav koer"! Sellest jooksis mõte kohe edasi, et kui lahe kui sisse oleks toodud veel integreeritud koera-võrdluseid/koera-ühenditega asjadega, sõnatuid ning ilma otsese viiteta - hõrkudest väljanopeteks, näiteks kuum koer, koeraamet, koerailm, koerpoiss, kirju koer jne jne jne...
Kuigi koeralike omaduste ning viidetega, siis see Heleni Popi oli ikka pigem midagi muud kui koer... ta koristas enda järel tuppa põrandale tulnud pissi, jäljendas isand-perenaist maalides tolle poolelijäänud maali ning oli ka muidu oma kunstnikust isandale assistendi eest ning selle alusel sai just seda tüüpi päriselu-inimestega paralleelide tõmbamine veelgi ilmsemaks-lihtsamaks.
Seevastu ahv meeldis jällegi minule rohkem kui mu teatrikaaslasele. Mõistan ka siin, miks temale ahv ei meeldinud - selline räuskav ja no muidugi "joodik" ning etteaimamatu (talle ei meeldi ka filmides narkomaanid ning joodikud)... aga minule meeldis just see hoog, millega Rauno Kaibiainen oma Huhuu elustas - ootasin neid ettearvamatusi. Võib-olla oleks õige pisut soovinud üleminekutele veelgi rohkem aega ja närvikõdi... siis pääsevad ehmatused ning ootamatused ka paremini esile. Tunduvalt enam oleks soovinud selle kraanakonksuga füüsilisi mänge. Üleüldse oli see "konks" üks etenduse "naelu" ning lisaks juba mainitud "allavaatavale koerale" ning loomade igatsevatele pilkudele ukse suunas ning ka stseenile, kus Popi iseendale jalutusrihma kaela paneb, et õue pissile saada... oli ilmselt üks naudingulisemaid stseene Huhuu mäng iseendaga läbi perenaise mantli. See on just see visuaalne fantaasialikkus, mida Kati lavastustest võib leida ning mida ma mistahes tükkidest avastada armastan.
Kogu konstruktsiooniline, ehk remonditellingutega lavaruum, kus kunstnikuateljeele kohaselt on kõikvõimalikke kunstitöid ja muud träni kuhjunud, mõjus väga huvitavalt. Tegelikult polnud laval kordagi sellist hetke, et poleks midagi vaadata. Kui sõna ei kanna, siis peavad kandma liikumised, tegelaste energia ning eriti nendevaheline elekter ja stseenide üleminekutel või muudel mõttehetkedel sai uurida ja puurida kogu seda kraami, mis laval mõjus väga ehtsalt ateljees segamini paisatuna, aga kunstnikutöö mõttes õiges kohas. Retroraadio, vanaaegne voodi, antiikne ja stiilne publiku ette paigutatud läbipaistva klaasiga mööbliese, ent tegelaste jaoks "peegel" ning isegi isanda riietus, oleks selle kõik nagu viinud mingisse vanemasse aega, kuid samas klantsajalehe paberid, tänapäevased veepudelid, millest pritsida ja loomulikult kraanakonks ise, mis katusest alla sadas, tõi ajastu tänapäeva tagasi... ja kogu Karlova "rikkumine" modernse arhitektuuriga on juba oma olemuselt muidugi tänapäevane probleemistik, seega eks igas kodus ole eri aegadest kola või mööblit alles jäänud, ehk ajastuküsimust tegelikult ei tekkinudki. Küll tekkis küsimus, et kus kohast ja miks Huhuu endale pulmakleidi peale tõmbas? Kas see oli toodud sisse mingi võõristuse tekitamiseks, et on ikka hull ahv küll ning eks see valge pulmakleit keset kaost ja anarhiat mõjub ka mingi vastandlikkusest tekkiva stiilsusega, aga õhku jäi ikkagi miks? Andes aimu, et perenaine, ehk isand on kunagi abielus olnud ja nüüdsest üks oma loomadega ja ahv selle kusagilt lihtsalt leidis? Ei tea. Kas sellel on seos kuidagi isanda, ehk kunstniku maaliga - ta tegi autoportreed iseendast zombiena, ehk elava surnuna... ja millele see peaks viitama? Apokalüpsiselt? Maailma liimist lahtiolemisele? Kõige, ka väärtuste hoidmise (näit. Karlova sellisena hoidmine) surmale ja hävingule? Ja kas üldse on tegijatel mõeldud need asjad mingite vihjetena või on tegemist lihtsalt pigem atmosfääritaustaks, et näiteks õõva-tunnet tekitada? viia mõtted sellele, et ehk isand on hoopis surnud ja tegelikult loomad teda endale ette kujutavad? Liiga kaugelt otsitud... Samuti kas tähtede sõja -mask Popi peas pidi millelegi viitama? Miks see oli üldse sellise "isanda" kodus? Kas märk väljakolinud lastest? miks? Ilmselt ei küündinud kas mu tähelepanuvõime või kaasaelamisoskused nende teemade lahtimõtestamiseni või jäi minu jaoks midagi puudu, et oleksin suutnud need ära ühendada. Variant oli ka taotlus luua lihtsalt üht kaost, ilma igasuguse seoseid loova tagamõtteta.
Üks mõte, mis veel tekkis tausta, ehk tegelaste kohta - huvitav, et Tuglas loomadest just nimelt koera ja ahvi on valinud... mõlemaid neid on peetud ka kuradi kehastuseks. Kuid just nendest seostest ma seekord ei tahakski rääkida. Neid on lõputult ning ma jääkski neid siin lahti kirjutama :) Eriti eredalt saab luua seoseid sõprade-tuttavate ja töökaaslastega ning see äratundmine on enda jaoks nii põnev kui naljakas.
Hinnang: 2+ (mõtlemisainet annab küll, aga kui oled seda kõike juba kogenud nii mitu korda ja nii mitme eri kandi pealt, siis lõppude lõpuks on ilmselgelt see materjal minu kui vastuvõtja jaoks ennast ammendanud. Tegijate kohta ei räägi see hinnang seega midagi, vaid on puhtalt isiklikust vaatepunktist elamuse suuruse peegeldus. Endiselt ikka see Tuglase loomade kiusamine ärritas, aga ei meeldinud ka selline lõpp, kuigi mõnes mõttes ju loomad hoopis said vast seda, mida nad tegelikult sellises lavaloos niiväga tahtsid ja vajasid. Seega nende jaoks oli see isegi hea?! Meeldis visuaalne pool, ehk valgus ja lopsakas, kuid igati eluline kunstiline kujundus ning kuigi mitte tantsuga sõnatu etendus, oli siiski füüsilisel poolel mõnus rõhk ja tõlgenduste tegemine seega sõnadega etendustega võrreldes tunduvalt suuremas mahus vaataja poolel. Meeldis see kirg, millega näitlejad mängisid ning kirge tihkus läbi ka lavastustööst... juba mainitud lavastajaga intervjuu andis sellest ka aimu, ehk Katil olla Popi ja Huhuu tegemine juba pikemalt mõtetes... selles mõttes midagi puudu ei jäänud. Puudu jäi minu enda tasandilt arusaamisest, mida millega öelda taheti ja ma ei pea siin silmas sisulisi seoseid, mida loomulikult sai teha küllaga, aga just nimelt lavalt vastuvaatavate valikute mõttes. Kahtlen, kas suudan enam ühelegi "Popi ja Huhuu"-le eriti palju kõrgemat hinnangut anda... kui, siis ehk tüki-tüki aja pärast.)
Tekst teatri kodulehelt (1.foto on Sille Annuk'i tehtud ja pärit Postimehest, 2. ja 3. foto on Gabriela Liivamägi pildistatud ning pärit Karlova Teatri kodulehelt):
POPI JA HUHUU
ehk isanda ilmutus
LAVASTUSEST
- AUTOR FRIEDEBERT TUGLAS
- LAVALE SEADNUD KATI KIVITAR
- OSADES HELEN REKKOR, MERLE JÄÄGER JA RAUNO KAIBIAINEN
- ESIETENDUS 15. SEPTEMBRIL 2018 KARLOVA TEATRIS
Karlova Teater alustab oma uut hooaega Fr. Tuglase sümbolistliku novelli "Popi ja Huhuu" instseneeringuga. Kati Kivitari lavatõlgendus kõneleb loo kahe omapäi jäänud indiviidi üksindusest ja seotusest, võimuvõitlusest, hirmuga harjumisest, allakäigust ja kohandumisest. Selles, kuidas hakkab ennast looma väike maailmamudel, peegeldub nii meie minevik kui ka see, kuhu poole me liigume.
Esimese maailmasõja algul kirja pandud Fr. Tuglase apokalüptiline tekst võiks vabalt olla tõukunud ka viimastel aastatel maailma valdavatest meeleoludest ja sündmustest, kus valitseb hirm kindlatel reeglitel põhineva maailmakorra lagunemise, kaose, väärtuste segipaiskumise ja tuleviku määramatuse pärast. Mis juhtub, kui võimuga ei kaasne vastutust? Kui kerge on ekstreemsetes oludes, tühja kõhu ja teadmatusest põhjustatud hirmu survel loobuda senistest tõekspidamistest, leppida vägivalla ja türanniaga, isandaks pidada viirastuslikku pettekujutelma?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar