Samas olid kõik need raamatud head, mis mu ette sattusid, seega ülestähendamist väärivad. Olgu, oleme ausad, ma tegelikult lugesin palju rohkem kui vaid need 8 ja pool raamatut. Nimelt asusin jahtima oma teist magistrikraadi ning seega tuli kooliks lugeda kõikvõimalikke materjale. Seega nö. kirjatähti on saanud pagasisse päris korralikult. Rääkimata aasta jooksul nähtud 181 erinevast teatrilavastusest, mis küll ju raamatuna ei kvalifitseeru, aga "lugudena" küll. Liidame siia juurde cirka 160 nähtud filmi ja lugude-number kasvab veelgi.
Kuid raamat on ikkagi raamat. Ja kuigi aasta jooksul eriti palju neist kirjutada ei jõudnudki, siis seda enam on põhjust üks ülevaatlik kokkuvõte koostada. Teen seda, nagu ikka, edetabeli vormis. Alustades kõige väiksema lugemiselamuse andnud raamatust ja lõpetades kõige suurema elamusega. Kuigi tõsi jah, sellel aastal otseselt "väiksed" lugemiselamused sootuks puuduvad...
Tegelikult pean ühe põhjuse veel välja tooma, miks see number mu täiskasvanuea aasta jooksul loetud raamatute arvu mõttes, kõigi aegade kõige väiksem on... Nimelt EV100 puhul mõtlesin lugeda 100 eesti kirjaniku raamatut. Tegin selleks isegi nimekirja ning eks ma lahendan seda nimekirja nüüd veel tükk aega, segades edaspidi neid välismaalastega... aga ju see otsus oli vist isegi selles mõttes viga, et kui tuligi mõni päev lugemistuju, aga polnud nimekirja raamatuid käepärast, siis ei lugenud, vaid tegelesin millegi muuga. Täitsa peast soe, aga no kui olin juba võtnud nõuks lugeda Eesti 100ndal sünnipäeva-aastal ainult eestlaste kirjutatud-koostatud raamatuid, siis sellest vähemalt suutsin kinni hoida.
Olgu ka öeldud, et see "pool" raamatut on Rein Raua "Kell ja haamer", mille lõpetasin 2019.aasta alguses ja seega kajastub alles järgmise aasta kokkuvõttes. Kuid siin siis need 8, mis suutsin lõpetada 2018. aastanumbri sees.
HINNNANG 4:
8. Jan Kaus "Kompass"
Olen mõned Kausid ka varem lugenud, aga arvatavasti, vähemalt nii palju kui tean, siis tema miniatuurid on mul kõik loetud. See oli üsna omalaadne miniatuuridekogumik. Proosaluules väiksed lõigud - suures kirjas nii leht või pool - ja nendest joonistus kokku suurem lugu... võib-olla isegi mitte päris romaan, vaid rohkem nagu novellimoodiromaan, aga hõrk oma leidlikus vormis ja mõnus oma Tallinnakesksuses. Ütleks isegi, et "põhjamaine". Nauding.
7. Urmas Vadi "Neverland"
See on selline eestimaine äng... mitte läbinisti masendav, nagu soome oma, selles mõttes parem. Huvitavam. Võib-olla ka tuttavlikum ja karakterid, kuigi eriti keegi neist ei meeldi ja kellelegi neist otseselt pöidlaid ei hoidnud, siis ikkagi nagu tahaks, et neil hästi ka läheks. Kirjutatud läbisegi erinevatest inimestest ja nende liinidest, mis risti-rästi ka omavahel kokku puutuvad. Osav konstruktsioon. Ja Vadilik üleloomulik element jookseb ka sisse. Aga tema puhul on see kuidagi andeksantav või ütleks isegi vastupidi... ei oleks andeksantav kui seda seal ei oleks :) See kergendab, muhendab mingitpidi tõsiseid elusaatuseid.
HINNANG 4+:
6. koost. Ingo Normet ja Kalju Orro "Lavastajaraamat 2"
Sarnaselt Lavastajaraamatu 1.osale on ka siin intervjuud Eesti tuntumate lavastajatega. Lugesin seda suvel aias teisele inimesele kõva häälega ette ja kummaliselt tõdesime mõlemad, et see tekst nende lavastajate vastustes on nende enda häälega. Samal ajal olin teadlik, et Roman Baskin on vähipoolt puretud ning tema vastuseid lugeda oli kuidagi eriti hingestatud tundmuse läbi. Loomulikult sai siis tõdetud, et oleks ikka hea, kui ta saaks veel lavastada... Roman Baskini ütlused aitasid ka mind siinse blogi kirjutamisel. Kõigile küsitletud 8-le lavastajale esitati tegelikult samad küsimused, aga just Roman ütles, et teatrist kirjutajal on oluline teada, kellele ta kirjutab. Nõnda olen ka mina teadlikumalt võtnud peegeldaja-roll, ehk peegeldan teatritega mitteseotud inimesena vastu kui üks suvaline teatrikülastaja seda, mida lavastuse köögipoole suhtes võhikuna puhtalt saalist vaadates vastu võtan. Mis minuni jõuab ja mis mitte ja mida mõistan ning mida mitte... Aga kirjutan peamiselt teatritegijatele ja ehk mingil määral ka endasugustele. Kui teised sellest lugemisest kasu saavad või huvituvad, siis see on ainult boonus. Nõnda olengi kuulnud kutseid saatvatelt teatritelt, et nad soovivad eelkõige just sellepärast, et ma tuleksin ja pärast kajastaksin tagasi. Siis saavad tegijad kelleltki, kes on vaba igasugustest tsunfidest ja sidustest teatrite või teatitegijatega ausa peegelduse. Ehk nö. lihtsalt inimene tänavalt, kes on sattunud just nende tegemist vaatama. Ja see annab minule endale mingi laiema või sügavama mõtte seda siinset blogi pidada. Aitäh nende mõtete eest Roman, sinna pilvede peale, mida Sa tegelikult ei teadnudki, et need nii tugevalt võiksid mõnele lugejale mõjuda... Teine avastuslik intervjuu oli Andres Noormetsaga. Teatud mõttes oli see teada, mida ta rääkis, st. on olnud tunnetus kuidas ta mõte jookseb ning kuidas ta oma lavastajatööle läheneb ning kuidas tema lavastusprotsessi lahendab ja suhtub. Aga see niimoodi läbi inimese enda vastuste, tema enda poolt sõnastatuna, seletas tema teatritegemise lahti nii, et see, mida ise on tunnetanud, sai tema enda poolt väga tabava lahtimõtestatud sõnastuse. Ja muide ka sedasi on võimalik saada "ahaa" valgustus. Tegelikult olid kõigi lavastajate jutt nende lavastuste nägu. Pigem kinnitas, et see kuvand, mis neist nii lavastajate kui inimestena on siiani tekkinud ongi päriselt õige. Ain Mäeotsa selged ja puhtad lavastused on Aini nägu. Peeter Jalakas teeb Peeter Jalaka-teatrit, Mart Koldits, kuigi teistest intervjueeritavatest noorem, on ka juba väljakujunenud lavastaja-kunstnik-looja. Lembit Petersoni intervjuu oli samuti üks lemmikutest, tema erudeeritud ja suurlugemus ja maailmaasjade läbimõeldud kumas läbi ning läbi selle vaade kinnistas veelgi seda austusväärsust ja samas teatavat intellektuaalset äratundmist enda maailmavaadetega suhestudes paljuski ka sarnaselt, kuigi erinevalt. Tiit Ojasoo oli väga Tiit Ojasoo nägu ja tema hääl tugevalt tema enda oma. Ja samuti Peeter Raudsepp, kes raamatu lõpetas ning jättis suure isu ja lootuse sisse, et kunagi ehk ilmub ka Lavastajaraamat 3.... Fantaasiamängu mängides, tahaks seal näha kindlasti Uku Uusbergi ja kindlasti-kindlasti ka mõnede naislavastajate vastuseid (esimeses osas olid Merle Karusoo ja Kaarin Raid, aga teises olid naised täiesti puudu)! Võib-olla olekski huvitav uue laine lavastajate nägemusi lugeda... Siiani on olnud vaid korüfeede paraad...
