Suudlev tuul

Minu Raplamaal asuva maamaja nurgal elab üks kuldvihma põõsas. Ei, üldsegi mitte see uhke kaunitar siin fotol. Ehin seda lugu "võõraste sulgedega", näitlikustamaks paremini, mida mõtlen, mida öelda ja jagada tahan. Maamaja neiu on sellest hoolimata armas, kuigi polegi uhkustamiskõlbulik. Sellest hoolimata ikkagi "enda istutatud". Kuigi jah, mis seal salata, istutatud saigi ta just nimelt lootuses, et temastki ehk kunagi sirgub midagi "sellist". Tegelikkuses, aga juba aastaid ta kökutab, just ei kiratse, kuigi eriti ei kasva ka, aga ega tal ka mingit erilist "kuldset vihma" kunagi ei ole... Mõned kollased õied siin-seal, kuid siiani ei ainsatki (fotolgi paistavaid) võimsat kobarat. Aastatest (rohkem kui kümnest!) hoolimata, ma ei ole kaotanud lootust... ikka ootan ja loodan... iga suve alguses.

Just vaatasin seda Raplamaa "pipardajat"... ja nüüd nägin Rootsis elava sõbra jagatud kuldvihma-fotot... kas kokkusattumus või lihtsalt "praegu ju ongi see aeg"... Tegelikult kirjutama ajendas mind hoopis luuletus, mis tal selle foto juures kirjas oli. Minu sees jõudis see kohe esimesel lugemisel kusagile sügavamale...

Tegemist on rootsi luuletaja Hjalmar Gullberg'i luuletusega "Suudlev tuul", mis nägi esmakordselt trükipaberit aastal 1933, luuletaja kogumikus "Kärlek i tjogonde seklet" (eesti keeles "Armastus kahekümnendal sajandil", aga kaldun arvama, et ehk on tegemist hoopis ka päriselt eesti keelde tõlgitud Gullberg'i luuleraamatuga "Armastusromaan" - mul ei ole seda enda koduraamatukogus, seega ei saa järgi vaadata).

Kirjutan siia kõigepealt originaali ja seejärel enda (otse)tõlke...
Rootslased peavad seda üheks oma ilusaimaks suveluuletuseks... kuidas Sinule meeldib?

Kyssande vind

Han kom som en vind.
Vad bryr sig en vind om förbud?
Han kysste din kind,
han kysste allt blod till din hud.
Det borde ha stannat därvid:
du var ju en annans,
blott lånad en kväll i syrenernas tid
och i gullregnens månad.

Han kysste ditt öra, ditt hår.
Vad fäster sig en vind
sig om han får?
På ögonen kysstes du blind.
Du ville, förstås, ej alls i början besvara hans trånad.
Men snart låg din arm om hans hals
i gullregnens månad.

Från din mun har han kysst
det sista motstånd som fanns.
Din mun ligger tyst
med halvöppna läppar mot hans.
Det kommer en vind och går:
och hela din världsbild rasar
för en fläkt från syrenernas vår
och gullregnens klasar.

----

Suudlev tuul

Ta tuli nagu tuul.
Mis vahet tuulel keelust?
Ta suudles Su põske,
ta suudles kogu vere Su nahale.
See oleks pidanud jääma sinnapaika:
sa olid ju kellegi teise,
vaid laenatud üheks õhtuks sirelite aegu
ja kuldvihma kuul.

Ta suudles Su kõrva, Su juukseid.
Mille külge kinnitab tuul
end kui ta saaks?
Silmile suudeldes, suudleb Su pimedaks.
Sa ei tahaks, loomulikult, üldsegi alguses vastata tema ihale.
Kuid varsti on Su käsivars ta kaela ümber
kuldvihma kuul.

Sinu suult on ta suudelnud
viimse vastupanu, mis seal oli.
Su suu vaikib
poolavatud huuled tema omade vastas.
Tuleb tuul ja läheb:
ja kogu Su maailmapilt raevutseb
ühe iili järele sirelite kevadest
ja kuldvihma kobaratest.