Kinnine kohus - Rakvere Teater

Rakvere Teatri "Kinnine kohus" sai oma esietenduse juba 3 nädalat tagasi. Olen kõik need 3 nädalat vaaginud, kuidas seda teatrielamust peegeldada. Ühest küljest on tegemist materjaliga, mis on väga huvitav, sügav ja just selline, mida tahaks teatrites tihedamalt näha. Teisest küljest on selle dramatiseering olulisi keerdkäike mitte piisavalt esiletoov ja teatavaid teravusi lavakeeles kaotav. Kolmandast küljest jällegi näitlejad teevad väga head tööd. Jaune Kimmel teeb minu arvates oma senise teatritee tugevaima ja küpseima etteaste. Tõeline positiivne üllatus! Kas see on nüüd see ajalooline hetk, mil tüdrukust sai naine? Kas tõesti selle rolliga? See murdepunkt võib vabalt siit minna ajalukku. Selleks oleks vaja Jaunet näha järgmises tõsisemas rollis. Neljandast küljest ei meeldinud minule kui vaatajale mõned lavastaja valikud, kuigi tehnilisest küljest leiab siit mõned vägagi huvitavad nüansid. Ja sellisest segasest lähtekohast ei ole kerge üheselt mõistetavalt seda peegelpilti luua. Lihtne oleks ju öelda, et kokkuvõttes ei meeldinud ja soovitada ei julge, aga seegi poleks päris aus. Seega katsume siiski selle tunnete-sasipuntra lahti harutada ning neid niidiotsipidi asja selgitada, mis meeldis, mis mitte...

Laval on modernne minimalistlik toa-karkass. Alguses katab publikupoolset avaust õhuke kardin, mida kasutatakse videoprojektsiooni pildi edastuseks ja ilmselt veel ka teatava distantsi loomiseks. Seda kardinat kasutatakse ka veel hiljem, tuues sisse futuristliku kübermaailma assotsiatsiooni, mis minu jaoks jäi natuke ebaselgeks.

Lugu algab ja hotellitoapoisilik tegelane, keda kehastab Tiina Mälberg (lahe, et poisi ossa on pandud naine ja Tiina võtab seda ilmselge mõnuga, millest emotsioon kandub ka publikkusse) saabub siia ruumi koos ühe mehega (Peeter Rästas - minu teatrikaaslase suur lemmik ja kuigi temale samuti see lavastus ei meeldinud, oli ta ülimalt rahul, et sai üht oma lemmiknäitlejat näha). Andes talle juhtnööre ja lastes tollel imestada kuhu ta sattunud on, lahkub toapoiss, et tuua siia järgmised külalised-tegelased. Järgmiseks saabubki naine - Ines (Anneli Rahkema tugevas esituses... just tema pärast oleksin ma tahtnud istuda lavale tunduvalt ligemal ja näha neid nüansse emotsioonideskaala üles-alla liikumisel, sh. kaklust) -  jõuline, otsekohene ja nagu natukese aja pärast selgub - lesbi. Naises on ka selgelt julgust ning kurbust. Viimasena tuuakse üks  kena blond, kes oleks nagu teisest ajastust kui kaks eelmist inimest. Juba jõudsin Jaunet kiita, aga tõesti - see naine siin ei ole enam üks Jaune Kimmeli senistest "plika"-karakteritest, vaid mõnevõrra juba elukogenud ja Peetrile ning Annelile võrdväärne lavapartner. Tekibki teatav kolmnurk tegelaste vahel, aga enne kui jõujooned saavad välja joonistatud, katkeb mäng ning kõik algab otsast peale....

Okei, selge, lavastajal on nägemus- midagi on selle tekstiga tehtud... Kuid tagantjärgele targana mõjub see kui ajatäide, et niigi lühike teatrietendus saaks pikem... Tegemist on ju põrguga või siis mingi kohaga, kuhu saabuvad surnud... võib-olla põrgu eeskoda? Sellisest - teatud hetke üha uuesti ja uuesti kordamisest võib hakata otsima ka seletusi. Näiteks, et põrgus oled mitmekordselt oma piinades ja miski ebameeldiv algab muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti otsast peale. Vaatajana me ju ei tea, mitmendat korda tegelikult see toapoisi ja Peeter Rästase tegelase saabumisega algab kui meie seda nägema hakkame... igavik on piiiiiiikk aeg...

Nõndaks, tükk ja lugu algab seega umbes 10ndal minutil jälle otsast peale (etteruttavalt võib öelda, et kunagi hiljem jõuab see veel kolmaski kord alata uuesti). Esimest lõiku korratakse, aga sealt kus see enne katkes, liigub lugu katkematult edasi ja saame tegelaste siinoleku põhjused teada ja ühtlasi selle, miks selle Sartre teose kohta ikka öeldakse - "inimese põrgu on teised inimesed". Kuigi tegelikult peetakse otsest tõlgendust sellele valeks, ning tegemist pidavat olema pigem eksistentsiaalsema Sartre mõttearendusega- ehk "põrgu on see kui inimene peab igavesti pidama ontoloogilist võitlust, mis tuleneb iseenda nägemist läbi teiste inimeste teadvuse". Mina annaks sellele veel ühe tõlgendusmõtte juurde - Inimesed teevad iseendale oma põrgu. Vast siinkohal olekski natuke paslik mõelda selle Sartre teose peale, sest minu suurim kriitika ongi just selle viimine sellisesse vormi, nagu see Rakvere Teatris lavale jõudis. Tegemist on ühe eksistentsialismi pärliga, mis on muide ilmunud ka eestikeelse raamatuna 80ndate lõpus. Oluline fakt on ka see, et Sartre kirjutas näidendi teise maailmasõja ajal. "Kinnine kohus" on väga tabavalt leitud eestikeelne pealkiri, arvestades nii originaalpealkirja tõlget kui ka seda, millest üldse lugu räägib. Tihti kasutatakse selle loo lavastustes ja filmides ka pealkirja "Väljapääs puudub", mis on otsesem ja üldse mitte nii huvitavalt mõtteid ärgitav, kuigi seletab ka nii mõndagi.

Lavastuslikus mõttes ei meeldinud minule see igavesti korduva päeva lahendus. Siin "ooteruumis" kohtume me kolme surnuga, kolme peategelasega - Garcin, Ines ja Estelle - kes karistuseks on pandud igavesti kinni teineteisega samasse ruumi. See igavikuline mõõde kaob natuke, kui see põrgu algab üha uuesti. Loo põrgupiin seisneb selles, et lesbi armastab blondi kaunitari, aga too ei ole ju lesbi ning ei saa teisele naisele anda ka vastuarmastust. Blond tahab hoopis meest... aga mehele ei meeldi kumbki naistest ja arvestades hiljem selguvat põhjust, miks ta põrgus on, siis on selles suhtumises midagi sügavamat kui see, mis silmadeni jõuab. Tegelikult kõik kolm tegelast ootasid põrguna palju hullemat karistust - piinapinke ja tõelist põrgut... selle asemel originaaltekstis toob toapoiss nad Prantsuse teise impeeriumi stiilis sisustatud ruumi... aga Rakvere Teatris on selleks igasuguse sisustuseta tühi toakarkass. See kaotab teatava aegade paabli, mis teosesse tegelikult oli sisse kirjutatud. Need tegelased saabusid erinevatest aegadest, aga sellises lavastusversioonis ei saa sellest hästi aru. Kogu see tasand jäi minu kui vaataja jaoks olemata.

Mõnusalt ajavad nad kõik teineteisele soga, miks nad kõik "põrgusse" on sattunud. Üritades teisi petta ja ennast õigustada, kuigi tegelikult nad kõik teavad, et neil on omad patud hingel.
Siinkohal soovitan mitte lugeda järgmist lõiku ning jätkata, punaseks värvitud sõnast, sest muidu saad liiga palju teada tüki sisust ja see võib rikkuda enda teatrielamuse.

Ines hakkab mõikama, et see kõik on pläma - nad kõik üritavad midagi varjata ning tegelikult on nad sinna ikkagi sattunud mingi teatud põhjusega ning hiljem saavad nad kõik aru, et ühtlasi on nad seal ka selleks, et muuta teineteise olemine ebameeldivaks, ehk olla teineteisele põrguks.
Inesi nõudmisel jõutakse ka selleni, et kõik oma südant üritavad kergendada ja päris põrgussesaabumise põhjus avalikustatakse nii vaatajatele kui ka teineteisele - Garcin pettis ja oli ka muidu vastik oma naise vastu. Estelle pettis oma meest ja sai seeläbi lapse. Tolle lapse ta, aga tappis ja see jällegi andis lapse isale tõuke end ära tappa. Ines viis oma nõo naise nii kaugele, mängides tolle psühholoogiaga, et too tappis oma abikaasa... Kõik seega üsna ebameeldivad inimesed ja tegelikult oma põrgut väärt. Kuid see südamekergendus ei too neile soovitavat rahu hingele, vaid muudab nad veelgi haavatavamaks.

Paljastustest hoolimata seega ei lähe neil seal olemine kergemaks vaid julgetakse oma frustratsioonide peale tegutseda näidates seda oma isiksust sügavamalt. Ja siin on jällegi lavastuslikult jäetud mitu kohta allajoonimata ning intensiivsemaks tegemata. Eriti kahju, et see lesbi-liin nii nõrgalt mõjub. Muidu ju mahlane ja põnevalt intrigeeriv. Mõistan, et võib-olla teatava loomuliku voolavuse säilitamiseks on tahetud hoida teatavat psühholoogilist realismi, aga teksti lugedes tekivad endal palju intensiivsemad pildid peas ja seda lavalt sellisena vaadates jääb asi lahjaks. Võib-olla just sellepärast mõjubki ainsa kõrvaltegelasene Tiina Mälbergi toapoiss nii tugevalt, et tema karakter on karikatuursem, intensiivsem, küsimusitekitavam?

