Miks Jeppe joob? - Rakvere Teater

Minu 2017.aastal koostatud 21.sajandi 21 suurima teatrielamuse nimekirjas on tervelt 2 Rakvere Teatri lavastust (tänaseks on õige pisut see nimekiri muutunud, lisandunud on "Ivanov" ja "Praktiline Eesti ajalugu", aga mõlemad Rakvere tükid on endiselt 21 parima seas). Nende mõlema lavastajaks on Hendrik Toompere. Nüüd on Hendrik ringiga jälle Rakvere Teatris tagasi ning juba ainuüksi tänu nendele kahele varasemale koostööle, tuleb ALATI end jälle vaatama-kogema viia, kui Hendrik selles teatris toimetab!

Sedapuhku, nagu tegelikult ka nendel kahel mainitud korral, on tegemist suveetendusega ning mängitakse teatrimajast väljaspool. Antud juhul Kolgaküla rahvamajas, millest on Viinistule teatrisse sõites korduvalt mööda sõidetud ja alati on huvi pakkunud, et mis uhke maja see seal teeääres üldse on... Nüüd sai siis oma silmaga ka sisse vaadatud ning justkui boonuseks seegi müsteerium lahendatud. Päris kobeda lavaga teatrimaja! Ainult, et lavastaja pole seda mänguruumi piiranud vaid lavaga. Kunstnik Pille Jänes on loonud rahvamaja saali kaks maailma - "metsa" ja "mõisa" ning etenduse käigus esiteks avaneb ühe eest kadudes teine maailm, aga hiljem liigutakse ühest teise ja tagasi. Päris nutikas lahendus, mis muudab lavastusterviku kõvasti dünaamilisemaks - väike lava muutub mitu korda suuremaks ning huvitava kujundusega loodud lavamaailm hakkab elama ja annab rännakule, mida loo sees tehakse, distantsi ja dimensiooni juurde. Ja kui juba kunstnikutööst rääkima hakkasin, siis ei saa jätta kiitmata nii seda kuivanud puudest tekitatud tihnikut kui ka suurepäraseid kostüüme. Ja kostüüme nii matsirahval kui mõisarahval, mis oleksid nagu eri ooperitest, kuid ometi tegelastele sobivad. Mõisarahva naljakad uhkeldavad, linnuriigist(?) inspiratsiooni saanud uhkeldavad ja teisalt pisut groteskigi kalduvad loomingud pakuvad veel omakorda mingi humoristliku, aga samas huvitava tasandi. Ludvig Holberg, ehk Holbergi paruni kirjutatud näidend ilmus juba aastal 1722 ning ju ka tollel ajal võeti kõrgklassi riietemoes inspiratsiooni sealt kus kohast eelkõige sai - looma ja linnuriigilt. See "mõisa", ehk ülal laval loodud kujundus oli naljakalt lakooniline oma rippuva kuu ja tagaseinas tähtedega ning ühe suure sulgedega voodiga, et see andis edasi teatavat "rahvamaja" lavakujunduse hõngu (millegipärast tõmbasin vaadates paralleeli Draamateateri eelmise suve "Isamaa pääsukesed" Keila kultuurikeskuse lavakujunduse tunnetusega, olgugi, et värvid on teised... aga just see ruumitunnetus ise). "Liikuvad tihnikud" tõid jällegi meelde Vanemuises Toompere lavastatud "Fausti" suured liikuvad seinad. See on kunstniku tugevuse tunnus, kui tal on oma käekiri ning siin kõik toimis väga heas sümbioosis valguse ja näitlejate liikumise ning mängupiltide vahetusega. Ja pilte on siin ju kõvasti rohkem kui kahe vaatuse tavalised 2 või isegi rohkem kui 3-4.

Ludvig Holberg on Norras 1684.aastal sündinud mees, keda peetakse nii Norra kui Taani kirjanduse rajajaks, kuigi tegelikkuses kirjutas ta ainult ühe ainsa romaani. Kuid sellele lisaks kirjutas ta palju muud! Eelkõige tõid talle kuulsust tema komöödiad, mida ta eelkõige ühele Kopenhaageni teatrile kirjutas. Sellest sai ta ka hüüdnime "Põhjamaade Moliere" ning võrdlus on ka minu arvates päris tabav. Üheks tema austajaks oli Henrik Ibsen, kes kiitis Holbergi tekstide vaimukat satiiri, poolehoidu naistele ning huvi sotsiaalse reformi vastu. Taanis on Jeppe mängimine meesnäitlejate seas sama oluline ja ihaldatav kui näiteks Hamleti roll. "Miks Jeppe joob?" peetakse kahtlemata üheks Holbergi parimatest ning seda on ka Eestis varem lavastatud (mina olen varem näinud Kaarel Kilveti Pärnu Endlas lavastatud ja Jaan Rekkori mängitud Jeppet, aga 70ndatel lavastas seda Hermaküla ning ka eelmise sajandi esikümnenditel on paar korda Jeppe Eestis lavale toodud).

Toompere kasutab seda sama Arvo Alas'e tõlget, mida kasutas ka Kilvet 26 aastat tagasi. Ja samuti paneb ta osa näitlejatest mängima mitut rolli, nagu selle näidendi puhul on ikka kombeks (ka Taanis). Teisalt tekitab see siin mõningase segaduse. Toompere ei erista neid tegelasi ei laval ega isegi kavalehel. Nii tundubki, et parun ise on ka kohtunik ja tema lakeid on ka juristid ja igasugused muud tegelased, mis muidugi ühe joodiku nägemuses ning sisuga haakuvalt võivadki olla kokku üks suur virrvarr ning segamini ühes puntras kõik koos. Samas tekitab see mõningase arusaamatuse rollijoonistes. Nõnda on näiteks kummaline, miks alguses Sulev Teppart'i mängitud mänguline ja keigarlik parun on järsku tõsine mõisavalitseja ning siis veelgi tõsisem ja jutustajalik kohtunik?

Sellest jõuangi näitlejate juurde... Tahan siinkohal ära märkida, et kui ma päeval kontoris ütlesin, et lähen õhtul Rakvere Teatri "Miks Jeppe joob?" vaatama, kostus vastuseks nurisevalt toonil, et "see on ju see, kus see," kes alati joodikuid mängib jälle joodikut mängib... Minu suhtumine oli, aga hoopis selline, et jah - Eduard Salmistu on tõesti palju joodikuid mänginud, aga no nüüdseks on ta siis ju kõvasti trenni teinud ning peaks eriti meisterlikult välja tulema! Tuligi, pole millegi osas grammigi nuriseda, Eduard teeb oma Jeppe hoogsalt ning tema sekeldused tõmbasid kohe kaasa. Paruni-sulgedega ehitult kõik need näo-väänamised olid vahvad (sidruni-haukamine andis veel oma vurtsu juurde) ja talupoja räpastes hilpudes hirm oma karmikäelise naise ees oli igati lõbus ja lollakas. Ja ometi arvan ma, et see on koht kus Toompere oleks saanud oma lavastusest tsipa parema/huvitavama... Nimelt Eduardi pakutud roll oli ootuspärane. Täpselt nii ma tema Jeppet ette kujutasingi. Kui seda oleks mänginud keegi ontliku olekuga näitleja või siis hoopis keegi, kellelt ei oskaks oodata-aimata kuidas ta "joodiku" lahendab (näiteks kasvõi kõrvalosas mänginud Margus Grosnõi või Üllar Saaremäe), oleks see andnud vajaliku eripära mängukeemiasse.

Ka Anneli Rahkemat me tunneme eelkõige tema jõulistest naiskarakteritest, aga tema võimas intensiivsus ning pinge laval oli jällegi ka seekord täiesti klass omaette (üks senise teatriaasta parimaid naiskõrvalosasid!). Tundus, nagu see niiskus tema näol oleks tekkinud tohutust pingutamisest, millega ta oma karakterit rikastas - igal hetkel igas misanstseenis laval kohal 101%, mis veel kogukamaks tehtud keha liigutamisega andis natuke hirmuäratava naise oluemuse, kes oma lakekrantsist meest peab pidevalt kantseldama... ja isegi kantseldamisest hoolimata on too üks suur peavalu naisele, sest kõik killingid lähevad kõrist viinana alla... See ajabki närvi keema, mis naise näolt ja kogu kehast ja olemusest välja peegeldub. Bravo! 

