Mõrvad Rue Morgue'il - Kellerteater

"Sacre! Diable! Mon Dieu!"

Möödunud nädalavahetus Eesti teatrimaastikul oli tõeliselt eriline! Jah, muidugi algas ka teatrikuu, aga lisaks sellele... ja kas te istute... istuge, sest muidu kukute pikali! Ajal, mil teatreid suletakse; ajal, mil teatrid on hädas ilma toetusteta tegutsemisel... kuid samas ajal, kui eestlased massiliselt janunevad teatri järele... tulevad Vahur ja Britt, riske trotsides, aga rahva soove ja nõudlust kuulates ning loovad täiesti uue teatri!

Braaavo!

Ja kuna eestlased ja põhjamaalased ju üldse on krimkarahvas ning peavad heast trillerist ja närvikõdist lugu, on uuel teatril ka oma nišš - PÕNEVUSteater! Olin kahtlemata põnevil kohe kui üldse sellest uudisest kuulsin ning loomulikult ei saanud lasta käest võimalust ise olla ajaloolise hetke tunnistajaks... Nõnda võtsingi istet, vaid 100 kohta mahutavas, kammerlikus, vana Meremuuseumi püssirohukeldri teatriks ümberkujundatud saalis... Aadressiks Tallinna vanalinnas, Uus tänav 37... või peaks antud loo kontekstis ütlema Rue Morgue 37 :)
Kes vanalinnaga tuttav ei ole, see võib näiteks jalutada Viru väravate juurest algava Uue tänava teise otsa ning seal see ongi - väga kerge leida... ja üldsegi - kõik teed viivad nagunii TEATRISSE :)

Esietenduse eripäraks oli "kellakägu"... lavastaja-teatrijuht ise - Vahur Keller, kes teatas, et see teater siin on sellepoolest eriline, et siin on vägagi teretulnud, kui baarist kaasahaaratud veini- või šampaklaasiga etendust vaadatakse! Etteruttavalt võib öelda, et teatri esimese lavastuse tekstis ja mängus on suisa sisse kirjutatud peategelasega koos veinirüüped!

Ja siis ühel hetkel kuulutaski kellakägu teatri AVATUKS ja Kellerteatri kõige esimene esietendus sai alata.

Lavale, õigemini oma elutuppa saabus August Dupin. Prantslasest detektiiv. Noormees (jah, mis sellest, et seda poissi kehastas hoopis imekaunis noor näitlejanna), blondid juuksed üle pea taha patsi seotud - olid ajad, olid moed... Moest rääkides, siis kostüümikunstnikule esimesed suured plusspunktid väga ägedate pükste eest, mis muidugi olid kõrge säärisega saabaste sisse pandud. Laval on 3 tähelepanuväärsemat mängukohta - kirjutuslaud ja selle kõrval tugitool; sirm (mille taga toimetab muusik ja ees peategelane); ning suur, jalgadel seisev tahvel.

Taustsüsteemiks 19.sajand. Pariis. Tänavatel sõidetakse hobutõldadega. Toas annavad valgust vaid küünlad. Saadetakse käsitsi kirjutatud kirju.

Oma olemuselt on tegemist monolavastusega (kuigi paaril korral siseneb mängu ka kõrvaltegelane). See prantslasest eradetektiiv peab publikut oma külalisteks ja nõnda kaasatakse inimesed mängleva kergusega kaasa mõtlema ja seega ka kaasaelama. Klassikalise krimkaliku ülesehitusega, kus infot jagatakse tükikestena ning lugu jälgival inimesel tuleb suur pilt enda jaoks puzzletükkidest kokku panna, et siis ka "süüdlane" avastada... Siin krimkas on toimunud jõhker kaksikmõrv ning publiku külalislahke võõrustaja annab mõista, et süüdlasele on üles seatud lõks, mille tulemusel ta peatselt siia samasse ruumi peaks sisenema...

Noor, kaunis näitlejanna on näitlejana uus tutvus. Koos uue teatriga oleme saanud ka uue näitleja! Paras julgustükk teatril ja eriti uuel teatril - usaldada oma esimese lavastuse ja ma rõhutan "mono"lavastuse lavapealne vedamine tundmatu tegija kätesse. Mitte ainult kunstilises mõttes, vaid ka eestlaste skeptilisuse suhtes kõige uue vastu - kas tegemist on amatööriga, kes üldse suudab lava täita, suudab kaasa tõmmata, suudab põnevuse saali tekitada ja ülal hoida?

Skepsis on asjatu. Suutis küll! Tegelikult on see kogu lavastuse osa võlust - vaadata näitlejat, kellel pole sleppi ning kelle mäng on avastuslik ja huvitav. Ma ei tea kui profina Rahel Ollisaar muidu oleks mõjunud, aga siin näis kõik olevat detailideni paigas ja nõnda hoopis üllatas noore tegija enesekindlus ning maneeride ja liikumiste detailide rohkus ja -täpsus. Ja, muidugi on tal ka arenguruum aimatav, mis tuleb teatava mängukogemusega, aga Rahel on enne tegutsenud lauljana ning nõnda on tema lavalises liikumises jällegi omalaadsust, isegi tantsijalikku nõtkust ja kergust, mis sobib ühele noorele, enesekindlusest pulbitsevale detektiivihakatisele. Muide väga sherlockholmeslik on see tema August Dupin. Tähelepanelik ja teatud asju märkav, mida igaüks võib-olla tähele ei paneks. Publikule kõva häälega oma analüüse esitav, aga pidevalt samaga ka publiku mõtlemist suunavate küsimuste ja väidetega ärgitades.

Rääkimata sellest, et lauljana ei jäeta teda ka selles rollis kuivale. Siim Aimla on kirjutanud lavastusele muusika ning see sisaldab muuhulgas ka 2 jazziliku tunnetusega laulu, mis sobivad nii sisu kui olustikuga ning Raheli sume, jällegi sherlockholmeslik oopiumimanustajalik esituslaad, millest ta pärast laulu küll teravneb ja selgineb...rollijoonisele üks tasand juurde... Muide kaasatud on ka koreograaf (Kristina Paškevicius) ning järele mõeldes oli see liikumine tal tõesti detailides olemas, kuigi mängu vaadates seda otseselt ei saa arugi - liikumine on lihtsalt nii elulähedaselt tegutsemisse integreeritud, kuid ometi loob mõnusa järelmaitsena oma teatava koreograafilis-esitusliku tundega.

Kuigi suures osas monoteater, on laval siiski ka teine inimene - peamiselt sirmi taga peidus tegutsev Ara Yaralyan ja tema kontrabassihelid... aga sirmi tagant kostuvad ka muud huvitavad helilisandid, mis mõjusid põnevate lavastuslike trikkidena. Tegelikult on Ara ka paari (väga olulise) kõrvaltegelase esitaja... Lisaks on mängus veel fotodel suurele tahvlile rändavad tegelased - kahtlusaluste ja tunnistajatena - olles nii ka nö. vaimus, ehk Dupin'i jutustuste-tutvustuste läbi kohal.

Ja siis ühel hetkel kostuvadki meie oodatava külalise - MÕRVARI - raskekäelised koputused... Kes sealt sirmi tagant siis saabub? Ei-ei, seda ma ei paljasta... Seda peab igaüks ise avastama minema... See on küll vahetult lõpu eel kaasamõtlejale rahuldustpakkuvalt siiski suures osas äraarvatav... kuid minu jaoks muutus lavalugu koos nende koputustega krimkast õudukaks... Vaadates seda maski (maskikunstnik Sandra Lange), mille taha mõrvar enda peidab, saavad närvisagarad mõnusat närvikõdi ja tunneb hetkeks ka pesuehtsat õõva. Ega see süüdlane selles loos lõppkokkuvõttes polnudki kõige olulisema tähtsusega. Olulisem oli teekond süüdlaseni jõudmisel ja pidev detektiivi suhtlus publikuga ning ühtlasi vaatajate-kuulajate võika veretöö paljastamisel igal sammul ja mõttekäigul kaasashoidmine.

Eraldi kiidusõnad väärib ka Rene Topolev'i valgusrežii. Siin on nii värve atmosfääri loomiseks kui ka elavaid küünlaid toetavat valgustuse osavat mängu. Mõtlema pani ka see, et tegemist ei tohiks olla näidendiga, sest Poe kirjutas selle ju novellina? Kusagil ei leia mainimist, kes on teksti dramatiseerinud... ju lavastaja ise... aga see toimib teatrina sellises vormis väga hästi!

Hinnang: 4- (Esimene linnuke EI läinud aiataha! Vägagi arvestatav lisa siiani põnevusteatrivaesesse teatriaastasse. Esimene lumi ei sula ka ära, sest uue teatri külastamisel on teatav erilisusemaitse nii-ehk-naa küljes, aga lisaks - minule jättis see kogu lavastuslik kontseptsioon ka oma omapärasuspitseri teatrielamusele, sisaldades endas muusikalist monolavastuslikku lavalugu ning üsna huvitavat ja kaasavat ülesehitust - detektiiv jagab oma mõtteid ja tähelepanekuid vaatajatega, kes kriminulli mõttes ju nagunii ka kaasa mõtlevad ning sündmustikku ette kujutavad ja selle keerdkäike proovivad abidetektiivina lahti muukida. Jah, millal viimati nägite "muusikalist krimkat" teatris? Üks lauludest jäi eriti kummitama ning teatri puhul on see harukordne, et suudab paar päeva hiljem ikka veel mõnda etenduse jaoks kirjutatud uut laulu oma peas ümiseda. Minu eelmine kohtumine Vahur Kelleri lavamaailmaga oli väga ägedalt räppi sisaldava "kontorimuusikalina" lahendatud Ellen Niidu "Krõll"... tundub, et Kelleril on oskust muusikat omapäraselt ja lavastuse väärtust tõstvalt integreerida. Tegemist on ka üsna kammerliku lavastusega, siin ei ole suuri visuaalteatri võrgutusi, mille poolest ka Keller tuntud on. Pigem intiimne, vaataja ja peategelase vaheline suhtlus ja koostöö mõrvari paljastamisel... Ja nagu sellest kõigest oleks veel erilisuseks vähe - alati on ka eriline avastada uusi näitlejaid!
Uus teater - KELLERTEATER - on kohal! Minge "uurima" kaaskodanikud hobiuurijad!)

PS. Esimese reas istudes on võimalus ka natuke enam saada etendusse kaasatud! :)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt:

Edgar Allan Poe “Mõrvad Rue Morgue’il”

Verdtarretav krimilugu 19. sajandist, menukate lavastuste “Dorian Gray portree” ja “Linnud” tegijatelt.

lavastaja: Vahur Keller
kunstnik: Britt Urbla Keller
maskikunstnik: Sandra Lange
helilooja: Siim Aimla
koreograaf: Kristina Paškevicius
valguskunstnik: Rene Topolev
hääletehnikad: Anne-Liis Poll
tõlkinud: Ragne Kepler

laval: Rahel Ollisaar ja Ara Yaralyan

Esietendus 01.03.2019 Kellerteatri Aidasaalis, Uus tn 37, Tallinna vanalinna serval

Lavastus ei ole alla 14 aastastele soovitatav.
Etenduse kestus on 1h ja 25min, ilma vaheajata.

Öisel Pariisi kõrvaltänaval kostub ühest majast verdtarretavaid karjeid. Kui naabrid koos sandarmitega uksest sisse murravad, valitseb toas vaikus ja segipaisatud ruumis ei ole enam hingelistki. Kõik aknad ja uksed on seestpoolt suletud. Tuba lähemalt uurides avastatakse võikad saladused, millele politsei lahendust leida ei suuda. Juhtumit asub uurima geniaalse analüüsivõimega August Dupin, kelle tegelaskuju on mõjutanud nii Sherlock Holmes’i, Hercule Poirot’ kui paljude teiste hilisemate tuntud detektiivide kirjanduslikku sündi.

Suure publikumenuga lavastuste “Dorian Gray portree” ja “Linnud” autorid Vahur Keller ja Britt Urbla Keller jätkavad ka enda uue teatri avalavastuses gootilikus ja kaunis teatrikeeles köitvate põnevuslugude jutustamist. Väikeses ruumis avaneb suur müsteerium, mis tungib koos Siim Aimla loodud helimaailmaga, Rahel Ollisaare ja Ara Yaralyani esituses, vaatajale otse naha alla.