5. Leelo Tungal "Naisekäe puudutus"
Ma ei tahaks öelda, et see kolmas osa oleks siiani kehvem, sest ka see raamat andis väga suure elamuse. Samas hinnangu mõttes on minul liikunud need esimese osa 5, teise 5- ja nüüd 4+. Nüüdseks juba ka kinolinale jäädvustatud filmi viimane kolmandik mängis jälle teatud hingekeeltel ning pani väiksele seltsimees lapsele kaasa elama, temaga koos ema koju ootama. Raamatul on ka alapealkiri "Seltsimees laps ja isa"... ning seal nad isaga toimetavad ning üritavad nõuka-jamade vahel ellu jääda. Ikka tekitab väike Leelokene ka isale peavalu oma lapseliku otsekohesuse ja aususega, aga samas ta on nii nunnu. Ühtlasi on ju temast inimlikul tasanadil ka nii kahju. Kõige selle vahel on kamaluga sooja huumorit, ajastutunnet ning eluloolikku inimsaatuste lahkamist ja kontekstiga läbipõimitud sidusust meie kõigi vanemate- või iseenda elulugudega.
4. Tõnu Õnnepalu "Valede kataloog/Inglise aed"
Tegelikult kahest raamatust koosnev teos, mille minategelane on kirjanik ise. Paljuski Tõnu suure teose kaks järgmist osa, või siis kaks elupilti. Ma ei tea kui palju nendes lugudes on tõde ja väljamõeldud lugusid, see polegi oluline, sest ma usun iga sõna ning näen silme ees iga tegevust, nagu need oleksid päriselt juhtunud. Aga kuna kõike seda saadab kirjaniku maailmanägemuslikud hoiakud ja kommentaarid, siis peamiselt loen ma Tõnu raamatuid, nagu vestluspartnerina olles, nõustudes, teise inimese vaatepunkte avastades enda silmaringi laiendades, aga ka tihti vastu vaieldes või enda arvamuse juurde kindlaks jäädes seda veelgi tugevadades. Tegelikult on mõlemad raamatud teineteises ka erinevad. Üks toimub kodumaal, teine, nagu pealkiri ütleb - Inglismaal. Ühtlasi on ka tegelase elus erinevad teda painavad mõtted, sest me oleme kõik "teised" inimesed kui me pole oma kodus, oma kodumaal. Mõlemas osas olid omad eelised ja see tunne aia eest hooliitsemisest oli küll teises osas väga mõnus, eriti oma aias seda lugedes, aga ometi meeldis minule Valede kataloog õige pisut rohkem. Samas Inglise aed on paremini meeles.
HINNANG 5-:
3. Sulev Nõmmik "Elu tsunftis"
Vaimustavalt humoorikas päevik lapsepõlve lemmikkoomikult. Kuid ta tekst mõjub ka tänasel päeval vaatet veelgi vaimukamalt kui kunagi tema esinemised! Pean seda tõeliseks pärliks, mille nagu kogemata allahinnatud raamatute seast leidsin. Palju tuttavaid Nõmmiku sõpru, keda terve Eesti rahvas tunneb-teab, kes temaga koos seal seiklevad. Vahepeal ta kelmikalt jätab ka lugejale arvamiseks, kellega on tegemist, aga no Ervin Abel ja Vello Viisimaa ja sellise kaliibriga superstaarid on igatahes platsis - üks naljakam kui teine! Ja kuna tegemist on päevikuga, siis selle lugemine läheb (liiga) kiiresti! Nii head asja tahaks palju pikemalt. Teatrihuvilistele ka omaaegsete telgitaguste ja eriti väljasõitude kohta. Ning Nõmmik töötas ju Estonias, seega ka ooperirahvas on esindatud. Vaimustav, valgustav, vahva!