Tegelikult tahaks tunnustada Rakvere Teatrit, et nad julgesid selle tüki enda mängukavva võtta. Ja mul on nii kahju, et sellise lavastusena see päris 100% sellele riskile ei suuda õigustust anda. Esietendusel istusin 2 naisterahva vahel ja nad mõlemad jäid seda, niigi lühikest, ehk vaid 70 minutit kestvat etendust vaadates magama. Usun, et sellel uinutaval efektil on 2 põhjust. Tükki tuleks vaadata väga värske peaga, ehk päevakogemused õlgadel ning töömõtetest väsinud pea ei ole parim variant Sartre kihtide kõrvutamiseks ning nendest keerdkäikudest ja tasanditest soti saamiseks. Teiseks ja minu jaoks üheks tüki tugevaimaks tehniliseks lavastuslikuks küljeks oli valguskujundus (valguskujundus Roomet Villau). Hetketi paisatakse publiku silmadesse pimestavad poolsada prožektorit, mis tegelikult kontkesti arvestades on tabav leid. Kuid niigi päevast väsinud silmadele mõjubki see uinutavalt kurnavalt. Vähemalt selline on minu teooria. Kuigi võib-olla oli põhjuseks ikkagi Rakvere Teatri mõnevõrra lihtsustatud ja vähese kirega tõlgendus? Ja seda mitte näitlejate, vaid just nimelt lavastaja ning dramaturgi poolt? Samas ka minul oli raske oma mõtteid koondada ning keskenduda mitmekihilisse teksti pärast pikka tööpäeva. Kõik need teksti kontrastid oleks saanud maalida palju intensiivsemalt välja kui ainult kontuuridena. Ja nõnda jäi filosoofiline pool vaid pinnakaapeks.

Miks ma ennist rõhutasin teksti valmimisaega (1944)? Sellepärast, et tollel ajal ei olnud veel nii palju erinevaid mõtteid ja "versioone" põrgust. Üldse oli siis põrgul palju olulisem positsioon inimeste utoopiates. Põnev tekst ja loo lähtekoht ning teksti konstruktsioon on kindlasti maailmaklassika üks olulisi tekste ja selles mõttes annab ju sellega tutvumiseks ka see lavastusversioon ühe võimaluse. Parem see kui üldse mitte midagi...

Teatriajaloos on seda lugu lavastanud ka sellised suurnimed, nagu Peter Brook ja John Huston! Materjalist on tehtud nii filme, telefilme, kuuldemänge, kammeroopereid kui isegi paroodiaid. Huvitav fakt on ka see, et Nobeli preemia laureaat Jean-Paul Sartre külastas 1964.aastal ka Eestit ning tegi seda koos elukaaslase Simone de Beavoir'iga. Üheks teejuhiks neile siin oli Lennart Meri.

Hinnang: 2+ (Jah, segavad tunded kokkuvõttes. Meeldisid kõik 4 rolli. Ei meeldinud lavastuslikud valikud ja igav dramatiseering. Meeldis valgustus, kuigi sellel võib olla ka mittesoovitud efekt. Sartre lugu on väga huvitav ning mõtteidäratav ja tõlgendusipakkuv. Avastuslik, nagu puzzle - tükkide leidmisel ja nende suurde pilti asetamisel jõuab tervikuni, mis kõnetab ja tekitab huvi enama vastu.  Filosoofiline, aga samas ka väga mänguline lugu. Läbikomponeeritud. Üsna eriline nägemus põrgust. Tahan välja tuua ka teooria, et siinkirjutaja isiklikust piiratusest johtuvalt, võib-olla oleks minu intellekti tasemele kõrgemaks hinnanguks vaja vaadata seda korduvalt? Keegi teine hammustab siit juba esimesel korral piisavalt lahti ning ei vajagi dramaatilisemat lähenemist eksistentsialismile... Mul on millegipärast kahju. Kahju, et see lavastus oli selline ja kahju, et see minule ei meeldinud.)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Heikki Leis'i tehtud fotod):

Kinnine KOHUS

Filosoofiline draama

Mida teha, kui elu saab läbi ja selgub, et paradiisi polegi? Kolm tegelast satuvad pärast surma põrgulikku olukorda. Need omavahel võõrad inimesed peavad olema korraga üksteise kohtualused ja -mõistjad. Algab peen psühholoogiline mäng, kus võitjaid ei ole.
Inimene loob enda olemust ise, kuid tähenduse tema tegudele annavad teised. Milline on igaühe vastutus ümbritseva ees? Milliseks inimeseks keegi ennast teeb? Praeguses muutlikus, tontlikus ja ebakindlas maailmas on Sartre’i teos ka kolmveerand sajandit hiljem meie hirmude ausaks peegliks.

Esietendus 15. veebruaril 2019 väikses saalis

Lavastuses kasutatakse tugevaid valgusefekte.

Lavastusmeeskond

Autor Jean-Paul Sartre „Huis Clos”

Tõlkija Eha Vasara
Lavastaja Vallo Kirs (Ugala)
Dramaturg Tõnis Parksepp
Kunstnik Annika Lindemann
Muusikaline kujundus Tanel Kadalipp
Videokujundus Katre Sulane (Ugala)
Valgus Roomet Villau
Osades Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Jaune Kimmel, Tiina Mälberg