Sulev Tepparti rollijoonise segavast faktorist juba mainisin, kuid teda on laval alati mõnus näha. Jutustajana täiesti meisterlik ja eks Hendrik teab seda hästi  ning sellepärast tal on teda ka hea kasutada mistahes sellises rollis, mis seda sisaldab. Mina oleksin tahtnud rohkem seda tema parunit, sest selles oli mängu"lusti". Teised osad tulid juba tuttavamast kohast. Margus Grosnõi mehelik olemus ning temale antud üldsegi mitte tüüpcasting, oligi see, mida oleks soovinud ka Jeppele. Margus on kuidagi kohe erilises hoos (vaata järgnist fotot!) ja nõnda jätab minu ühe suurima Rakvere Teatri lemmiku - Imre Õunapuu isegi enda tegelase bravuurikuse varju. Mis tegelikult antud juhul on okei, sest Imre saab ka omad hetked... eriti see lauluosa... ajas küll tõeliselt naerma.

Lisaks oli laval ka uus tutvus ja see lisab alati teatavat huvitavust. Lisete Laisaar, keda mõnedel õnnestus ehk näha ühes eelmises Rakvere Teatri suvelavastuses - "Viimane võllamees". Minu nähtud versioonis tema ei mänginud, seega oli see meie esimene date. Ja no Lisete on väga ilus ning sobib igati oma rolli, ühtlasi kaunistades ja tasakaalustades seda muidu nii mehist (ka karmikäelise, Anneli karakteri, ehk Jeppe naise Nille, võib siia sekka arvata) lavajõudu... kuigi eks Imregi annab oma karakteriga sekka õrnemaid toone :)

Peeter Rästas'el on vast kõige väiksema lava-ajaga roll, kuid Peetri-fännina, olin juba ette vaimustunud tema nägemisest. Mis siin salata - iga kord olen kui ta mängib. Ja no jällegi õigustas ta seda ootust. Kingsepp Jakob, juudist kaupmees, kes Jeppele seda va hundijalavett vaese mehe kopikate eest kallab, ise alati suurema osa mandiks oma kurku kallab - nii värvikas karakter! Peeter mõnusalt mängib, nagu see Jakob oleks ka ise pidevalt auru all ja eks ta ju Jeppega koos juues seda nagunii ongi... kuid juba siis kui ta oma pinki kandes saabub, on nina punane ja silmad justkui seisaks peas. Mõnus kui näitleja panustab ka pisikesse rolli kogu hooga.

Peeter on ka seekordse kava kujundajaks ja no geniaalne - need uimased ja uimastavad fotod! Suurepärane idee! Muidu saab kavalehelt lugeda Urmas Lennuki ja Triin Sikk'u valitud lugusid, kuidas erinevate kultuuriruumide kirjanduses juuakse, kuidas alkohol avastati ning kuidas talupojad hakkasid viina ajama... Aga lisaks sellele räägitakse ka võimust... Ja juba enne kava lugemist, ehk etendust vaadates mõtlesin, et see siin pole ju üldse viinajoomisest... rohkem ikka võimust....

Eks kogu Jeppe-lugu võibki ju võtta ka kui ühe joodiku seikluseid. Ma ei tea, võib-olla suurem osa inimesi võtabki seda lihtsalt nii. Ja see on täiesti okei. Eestlastele ju viinajoomise-lood meeldivad. Siis jäävad inimesed purju ja saab igasugust pulli ja nalja. Ka rahvamaja eesrummis oli üleval suur tahvel, kus inimesed said hääletada, miks nemad alkoholi joovad. Seal oli terve rida naljakaid ja vahvaid põhjuseid ja vorme. Pärast etendust saalist väljudes jäi siiski silma, et esietenduse publiku hääletuse võitis ontlikumast otsas põhjendus: "Joon, sest eine ilma veinita on nagu päev ilma päiksepaisteta". Ma ise ei hääletanudki, sest ei jõudnud kõiki etteantud põhjuseid lugeda ning kas seal oli ka mõni selline, mis ütleb, et eriti ei joogi, kui siis ainult aastavahetusel, kellegi sõbra auks või muul äärmisel vajadusel... noh ja ehk paar jääkülma siidrit ka suve jooksul. Kui on ikka väga-väga palav. Võib-olla sellepärast mind isiklikult need jooma-jutud eriti ei eruta ka. Pigem tunduvad lihtsama naljana, mida tarbin, aga ei hinda seda eriti kõrgelt.

Kuid see võtmesõna "võim"... Eks Jeppe muutuski kohe kui paruni voodis ärkas ning mõisarahvas seal temaga seda sotsiaalset eksperimenti korraldasid. Kui sai võimu kätte "hakkasid kohe pead veerema"...

Kuigi väga targu ei ole ühtki otsest viidet praegusesse Eesti ellu, siis paratamatult kunst jäljendab elu ning ma tahan loota, et tegijatel siiski oli see sügavam peidetud poliitiline sõnum ning tagapõhi, miks nad seda lugu praeguses Eestis jutustada tahavad. Teisalt eks horoskoobilugejad leiavad ka alati seoseid enda eluga ning sellepärast usuvad midagi, mis on võib-olla hoopis mõne noorajakirjaniku vaimusünnitis (nagu see päevalehtedes tihti on). Viited tänasesse Eesti poliitikasse olid minu jaoks siiski väga selged. Kui annad matsile tunde, et ta saab otsustada teiste üle, siis ega sealt midagi tarka ei tule. Ainult omakasu ja kiired ning läbimõtlematud otsused. Lahmaki seda ja lahmaki teist, peaasi, et enda nokaesine on magus. Homset päeva ei ole, on ainult siin ja praegu. Hapu jäägu teistele (köhhköhh - mis sest, et olen väliskaubandusminister, minule reisida ei meeldi, seega tegelen siseriiklike teemadega, las ettevõtted ise tegelevad kui tahavad). Kingitud (köhhköhh - lubatud rahad haridusele ja teadusele) asjad võtame tagasi - meil on ju võim ja teeme mis tahame! 

Õnneks iga s*tane mats varem või hiljem kukub sealt pilve pealt alla tagasi oma s*tasesse kohta, kus on tema koht. See on mingil kummalisel kombel lootustandev. Ja rasketel aegadel lohutab lootuski... Kuigi öeldakse ju ka seda, et "lootus on lollide lohutus".

Miks siis ikkagi Jeppe joob? Hendrik Toompere ja Rakvere Teatri trupi nägemuses tundus, et eelkõige selle karmi naise pärast... sellepärast, et unustada argipäeva... sellepärast, et saada kuhugi ära... sellepärast, et saab... sellepärast, et see on Jeppe enda otsus ja "otsustada" ta eriti ju ei saa midagi muud... ja eks sellepärast ka, et meeldib... 

Eks tal ole "janu" kõige selle järele, mida viin endaga kaasa toob.

Hinnang: 3+

Lavastus, mäng, kunstnikutöö, ehk teostus 4+

Sisu ja tekst 2 

Aritmeetiline keskmine 4,25+2=6,25/2=3,175, ehk 3+

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Alan Proosa tehtud fotod):

MIKS JEPPE JOOB?

Rakvere Teatri suvelavastus

LAVASTUSMEESKOND

Autor Ludvig Holberg „Jeppe på bjerget”
Tõlkija Arvo Alas
Lavastaja Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)
Kunstnik Pille Jänes
Osades Eduard Salmistu, Lisete Laisaar(külalisena), Anneli Rahkema, Margus Grosnõi, Peeter Rästas, Sulev Teppart(külalisena), Imre Õunapuu

Miks Jeppe joob?

Seda ei tea mitte keegi. Seda ei tea president ega linnapea. Isegi sotsiaaldemokraadid mitte. Seda ei tea ka võrdõiguslikkuse volinik. Seda ei tea ka Jumal taevas.

Aga Jeppe teab.

Naine vingub
Tööd pole
Kui on - siis palk vilets
Ülemused õiendavad
Naabrimees on ihnuskoi
Ilm on halb
Selga pole midagi panna
Kingad katki
Sagedasti on silma all sinikas
Käi muudkui jala
Taskus auk
Pea valutab
Käru varastati ära
Puhkust pole
Soomes ainult käind
Koer hammustas
Aken läks katki
Puud lõhkumata
Kogu aeg nohu
Müts kadus ära
Kõrvad loperdavad tuule käes
Armuke läks koledaks
Keegi sõna ei kuula

Aga – võtad pitsi,
elu hoobilt nagu lill.
Lendleb, lõhnab, sumiseb,
ümberringi mängib pill.

Esietendus 7. juunil 2019 Kolgaküla rahvamajas Harjumaal, Lahemaa rahvuspargis.