2. Vahur Afanasjev "Serafima ja Bogdan"
Viimaste aastate üks kiidetumaid romaane tegelikult jagab inimesed kaheks. Olen tähele pannud, et saan ka ise suhestuda nendega kui "omade" ja "võõrastega", sest "minu"-inimestele kipub see raamat pigem meeldima (tavaliselt on mu sõbrad sama suures vaimustuses sellest, nagu minagi). Minu jaoks oli hämmastav kui suur töö näib selle taga olevat. Nii asjatundlik ühe Eesti regiooni hingeelu kohta saab olla ainult mingitpidi selle kohaga seotud inimene ja seda Vahur ilmselt ka on. Oli kohti, kus võiks seda täiesti pidada Tammsaare võimsa meie maa rahva saaga vääriliseks, aga siis kirjanik ka libastub (mida Tammsaare näiteks ei tee), tuues sisse kummalisi võrdluseid, nagu näiteks "purjus, nagu jänes"... ehk siis mis mõttes on jänes purjus? Aga ju need on kirjaniku ülemeelikused, mis võivad ju olla ka kultuuriliselt seletatavad asukohas kasutatavate ütluste või sidustega. Kuid kogu see kättemaksusaaga tõmbas endaga niimoosi kaasa, et praktiliselt lugesin selle paksu raamatu juttu. Nii hea oli! Instasse tegin ka siia märke: Link
HINNANG 5:
1. koost.Rait Avestik "Aarne Üksküla"
Aasta kõige võimsamast lugemiselamusest juhtumisi olen ka pikemalt jõudnud kirjutada siin: link. Kaua tehtud kaunikene, aga vähemalt tegi Avestik selle tõesti valmis ja ma olen mõõtmatult tänulik! Kõik need väiksed lõigud nii Aarne enda intervjuudest, aga peamiselt ju temaga seotud inimeste lugudest, ehitabki kokku pildi ja elu- ning karjääriloo ühest meie kõigi aegade suurimast näitlejast. Olen nii õnnelik, et taipasin juba üpris noorest east, et ta on üks minu lemmikuid ja nõnda vaatasin praktiliselt kõik Aarne (ja Jüri Krjukovi) lavastused ära, mis vähegi võimalik. Seda juba alates kusagil 1980ndate algusest, kui ema või tädi või keegi teine sugulane mind teatrisse viis ja siis teatud vanusest ka ise. Ja nüüd seda raamatut lugeda - praktiliselt iga lehekülg sellest paksust raamatust oli nagu kingitus... eks seal oli ka mingeid mõttetuid osi, nagu kellegi tänapäeval kirjutatud peensusteni täpsed teatrietenduse kirjeldused, mis on ilmselgelt kirjutatud videosalvestuste põhjal, mitte mälestustena, aga õnneks see tervikpilti siiski raamatust ei riku. Üldse kriitikute jutt on selles raamatus kuidagi ebaoluline ja tühine. Oluline on ikkagi tema õpilaste, lava- ja elupartnerite ja pereliikmete mälupildid ja kõik need huvitavad juhtumised, mõtted ja mälestused, mis raamatusse on raatsitud jagada. See raamat on mu riiulis aukohal ning lõiguti mõnikord sirvin ja loen kohti sealt veel uuesti üle. Olen mõelnud ka enda teatrivideote kogu ette võtta ja korraldada Aarne Üksküla maratone ja miks ka mitte kronoloogiliselt veel kord vaadata üle kõik, mis vähegi võimalik igalt poolt tema mängitud lavastusi kätte saada. Raamat oleks selleks ka hea teejuht.
Tegelikult on see ka nagu tõeline Masterclass, ehk meistriklass kellele tahes, kes näitleb või esineb. Rääkimata kogu elutarkusest, mida nende kaante vahelt ammutada on võimalik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar