NUKU väikses, kammerlikus ovaalsaalis kasvab üks eriskummaline puu. Puu, nagu konstruktor, igasuguste vidinatega, nagu hammasrattad ja kraananöörid; puu, mis on täis kõikvõimalikke põnevaid kohti ja eriskummalisi asjavärke; puu, milles on ka kaks majakest - eri okstel, eri otstes...
Need on puuhaldjate-puuhoidjate kodud. Seal nad mürgeldavad okste vahel, toimetavad oma tegemisi. Teadmata, et keegi teine ka nendega sama puu otsas elab, sest puu on tohutult suur! Samas on nad mõlemad üksi... nii tore oleks ju kui oleks keegi, kellega mängida, keegi, kellega rääkida.
Kui nad siis ühel päeval avastavad, et keegi teine ka seda puud enda "omaks" peab, tekib hoopis kaitserefleks. Keegi teine on tulnud MINU koduõuele pesitsema! Omanikuinstinkt pimestab võimaluse leida seeläbi endale hoopis uus sõber...
See lugu on väikestele lastele. Tegelikult sobib ka väga pisikestele lastele, aga loo sügavamad juured on sees meie igapäevastes teemades. Kes soovib, võib selle lasteloo läbi isegi poliitilisi allegooriaid kombata ning hea kui nähtaks läbi lapsesilmade maailma tegelikke väärtusi ning viha- ja omanikumeele nõmedust... kuigi ma arvan, et autor pole otseselt tahtnud SEDA selle looga öelda. Ja otse ta seda ju ei teegi. Omal rahulikul, osaval moel vajutab väga õigetele valupunktidele! See on targa autori tunnus.
Laste tasandilt - see etendus on selgelt just nimelt lastele mõeldud - kumb siis on lõppude lõpuks tähtsam, kas enda omatava asja omale hoidmine või selle (miks ka mitte kasvõi suure seltsilise-igatsuse nimel) jagamine... leppimine... Jagamisrõõm on ju üks suuremaid ja uue sõbra leidmine väärt juhtum iga inimese (või haldja) elus. Mõnikord (tavaliselt) selleks, et saada, tuleb ka anda... selleks, et oleks endal hea, tuleb ka teistel lasta hea olla. Kui teed head, tuleb see Sinule tagasi. Kui tahad head, oled ka ise õnnelikum ja rõõmsam - need igapäevased ja olulised sõnumid kanduvad selle tükiga lastele ja kõigile vaatajatele.
Mõnus on aeg-ajalt end jälle lapsena tunda ning unustada päris maailm oma murede ja kohustustega. NUKU ja auteur Mirko Rajas annavad selle tükiga sellise mõnusa võimaluse. Mõnusa võimaluse viia oma väiksed lapsed seda vaatama ja pärast selle sisu üle arutades, saadud olulisi eluõppetunde ka laste mõtetes kinnistada. Lapsed ju ka otsivad iseennast ja arenevad tihti üsna karmis lasteaia- või muidu igapäevases olelusvõitluses. Tobe kutsuda seda laste jaoks "võitluseks", see pole ehk kõige õigem sõna, aga eks ju lapsed enda kehtestamisel ego suurust-laiust mõõdavad-testivad kuid seejuures sõpru otsida-leida ning kompromisse õppida teha - seda ükski lapsevanem sõnadega manitsedes ei suuda. Teatritükki vaadates ja nõnda lugu lapse enda mõttesüsteemist läbi lastes neid avastusi, mida tükivaatamine pakub, seeläbi võib siiski väike inimene saada mõjutatud ning vähemalt hakata mõtlema või mõelda sügavamalt selliste oluliste eluliste asjade üle... mida vähemalt mina küll tahaksin, et mu lapsed mõtleksid.
Eelkõige tõesti mõeldud ehk pere pisimatele, st. 3 või 4-aastastest kuni koolieani... vanematel on muidugi ka hea lastega koos lapsepõlvemuinasjutumaale korraks pilk visata ning oma lapsel aidata seal orienteeruda. Aidata mõtlemine suunata õigesse suunda - aidata ka hiljem nähtud loo tõdede ja mõtete üle järele mõelda - kuidas see va "kadedus" ikkagi näib kõrvalt vaadates? Mis on õige, mis on ilus ja mida tähendab õigus millelegi ja kuidas omanikuõigusesse suhtuda ja millises olukorras on vaja ikkagi vanematega asju arutada või kohe tegutseda ja kuidas...
Tundub, nagu puhas moraalilugu... Ei ole... ikka muinasjutt, mis lihtsalt annab võimalused mõtetearendusteks koos lapsega. Nö. jutuotsad kätte... Aga võib ka võtta lihtsalt toreda (ja lühikese - kestab vaid natuke üle poole tunni) teatrielamusena. Armsa ja värviderikka teatrivormis muinasjutuna.
Kammerlikult vaid 2 näitlejaga. Kuigi kolmandat ja väga olulist rolli mängis see eriline puu ise. Kaisa Selde andis oma selge ja täpse diktsiooni ning kõlava plikaliku häälega puuhaldjatüdruku mõõdu välja väga loomulikult. Särtsakas ja äge haldjapliks. Andres Roosilehe hääl on küll kärinat ja mörinat huvitavalt täis, aga puuhaldjapoisina nõuab vaatajalt väikest ettekujutust... sest mõjus pigem küpsema inimesena kui "poiss" või "haldjas" :) Kuigi ma ei tahaks ka nuriseda, sest päris elus pole ma veel siiani puuhaldjaga kohtunud ja võib-olla nad ongi "sellise" häälega :) Igatahes Andres Roosileht on üks neid, kelle häält ma eesti teatris ühena esimestest nimetaksin kui peaksin oma lemmikuid loetlema...
Natuke on seal lavaloo sees ka laule ja muusikat (helilooja Ekke Västrik), huvitav segu eestlaslikest leelotamistest ja natuke aafrikalikest mõjutustest, mis omamoodi jällegi muudavad muusika teatud mõttes looduslähedasemaks. Huvitav kombinatsioon! Kunstnik Kalju Karl Kivi "puu" oleks natuke nagu vaher, aga see liik siin polegi oluline - oluline on see, et see on haldjate puu ja seega väga eriline! Vaatajale uurimist ja avastamist terveks etenduse ajaks! Lisaks see imeliselt ilus valguskunstnikutöö! Muinasjutuline! Ja kui "lehti langes", siis ahhetasid kõik lapsed kui ühest suust - see tõesti oli üks maagiline hetk! Kõik kokku - armas teatrielamus!
Hinnang: Ma ei saa sellele elamusele hinnangut anda, sest adekvaatseks hinnanguandmiseks peaksin olema 3, 4, 5, 6-aastane või kõige rohkem 7-8. Kestis see ju kõigest natuke üle poole tunni (kuigi kodulehel öeldakse, et peaks 50 minutit kestma). Minu enda lapsedki on sellest fookusgrupist väljas ja vaatasin seda lihtsalt isiklikust huvist kunstnike-loojate tööde ja mõttemaailmate avastamiseks või teadmiste laiendamiseks ning ühtlasi teada saamiseks, millisel tasemel teatrit pakutakse praegu nendele kõige noorematele. Tase on tõeliselt kõrge! Lapsevanematele see "Puuhaldjate lugu" siiski pole rohkem kui lastega pärast arutamiseks ning loo sisu lahtimuukimisel ja selle üle mõtlemise suunamisel abistajaks olemiseks. Teater harib ära, aga siis saab ise uurida, kas see ka lapsele kohale jõudis, mis jõudis ja kuidas jõudis...
----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka teksti alguses olev Rünno Lahesoo tehtud foto)_
Puuhaldjate lugu
50 MIN|KOOLIEELIKULE, KOOLILAPSELE|OVAALSAAL
Ühes metsas kasvab puu, mille sees elavad kaks haldjat. Teineteisest ei tea nad mitte midagi. Kuidas see nii läinud on, et ühe puu elanikud kunagi kohtunud pole – sellele ei oska ka nemad ise vastata. Ühel päeval nad kohtuvad ja kõik muutub.
„Puuhaldjate lugu“ on südamlik lugu kahest puuhaldjast, kus publikul avaneb võimalus näha inimsilmadele tavaliselt nähtamatuks jäävate tegelaste päevatoimetusi. Elades kaasa puuhaldjate kohtumisele ja teineteise tundmaõppimisele, saab vaataja aimu nende hommikutest ja õhtutest; armastusest ja pahameelest; nutust, naerust ja seiklustest.
Mängivad
Kestus: 50 min
Esietendus: 23. veebruar 2014
Vanusele: 4-10 a
Esietendus: 23. veebruar 2014
Vanusele: 4-10 a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar